21/08 - Mont Saint-Michel, Saint-Malo

Äratus oli tavapärane e siis 8.30. Bioloogiline kell millegipärast tiriseb hiljemalt sellel ajal, isegi nii täpselt, et võib muud kellad selle järgi õigeks panna. Aga see on õnneks just ka paras aeg päeva alustamiseks, mistõttu ei ole me väga pikalt juurelnud, et kuidas seda sisemist äratuskella hiljem helisema panna. Sõime hotellitoas ära eilse õhtu ülejäägid ning kõrvale isetehtud kohvi ja pakkisime asjad kokku. Ibisega on see häda, et kui hotellituba on küll normaalne ja ka normaalse hinnaga, siis kõik lisateenused maksavad. Ning hommikusöögi hind ületas kaugelt selle väärtust, mistõttu sõime Ibises ööbides reeglina kaasa ostetud kraami või tegime hommikusöögi kusagil kohvikus.

Check-outi tehes sattusime ühe jutuka administraatori peale. Saades teada, et oleme Eestist, hakkas ta kiirelt mingit oma manuaali lappama. Lõpuni jõudes tuli tal tõdeda, et kahjuks Eesti kohta tema raamatus infot pole, sest Eestis Ibise ketti pole. Viitasime oma keele sarnasusele soomlastega, mille peale läks tal silm särama ja mõnikümmend sekundit hiljem kõlas tema huultelt (manuaalist maha veerituna): „Töörvetuloa“. Ja: „Kiitos“. Selgitasime, et päris üks-ühele meie keel pole, kuid midagi me aru saame. Tema nõudmisel õpetasime selgeks ka kaks sõna – tere ja nägemist – mis tal pärast mitmekordset harjutamist ka enam-vähem aimatavalt välja tulid. Einoh, päris lahe. Omaette hea mõte on ka selline manuaal, kus suurest osast Euroopa riikide keeltest on üles tähendatud mõned fraasid. Alati teeb ju südame soojaks kui keegi kusagil kodumaast eemal midagi emakeeles ütleb. Isegi kui hääldus on selline, et alguses ei saa arugi, et see on su emakeel.
Sõit aga läks läbi Lõuna-Normandia, piki rannikut. Tahtsime võimalikult kiirelt jõuda ühte väga vingesse paika –Mont Saint-Michel mäe ja kloostri juurde. See on täiesti unikaalne koht ning kahjuks teadsid seda ka kõik teised mitutuhat inimest, kes tollel päeval sealkandis ringi rändasid. Seega oli kasulik kohale jõuda võimalikult vara. Meie parkisime auto parklasse veidi peale poolt kümmet kui rahvahulgad olid veel suhteliselt mõõdukad. Kuigi parem oleks olnud veel varem tulla. Mis siis teeb Mont Saint-Micheli unikaalseks? Sellest saab aru juba sinna sõites ning päris kindlasti saab sellest aru autot parkides. Parklas oli selline silt: „Tänase tõusu haripunkt on kell 18.00, parklast tuleb auto ära toimetada hiljemalt kell 14.45“. Mont Saint-Michel on saar (või noh selline poolsaare moodi saar), mis asub kohas, kus Atlandi tõus ja mõõn avalduvad kõige jõulisemalt kogu kontinentaalses Euroopas. Vertikaalne diferents on tohutud 15 meetrit ning maapinnal tähendab see vee taandumist-tulemist 15 kilomeetrit, kusjuures tõus toimub väga kiirelt. Tõusu ajal liigub üle kuivaks jäänud maa ca poole meetri kõrgune laine ja väidetavalt on kiirus võrdne galopeeriva hobusega. Seega mõõna ajal on uitama minna ääretult ohtlik, üsna palju inimesi on seal oma elu kaotanud. Tõusu tipul ühendab Mont Saint-Micheli mandriga vaid kitsas naturaalne tamm, mille peal on autotee, mõõna ajal on vesi taandunud nii kaugele, et näha seda pole. Kui meie parklasse keerasime, oli õnneks mõõn (tõusu ajal on parkla sügaval vee all). Seega tõus ja mõõn on selline looduslik vaatamisväärsus, mis ookeanidest kaugel elavat inimest võiks vaimustada.
