26/08 - Lascaux koopad, Millau sild, Montpellier

No ja tegelikult tuli teine sõidupäev otsa, kuigi tegemisi oli tänaseks plaanitud küllaga. Me kibelesime juba Vahemere äärde ning eesmärk oli täna kindlasti varbad juba vette pista. Aga kõik järgemööda.

Pärast kiiret hommikusööki ja arve tasumist, sõitsime veidi linnast välja mägedesse, kus asub maailmakuulus koopamaalingute galerii nimega Lascaux. Tegemist on kõige võimsama ja suurima Paleoliitikumi aja koopamaalide paigaga ning me kindlasti ei tahtnud sellest loobuda. Olime oma ärkamised ja hommikused asjaajamised plaaninud nii, et oleksime kohal kõige esimese tuuri ajaks. Ja nii läkski - olime praktiliselt esimesed, kes oma auto sinna puude vahele parklasse ära parkisid. Seal aga selgus, et pileteid müüakse ainult Montignaci linna turismiinfo punktis ja siit neid võimalik osta polnud. Ai kurja, prantsuse bürokraatia on samuti maailmakuulus. Ega’s midagi, autole hääled sisse ja hooga mäest alla linna tagasi. Leidsime i-punkti ilma sekeldusteta ja suureks kergenduseks mingit saba seal piletikassa juures polnud. Järelikult ikka ei maganud oma võimalust maha – mitmed portaalid ju hoiatasid, et tippaegadel ei pruugi pileteid väga kauaks jätkuda. Müüakse neid vaid kindel arv igal päeval, seega soovitati hommikul vara platsis olla. Võimalik, et nädala keskpaik ja puhkuste hooaja lõpp oli turistide horde veidi piiranud.
Kassas pakuti 2 varianti – inglise keelne tuur, mis algab 3 tunni pärast või siis prantsuse keelne tuur, mis algab 40 minuti pärast. Võtsime viimase, olime juba veendumusel, et giidide jutust saab enamuse aru, kuna nad räägivad ilmekalt, kõva häälega ja suhteliselt rahulikus tempos (no et lapsed ka aru saaksid). Kolme tundi niisama ei viitsinud küll kudeda. Prantsuse keelsed tuurid toimuvad muide iga 10 minuti tagant.
Pilet käes, viuh tagasi. Nüüd oli juba rahvast rohkem, kuid ka mitte väga palju. Grupid, mis iga natukese aja tagant sisse läksid olid sellised 15-20 pealised, seega mitte väga suured. Presenteeritakse seal kaht saali, kus on enamus maalidest ja kus on ka kõige suuremad maalid.
Nüüd aga veidi Lascaux’st (loe:laskoost) ning selle avastamisloost.
Avastamine oli üks paras juhuste kokkusattumus. Ühel 1940. aasta septembrikuu päeval olid 4 poisiklutti mägedes hulkumas, nendega oli kaasas ühe kluti koer. Ühel hetkel oli koer kadunud ja poiste vilistamise peale enam kohale ei jooksnud. Vaikse haukumise järgi tuvastati, et ta oli kukkunud ühte mäe sees olevasse auku ning ei saanud enam välja. Kuna ei olnud võimalik aimata, et kui suur ja sügav see koobas on, siis mindi koju ära ja tuldi järgmisel päeval tagasi redeli, köie ja lambiga. Koopas lambi süütamisel avanes poistele see tohutu, ürgne, värviline maaligalerii. Pullid, hobused, inimesed jne. Kamp leppis kokku, et see koobas ja selle asukoht jääb igavesti nende saladuseks ning sellest ei räägita mitte kellelegi. 2 päeva hiljem ronis koopasse esimene täiskasvanutest koosnev ekspeditsioon ja mõned päevad hiljem juba tuntud ajaloolastest koosnev grupp. Oli selge, et Lascaux näol on tegemist kõigi aegade kõige olulisema ja suurima leiuga koopamaalide kui eelajaloolise kunsti ajaloos. Kuni tänaseni ei ole seda suudetud üle trumbata.
1948 sai Lascaux’st juba turistidele avatud paik, kuid seda vaid suhteliselt lühikeseks ajaks. Kuigi külastajate arv päevas ei ületanud 1200 inimest, siis aastaks 1955 oli seis selline, et inimeste poolt väljahingatav CO2 oli füüsiliselt hakanud maale hävitama. Asi läks aasta-aastalt hullemaks ning selleks, et seda rahvuslikku aaret säästa, otsustati Lascaux aastal 1963 sulgeda. Pärast seda suudeti tekitatud kahju heastada ja maalid esialgsel kujul taastada. Selles ajast saadik on need koopa 6 saali – Suur Pullide Hall, Külgmine läbipääs, Surnud Mehe šaht, Graveeringute Kamber, Värvitud Galerii ja Kaslaste Kamber – pidevalt jälgimise all ja külastajatele suletud. Sellegipoolest läks aastal 1988 asi jälle veidi käest ära ja koobast ründas seenhaigus. Sellest ei ole siiani jagu saadud ning 2008 läks asi nii hulluks, et isegi teadlastel keelati mõnda aega koopasse sisenemine. Vahepeal käis nädalas seal ainult 1 inimene ja seda ka 20-ks minutiks, et kontrollida arenguid. Tänaseks on seen kontrolli alla saadud, kuid mitmed maalid on kahjustatud. Ja sellest on paganama kahju.
Aga mida me siis vaatama läksime kui koopasse inimesi ei lubata? Läksime vaatama Lascaux II koopaid. Kuna tegemist on unikaalse ajaloomälestisega, siis otsustas Prantsuse valitsus, et ehitab kahest suurest saalist koopia originaalide asukohast ca 300m kaugusele. Ja mitte niisama koopia vaid täiusliku koopia. Ehitusega alustati aastal 1973 ja aega võttis see kokku 10 aastat. Kopeeriti nende kahe saali iga kumerus, iga lohk, iga viimnegi detail piinliku täpsusega. Eksimine ja vahe originaaliga on väidetavalt maksimaalselt 5 mm, seega tegu on tõepoolest autentse koopiaga. Joonistused manati seintele täpselt nii nagu kromanjoonlased seda kunagi tegid – värv võeti suhu ning siis käega kuju vormides, puhuti värv seintele. Ehk siis külastajatele anti võimalus tunda seda, mida tundsid need neli poissi kui nad esimest korda seda koobast külastasid. Ning see on minu arust vägagi tänuväärne – mis siis, et koopia, elamus oli võimas.
Pilti seal kahjuks sees teha ei tohi, seega kasutan siinjuures vabalt kättesaadavaid fotosid. Mis nende kaljujooniste juures veel tähelepanuväärne on, on see, et joonistustel on hea perspektiivitunne ning samuti proportsioonitunnetus. Seega võib julgelt väita, et koopamaalide tegijad olid oma aja kohta väga head kunstnikud. Näiteks suutsid nad pildi kujule valada hobuseid liikumises, inimesi neid küttimas ning kuna osad pildid kajastasid järjestikulisi tegevusi, siis võib jooniseid pidada ka esimeseks multifilmiks/koomiksiks. Ühel maalingul on näiteks ristised loomade tagajalad maalitud niivõrd hea perspektiivitunnetusega, et alles 15. sajandi maalidel jõuti taas samale tasemele.
Lisaks sellele oli võimalik seintelt leida mingeid kummalisi märke, mille sisu kahjuks pole tänaseni suudetud dešifreerida. Teooriaid on palju – alates tulnukate keelest kuni loomapüüdmise joonisteni, kuid selge on see, et selgust pole. Lisaks nendele märkidele oli arvukate piltide seas ka joonistus ühest väljamõeldud loomast, mis on tegelikult tähelepanuväärsem seik kui esmapilgul arvata võiks. See näitab 17 000 aastat tagasi elanud inimeste kujutlusvõime arengut ning looja soovi pakkuda oma vaatajatele midagi rabavat. Huvitav kas see ka õnnestus? Tegelikult ei olda ka päris kindlad, et miks neid maalinguid üleüldse tehti. Need ei ole ju niisama sirgeldused vaid tõsised kunstiteosed. Võimalik, et tegu oli mingi ürgaegse pühamuga, ei tea.
Veidi fakte kah – kokku on Lascaux originaalkoopas ca 2000 joonistust, mida võib jagada kolme kategooriasse: inimesed, loomad, abstraktsed märgid. Maalidel ei ole kujutatud tolleaegset maastikku või siis kasvanud taimi. Ainult elusolendid ja märgid. Loomadest domineerivad hobused (364 maalingut), kuid palju on ka kariloomi ja piisoneid. Huvitaval kombel ei ole ühtegi pilti põhjapõdrast, mis oli tollaste inimeste põhitoidus.
Kõige kuulsamad on muidugi Suure Pullide Halli pullid, millest suurim on võimsad 5,2 meetrit pikk. Tegemist on suurima kaljujoonisega maailmas.
Kui nüüd kokku võtta, siis giid rääkis väga huvitavalt ning maalingud jätsid meile mõlemale väga sügava mulje. Selline otselink seitsmeteisttuhande aasta taha ja veel nii vaimustaval tasemel kunst on tegelikult hämmastavad. See on hea näide, et inimesed on alati püüelnud millegi kaunima ja kõrgema poole kui lihtsalt kõhu täis saamine ja hinge sees hoidmine. Need koopamaalingud on minu arust üks oluline kivi inimkonna vundamendist – üks killuke saavutusest, mis tegi inimesest inimese. Kel võimalus on, soovitan kindlasti Lascaux II koobastes ära käia, see on seda väärt.
