1. koolipäev. Vähemalt paljudele eesti lastele. Meie jaoks oli aga käsil eelviimane reisupäev, mistõttu tunne nii pidulik ei olnud. Abikaasa kurtis ka seda, et öö oli olnud üsna mürarohke. Ise ei osanud selle peale midagi kosta (sest ei kuulnud midagi), kuid see oli meie telgi ja kämpingu asukohta arvestades üsnagi tõenäoline. Seega ei olnud see midagi „Paradis des campeurs“. Aga selle eest võtsime ka siin viimast – panime asjad kokku, sõime hommikust ja siis kohe randa. Kui nüüd ülehomme Prantsusmaalt ära sügisesse sõidame, siis kes teab millal jälle päikest näeb.
Sulistasime ja praadisime end keskpäevani. Vesi oli muutunud veidi läbipaistvamaks, sest lainetus oli kadunud. Samas olukord muutus pea iga minutiga ning selleks ajaks kui oma rannalina kokku lappisime, oli eilne lainerohke olukord taastunud. Selleks ajaks oli ka selgunud tõsiasi, et meile tegelikult ei meeldi kohe üldse kiviklibuga rannad. Ei ole seal mugav pikutada (kui just paksu alusmatti pole) ning vette minek ja sealt äratulek on ikka paganama ebamugav, et mitte öelda valus. Eelistaks liivaranda sajal juhul sajast.
Kilometraažilt on viimased päevad olnud väga tagasihoidlikud – eile Grasse’st mere äärde oli mõnikümmend kilomeetrit ja tänase päeva peamine sihtkoht – Cannes – oli meie kämpingukohast samuti vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Selle asemel, et kohe kuulsa kuurort- ja filmilinna melusse söösta, otsustasime minna ringiga. Veidi merest eemalt, läbi mägede. Sealkandis on ilmselt nii, et ükskõik millise tee valid, siis vaated on kindlasti lummavad. Kuna me eilsel päeval sõitsime piki merekallast, siis täna tundusid kiired ja ideaalses korras teega serpentiinid ahvatlevamad. Lisaks mägedele, jäid silma ka näiteks korgipuusalud (noh need puud, millest nt veinipudelipunne tehakse).
Aga hoolimata sellest, et läksime ringiga, olime varsti Cannes’is. Cannes (eestik: kann, oksitaani: Canas) ilmselt väga palju tutvustamist ei vaja – filmifestival, suvituskoht, rikkad ja ilusad jne. Tegemist on Prantsuse Riviera ühe kuulsaima ja tuntuima suvituslinnaga. Vanalinn on tiine luksuskaupade poodidest, kõrgklassi restoranidest ja vana kooli lukshotellidest. Linna Belle Époque (e kaunis ajastu) algas siis kui üks inglise aadlik endale sinna villa ehitas. Kui tema sõbrad nägid, et ilmad ei peagi kogu aeg olema vihmased ja taevas ca 4 m kõrgusel maapinnast, siis see pani asjad liikuma. Inglise aristokraatide hulk kasvas 19.-l sajandil plahvatuslikult. See omakorda tõi kaasa hotellid, kasiinod, restoranid, promenaadid ja autoteed. Cannes’st sai tõeline aadlike talveveetmise paradiis. Siin puhates või elades on ka täna väga palju huvitavat käe-jala juures – Nice (e Nizza) 15 km, Monaco (veel mõned km edasi), Itaalia piir ca 50km, lõhnapealinn Grasse 15 km jne. Ning ühendused on kiired ja mugavad – saab nii rongi, bussi, auto kui veetaksoga. Ning miks mitte ka helikopteriga – kui raha on, siis siin leiab alati sobiva viisi sellest lahti saamiseks.
Huvitav oli see, et sellises aktiivses linnaliikluses tundsime ennast juba üsna kindlalt. Navi andis väga konkreetsed suunad kätte ja seetõttu ei pidanud tänavasiltide lugemiseks enam liiklust pidurdama. Nii sõitsimegi joonelt Ferrage’i parkimismajja, mille olime eelnevalt oma sihtkohaks seadistanud. Ei ühtki eksimust ega valesti pööramist – justkui oleks eluaeg Cannes’is elanud. No ei jõua navit lihtsalt ära kiita.