Peale selle on Mont Saint-Michel ka ajaloolis-arhitektuuriline vaatamisväärsus. Arvestades saare unikaalset asukohta, ehitati sinna 5.-l sajandil Bretooni-Romaani kindlus. Paar sajandit hiljem vallutati see frankide poolt ja nii pandi 8.sajandil alus esimesele religioossele ehitisele saarel. Kloostri ja kiriku ehitisega käis kaasas ka legend. Peaingel Miikael (Michel prantsuse keeles) olevat ilmutanud end Avranches’i piiskop St.Aubertile ja käskinud tal ehitada kirik saarele, mis siis kandis veel nime Hauasaar. Kuna piiskop oli kas pikkade juhtmetega või lihtsalt allumatu, siis vaatamata korduvatele käskudele, midagi ei toimunud. Kui peainglil sellise molutamise ja mittemidagitegemise peale lõpuks üle viskas, põletas ta oma sõrmega piiskopi kolju sisse augu. Vat nii.
No ja see argument oli lõpuks veenev. Kirik ehitati ning lisaks sellele nimetati ka saar ümber Miikaeli auks. Saarest sai oluline ja strateegiline paik pärast William I, Normandia hertsogi, vallutusretki Normandias 10.-l sajandil. Mont Saint-Micheli hakati tugevalt kindlustama ja sinna väikesele saarele kerkis sajanditega võimas normannide stiilis klooster. Saja-aastase sõja ajal ründasid inglased saart korduvalt, kuid võimsad kindlustused hoidsid vainlase eemal. Kokku toimus piiramine 30 aastat. Mihklimäest sai seetõttu rahvusliku identiteedi sümbol.
Reformatsiooni ajal hakkas saare tähtsus vähenema ja Prantsuse revolutsiooni ajal olid jäänud sinna vaid üksikud mungad. Peale revolutsiooni klooster suleti ning sinna tehti vangla. Alguses hoiti seal peamiselt usutegelasi, kes vastandusid vabariigile ja selle juhtidele, kuid hiljem toodi sinna ka kõrgeid poliitilisi vange.
1836.-l aastal alustas aga prantsuse eliit (sh Victor Hugo) kampaaniat Mont Saint-Micheli kui rahvusliku aarde taastamiseks. 30 aastat hiljem vangla lõpuks suleti ja veel 10 aastat hiljem sai saarest lõpuks ajalooline monument. Alates aastast 1979 on Mont Saint-Michel ka UNSESCO Maailmapärandi nimekirjas.
Kui meie oma jalakesed sissepoole kindluseväravat asetasime, oli juba näha, et siin läheb trügimiseks. Rahvast oli palju, kuigi veel mitte tapvalt palju. Kuna tegemist on ikkagi kaljusaarega, siis kloostrisse jõudmiseks tuli ronida mööda üsna kitsast ja järsku tänavat. Ei taha küll pahasti öelda, kuid lapsevankriga inimesed ajasid kopsu üle maksa. No kujutage ise ette järsku munakivitänavat, mis on paksult inimesi täis ja siis seal keskel tüüpe, kes võitlevad gravitatsiooniga oma väikeserattaliste vankritega. No miks pagana pärast on vaja vedada vankrit sinna mäetippu? On ju olemas mingid selja ja kõhukotid, millega saab täiesti normaalselt oma põngerjaid ringi vedada. Seal tõesti ei ole ruumi vankrite jaoks.
Aga mida kõrgemale jõudsime, seda vägevamaks vaated läksid. Ühel hetkel saigi juba pilgu heita saart ümbritsevale tühermaale, kus vee tekitatud liivakujundid olid täiesti selgelt aimatavad. Mõnedes sügavamates kohtades olid veel ka veesilmad näha. Eriti vinge oli vaadata saare kõrval ankrusse jäänud purjekaid, mis mõõna ajal lihtsalt lebasid liiva peal ja ootasid õhtut. Einoh, sellist asja pole veel näinud.