Tuur tehtud ostsime suvenirkast kaasa posu postkaarte erinevate koopamaalingutega ning panimegi uuesti masinale hääled sisse. Ennem kui Vahemere poole sõitma hakkasime, käisime veel Montignaci Essost läbi. Sealne omanikust vanamees imestas, et: „Oooo, Estonie!“. Et temal polegi veel kunagi ühtegi Eestist pärit autot tankimas käinud. Uuris, et palju siis sinna Estoniisse ka maad võiks olla ja kui ma ütsin, et no nii nibin-nabin 2500 km, siis tuli „vau“ ära. Panin tähele, et vanamees rääkis sellise huvitava aktsendiga, veidi puisem ja rohkem põrisev prantsuse keel. Eks me muidugi olime juba jõudnud üsna lõunasse kah. Kunagistest keeletundidest on meelde jäänud, et mida Provence’i ja Cote d’Azuri poole jõuame, seda rohkem „r“-täht põrisema hakkab. On see ju tavakeeles selline kurguhäälik, ehe lõunaprantslane aga pidavat „r“-i välja hääldama nagu eestlane.
Jätsime Montignaci selja taha ja liuglesime läbi Dordogne’i departemangu ikka lõuna poole. Väga maalilised vaated jäid teele, sest piirkond on üsna mägine ja suuri linnu palju pole. Samuti oli liiklus suhteliselt hõre, kuigi kiirteedest sai eemale hoitud. Nii saimegi nautida rahulikus tempos vahvaid väikelinnu, mägede serpentiine ning kaunist loodust. Tee ääres laiusid mitmes kohas ka suured õuna- ja pirniaiad ning kuigi meil see plaan pidevalt meeles mõlkus, siis raksu ikkagi ei läinud. Kaalusime poolt ja vastuargumente ning üks vastuargument (kuri prantsuse talunik soolapüssiga meid sihtimas) sai määravaks.
Et aga kohalikku kraami vastu meil huvi oli, astusime läbi ühest piirkonna talunike turukauplusest. Müüdi seal igatsugu delikatesse, veine, oliivi- jms õlisid, kompotte, marineeritud esemeid, juustu, vorsti, lihatooteid jne. Et klientidel ikka isu tekiks, siis anti mingeid asju ka maitsta. Ja selline reklaam töötas - niipea kui tükike foie gras’d meie maitsmismeeltesse jõudis, olime ära ostetud. Kui selle maitse kohta öelda jumalik, siis on see ka suhteliselt tagasihoidlik hinnang. Selline hõrk ja õrn maitse, milles oli tohutult erinevaid varjundeid. Täiesti põhjendatult peetakse seda üheks delikatesside delikatessiks ning seda hoolimata üsna jõhkrast valmistusviisist. Me pidime seda veel saama! Vaatamata üsnagi rasvasest hinnast, ostsime seda hanemaksa pasteeti ka koju kaasa. See oli konserveeritud nii, et talus ka soojas hoidmist. Lisaks sellele rändasid meie ostukorvi veel erinevad pardist ja pardimaksast tehtud tooted, väike pudel kohalikku valget veini ja foie gras/juustu giljotiin (selline edev marmorist riistapuu). Ostmata jäid aga trühvlid – lihtsalt ei täind ühe trühvli eest 100-t EEKu välja käia. Me polnud ka kindlad, et me sellega midagi tarka teha oskame, sest trühvel käib ju peamiselt maitsestamiseks, niisama seda ei sööda.
Sealt edasi tuli jälle hulgaliselt väikelinnu ja maalilisi vaateid. Ühe sellise linnakese pagariärist hankisime endale lõunasnäkid. Mõned quiche’id ja croissantid ning need said manustatud teeäärses puhkekohas. Nagu mainitud sõitis mööda seda teed suhteliselt vähe autosid, mistõttu olid teeäärsed puhkekohad inimtühjad ja nii saime valida endale sobiva vaatega laua ja tundsime end hästi.
Pärast seda jäid rahulikud teed peagi selja taha. Hakkasime lähenema Millau linnakesele. Ega selles linnakeses midagi väga erilist polekski, kui selle juurest ei läheks mööda üht viimase aja insenerimõtte üht suurimat saavutust – Millau viadukti. Millau linn asub strateegilise koha peal. Sealtkaudu on pariislased ja tegelikult ka paljud Põhja-Eurooplased sõitnud aastakümneid Vahemere äärde ning Hispaaniasse/Portugali. Millau suunas tuli mõlemast suunast ka kiirtee, kuid kuna linn asus sügaval Tarni jõe orus, siis siin läks hoog alati maha ja tekkisid tohutud ummikud. Linnulennult mõõdetuna mõne kilomeetri läbimine võttis aega 1-1,5 tundi (juulis-augustis isegi 4-5 tundi), sest kõigepealt tuli sõita alla orgu, läbida linn ja siis uuesti orust välja. Ja alternatiive sellele teekonnale sisuliselt polnud.
Nii küpseski plaan ehitada tohutult võimas viadukt, mis viiks peamise liiklusvoolu linnast kaugelt ja kõrgelt mööda. Meie silme ette sattus see väike (no tegelikult ikka päris suur) maailmaime juba kaugel. Kuna tahtsime silda lähemalt näha, katsuda ja pilti teha, siis otsustasime sõita alla linnakesse ja silla külastuskeskuse juurde. Kõrvalmärkusena mainin ära, et oli läinud palavaks – temperatuuri näidik näitas autos välistemperatuuriks 36°C. Konditsioneeritud autost välja astudes saime nagu malakaga vastu nägu – selline tunne oli, nagu poleks väljas üldse õhku. Aga sellega harjus kiirelt, oli küll raskem ringi lipata, kuid üldiselt meile ikka kuumus meeldib. Külastuskeskusest midagi tarka ei leidnud, kuid sealt veidi edasi sõites leidsime koha, kust õnnestus viadukt ka täies ilus piltidele saada. Nii suure panoraami jonksu saamine vajas kõvasti pingutust nii piltide tegemisel kui kodus kokkupanemisel, kuid lõppresultaat tuli päris hea – panoraam kuuest kaadrist!
Et anda veidi aimu, kui võimsa ehitisega tegu on, siis mõned arvud. Millau viadukt on maailma kõrgeim sõidetav silt – kõrgeima masti kõrgus on 343 meetrit, ületades sellega Eiffeli torni kõrgust ja jäädes vaid napilt alla Empire State Buildingule. Teise rekordi purustas Millau veel – kõige kõrgem sillal asuv autotee maailmas (270m). Maksis see 2,5 km pikkune monstrum 6 miljardit EEK ja valmis aastal 2004.
Pildid tehtud ja vaatamised vaadatud, sõitsime läbi linna tagasi ning ületasime ka silla enda. Tegemist oli küll maksulise ületusega, kuid võtsime seda kui piletit vaatamisväärsuse vaatamise eest. Tuleb tunnistada, et kõrvalt vaadates oli vaatepilt palju võimsam kui üle sõites. Jah, oli küll suur ja kõrge sild, kuid seda ei olnud selle peal sõites nii hästi võimalik hoomata. Auto aknast sai tehtud ka mõned ülesvõtted, mis muide pidi olema üsna tavaline praktika – sellepärast alandati sillal isegi kiirust 130 km/h (tavaline kiirtee kiirus) pealt 110 km/h peale. Sillast üle sõitmiseks kulusid mõned loetud minutid, seega efekt, mille sild oli andnud, oli ikka päris võimas. Tänu sellele sillale võib teoorias jõuda Pariisist 6-7 tunnise autosõiduga Vahemere äärde.
Sillast üle saades vajutasime gaasipedaali põhja ning peagi olimegi Montpellier (loe: monpeljee, oksitaani: Montpelhièr) nimelise kuurortlinna külje all. Me päris linna ei tahtnud pidama jääda, sest eesmärk oli ööbima jääda võimalikult mere lähedale ja seetõttu vaatasime peamiselt mereäärseid kämpinguid. Silma jäi La Grande Motte’i nimeline ala, mis sobis meile ideaalselt. Veidi linnast eemal, samas üsna hea ühendus kiirteedega (plaan oli sellest kohast baas teha, kust siis päeval teeme väljasõite) ning kohe mere ääres. Ümbrus oli selline mõnusalt vahemereline – soe ilm, puude vahelt sillerdav meri ja tiigid-tammid iga natukese aja tagant. Tegelikult on see piirkond lisaks suvituspiirkonnale ka osati rahvuspark ja veelindude ala. See oli teine motivaator, miks me just siia kanti tahtsime ööbima jääda. Äkki õnnestub flamingo või muu taoline eestlasele eksootiline lind kaadrisse saada.
Navi abil leidsime sellise kämpingu nagu „Domaine du Boucanet“, mille asukoht oli ideaalne. Oma ranna ja kõigi mugavustega ülisuur 4-tärni kämping. Eks kõigel sellel oli ka oma hind ja see ei olnud mitte tagasihoidlik. 39€ öö kohta on telgiplatsi eest üsna mahlane tasu, kuid arvestades asukohta, olime nõus. Oleks me mõned päevad hiljem siia jõudnud, oleksime vähem maksnud, sest 29/08 lõppes kõrghooaeg ja hinnad langesid oluliselt. Tegelikult (hoolimata sellest, et hind oli soolane kui Vahemere vesi) see koha saamine väga lihtne ei olnudki, administraator alguses otsis pikalt ja siis leidis 2-3 telkimisplatsi, mille vahel lubas meil valida. Võtsime kohe ranna äärde, kõige esimesse ritta. Esialgu maksime 2 öö eest, kuid hiljem võtsime veel mõned ööd juurde. Maksime ette ära seetõttu, et ei tahtnud passi tagatiseks jätta.