Kusjuures Cannes oli oluliselt rahulikum kui eeldasime. Liiklusvool oli suhteliselt tagasihoidlik ning parkimismajast kesklinna tänavatele astudes, ei lämmatanudki turistidevool meid ära. Küll aga lämmatasid meid kuum päike ja seisev õhk – temperatuurinäidik näitas varjus 35°C. Kuna kellaaeg oli selline, et veel oli võimalik lõunat süüa, siis kasutasime selle võimaluse ka kiirelt ära. Leidsime restoranide tänava üles ning asusime menüüsid läbi kammima. Suur oli meie rõõm kui ühe söögikoha menüüst lõpuks leidsime kauaotsitud kalasupp bouillabaisse’i. Rõõm aga kadus üsna kiirelt kui silmad libisesid üle hinnasildi. Supp maksis – nüüd tähelepanu – 67€ ports. Ehk siis supp kahele oleks Eesti rahas maksnud ca 2000 EEK. Einoh, ega me nüüd nii suured kalasõbrad ka ei olnud ning tegelikult ega me ikkagi ei tahtnudki väga suppi süüa. :) Eks hinna tegi nii kalliks selle supi sisu – keskmiselt 8 erinevat kala/molluskit (sh merikurgid ja kaheksajalg), kartulid, küüslauk, sibulad, tomatid, oliiviõli ja suur hulk erinevaid vürtse. Me eeldasime, et see maksab rohkem kui tavaline supp, aga et niipalju… Muude toitude hinnad olid selles kohas suhteliselt normaalsed, seega asi polnud selles, et tegu kalli restoraniga. Lihtsalt supp ongi nii kallis. Nüüd saime aru, et miks seda nii vähestes kohtades üldse pakutakse.
Aga peagi leidsime endale söögikoha nimega „Toscana“, kus päevapraadide hulgas olid meid ahvatlevad toidud. 11,5€ eest sai lõhe juurikatega + panna cotta + kohvi + vaate merele ja mereäärsele promenaadile. Mina proovisin lõhe asemel lamba küljetükki Provence’i ürtidega. Mõlemad olid loomulikult ülimaitsvad. Söögi kõrvale sai niisiis nauditud vaateid ja samuti tegeletud inimeste vaatlusega. See on vägagi mõnus ajaviide. Jäi silma, et Cannes’s liigub ringi palju järgmisi komplekte: vanaätt noore tsikiga. Kahtlen, et vanaisad oma tütretütreid Vahemere äärde on toonud. :P
Kõht täis, kammisime läbi ka ühe ostutänava, kus olid päris korralikud ales. Abikaasa leidis endale mingi käekoti, kleidi ja pluusi. Sellel ajal kui meie vaatasime suvekaupa, kõndis meist mööda paar vanaprouat, kellel oli seljas kurguauguni kinni nööbitud must (!!) mantel ja pikad saapad. Nägu valgeks puuderdatud ja sõrmed-kõrvad igasuguseid kiiskavaid ehteid täis. Kuigi Aix-en-Provences olime selliseid sügismoe kandjaid juba näinud, siis see musta mantliga tädi oli ikka justkui teiselt planeedilt.
Oma jalutuskäigul olime äkiste jõudnud Cannes’i ühe sümboli – Cannes’i Festivalide ja Kongresside palee ette. Siin toimub kuulus Cannes’i filmifestival, kuigi antud hetkel oli käsil Vene kunsti festival. Tekkis see filmifestival natside tõttu – nimelt oli siiani peetud filmifestivale Veneetsias, kuid 1930.-te lõpul sekkusid selle festivali programmivalikusse Itaalia ja Saksamaa valitsused ning sinna valiti pehmelt öeldes mitte kunstipäraseid filme. Noh umbes nagu meie kalli Tallinna linnavalitsuse poolt rahastatud paskvillid.
Selle peale viskas tõsistel filmitootjatel üle ning prantslased otsustasid teha uue festivali, linnaks valiti Cannes. Seda otsust toetasid ka britid ja ameeriklased, mistõttu uus rahvusvaheline filmifestival oligi sündinud. Esimene festival pidi toimuma 30.09.1939, kuid kuna täpselt 30 päeva varem algas II Maailmasõda, siis kulus veel 7 aastat selleni, et esimene festival ka reaalselt teostus. Kuna pärast sõda 
muutus taas normaalseks ka Veneetsia festival, siis toodi Cannes’i Filmifestivali toimumisaeg kevadesse (Veneetsia festival on sügisel). Tänasel päeval on Cannes rahvusvahelise filmitööstuse kõige olulisem ülevaatuspidu ning kui mõni film sealt kuldse või mõnest muust metallist palmioksaga lahkub, siis seda peetakse ikka väga kõrgeks tunnustuseks.