Saare tippu jõudes küsiti meilt edasi minemiseks raha, sest kloostrikompleks oli tasuline. Tasuks selle eest, et me soovisime seda raha maksta, saime võimaluse seista üsnagi pikas järjekorras ca 30-40 minutit. Oleks pidanud ikka varem tõusma ja tulema. Kui lõpuks pilet käes ja kloostri territooriumil, läks asi palju lahedamaks. Võtsime endale ka audiogiidid ning niiviisi saimegi väga vaikselt edasi liikudes pidevalt teada, et mis siin kõik toimunud oli ja kuidas ning milleks mingi ruum tarviline võis olla. Audiogiidid on ikka väga hääd asjad.
Selles mõttes oli Saint-Micheli kloostris lahe, et kohati kõndisid väljas ja kohati pimedates võlvkambrites. Et siis vahepeal said lasta ka silmal kaugusesse lennata, ei pidanud kogu aeg mööda umbseid ruume kolama. Kui ülesse kloostri kirikusse jõudsime, algas seal just missa. Sellepärast oligi mujal ruumides rahvast vähem, enamus oli kogunenud siia, et munkade-nunnade laulu kuulda. Me otseselt kuulama ei jäänud, kuid kuna kiriku ees (või siis taga, täpselt aru ei saanud) oli suur terrass, kust avanes hunnitu vaade kogu ümbruskonnale (see oli saare üks kõrgemaid kohti), siis seda ümbruskonda fotoka mälukaardile jäädvustades kaikusid need koraalid meile taustaks.
Kloostrialalt välja astudes tervitasid meid tohutud rahvamassid ja kuumus. Meie tuleku ajal oli palju rahvast, kuid nüüd oli iga viimanegi ruutsentimeeter inimolendiga kaetud ning mäest alla saamiseks tuli meil ikka päris kõvasti tõugelda. Ja ikka oli seal massis ka mõni optimist lapsekäruga, kes blokeeris peatudes kogu ühe suuna liikluse ära. Jah, ega me ei ole väga suured rahvahulkade fännid ning selliste masside sees trügimine tekitas meis vastupandamatut soovi lahkuda.
Siiski ennem tegime väikesed shoppingud – ostsime omale koju köögiseinale mõned plakatid (vahvad vanaaegsed joogi-/toidureklaamid) ning veidi näksimist. Kui abikaasa soetas lihtsalt võileiva, siis mina võtsin endale quiche lorraine’i. Quiche kujutab endast sellist pirukalaadset toodet, kus sisu võib valida erineva (nt juust, sink, seened jne). Minule on see saanud üheks lemmikumaks kiirtoiduks, mida kusagilt pagariärist kaasa haarata. Toidu manustamiseks keerasime sisse ühte võlvialusesse ning seal avastasime, et kellelgi on olnud sama mõte, sest treppidel istus ja tegeles lõunasöögi söömisega üks lasteaiarühm. Kõigil olid kodust lõunasöögikarbid kaasas ja üritasid väga asjalikud näida. Püüdsime olla vähemalt sama viisakad ja korralikud ning võimalikult vähe pudistada.
Kõht täis, pressisime ennast rahvamassi vahelt välja ning tõdesime rõõmuga, et vesi polnud veel meie autot ära viinud. Lõppu veel üks panoraam Micheli saare tipust lahe suunas - vesi tuleb sealt kusagilt taamalt...
Mont Saint-Micheli juurest sõitsime St Malo suunas. Ühtlasi lahkusime niimoodi Normandiast, ees ootas täiesti teistsugune piirkond - bretoonide maa Bretagne ( bretooni keeles: Breizh). Britannia on täiesti erineva kultuuri ja keelega piirkond, prantsuse keelega pole sellel keelel mitte mingit sarnasust. Tegu on vana keldi keelega. Toon ka näite. Britannia moto on „Pigem surm kui au kaotus“ ning see kõlab bretooni keeles nii: „Kentoc'h mervel eget bezañ saotret“. Prantuse keeles aga nii: „Plutot mourir qu'être souillé.”