Väravapult käes, vurasime kiirelt kämpingukaardile joonistatud rasvast risti otsima. Plats oli suur ning liivane – sinna mahtunuks nii telk kui auto, kuid igaks juhuks ei hakanud auto rattaid pehme liiva sisse ajama. Jätsime selle tänava äärde ja nii saime tegelikult üsna privaatse paiga – kolmest küljest kõrge hekk ja ühes küljes siis auto. Kiirelt ajasime oma majakese püsti ja siis kohe randa, vette. Mauh! Väga mõnus oli. Vesi oli väga soe, õhk oli veel soojem, puhus mõnus briis. Nagu filmis! Seal lainetes loksudes leidsime koha, kuhu meri tõi lainetega suuri merekarpe. No ikka selliseid korralikke. See leid tekitas meis nende korjamise hasardi ja mõne päeva pärast sellest kohast lahkudes oli meil karpe päris korralik kotitäis. Kui päike loojuma hakkas, olime lõpuks nõus ka rannast ära minema. Olime oma kämpinguvalikuga selgelt rahul.Et õhtu oleks lõbusam, otsustasime ära käia poes. Selleks tuli sõita 8 kilti ning tasuks sõidu eest oli info, et poed suleti 20 minutit ennem meie päralejõudmist. #¤&¤$%‽! Natuke leevendas meie masendust asjaolu, et nägime lendamas flamingosid. Järelikult on meil võimalus siit mingit pilti saada! Kämpingusse tagasi jõudes võtsime kämpingu restost kaasa paar pitsat (muide käsitöö, puuküttega ahjus küpsetet) ning ühe jääkülma (!?) punase veini. Ei saanudki aru, et mis teema selle punase veiniga oli – tegemist oli tavalise Merlotga ja seda hoiti külmkapis?? Igatahes juua ta kõlbas ning kulus marjaks pizza kõrvale ära. Täis kõht ja väike õhtunaps lõid väga hea tuju. Käisime veel rannas jalutamas ja ujumas, õhtu lõpetasime kaarte mängides. Väga sündmusterohke päev oli olnud.

27/08 - Route de Vin, Aix-en-Provence

Uni oli see hommik magus, alles kusagil kella 9 paiku hakkas üks silm vaikselt lahti minema. Teine magas õndsalt edasi. Ilmselt oleks veel pikalt põõnanud, kuid elu-olu hakkas vaikselt kuumaks minema. See on palaval suvel telkimise üks miinuseid – ereda päikese korral läheb sees kiirelt saunaks ja no eredat päikest sealkandis on piisavalt. Hommikusöögiks hävitasime ära paar singicroissanti ja quiche’i ning siis kohe sinna, kuhu eelmisel õhtul pooleli jäi. Ehk siis mõned sammud mere poole - randa. Ujumine, päevitamine, snorgeldamine, päevitamine, merekarpide korjamine, päevitamine, ujumine…. – graafik oli väga tihe, kuid saime hakkama. Arvestades seda hommikut ja ka eelnenud päevadel tehtut, siis nüüd võiks kohalik turismiamet meile rahulikult tunnistuse välja anda, et oleme kõik puhkuse kohustuslikud elemendid edukalt sooritanud, jäänud on vaid vabakava. Ei, need hommikutunnid olid mõnusad – täiesti pilvitu taevas, suhteliselt tühi rand ning väga soe vesi. Kämpingu rannariba iseloomustas veel see, et igal hommikul tõmbab traktor pinna siledaks ja prügi korjatakse kokku, nii et rand oli täiesti puhas ja mõnusa liivaga.
Ennelõunal vahetasime rannariided linnariiete vastu ning alustasime esimest väljasõitu oma Vahemere-äärsest baasist. Esmalt tegime väikese kontrollretke rahvuspargi väikestel teedel. Kuna tegemist on mere käest tagasivõidetud aladega, siis on seal piirkonnas palju selliseid kitsaid tupikteid, mille ääres on võimalus silmata kohalikku floorat ja faunat. Näiteks jäi meie objektiivi ette veisehaigur ning sellega seoses ka veiseid ja härgasid. Hiljem tuli välja, et härjavõitlus on selle piirkonna üks traditsioonilisi meelelahutusi ning üleüldse oli Languedoci regioonil väga palju hispaanialikke mõjusid. Või tegelikult täpsemalt öeldes katalaanlikke mõjusid, sest hästi palju oli majadel näha punakollatriibulisi lippe, mis teatavasti on just Kataloonia rahvusvärvid. Eks põhjused olid ajaloolised - kunagi kuulus Languedoc-Roussilloni lõunaosa Aragoni krooni alla, mis teatavasti oli katalaani sugemetega võimukogum. Aga ega selles rahvuskildude ja kultuuride paljususes nüüd midagi üllatavat ka pole, eks kõik vana maailma riigid on sellised, kus riigi ühe serva inimesed ei saa aru, et mis elu need teise serva inimesed elavad. Kunagistest ajalootundidestki on meelde jäänud see, kuidas õpetaja tõstis esile erinevate riikide kuningad/keisrid (nt Saksa, Prantsusmaa, Itaalia jne), kelle suurimaks saavutuseks olid väikeste vasallriikide ühendamine üheks suureks riigiks. Samas ei räägitud seal kunagi, et selliste tihti meelevaldsete joonte tõmbamisega kaotasid osad rahvad iseseisvuse ning paljud rahvad (nagu katalaanid) jäid hoopiski mitme erineva riigi territooriumile. Oleks võinud rääkida. Ka täna on Languedocis olemas liikumine, mis tahab maakonna ümber nimetada Põhja-Katalooniaks, kuid väga suurt toetust sellel rahva seas pole. Katalaanid on siiski vähemuses. Niipalju siis sellest, päevane väljasõit viis meid tegelikult hoopis naabrite juurde.
Nimelt oli tänase päeva üks plaane teha tiir Provence’i (loe: provaansi) maakonna veinipiirkonnas. Provence on maailmakuulus nii veinide, kui ka ürtide, kaunite maastike, pehme kliima, roomaaegsete vaatamisväärsuste ja paljude muude asjade poolest. Kõik see jäi meie telkimiskohast 1-1,5 tunnise autosõidu kaugusele, kuna kasutasime kohalejõudmiseks kiirteid. Reisikavasse oli eelnevalt sisse pandud mitu erinevat ringi kohalike veinimõisatega tutvumiseks, valisime välja selle, mis algas Lançon de Provence’i linnakesest ja jõudis välja Aix-en-Provence’i.
Meie salaplaan oli selline, et alguses teeme väikese lõunasöögi ja siis läheme sõidame ringi. No loomulikult ei tulnud sellest midagi välja, sest jõudsime Lançoni (ülal pildil linnavalitsus) veidi ennem kahte ja sellel kellaajal oli see justkui kummituste linn. Hea õnne korral märkasid tänaval inimest või kahte, enamus äridest olid suletud ja majadel olid aknaluugid kinni. Ehk siis siesta kõige räigemal kujul. Vaatasime veidi ringi, lootuses leida mingigi koha, kus saaks keha kinnitada või söögipoolistki kaasa osta, kuid ei midagi. Eks sellel väljasuremisel oli oma põhjus kah, välistemperatuuri numbrid jäid napilt alla 40-le soojakraadile ning taevas oli täiesti pilvitu. Õhk seisis. See tegi ringliikumise ikka väga piinarikkaks, eriti siis kui varjust välja astusid.
Kuna meil seal midagi teha polnud, siis hakkasime vaikselt mööda „Route du Vini“ (Veiniteed) edasi sõitma. Andes endale aru, et ka teistes linnakestes pole seis parem ja ilmselt on suletud ka veinimõisad. Õnneks on Provencega see lugu (nagu sai ennem mainitud), et ükskõik kuskohas juhtud ringi sõitma, maastik on alati väga kaunis. Nii nautisimegi vaikselt veeredes pakutavaid vaateid. Lõputud viinamarjaistandused, taamal kõrguvad mäed, maalilised talukohad, vaiksed külavaheteed. Näpistav nälg viis meid lõpuks ka kuritegelikule teele ja niiviisi näppasime ühest viinamarjaistandusest kobara punaseid viinamarju. Me oleks nõus olnud ka neid ostma, kuid ei olnud ju ühtegi kohta kust osta (ja ega veiniviinamarju niisama müüdagi). Loodetavasti ei saanud see veinimõis meie alatust teost pöördumatuid majanduslikke kahjusid. Lisaks viinamarjadele leidsime tee äärest ka metsiku pirnipuu, kuigi pärast hammaste sisse löömist ühte nn pirni tekkisid meil sügavad kahtlused, et kas tegu on ikka pirniga. Maitse oli midagi vahtkummi ja makroflexi vahepealset. Viinamarjad olid aga selle eest head – väga täidlase ja jõulise maitsega, kuid maitsvad. Loomulikult sai meie kuritöö ka üsna kiirelt ära karistatud. Isiku, kes pani toime kobara ebaseadusliku eemaldamise selle õigusjärgse omaniku valdusest, seelik sai korralikult punase viinamarjamahlaga ära määritud. Olgu see siis teistele õpetuseks!