Festivalide Palee ümbruses torkasid silma ka amerikanismid – nimelt olid väga paljud näitlejad sinna jätnud oma käpajäljed ning autogrammid (valatud savisse või pronksi). Staare oli seinast seina. Jean-Paul Belmondost ja
Gerard Depardieust Angelina Jolieni ning Pink Pantherist Chuck Norriseni. Eriti muljetavaldav oli muidugi maailma kõige tugevama inimese Chuck Norrise käejälg, sest:
Ø kui Jeesus suutis kõndida vee peal, siis Chuck Norris ujub kuival maal,
Ø Chuck'i pisarad ravivad vähki ja AIDS'i, aga probleem on selles et Chuck ei nuta KUNAGI,
Ø Enamus inimestel on 23 paari kromosoome. Chuck Norrisel on 72 ja nad kõik on mürgised ning
Ø Chuck Norris ei ole kunagi näitlemise eest Kuldset Palmioksa võitnud. Sest ta ei näitle.
Palee juurest avanesid ka vägevad vaated rannale (liivarannale!) ja La Croisette’ile, mis kujutab endast laia palmidega palistatud promenaadi ranna ääres. Tõesti, tegemist on väga kena paigaga ja endiselt pean ära mainima, et kummaliselt rahulik oli see atmosfäär seal. Võimalik, et suvitushooaja lõpp mängib siin oma rolli, võimalik, et kuumus on liiga karm. Või siis äkki ei olegi Cannes turistide meelispaik? Mõned majad eemal asuv Nice/Nizza on kindlasti totaalselt erinev, sest sinna korraldatakse ka paketipuhkuseid. Aga sinna me ei lähe. Vähemalt mitte seekord.
Kui promeneerimised promeneeritud ja ostlemised osteldud, vajasime kiiremas korras jahutust. Auto aklimatiseeritud õhk oli kõvasti abiks. Kell oli ka juba hiline pärastlõuna, seega paras aeg oli edasi sõita.
Seal kus Cannes’i linn lõppes, seal Antibes’i linn algas. Antibes oli vastupidiselt Cannes’le autodest ja inimestest umbes. Liiklusummik oli nii kaugele kui silm ulatus. Nii otsustasimegi külastada ainult linnaäärset Carrefouri kaubakeskust, kust sai ostetud paar šampust (seda polnudki veel siiani proovinud), õhtusöögi materjal ning mälukaart fotokale. Olime isegi üllatunud kui avastasime, et meie kõik kaasa võetud
mälukaardid hakkasid täis saama. Argentiina reisil saime nendega hakkama, kuid sama pikal Prantsusmaa ringreisil oli maht täis. Ilmselt olid selles süüdi meie mõned linnuvaatlusmomendid, kus fotoka katik lakkamatult klõbises. Ühe sessiooni peal 200-300 pilti teha pole mingi probleem, sest kodus saab need magusad välja valida ja ülejäänud ära kustutada. Ja nii need kaardid täituvadki. Niisama turistipilte väga palju ei teki, sest on rohkem aega tegeleda kadreerimise ja valguse seadmisega. Elus loodus kahjuks nii kannatlik ei ole kui mõni vana maja või vägev mägi.
Ööseks otsustasime jääda Beaulieu-sur-Mer nimelisse linnakesse, mis otsetõlkes tähendab Kaunis Paik Mere Ääres. Ja ütleme nii, et see nimi õigustas end. Linnake oli kalju ühel küljel ja sisuliselt iga maja aknast avanesid vaated Vahemerele. Hotelli leidsime kohe tee äärest – Hotel Chaudron pakkus 70€ eest suur tuba, suurt vannituba ja terrassi vaatega merele. Sobib! Auto saime parkida sõna otseses mõttes toa kohale. Nagu sai mainitud asub linn mäeküljel ja seetõttu olid hotelli osad toad üks aste autotee tasemest madalamal. Ning juhtus nii, et oma auto saime parkida täpselt enda toa kohale.