Britannias kaitstakse üsna agaralt oma kultuuri ja pärandit, kuigi riik seda otseselt ei toeta. Kohalike omavalitsuste tasandil siiski seaduse piires tegutsetakse – osades koolides õpetatakse bretooni keelt, tegutsevad bretooni teatrid, avaldatakse raamatuid jne. Tänavapildis paistis see silma nii, et kõik sildid ja viidad muutusid Britanniasse jõudes kakskeelseks. Ning kohanimed muutusid veidi teistsuguseks. Britannia vaated olid muidugi ka üsna maalilised.
Ühes St Malo tee peale jäänud linnakeses sai külastatud jälle boulangerie’d (pagariäri). Nende asutuste suur erisuguste saiakeste ja koogikeste valik on niivõrd isuäratav, et meil oli eesmärk vähemalt murdosagi ära proovida. Jah, eks see raske oli aga keegi peab ka sellist tööd tegema. Reisipäevik väidab, et seekord sai ostetud flani, peale selle veel rosina- ja karamellisaiakesi ning baguette’i. Uudissõna ilmselt enamuse jaoks on flan. Flan on selline quiche’i moodi pehme küpsetis, kuid erinevalt quiche’st, on tegu magustoiduga. Kui Prantsusmaal võib leida väga paljude erinevate sisudega flani (nt meie ostsime mustade ploomidega), siis Lõuna-Ameerikas tähendab flan rangelt karamellikreemiga küpsetist.
Sellest pagariäri külastusest tuleks meelde jätta asjaolu, et tühja kõhuga ei maksa sinna minna. Kui pilti tasku ei pane, siis on oht liiga palju osta. Meie puhul teostus see viimane stsenaarium. Piknikku pidades selgus, et peale ühe flani ei mahtunud kõhtu rohkem midagi. Tükk oli suur ning ääretult magus ja toitev. Ülejäänud ostud jäid ootama paremaid aegu.
Saint-Malo (bretooni keeles Sant-Maloù) on tõsine kuurortlinn. Väidetavalt on linnas Euroopa suurim mereandide restoranide kontsentratsioon. See on muidugi ka arusaadav, kuna krabisid ning muid molluskeid on rannast lihtne saada. Eriti head pidid olema selle piirkonna austrid. Kui siia veel lisada juurde asjaolu, et siinsed mererannad on mõnusalt liivased, siis pole ka imekspandav, et suvel linna rahvastikuarv kahekordistub. Siinkandis pole turismitööstuses masust haisugi. Saint-Malo on lisaks kohalikele veel väga populaarne brittide seas, kes moodustavad enamuse linna supelsaksadest.
Linna on ka mõtet külastada ajaloohuvilistel. Saint-Malo vanalinn on ümbritsetud kõrge müüriga ning üsna palju vanast arhitektuurist on säilinud.
Linnaelanikud on olnud ajast-aega väga isepäised ning ei ole kunagi väga tahtnud mõne riigi osa olla. Keskajal kuulutati end lausa iseseisvaks ja linna moto oli „Mitte prantslased, mitte bretoonid vaid malouiinid“. Kaks eitust linna motos juba näitab minu arvates suhtumist.
Aga selline vastuhakk korrale jätkus ka edaspidi. Linn sai kuulsaks kui korsaaride ja piraatide linn. Siinsed mereröövlid ei hoidnud oma hirmuvalitsuse all (reeglina küsiti kümnist) mitte ainult Inglise kanalil seilavaid inglise laevu vaid jõuti ka oluliselt kaugemale. Jacques Cartier’i näiteks peetakse Kanada avastajaks, sest ta külastas esimest korda Quebeci ja Montreali linnade praeguseid asukohti. Peale selle on St-Malost pärit kolonisaatorid, kes avastasid ja asustasid esimest korda Falklandi saared. Algselt pandi saartele nimi oma kodulinna järgi - Îles Malouines (Malouiinide Saared) – millest hispaania keeles said Islas Malvinas. Malviinide nime kannavad saared Argentiina maakaartidel siiani.