Rognese linnakese lähedal olime lisaks viinamarjamahlale ka õnnega koos. Üks kohaliku piirkonna veinide esindusäri oli avatud kellaaja kiuste. Ning lisaks veinidel müüdi seal ka kõike muud, mida Provences kasvatatakse/toodetakse. Üheks Provence’i sümbolitest on lavendel ja lillad lavendliväljad domineerivad enamustel selle maakonna reklaamfotodel. Lavendli õitseaeg oli küll möödas, kuid sellest valmistatud tooteid oli võimalus nüüd soetada. Ning lavendliga lõhnastatakse/maitsestatakse sealkandis kõike, mis pähe tuleb – loomulikult seepi, kuid ka õlisid, kreeme, napsusid, saiakesi jne. Sama teema oli ka roosilõhnaga. Roosi aroomiga likööri kellelegi? Meie soetasime sealt posu erinevaid veine (nii punaseid kui valgeid) ning samuti käsitsi valmistatud seepe. Auto pagasiruum hakkas juba vaikselt täituma, ei olnud enam nii, et viskad ostud kuhu juhtub. Tuli juba hakata paigutama. Aga eks üks autoga pika sõidu ettevõtmise tagamõte ju oligi hea kraami kaasatoomine.
Edasi seda veiniteed pidi sõites veendusime, et veinimõisatesse meil sellel päeval asja pole. Nii kellaaeg kui nädalapäev olid valed. Ega me sellest ei heitunud, sest veiniekspertideks (et tingimata peaks kusagilt veinimõisast high-end veine hankima) me ennast ei pea ja sellised kohalike tootjate väljamüügikohad sobisid meile samahästi.
Peagi jõudsime Eksi e siis Aix-en-Provence’i (loe: Eks-an-Provaans, oksitaani: Ais de Provença). Aix (mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest Aqua Sextiae e Sextiuse allikad) loodi juba 123 a.e.Kr roomlaste poolt. Linn käis aegade jooksul käest kätte kuni keskajani, mil tast sai Provence’i piirkonna pealinn. Keskaeg tõi siia ka tormilise arengu nii linna laienemise kui ka kunsti- ja hariduselu osas. Nii Rooma kui ka keskaega on ka tänasel päeval võimalik Aixi tänavatel jalutades näha.
Meie tutvumine Aixiga hakkas väikese liikluskaosega. Olles tulnud just maakonnatiirult, kus hingelisi ja autosid kohtas suhteliselt harva, siis Aixi kesklinn oli üks suur ummik. Navi abil kulgesime kesklinna parklate suunas, kuid sinna jõudes avastasime, et need tupiktänavates asunud parkimiskohad olid kõik täis. Ja mis veelgi hullem, liikuda oli ikka kohutavalt kitsas. Ühest sellisest tupiktänavast pidin lausa välja tagurdama (suurele peatänavale) ja seda piki kitsast rada mis, autode vahele oli jäetud. Võttis ikka käed higiseks, vea tegemiseks ruumi ei olnud. Seal vingerdades ja sidurit kärsatades sai vahepeal mõeldud, et oleks ikka tore kui Citroen C5 asemel oleks Citroen C1, mis mahub ära suurema mehe rinnataskusse. Kohalikud kusjuures sõitsidki enamasti selliste väikeautodega, suured masinad (st 4-ukselised sedaanid) olid selgelt vähemuses.
Olles sellest keskuse liiklusmelust väsinud, sõitsime veidi kesklinnast eemale ja leidsime ühe parkimismaja, kuhu saime auto jätta. Jumal tänatud! Vahepeal tekkis juba selline lootusetuse tunne – tänavatel oli iga parkimiseks mõeldud ruutsentimeeter ära kasutatud ning ees ja taga seisvate autode müksamine reegel, millel oli vähe erandeid. Tänu sellele, et navil on juures ka jalakäija funktsioon, olime peagi kesklinnas tagasi. Ning jalakäija vaatenurgast andis selline pärastlõunane sagimine hoopis teise fiilingu. Jah, inimesi oli vanalinnas palju, kuid kõik kulgesid suhteliselt aeglases tempos. Ning linn ise oli väga kena – ma loodan, et ma ei korda ennast, aga seal oli sellist mõnusat vahemerelikku hõngu. Heledates, pastelsetes toonides majad erksates värvides aknaluukidega (domineeris sinine värv), palju kohvikuid ja butiike. Just selline nagu üks provaansi linn ettekujutustes oli.
Et aga me oma söömisega olime igatepidi üle aja läinud, siis pidime oma imetlemise veidi edasi lükkama ja esimene boulangerie mis meie teele jäi, sai kohe veidike meie rahakotist osa. Paar paninit ja värskendav jook ning oligi kõik. Välistemperatuur ilmselt tingis selle, et ei tekkinud kordagi isu kartulipudru ja suure seaprae järgi. Väike amps täitis kõhu ära ja andis piisava energiakoguse.
Mis meile Aixis kõige rohkem huvi pakkus, oli linna peakirik Cathédrale Saint-Sauveur d'Aix. Selle pühakoja tegi eriliseks asjaolu, et omal ajal ehitati see mõnuga Vana-Rooma foorumi peale (no et see paganate kogunemiskoht meelest kaoks), kuid tänasel päeval on katoliku kirikul seetõttu veidi süümekad ja sellest tulenevalt oli ühes kabelis tehtud väljakaevamisi ja seal saab nüüd näha ka roomaaegseid freskosid ja muid foorumi elemente. Ehk siis selline põnev kooslus – katolik katedraal/rooma foorum.
Kuna katedraali ehitati pidevalt ümber, on hoones aimatavad väga mitmed stiilid – romaani, gooti ja uus-gooti stiilid. Eestvaates on selgelt domineerivad gooti stiilis fassaad ja kellatorn, kuid üldmulje jääb palju tagasihoidlikumaks kui võimsatel Amiensi või Roueni peakirikutel. Ilmselt põhjuseks ka see, et katedraal on surutud üsna kvartali sisse – isegi selle pildi tegemiseks tuli kõvasti vaeva näha (pilt on tegelikult panoraam 4-st kaadrist). Aga seest oli see ehitis võimas, nagu ikka. Selle kiriku kohta võis täiesti rahulikult öelda, et seest on see ikka oluliselt suurem kui väljast. Ikka ja jälle – võimsad mosaiikaknad, laemaalingud, mitmed altarid ja kabelid. Lisaks siis see väike roomaaegne aktsent hoone paremas tiivas. Kirikupõrand muutus seal ruumis selliseks tüüpiliseks roomastiilis põrandaks (nagu näiteks Pompeii villades näha saab), seintel paistsid õrnalt maalide jäljed ning keset ruumi oli põranda sees auk, kust paistsid vana foorumi müürid. Enamus katoliiklikest sümbolitest oli sellest ruumist eemaldatud ning see on tegelikult üsna tähelepanuväärne. Ei tea (või siis lihtsalt ei mäleta), et kusagil veel oleks sellist asja näinud, et üks kiriku ruumidest taastatakse algsel kujul, kuigi kiriku sellesse paika ehitamise põhjus oli just selle eelmise hoone füüsiline kui vaimne (inimeste mäludest) hävitamine. Ei, päris lahe oli.
Kiriku jahedatest ruumidest välja astudes rabas meid lisaks kuumalainele veel ka osade kohalike riietumisstiil. Hakkasime vaikselt tähele panema, et mõned käivad veidi kummaliselt riides, arvestades kehtivaid (+35 ja lauspäike) ilmastikuolusid. Naistel olid jalas kõrged saapad ning seljas kas jakid või lausa pikad mantlid. Kui kumbki meist oleks sellise ilmaga mantli selga pannud, siis teine oleks võinud rahulikult juba kiirabi numbrit valima hakata. Ilmselt ei läheks paari minutitki kui mantlis põhjamaalane kuumarabandusest tingituna siruli asfaldil oleks. Päev otsa pikkades saabastes olemist aga ei taha isegi ette kujutada (st õhtut ei taha ette kujutada kui need saapad jalast võetakse). Aga seal naised käisid nigu oleks temperatuur seal 15-20 kraadi vahel. Ainus loogiline seletus, mille suutsime välja mõelda oli see, et moekad daamid hakkavad sügismoodi kandma siis kui see müügile tuleb, mitte siis kui ilmaolud seda nõuavad. Kui ikka 20.augustil tuleb välja uus sügiskollektsioon, siis läheb see ka kohe selga, mis siis et see ei pruugi olla tervislik.
Tagasi läbi linna parkla poole jalutades sai Vietnami restost süüa kaasa ostetud ning tegime ka kohustusliku martsipaniostu – Calissons d’Aix e martsipan on kohalik spetsialiteet ja see tähendas muideks seda, et 7 pisikest martsipanijunni (kokku 100gr) maksid 7€ ja see oli veel soodushind! No olgu peale, proovime siis vähemalt ära. Ja nagu arvata oligi, ei olnud need seda raha väärt. Olles Eesti martsipaniga harjunud, tundus Aixi martsipan kuidagi puine ja liiga pähkline. Ega paljust ilma ei jää kui Aixis ära käies martsipani ei osta.
Kui masina uuesti maa-alusest parklast päikese kätte tõime, lendas välistemperatuuri näidik esmakordselt üle 40 soojakraadi. Jah, päris karm pärastlõuna oli. Tegelikult ei olnud see karm ainult meie jaoks vaid ka kohalike jaoks. Ega kraadid polnudki midagi meeletut, probleem oli aga selles, et selline kuumalaine oli kestnud nädalaid. Ning see viis vanematel ja nõrgema tervisega inimeste terviseriskid üles. Kuumarabandused ja dehüdratsioon olid juba kustutanud mitme inimese eluküünlad. Seega nalja polnud. Müts tuli peas hoida ja veepudel kotis.
Ennem oma kämpingusse tagasi veeremist, külastasime jällegi Intermarché kaubakeskust, seekord eesmärgiga varuda väikese grillipeo materjali. Kuna õhtune grillimine oli seal kämpingus tavapärane, siis soovisime meiegi sellel õhtul midagi küpsetada. No et ei peaks teiste grillilõhnade peale pidevalt vesistama. Korvi läksid veinid, grillvorstid, salatikraam, saiakraam, magustoit jne. Kuna päeva peale olid meie söögikorrad jäänud suhteliselt õhukeseks, siis eeldasime, et õhtu poole, kui ilm veidi jahedamaks keerab, lõpetab äkki kõht ka siesta ära ja nõuab oma.