Õhtusööki nautisime terrassil istudes ja mõnusa merelt tuleva briisi käes vaadet nautides. Ja hea seltskond oli muidugi kah. Hiljem tegime veel väikese jalutuskäigu ühte naaberlahesoppi, kust avanesid samuti täiesti imelised vaated. Cote d’Azur või Prantsuse Riviera on oma kuulsuse vääriline. Tegemist on ühe maalilisema paigaga maailmas, midagi pole teha. Ainuke miinus on see, et kõik teavad seda ja seetõttu tulevad seda paika ka kaema. Kuna me ise ka sellest patust puhtad pole, siis rohkem ei vingu. Igatahes väga mõnus päev oli olnud.
Kilometraažilt on viimased päevad olnud väga tagasihoidlikud – eile Grasse’st mere äärde oli mõnikümmend kilomeetrit ja tänase päeva peamine sihtkoht – Cannes – oli meie kämpingukohast samuti vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Selle asemel, et kohe kuulsa kuurort- ja filmilinna melusse söösta, otsustasime minna ringiga. Veidi merest eemalt, läbi mägede. Sealkandis on ilmselt nii, et ükskõik millise tee valid, siis vaated on kindlasti lummavad. Kuna me eilsel päeval sõitsime piki merekallast, siis täna tundusid kiired ja ideaalses korras teega serpentiinid ahvatlevamad. Lisaks mägedele, jäid silma ka näiteks korgipuusalud (noh need puud, millest nt veinipudelipunne tehakse).
Aga hoolimata sellest, et läksime ringiga, olime varsti Cannes’is. Cannes (eestik: kann, oksitaani: Canas) ilmselt väga palju tutvustamist ei vaja – filmifestival, suvituskoht, rikkad ja ilusad jne. Tegemist on Prantsuse Riviera ühe kuulsaima ja tuntuima suvituslinnaga. Vanalinn on tiine luksuskaupade poodidest, kõrgklassi restoranidest ja vana kooli lukshotellidest. Linna Belle Époque (e kaunis ajastu) algas siis kui üks inglise aadlik endale sinna villa ehitas. Kui tema sõbrad nägid, et ilmad ei peagi kogu aeg olema vihmased ja taevas ca 4 m kõrgusel maapinnast, siis see pani asjad liikuma. Inglise aristokraatide hulk kasvas 19.-l sajandil plahvatuslikult. See omakorda tõi kaasa hotellid, kasiinod, restoranid, promenaadid ja autoteed. Cannes’st sai tõeline aadlike talveveetmise paradiis. Siin puhates või elades on ka täna väga palju huvitavat käe-jala juures – Nice (e Nizza) 15 km, Monaco (veel mõned km edasi), Itaalia piir ca 50km, lõhnapealinn Grasse 15 km jne. Ning ühendused on kiired ja mugavad – saab nii rongi, bussi, auto kui veetaksoga. Ning miks mitte ka helikopteriga – kui raha on, siis siin leiab alati sobiva viisi sellest lahti saamiseks.Huvitav oli see, et sellises aktiivses linnaliikluses tundsime ennast juba üsna kindlalt. Navi andis väga konkreetsed suunad kätte ja seetõttu ei pidanud tänavasiltide lugemiseks enam liiklust pidurdama. Nii sõitsimegi joonelt Ferrage’i parkimismajja, mille olime eelnevalt oma sihtkohaks seadistanud. Ei ühtki eksimust ega valesti pööramist – justkui oleks eluaeg Cannes’is elanud. No ei jõua navit lihtsalt ära kiita.