Hoolimata ahvatlusest, jätsime seekord vanalinna külastuse vahele. Me nägime, et rahvast oli väga palju ja Mont Saint-Michelist tulnuna ei tekkinud soovi uuesti tunglema minna. Samas niisama me sealt minema ka ei sõitnud. Reisikavas oli meil märgitud Saint-Malo juurde, et Plage Rochebonne (vt eelmist pilti) on selline rahulikum ja väherahvastatum rand, seega sinna ka suundusime. Ja hästi tegime. Rochebonne’i liivarand oli suur ja lai ning suhteliselt vähe rahvastatud. Selles mõttes, et päevitajaid ja ujujaid oli, kuid kuna oli veel mõõnaaeg, siis veepiir oli rannakindlustustest kaugel. Enamus sealsetest päevitajatest on targad – nad teavad, et vesi tuleb kuni müürideni välja, seega on parimad kohad suhteliselt randa viiva trepi lähistel. Kuna meil oli soov ujuda, siis vantsisime 100-150 meetrit mere poole ja viskasime sinna oma kodinad maha.
End jahutada on kuumal päeval ikka taevalik. Vesi oli natuke soojem kui Ètretat’s, kuid siiski üsna jahe. Rannal lesides oli lahe vaadata kuidas vesi vaikselt sulle lähemale nihkub. Mitu korda tuli üles tõusta ja lina edasi nihutada. Oli selge, et tõus algas. Randa tuli hunnik purjetajaid, kelle katamaraanid kusagil ranna keskel vedelesid. Hakati selleks valmistuma, kui vesi uuesti paatideni jõuab. Nii ju palju mugavam kui kogu aeg aluseid vette ja veest välja lohistada.
Ning loomulikult oli rannas suur hord inimesi, kes (nagu pildilt näha), kummikud jalas ja ämbrid käes, otsisid kivide vahelt õhtusöögi materjali. Juba väikestel lastel oli selge, et millistes kivipragudes tasus tokiga sorkida. Tegelikult profimatel oli varustust ikka natuke rohkem kui tokk ja ämber. Olid spetsiaalsed kindad, mingid kummalised vedruga haaratsid, spetspõlled jne. Kui randa minnes oli meie ujumiskoha lähedal näha kaks suurt saart, mis oli inimesi täis (vt pilti), siis tund aega hiljem oli meri need praktiliselt endale tagasi võitnud ning jahimehed võrdlesid juba rannas saake. Käisime meiegi piilumas – ei ütleks, et oli isuäratav. Huvitav oli küll, kuid mitte isuäratav. Alamõõdulised (nagu see krabi) visati merre tagasi kuid mõnel olid pangis ka sellised mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga krabid, mille kämblad tundusid olevat piisavalt võimsat, et Kuusakoskis autosid pooleks lõigata.
Kahlasime ka siis natuke vetikate sees ja turnisime kividel ning leidsime selle tulemusel igasuguseid huvitavaid elukaid. Kuna me väga pädevad polnud, siis ei osanud me ka hinnata, kas kõik leiud olid söödavad, kuid ma usun, et ka täiesti algaja saaks rannast üsna kerge vaevaga korraliku kõhutäie. Kui kõht loomulikult neid peajalgseid söögina aktsepteerib.
Kui tõus kahandas üleval pool pildil paistva liivaranna nulli st meri loksus vastu linnamüüri, siis otsustasime, et on paras aeg edasi sõita. Saint-Malos olles olid selle linna võlud täiesti arusaadavad. Rochebonne’i kant oli selline rahulik ja mõnusa atmosfääriga linnaosa, kus kellelgi pole kiiret ja nauditi täiel rinnal mõnusat rannailma. Kui poleks ise nõnda rahutu, siis veedaks seal nii mõnedki päevad. Tänaval nägime seal ka üht prantsuse autotööstuse sümbolit - Citroen 2CV e deudeuche. Pole just kõige vastupidavam auto, kuid selle eest on karakterit kuhjaga.