Aga ennem võtsime veel päevast viimast. Randa tagasi jõudes nurises abikaasa selle üle, et merevesi oli liiga külm. Ja tõepoolest, 28 soojakraadi on palju lähemal vee külmumistemperatuurile kui keemistemperatuurile. Seega mingite teoreemidega on võimalik ära tõestada, et 28 kraadi on külm. Aga noh… Eks probleem oli ikka selles üle 40-kraadises õhus. Rannas saigi oldud kuni päike veel viimaseid kiiri pritsis, pärast seda panime juba oma grillipeo püsti. Päris mõnus oli – selge ja tähine taevas, merekohin, hea vein ja väga maitsev söök. Telkida on ikka mõnus!

28/08 - Aigues-Mortes, Camargues, Pont du Gard, Nimes

Uus päev, uued plaanid. Tänane plaan erines eilsest selle poolest, et otsustasime rannamõnusid nautida siis kui elu seisab e siesta ajal ning hommikul külastada lähedal asuvat Aigues-Mortes’i kindluslinna. Võtsime sellega küll riski, et keskpäeval kärsatame end ära, kuid niisama tühja ringi tatsata, kui kõik kohad kinni on, ka ei viitsinud. Et värskus sisse saada tegime küll ühe kiire supluse, kuid seekord tõesti kiire. Ennem kui ära sõitsime, pikendasime veel oma viibimist kämpingus 2 öö võrra. Me olime väga rahul oma tehtud valikuga ning ei soovinud sealt mitte kuhugi minna. Pikendamisel tekkis ainult see takistus, et kaardimaksed ei läinud läbi. Administraator siis pikendas ausõna peale ära (passi endiselt ei tahtnud anda). Oli näha, et suvi on prantslaste jaoks läbi, sest seekord enam vaba koha leidmisega raskusi polnud. Valisime meie olemasoleva koha ning kuna viimane öö langes juba kõrghooaja välisesse aega, siis saime selle ka oluliselt soodsamalt kui esimestel öödel maksime.

Aigues-Mortes (oksitaani: Aigas Mòrtas) tähendab maakeeli „Surnud veed“. Sellisel morbiidsel nimel on ka omad põhjused. Nimelt ümbritsevad linna tohutud lagendikud – kunagi oli seal loksunud Vahemeri. Kuna meri taandus, muutusid need lagendikud hiiglaslikeks soolaväljadeks/soolajärvedeks. Soolakaevandamine (või pigem kokku rehitsemine) toimub ka täna seal täie hooga nagu pildilt näha võib. Ühelt selliselt soolajärvelt leidsime flamingode parve ja seekord saime ka mõne hea pildi. Kummalised ja kaunid, kuid seahäälsed linnud. Neid pidi Camargue märgalal (nii neid Rhône’i jõe deltal asuvaid lagendikke nimetatakse) olema lausa 800 paari. Oli päris palju jah ning tundus, et nad eelistasid ühte konkreetset soolajärve. Mujal neid ei juhtunud nägema. Ilmselt meeldisid neile soolatud koorikloomad ja arvatavasti selle järve soolasisaldus oli just täpselt õige. :)
Aga nüüd Aigues-Mortes ise. (Vana)linn on täies ulatuses piiratud müüriga, mistõttu tuli autole leida sobiv kohta mõnes müüriäärses parklas. See polnudki enam nii lihtne, sest rahvast oli juba päris palju ringi uitamas ning enamus kohtadest seetõttu ära võetud. Siiski meil vedas ja leidsime parkla kus oli täpselt üks vaba koht. Ilm oli vaatamata hommikutundidele juba paganama palav – temperatuuri 35 kraadi ja see tõusis pidevalt. Taevas oli täiesti pilvevaba. Konditsioneeritud autost välja astumine oli nagu saunalavale minek. Ei, me endiselt ei kurda. Lihtsalt nendime fakti.
Surnud Vete nimeline linn loodi roomlaste poolt ca 100 aastat ennem Kristuse sündi, kuid üle 1000 aasta oli tegu suhteliselt vähetähtsa paigaga. Alles 13.-l sajandil muutus linn tähtsaks, sest tegu oli tollel ajal Prantsusmaa ainukese sadamaga Vahemere ääres. Seda kasutati näiteks 7. ja 8. Ristiretke puhul alguspunktina ning loomulikult sai sadamast kõva maksutulude allikas, sest sealtkaudu toimus idamaade kaupade (siid, vürtsid, lukskaubad) sissevedu Prantsusmaale. Linnale hakati müüri ümber ehitama samuti 13.-l sajandil, kokku on linnamüüri pikkus tänasel päeva 1,65 kilomeetrit. Aigues-Mortes oli ka protestantide ja katoliiklaste võitluse keskmes ning kui katoliiklased oma mõju maksma panid, kasutati linnamüüris asuvaid võimsaid torne hugenottide (protestantide) vangistamiseks.
Linnaga seondub veel üks ebameeldiv lugu 19.sajandi lõpust. Nimelt toimus soolaväljadel tõsine etniline konflikt itaallaste ja prantslaste vahel. Mitmed itaalia töömehed löödi maha ning lisaks sellele oli sadu vigastatuid. Ei ole see naabrite omavaheline läbisaamine seega kusagil väga roosiline. Alati on mingid tõrvatilgad.
Tänasel päeval on linna peamiseks tuluallikaks turism ja ka soolakaevandamine. Lisaks ollakse kuulsad pullide ja Camargue tõugu hobuste aretuse poolest. Pulle kasutatakse siis loomulikult ka härjavõitluses.
Vanalinnas ringi jalutades tekkiski pigem selline tunne, et oled sattunud mõnda hispaania väikelinna. Keel oli küll prantsuse oma, kuid arhitektuur ja müüdav käsitöö vägagi hispaanialik. Ning kui minna väljapoole linnamüüri merepoolsest küljest, siis tekib hoopis selline araabiamaade tunne. Tühjalt liivaväljalt kerkib järsku kõrge linnamüür.
Ennem kohaliku kaubandusvõrgu e siis käsitööga tutvust tegemist, pidasime paslikuks teha ka väikese hommikusöögi. Appi tuli jällegi boulangerie, kust sai nii kohvi, soolase panini, magusa flani kui ka istekoha. Suurte pingutustega läks kogu kraam ka sisse, tuli endiselt nentida, et palavus võtab söögiisu täiesti ära. Ja no palav oli – linna kitsastel tänavatel õhk ei liikunud ning päike paistis praktiliselt lagipähe. Iga koht, kus vähegi mingi vari oli, täitus üsna kiirelt inimestega, kellest osad olid näost juba sellised, et õhtuni vastu ei pea.
Vanalinna poed olid selles mõttes tänuväärsed paigad, et paljudes oli konditsioneer ja veidigi jahedam. Uudistasime keraamikapoode (mida oli ikka väga palju), hüppasime läbi suurest maiustuste paradiisist, passisime selga erinevaid riidehilpe, näppisime suveniiripoodides kohalikku käsitööd. Nii ühest kui teisest kohast sai ka erinevaid esemeid kaasa ostetud. Tuleb aga nentida, et väga pikalt kuumal päeval ikka sopata ei viitsi. Kogu see tohutu rahvamass (kelle autod olid ummistanud kõik linnaäärsed parklad) oli kontsentreeritud paarile peatänavale ja keskplatsile, kus asusid kauplused ja söögikohad. Kui aga astusid mõnda kõrvaltänavasse, siis võisid täiesti vabalt olla ainus hingeline sellel uulitsal. Nii me siis ühel hetkel otsustasimegi, et aitab ostlemisest. Vaatasime üle keskplatsil asunud lihtsa kuid ilusa katedraali ning siis põikasime juba linnast välja. Et fotografeerida seda kummastavat kõrb vs linnamüür vaadet, mis meile autoteelt silma hakkas. No ikka väga vinge oli see. Kusagilt sealt müüride eest asunud tühermaalt leidis abikaasa ka väikese riidest piilupardikese, kelle ainus viga oli eelmise omaniku jaoks ilmselt olnud see, et ta ei teinud enam häält. Patareid olid tühjaks saanud. Muud probleemi polnud – veidi tolmune ja tumm. See tuli meiega kaasa ning läbis koju jõudes põhjalikud veeprotseduurid – pärast seda oli nagu uus. Väike trofee siis Camargue linnualalt :P
Selleks ajaks aga oli päev saanud õige hoo sisse ja kell näitas juba keskpäevatundi. Ehk siis õige aeg aktiivsem tegevus lõpetada ja aeg maha võtta. 15 minutit sõitu ja olime oma kämpingus tagasi. Rannas oli suhteliselt palju rahvast, kuid kuna ala oli piisavalt suur, siis hajus see rahvas rannaribale ilusti ära. Enamus üritas sellisel kellaajal sättida oma päikesevarjusid nii, et mitte ükski kehaosa ei oleks otsese päikesevalguse käes. Meie strateegia oli risti vastupidine. Panime linad maha ja hakkasime vaikselt ennast igast küljest praadima. Päris hullu selles mõttes ei pannud, et kasutasime ikka päikesekreemi, kuid päevitamisel tagasi ka ei hoidnud. Ikkagi viimased päevad sellel aastal päikese ja rannamõnude nautimiseks. Loomulikult sai veel aktiivselt ujutud, sorgeldatud ning ikka ja jälle rannakarpe korjatud. Kokku veetsime plaažil ligikaudu 2 tundi. Pärast dušši all soola maha pesemist arvasime, et ei saanud üldse päikest. Olgu ette ära öeldud, et õhtul arvasime teisiti.