Kusjuures Cannes oli oluliselt rahulikum kui eeldasime. Liiklusvool oli suhteliselt tagasihoidlik ning parkimismajast kesklinna tänavatele astudes, ei lämmatanudki turistidevool meid ära. Küll aga lämmatasid meid kuum päike ja seisev õhk – temperatuurinäidik näitas varjus 35°C. Kuna kellaaeg oli selline, et veel oli võimalik lõunat süüa, siis kasutasime selle võimaluse ka kiirelt ära. Leidsime restoranide tänava üles ning asusime menüüsid läbi kammima. Suur oli meie rõõm kui ühe söögikoha menüüst lõpuks leidsime kauaotsitud kalasupp bouillabaisse’i. Rõõm aga kadus üsna kiirelt kui silmad libisesid üle hinnasildi. Supp maksis – nüüd tähelepanu – 67€ ports. Ehk siis supp kahele oleks Eesti rahas maksnud ca 2000 EEK. Einoh, ega me nüüd nii suured kalasõbrad ka ei olnud ning tegelikult ega me ikkagi ei tahtnudki väga suppi süüa. :) Eks hinna tegi nii kalliks selle supi sisu – keskmiselt 8 erinevat kala/molluskit (sh merikurgid ja kaheksajalg), kartulid, küüslauk, sibulad, tomatid, oliiviõli ja suur hulk erinevaid vürtse. Me eeldasime, et see maksab rohkem kui tavaline supp, aga et niipalju… Muude toitude hinnad olid selles kohas suhteliselt normaalsed, seega asi polnud selles, et tegu kalli restoraniga. Lihtsalt supp ongi nii kallis. Nüüd saime aru, et miks seda nii vähestes kohtades üldse pakutakse.Aga peagi leidsime endale söögikoha nimega „Toscana“, kus päevapraadide hulgas olid meid ahvatlevad toidud. 11,5€ eest sai lõhe juurikatega + panna cotta + kohvi + vaate merele ja mereäärsele promenaadile. Mina proovisin lõhe asemel lamba küljetükki Provence’i ürtidega. Mõlemad olid loomulikult ülimaitsvad. Söögi kõrvale sai niisiis nauditud vaateid ja samuti tegeletud inimeste vaatlusega. See on vägagi mõnus ajaviide. Jäi silma, et Cannes’s liigub ringi palju järgmisi komplekte: vanaätt noore tsikiga. Kahtlen, et vanaisad oma tütretütreid Vahemere äärde on toonud. :P
Kõht täis, kammisime läbi ka ühe ostutänava, kus olid päris korralikud ales. Abikaasa leidis endale mingi käekoti, kleidi ja pluusi. Sellel ajal kui meie vaatasime suvekaupa, kõndis meist mööda paar vanaprouat, kellel oli seljas kurguauguni kinni nööbitud must (!!) mantel ja pikad saapad. Nägu valgeks puuderdatud ja sõrmed-kõrvad igasuguseid kiiskavaid ehteid täis. Kuigi Aix-en-Provences olime selliseid sügismoe kandjaid juba näinud, siis see musta mantliga tädi oli ikka justkui teiselt planeedilt.Oma jalutuskäigul olime äkiste jõudnud Cannes’i ühe sümboli – Cannes’i Festivalide ja Kongresside palee ette. Siin toimub kuulus Cannes’i filmifestival, kuigi antud hetkel oli käsil Vene kunsti festival. Tekkis see filmifestival natside tõttu – nimelt oli siiani peetud filmifestivale Veneetsias, kuid 1930.-te lõpul sekkusid selle festivali programmivalikusse Itaalia ja Saksamaa valitsused ning sinna valiti pehmelt öeldes mitte kunstipäraseid filme. Noh umbes nagu meie kalli Tallinna linnavalitsuse poolt rahastatud paskvillid.
Selle peale viskas tõsistel filmitootjatel üle ning prantslased otsustasid teha uue festivali, linnaks valiti Cannes. Seda otsust toetasid ka britid ja ameeriklased, mistõttu uus rahvusvaheline filmifestival oligi sündinud. Esimene festival pidi toimuma 30.09.1939, kuid kuna täpselt 30 päeva varem algas II Maailmasõda, siis kulus veel 7 aastat selleni, et esimene festival ka reaalselt teostus. Kuna pärast sõda 
muutus taas normaalseks ka Veneetsia festival, siis toodi Cannes’i Filmifestivali toimumisaeg kevadesse (Veneetsia festival on sügisel). Tänasel päeval on Cannes rahvusvahelise filmitööstuse kõige olulisem ülevaatuspidu ning kui mõni film sealt kuldse või mõnest muust metallist palmioksaga lahkub, siis seda peetakse ikka väga kõrgeks tunnustuseks.Festivalide Palee ümbruses torkasid silma ka amerikanismid – nimelt olid väga paljud näitlejad sinna jätnud oma käpajäljed ning autogrammid (valatud savisse või pronksi). Staare oli seinast seina. Jean-Paul Belmondost ja
Gerard Depardieust Angelina Jolieni ning Pink Pantherist Chuck Norriseni. Eriti muljetavaldav oli muidugi maailma kõige tugevama inimese Chuck Norrise käejälg, sest:Ø kui Jeesus suutis kõndida vee peal, siis Chuck Norris ujub kuival maal,
Ø Chuck'i pisarad ravivad vähki ja AIDS'i, aga probleem on selles et Chuck ei nuta KUNAGI,
Ø Enamus inimestel on 23 paari kromosoome. Chuck Norrisel on 72 ja nad kõik on mürgised ning
Ø Chuck Norris ei ole kunagi näitlemise eest Kuldset Palmioksa võitnud. Sest ta ei näitle.