Pärastlõuna otsustasime veeta kämpingust ligikaudu tunniajase autosõidu kaugusel asuvate roomaaegsete vaatamisväärsustega tutvudes. Esimene peatus oli Pont du Gard. Mida seal täna näha saab on väga heas seisukorras olev roomaaegne akvedukt. Samas laiemas mõttes on selle koha ajalugu palju pikem. Kui roomlased ehitasid oma silla ca 2100 aastat tagasi, siis inimasustus on selles kohas eksisteerinud juba üle 30 000 aasta. Siis oli küll kliima veel üsna põhjamaine, kuid inimese elamiseks siiski sobilik. Inimasustuste jälgi aetakse siiamaani, jõe kaldal ja lähedal asuvate mägede koopaid läbi kammides. Niiviisi on tehtud ka päris palju huvitavaid avastusi.
Nüüd aga akveduktist. Kõik sai alguse sellest, et roomlaste valitsemise ajal hakkas piirkonnas jõudsalt kasvama Nemaususe nimeline linn (tänane Nîmes). 20 000 elanikuga oli see üks Gallia suurimaid. Kuna vanal ajal tegeleti ka reaalselt mõtestatud linnaplaneerimisega, siis asus Nîmes paigas, kus olid olemas allikad ja seetõttu puhas joogivesi. Samas elanike arvu kasv tekitas vajaduse luua täiendav varustuskanal. Kõige paremaks peeti 50 km kaugusel olevaid Fontaines d'Eure nimelisi allikaid, kuid selleks, et vesi sealt kohale toimetada, oli vaja kaasata omaaegseid tippinsenere. Põhjuseid oli mitu. Esimene mure oli see, et kõrguste vahe alg ja lõpp-punkti vahel oli kõigest 12 meetrit. Seega tuli teha kõvasti ajuragistamist, et panna vesi liikuma piisava kiirusega.
Teiseks oluliseks mureks oli asjaolu, et teekonnale jäi sügav Gardoni jõe org – selle ületamiseks oli vaja ehitada suur ja võimas sild (ära arvasite – Pont du Gard). Lisaks muidugi tuli mõelda veel ka sellele, et Nemaususesse jõudev vesi oleks puhas ja värske ning et akvedukt kinni ei kasvaks. Nii ehitati akvedukt 90% ulatuses (ca 45 km) maa alla ning selle vooderdamiseks kasutati paekivi ja mörti, mis pidi vee puhastama parasiitidest ja taimed eemale hoidma. Lõplik akvedukti gradient e kalle oli 34cm kilomeetri kohta. See andis linnale vett 20 000 kuupmeetrit päevas. Ja sellest piisas. Tegelikult piisas ja jäi ülegi. Pärast selle väikese tehnilise ime valmimist (15 aastat ehitati) hakati Nemaususesse rajama purskkaeve, spasid jms ning rajati ka kanalisatsioon. See oli järjekordne nurgakivi linna arenguks ja õitsemiseks.
Pont du Gard ise ehitati valmis kolme aastaga ja selle valmistamiseks kasutati küll kive, mörti aga üldsegi mitte. Kuni 6-tonnised kivimürakad lõigati nii täpselt mõõtu, et klappisid omavahel ideaalselt ning kivide sidumiseks kasutati ainult rauast klambreid. Kui sellise silla ehitamise ülesanne anda viimase 3 aasta jooksul ehitajaks saanud meeste kätte, siis ilmselt oleks tehnoloogia selline, kus kivid lõigatakse enam vähem mõõtu ja poolemeetrised vahed, mis tekivad, lastakse Macroflexi täis. No ja kipsplaat muidugi peale. :P Vanasti nii ei saanud. Kui midagi viltu oli või kokku kukkus, siis löödi soss-sepp lihtsalt maha.
Aga nagu nimest võib aimata (Gardi sild) ei olnud Pont du Gard mõeldud ainult vee saamiseks ühelt kaldalt teisele. Sillal on kokku 3 korrust, kus siis esimene oli kasutusel sillana ning viimane veetoruna. Ülemine korrus on 275 meetrit pikk ja kõige kõrgemas kohas on silla kõrgus 49 meetrit. Väga võimas ehitis!
1000 aastat pärast akvedukti valmimist jäeti see aga hooletusse ning niiviisi häviski see veekanal peaaegu täies ulatuses. Alles jäi vaid Pont du Gard, mida hakati kasutama tavalise sillana. 18.-l sajandil viidi läbi silla renoveerimistööd ning sellest sai juba tollel ajal üsnagi suur turismiobjekt. Sild oli ka kohustuslik külastusobjekt prantsuse müürisseppade gildi liikmetele, kes pidid ennem meistritunnistuse saamist 3 aastat Prantsusmaal ringi sõitma ja ametit õppima. Gardi suurepärane ehitustöö oli üks asi, mida tudeerimas käidi. Sellest ajast on pärit ka traditsioon, et silla sisse kraabitakse oma nimi või initsiaalid. Kuigi täna on see keelatud, siis tehakse seda endiselt. Sellest „mina olin siin“ poindist pole ma tegelikult siiani aru saanud – huvitav kas autorid arvavad, et inimesed kes nende järel vaatamisväärsusi külastavad, on jube vaimustuses, kui nad teada saavad nende varasemast külastuskäigust? Vau, Maie ja Valdur käisid siin 27.juunil 1998. See on lausa fantastiline uudis ja annab sellele roomaaegsele ehitisele ikka nii palju juurde. Maruline aplaus.
Pont du Gardi külastamise juures on positiivne see, et maksma läheb see ainult 5€ parkimistasu, monument ise on täiesti tasuta vaadata ja kõndida. Ainuke, mis oli miinuseks, oli temperatuuri suur pluss. Jälle oli kraadid vinnanud 40-st üle ja jalutamine ning turnimine oli sellise ilmaga ääretult ebamugav (st nüüd juba veidi kurdame). Vett sai joodud liitrite viisi ning osati seda ka endale krae vahele valatud, kuid leevendus oli ajutine. Kuna vaade, mis avanes oli võimas, siis jäid ilmaprobleemid tahaplaanile ning tegime päris korraliku tiiru peale. Hästi lahe oli tõmmata paralleeli paar päeva varem nähtud Millau sillaga. Mõlemad omaaegsed väikesed maailmaimed ning mõlemad tänasel päeval suhteliselt võrdväärsed vaatamisväärsused.
Kogu see silda ümbritsev ala oli selline mõnus vaba-aja veetmise koht. Palju oli kanuutajaid, päevitajaid ja lihtsalt suplejad. Tähelepanu tõmbasid endale vettehüppajad, kes pärast ennast salgavat ronimist mööda mitmemeetrist järsku kaljuseina (paljajalu muide), heitsid ennast uuesti Gardoni voogudesse tagasi. Kes oli julgem, hüppas kõrgemalt, aremad tüübid tegid hüppe juba poole maa pealt. Endalgi tekkis tahtmine proovida, kuid polnud sobivaid riideid kaasas. Nii me siis lihtsalt jalutasime kuni ühel hetkel abikaasa ütles, et tal sai just sellest kuumusest siiber ja tahaks veidi jahedamasse. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pärast külastuskeskusesse tagasi loivamist astusime sisse esimesse konditsioneeritud suveniiripoodi. Ja hästi tegime, sest nii sai paari ehteostuga korvatud juba üle nädala viibinud pulma aastapäeva kink :) Kui ostud välja valitud, siis tegime veel mõnda aega nägu, et uurime pakutavat kraami ja kui olime oma normaaltemperatuuri saavutanud, siis jalutasime parklasse ära.
Pool tunnikest sõitu ja olimegi linnas, kuhu akvedukt kunagi vett suunas e Nîmes’is (eestik: Nimm). Roomaaegne nimi Nemausus tuleb allikast, mis asus selles paigas. Linna vapp ja sümbol on ühtaegu kummaline ja loogiline. Selleks on palm ja krokodill ning lühend COLINEM. Palmist saaks veel aru, aga mis pagana krokodill? Asi tegelikult lihtne – Colinem e Colonia Nemausus tekkis rooma impeeriumi ajal. Rooma leegioni veteranid, kes sõdisid koos Julius Caesariga tema Niiluse sõjaretkede ajal, said pärast 15 aasta pikkust teenistust endale tasuks maatükid praeguse Nîmes’i lähedal. Seetõttu siis ka palm ja (Niiluse) krokodill.
Nagu paljude linnade puhul, on asustus selles kandis olnud juba tuhandeid aastaid. Inimeste valikud on aegade algusest sarnased – lähedal peab olema vesi ja viljarikkad maad ning võimalusel peaks asula olema ka kaitstav. Aga Rooma Impeerium oli aeg, mis viis linna suurele õitsengule. Keiser Augustus tegi Nîmes’ist Narbonne’i provintsi pealinna ja rajas linna ümber 7 kilomeetri pikkus müüri 14 vahitorniga. Kui linn kaitstud, algas seal tõeline ehitusbuum. Ehitati välja täiemõõduline foorum, lisaks veel amfiteater , basiilika, gümnaasium, kuuria (koosolekute hoone), saunad ning arvatavasti ka tsirkus. Jõukusele andis kaasa ka see, et linn asus Via Domitia ääres, mis ühendas Itaaliat Hispaaniaga.
Kõik see õitseng lõppes Rooma Impeeriumi lagunemisega. Tekkisid uued ja võimsamad linnad ning Nîmes jäi vaeslapse rolli. Kuni 17.sajandi keskpaigani.
Mida veel huvitavat välja tooks on näiteks fakt, et sellest linnast on pärit teksariie. Teksa võõrapärane nimi „Denim“ tuleb sõnadest „Serge de Nîmes“ (serge on riidesort). Nîmes’i amfiteatris aga tootis 2009 juulis oma DVD albumi Metallica (album „Français Pour Une Nuit“). Vat nii.Meie alustasimegi oma ringkäiku amfiteatri juurde. Võrreldes eilse möllava Aixiga, oli Nîmes väga rahulik linn. Autosid liikus, kuid vähe. Inimesi oli tänavatel veel vähem. Väga hea – nii saime panna auto kohe amfiteatri kõrval asunud maa-alusesse parklasse ja saime vaikselt tuuseldama hakata. Tuleb mainida, et kui oled näinud Rooma Colosseumi, siis kõik ülejäänud amfiteatrid enam ahvivaimustust ei tekita. Jah, oli suur ja võimas, kuid siiski kõvasti väiksem kui Colosseum. Hoolimata juba päevade pikkusest kogemusest, vihastasime jälle söögikohtade peale. Kell tiksus seal 6 ja 7 vahel, seega

eeldasime, et kusagil pakutakse äkki juba süüa. Näiteks näljastele kontoritöötajatele, kes töö lõpetavad. Tutkit, brat! Millal siis üldse saab restoranides süüa tekkis küsimus – enamus ajast, mis nad lahti on, igatahes ei saa?? Hommikul saab ainult hommikusööki, lõuna jaoks on väga kitsas aken, mis lõpeb vahemikus 12-14.00 (algust ei tea). Ning paljudes kohtades on ka siis ainult snäkimenüü. Pealelõunal kindlalt ei saa midagi ja tuleb välja, et varajastel õhtutundidel ka ei saa. Et siis ainult 9-10 paiku õhtul ja südapäeval, mil soovijaid on niipalju, et pead kohta tükk aega ootama? No vot ei taha 3 paiku päeval tassi kohvi ja pisikest koogitükki. Tahaks midagi soolast kah. Mitte palju, kuid midagi siiski tahaks. Ei jäänud meil muud üle kui minna jälle kiirtoidu teed – seekord tsekkasime kohalikku ketti nimega Quick. Rahvast oli seal palju (jällegi – mida sellest võiks järeldada kallid söögikohtade pidajad?). Seekord läksime tõesti vastumeelselt, sest suur soov oli täna proovida hoopis Lõuna-Prantsusmaa spetsialiteeti bouillabaisse’i. Tegemist on siis kalasupiga, kus on sees vähemalt kolme erinevat sorti kala ja väga palju ürte. Suu jooksis vett, kui seda linna peal taga ajasime. Selle kõrval olid burgerikökats ja väike salat ikka paras mõnitus. Aga süüa tahtsime, seega tuli leppida (ega need muidugi halva maitsega polnud).

Pärast viskasime veel silma peale Maison Carréele (otsetõlkes Nelinurkne Maja), mis oli üllatavalt hästi säilinud. Tegelikult on tegu ühe paremini säilinud templiga kogu endise Rooma Impeeriumi territooriumil. Ehitati ta algselt ühe riigimehe poolt, austuseks oma poegadele, kuid see vist siiski jumalatele meelepärane polnud, sest mõlemad pojad surid üsna varases nooruses. See, miks tempel säilinud on, tuleneb asjaolust, et Maison Carréest sai kristlik pühakoda. Prantsuse Revolutsioon muutis selle muidugi laopinnaks ja linnaarhiiviks, täna asub seal Nîmes’i kaunite kunstide muuseum. Kuhu me ei läinud, sest kellaaeg oli hiline ja muuseum suletud. Imetlesime vaid välisvaadet.
Oma ööbimiskoha poole tagasi sõites avastasime üllatusega, et linnaäärne megahüpersupermarket „Carrefour“ oli veel avatud, kuigi kellaseierid olid liikunud juba üle 20.00-i (mis on tavapärane sulgemisaeg). Tore, saame siis midagi endale õhtuks kaasa osta. Mis kauplusesse sisse astudes silma hakkas oli suur araabia päritolu inimeste hulk. Selle kogukonna rohkus paistis tegelikult välja ka kaubavalikus – nii riiete, kodusisustuse kui ka toiduainete osas oli väga palju selle maailmanurga kraami. Meie soetasime endale ühe voodilina (et õhkmadratsil mugavam oleks) ning puuvilju, mahla-vett, magustoitu, hommikusöögi kraami ja idamaiseid vürtse. Puuviljadega oli naljakas lugu. Carrefouris on kaubakaalujaks pandud eraldi inimene. Ta kaalus meie viinamarjad ja muud puuviljad ära sellise lennukuse ja osavusega, et tõi väikese naeru suule. Ise lõkerdas ka lakkamatult. Pärast hinnasiltide kilekotile kleepimist küsis see vanem araabia härra veel meie käest üle ka, et kas oli hea teenindus? No oli küll, miks ta’s polnud. Vürtside osas võtsime huupi, enamus nimedest olid meie jaoks täiesti võõrad.
Teel kämpasse nägime ära päikeseloojangu mägede taha ja see tekitas võimsa värvide mängu. Oma telgi ette jõudsime alles päris pimedas. Öö tuleb sealkandis väga kiirelt. Muide meiega tegi sõidu kaasa ka üks rohutirts, kes hüppas auto küljeklaasile Carrefouri parklas ja hoolimata kiirteel arendatud 130-140 km/h püsis ta vapralt seal kuni kohale jõudmiseni. Tõesti vapper tegu – pole midagi öelda, eks proovige ise hoida vertikaalsest klaasist paljaste kätega kinni kui kiirus ületab sadakolmekümmet kilomeetrit tunnis. Vist ei ole eriti lihtne, mis? Telgis sõime õhtust, kuulasime muusikat ning tohterdasime päevast „mitte-pealehakanud-päikest“. Eks näeb siis kui hulluks läheb, õhtul oli igatahes juba üsna ebamugav olla.

30/08 - Verdoni kanjon, Saint Vallier-de-Thiey

„I can see clearly now the rain is gone…“. Mingil põhjusel oli äratus pandud kella 8 peale ning pärast ilusa ilma olemasolu fikseerimist, lükkasime ülestõusmise pool tundi edasi. Pool üheksa on selline paras aeg – pole enam väga vara ja pole veel ka liiga hilja – just õige aeg päeva alustamiseks. Ligikaudu sellel ajal jõuab ka telgi sisetemperatuur sinnani, et veri hakkab vaikselt keema minema. Sõna otseses mõttes.
See hommik algas selles mõttes teisiti, et pakkisime oma majakese kokku. See tähendas sisuliselt seda, et kogu meie kraam tuli auto pakiruumis ümber tõsta, sest viimastel päevadel kui telk oli liiva peal lebanud, käisime pagasniku vaba ruumiga üsna hooletult ringi. Nüüd tuli aga sinna ära mahutada nii telk kui kõik muu magamisvarustus. Ütleme nii, et arvestades kõike seda kola, mis reisilt juba soetatud oli (peamiselt vedelas olekus kraam), siis vaba ruum sai üsna kiirelt defitsiidiks. Aga ära kõik mahtus. Veel.
Pärast seda kõva tööd läksime veel viimast korda randa. Korjasime veel merekarpe, käisime ujumas ja päevitasime. Sellel päeval oli isegi tuult ja lainet veidike, see tegi hulpimise huvitavamaks. Me ei tahtnud mitte kuidagi sealt lahkuda. Nii käisimegi vahepeal söömas, tegime termosesse kohvi ja tulime uuesti liiva peale tagasi. Otsustasime, et oleme lubatud aja lõpuni (st 12-ni) ning alles siis lahkume. Ega meil kuhugi kiiret ju polnud. Lõpuks aga oli keskpäev käes. Pesime dušši all soola maha ning suhteliselt vastumeelselt ajasime autole hääled sisse. Kell näitas 11.59 kui kämpingu tõkkepuu alt välja sõitsime.
Aga need neli ööd-päeva Boucanet kämpingus olid kulunud tegelikult ikka väga kiirelt. Tegemist oli väga mõnusa suvituskohaga, strateegiliselt heas paigas. Teinekordki läheks sinna ööbima.
Suuna võtsime Verdoni kanjoni poole, mis on Euroopa üks võimsamaid looduslikke vaatamisväärsusi. Vähemalt meie arvates. Kuna oli pühapäev, siis rannaäärsed teed olid lootusetult umbes. Osa rahvast läks randa nädalavahetust veetma ja teised läksid just sealt ära, sest augustis lõpevad enamuse prantslaste puhkused, mistõttu suvitajad hakkasid kämpingutest ja hotellidest kodu poole sõitma. Igal teisel autol oli sabas haagismajake, mis tegi veel liikluse ekstraaeglaseks. Meie õnneks oli rannast eemalduv suund siiski veidigi liikuvam, randa minejad pidid ilmselt ennem liivale saamist 1-1,5 tundi ummikus passima. Päris frustreeriv, kujutan ette.
Kuna meil tänase päeva kohta täpsemat plaani polnud (et peaks õhtuks kuhugi jõudma või nii), siis võtsime suhteliselt rahulikult. Põhiline autodemass vuhas esimesel võimalusel kiirteele ära, kuid meie valisime n-ö „scenic route’i“. Tee lookles põldude ja (soola)järvede vahel ning andis võimaluse vahest ka telebojektiivi aknast välja sirutada. Meie jaoks oligi ääretult suur üllatus see, et kiirteede kõrval looklevad tavamaanteed nii autovabad olid. Itaaliast oli meil ristivastupidine kogemus – niipea kui kiirteelt ära keerasid, istusid sisuliselt lõppematus ummikus. Siin (nii Lõuna- kui Põhja-Prantsusmaal) aga tähendas kiirteest loobumine tühja ja heas korras kõrvalmaanteed. Võib-olla oli see juhus, ei tea.