Palee juurest avanesid ka vägevad vaated rannale (liivarannale!) ja La Croisette’ile, mis kujutab endast laia palmidega palistatud promenaadi ranna ääres. Tõesti, tegemist on väga kena paigaga ja endiselt pean ära mainima, et kummaliselt rahulik oli see atmosfäär seal. Võimalik, et suvitushooaja lõpp mängib siin oma rolli, võimalik, et kuumus on liiga karm. Või siis äkki ei olegi Cannes turistide meelispaik? Mõned majad eemal asuv Nice/Nizza on kindlasti totaalselt erinev, sest sinna korraldatakse ka paketipuhkuseid. Aga sinna me ei lähe. Vähemalt mitte seekord.Kui promeneerimised promeneeritud ja ostlemised osteldud, vajasime kiiremas korras jahutust. Auto aklimatiseeritud õhk oli kõvasti abiks. Kell oli ka juba hiline pärastlõuna, seega paras aeg oli edasi sõita.
Seal kus Cannes’i linn lõppes, seal Antibes’i linn algas. Antibes oli vastupidiselt Cannes’le autodest ja inimestest umbes. Liiklusummik oli nii kaugele kui silm ulatus. Nii otsustasimegi külastada ainult linnaäärset Carrefouri kaubakeskust, kust sai ostetud paar šampust (seda polnudki veel siiani proovinud), õhtusöögi materjal ning mälukaart fotokale. Olime isegi üllatunud kui avastasime, et meie kõik kaasa võetud
mälukaardid hakkasid täis saama. Argentiina reisil saime nendega hakkama, kuid sama pikal Prantsusmaa ringreisil oli maht täis. Ilmselt olid selles süüdi meie mõned linnuvaatlusmomendid, kus fotoka katik lakkamatult klõbises. Ühe sessiooni peal 200-300 pilti teha pole mingi probleem, sest kodus saab need magusad välja valida ja ülejäänud ära kustutada. Ja nii need kaardid täituvadki. Niisama turistipilte väga palju ei teki, sest on rohkem aega tegeleda kadreerimise ja valguse seadmisega. Elus loodus kahjuks nii kannatlik ei ole kui mõni vana maja või vägev mägi.
Ööseks otsustasime jääda Beaulieu-sur-Mer nimelisse linnakesse, mis otsetõlkes tähendab Kaunis Paik Mere Ääres. Ja ütleme nii, et see nimi õigustas end. Linnake oli kalju ühel küljel ja sisuliselt iga maja aknast avanesid vaated Vahemerele. Hotelli leidsime kohe tee äärest – Hotel Chaudron pakkus 70€ eest suur tuba, suurt vannituba ja terrassi vaatega merele. Sobib! Auto saime parkida sõna otseses mõttes toa kohale. Nagu sai mainitud asub linn mäeküljel ja seetõttu olid hotelli osad toad üks aste autotee tasemest madalamal. Ning juhtus nii, et oma auto saime parkida täpselt enda toa kohale.
Õhtusööki nautisime terrassil istudes ja mõnusa merelt tuleva briisi käes vaadet nautides. Ja hea seltskond oli muidugi kah. Hiljem tegime veel väikese jalutuskäigu ühte naaberlahesoppi, kust avanesid samuti täiesti imelised vaated. Cote d’Azur või Prantsuse Riviera on oma kuulsuse vääriline. Tegemist on ühe maalilisema paigaga maailmas, midagi pole teha. Ainuke miinus on see, et kõik teavad seda ja seetõttu tulevad seda paika ka kaema. Kuna me ise ka sellest patust puhtad pole, siis rohkem ei vingu. Igatahes väga mõnus päev oli olnud.
0 kommentaari:
Post a Comment