Selle kõrvalmaantee äärde jäi jällegi ka mitu kohalike tootjate turukauplust ning ühte nendest põikasime ka sisse. Antud piirkonnaga oli asi selge – rõhk oli veinidel ja peaaegu ainult veinidel. Oli ka muud nipet-näpet, kuid vein domineeris. Seda va viinamarjavett sai osta nii tavalistes pudelites, tetrapakkides, 5-liitristes (!) pudelites kui ka suurtes kanistrites. Lisaks sellele võisid ka kodust mannergu kaasa võtta, mille poodnik kohapeal veiniga ära täitis (lasti suurtest vaatidest – ilmselt lauavein). Kuigi hinnatase oli siin selline, et oleks tagaistme 5-liitriseid lähkreid täis ladunud, siis hoidsime end tagasi ja piirdusime siiski loetud arvu pudelitega. Lisaks sai prooviks kaasa võetud pakitäis Provence’i ürte.
Ja siis edasi. Mõned tunnid ja väikesed söögipausid hiljem olime juba Verdoni kanjoni ühes otsas. See, et midagi juhtuma hakkab, sellest sai aimu juba varem, sest tee läks ära üpris mägiseks. Ja see võttis hoo maha päris mitmel põhjusel. Esiteks muidugi ei saagi mägede serpentiinidel väga kimada ning teiseks olid vaated kohati sellised, et sai masin kuidagi ära pargitud ja siis lihtsalt niisama lastud silmal üle avaruste, mägede ja metsade lennata. Mingitele paikadele on lihtsalt seda kaunidust kapaga antud. Vähemalt lauskmaa inimestele jäi selline mulje küll.
Hetkel kui hakkasime mõtlema, et millist teed pidi kanjon läbida – olid võimalikud nii põhjapoolne kui lõunapoolne tee – oli selge, et märjaks saame nii või teisiti. Juba eemalt oli näha, et kanjon oli mattunud tumedatesse vihmapilvedesse ja paistis, et need pilved ei kavatse sealt mitte kuhugi liikuda.
Aga veidi sellest kanjonist ka – muudkui kirjutan siin et kanjon ja kanjon, samas ei kopikagi eest selgitusi, et mis me sinna ära kaotasime. Nagu juba eelnevalt sai kirjutatud, on Verdoni kanjon Euroopa üks võimsamaid ning väga paljude arvates ka Euroopa üks kauneimaid mäekurusid. See on ligikaudu 25 kilomeetrit pikk ja kõige sügavamas kohas 700m sügav kuristik. Kõige uhkem vaatepilt avanebki kohas, kus kaljuseinad kukuvad püstloodis 700 meetrit – seal tee ääre peal seistes ja alla vaadates võib nii mõnelgi jala värisema võtta. Ega mägede ja kuristike mõju ei seisne selles kui kõrgel nad asuvad merepinnast vaid ikka selles, et kui suurt kõrguste vahe sa näed. Ning tiba alla kilomeetrine vertikaalne kaljusein on ääretult muljet avaldav, tahad sa seda või mitte.
Seda ilu saime teatud mööndustega nautida ka meie kui nn põhjapoolset teed pidi läbi kanjoni veeresime. Nendeks mööndusteks olid kohati veekardinana tundunud vihmasadu ja udu. Eks selline rajuilm lisas ka sõidule veidi adrenaliini, sest tänu veemassile läks rooli keeramine väga kergeks ning kuristikuäärest lahutas meid kohati vaid 30-40 cm kõrgune äärekivi. Ning et sellest veel väheks ei jääks, läks tee osades kohtades läbi kaljusse raiutud süvendite, mille juures olid teepeal näha sellised paari tellise suurused kivikamakad ning hulgaliselt kiviklibu, mida ülevalt siis alla oli sadanud. Ehk siis kui kihutad lendad väga suure tõenäosusega kuristikku ning kui vales kohas seisma, sajab auto katusele üks korralik kivihunnik. Kõigele sellele vaatamata olime siiski väga rahul, et Verdoni otsustasime külastada. Mõnes kohas sadas veidi vähem ning seal sai aimu selle kuru tegelikust võimsusest. Kusagil sügavustes kohises Verdoni jõgi, kitsas kaljukoridoris vihises aga tuul. Parema ilmaga oleksid vaated muidugi olnud kordades muljetavaldavamad.
Õnneks kohalik Maanteeamet on olnud niipalju tark, et on ehitanud kitsale autoteele iga mõnesaja meetri tagant taskud, kus saab seisma jääda. Ilmselt tuli see odavam kui kanjonipõhjast pidevalt turistide autosid välja vinnata. Ning turiste liigub siin palju, sest Prantsuse Riviera on Verdonist vaid kiviga visata. Muide temperatuur oli kukkunud sinna Eesti suve tasemel ja kõikus vahemikus 16-20 kraadi. Nahk oli Bagdadist (küsimus, et kas oleme Bagdadis tuli kodustelt pärast seda kui ütlesime, et temperatuurid on siin üle 40 kraadi) veel kuum, seega soe oli sees. Selline ajutine jahedus tegelikult isegi kosutas.
Kusagil poole maa peal hakkas ilm paranema ning ühel hetkel oli kõik see halb selja taha jäänud ning taevas siras jälle päike. See juhtus praktiliselt kohe pärast seda kui kitsas mäekuru lõppes ja kanjon muutus avaraks oruks. Halb ilm oli lihtsalt seal kuristikus kinni. Nüüd kui ilm lubas saime ka pilte klõpsida (vt ka siia). Tiirutasime veel siin-seal ringi ja nautisime vaateid. Tänaseks ju rohkem plaane polnud.
Silma jäid piirkonna kõige kõrgema kalju serva peale ehitatud kirik ja hunnitud vaated Alpidele. Mis seda kirikut puudutas, siis tekkis ikka tõsine küsimus, et mis nendel inimestel mõttes oli, kes pühakoja sinna kaljunuki peale ehitasid. Jah, ega tee Jumala juurde ei pea olema kerge, aga no tõesti… Teisalt avanesid kiriku trepilt ilmselt jällegi sellised vaated, mis nii mõnegi inimese uskuma võisid panna. Ükskõik kuidas oli, aga selge oli see, et selline alpimaastik meeldis meile väga ja ilmselt oleks me veel kauemgi ringi tiirutanud, kuid ühel hetkel tuli mõtlema hakata öömaja peale. Kellaseierid näitasid juba seitset.
Seekord läks meil lihtsalt. Niipea kui öömajale mõtlesime, jõudsime Saint-Vallier de Thiey linnakesse ja sealne uhke nimega hotell „Le Relais Impérial“ (vabatõlge oleks Hotell Imperiaal) oli hoidnud tuba just meile mõeldes. Vähemalt meie arvasime nii. Kuna mägilinnakestes on parkimisega kitsas, siis selleks, et me oma neljarattalise saaksime hotelliparklasse ära mahutada, pidi hotelliomanik enda käru kuhugi mujale viima. Ei teagi kuhu ta sellega läks, aga koha me saime. 70€ eest saime ka korraliku ja suure toa selles väikelinna kohta suures ja vanaaegses hotellis.
Viskasime asjad kiirelt ära ja tormasime välja tagasi lootuses veel poest või mõnest söögikohast midagi söödavat hankida. Väga kaua ei saanud jokutada, sest käes oli juba õhtu ja kunagi ei tea millal väikelinnas ärid sulguvad. Aga kõht oli paganama hele (ülekantud tähenduses, otseses mõttes oli kõht tumepruun). Linnakesse sisse sõites jäi meile silma SPARi kauplus ning peagi olimegi juba lettide vahel uitamas. Otsustasime, et ostame kusagilt kaasa 2 pitsat (pitsakohti oli silma jäänud ebaproportsionaalselt palju) ja poest siis kõrvale veini, magustoitu ja hommikuks ka midagi.
Hotellis pitsat mugides ja veini juues sai sirvitud hotelli infobukletti ning seal selgus ka põhjus, et miks hotellil nii edev nimi on. Nimelt läbib linnakest nn „La Route Napoléon“ e Napoléoni tee. Aastal 1815 põgenes Elba saarelt ja maabus Prantsusmaal Juani lahes. Sealt alustas ta teed pealinna poole, läbides niiviisi oma teel Alpide mäestiku. Just see tee Vahemere äärest, Cannes’i külje alt kuni Grenoble´i linnani kõrg-Alpides, on maha märgitud Napoléoni teena. Teekond toona oli väga raske, sest inimestele mõeldud radu, mis ühendaks Vahemere rannikut ja Grenoble’t sellel ajal polnud. Väejuht liikus oma ca 1200 toetajaga mööda muularadasid.
Täna on seal olemas lausa autotee ning selle ääres võib leida tihtipeale suuri kuldseid lendava kotka kujukesi (Napoléoni sümbol) ning võib lahjat mürki võtta, et rõhuv osa tee äärde jäävatest majutuskohtadest, kummiparandustest, restoranidest, lillepoodidest jne kannavad moel või teisel Napoléoniga seotud nime. Ja seda kõike vaatamata sellele, et see ca 100 päeva, mis ta vabaduses viibis, lõppesid Waterloo all nii talle kui Prantsusmaale suhteliselt kurvalt. Lahingu ta kaotas, kuid populaarsust prantslaste seas mitte.