Edasi viis meid sõit piki Bretagne’i rannikut ning ühel hetkel otsustasime, et oleks õige aeg ööbimisele mõtlema hakata. Seekord tuli kuidagi iseenesest idee, et teeks nii, et see öö hoopis telgiks. Ilm oli väga soe ja pilvitu ning kämpingu silte jäi silma päris palju. Keerasimegi ühte kämpingusse sisse ning suhteliselt libedalt eraldati meile selline 5x7 meetri suurune plats puude vilus. Saime isegi valida, et milline meile rohkem sobib.
Telk läks vana rasva pealt üles endalegi üllatuseks väga kiirelt ja kogu see nali (ööbimine siis) maksis meile 14,5€. Selle eest sai platsi, autokoha, võimaluse kasutada dušširuume, keeta vett, pesta nõusid ja pesu, kasutada kauplust ning pagariäri. Kõik need mugavused olid kämpinguterritooriumil käe-jala juures.
Kui maja püsti, katsime ukse ette ka laua väga hea ja veel paremaga. Tõeliselt hea ja prantsuslik õhtusöök kukkus välja ning peamised tänud sellele päevasele boulangeriele. Kõht täis, otsustasime end veidi liigutada ja ära käia mere ääres. No et otse reitesse ei läheks kõik see sai. Nii võtsimegi auto ja sõitsime 500m eemal asuvasse randa. :P Ok, tegelikult sealt oli seal veidi ikka vaja kõndida ka ja ronida üle liivadüünide, et mere äärde jõuda, seega päris vette rattaid ei lasknud. Tegelikult oleks me muidugi jalutanud, kui oleks teadnud, et rand nii lähedal on, kuid kust me pidime siukseid asju teadma.
Rand ise oli üsna pisike - väike liivariba, ümberringi kaljud. Samas rahvast oli seal omajagu. Valmistuti päikeseloojanguks, tehti lõket ja joodi veini. Korjasime veidi merekarpe ja siis tegime sääred, et ennem pimedat ikka auto juures tagasi olla. Sealses rannaparklas torkas silma asjaolu, et see oli tehtud matkaautokindlaks. Sissepääs oli napilt nii kitsas, et sõiduautoga läbi mahuks ja kusagile 2-2,5 meetri peale olid pandud risti üle tee latid ning nende küljes suht üheselt mõistetavad sildid – „Ei matkaautodele“. Liikluses (kitsastel kõrvalteedel) on need liiklusvahendid täiesti talumatud ja me kindlasti oleme selles klubis, kus „Top Geari“ saatejuhidki – parim matkaauto või matkakäru on õhku lastud matkakäru. Mitte et meil puhkusel kuhugi kiiret oleks, kuid need autokujulised julgad on nii kuradi aeglased ja puudulike manööverdamisomadustega, et iga väiksemgi käänak võib tähendada automaatselt ummikute tekkimist.
Tuli meelde üks seik, kus ühes väikelinnas seisis meie ees valgusfoori taga 3 matkaautot. Ja iga rohelise tsükliga suutis vasakule tänavasse ära keerata täpselt üks nendest. Kuna esimese korraga välja ei keeranud, siis tuli tagurdada ja siis veidi edasi ja siis jälle tagasi ja… oligi uuesti punane. Oh, oleks mul mõni pulk dünamiiti olnud… Seega inimesed, kes lähevad Lõuna-Euroopasse ringreisi tegema – unustage matkaauto või matkakäru ära. Kui teil on plaan sõita ühte kohta (nt mingisse kämpingusse kuhugi randa), siis on ok. Kui te aga tahate teha Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ringreisi, u-nus-ta-ge see variant ära. Lõunamaade linnade tänavad on kitsad, parkimiskohad veel kitsamad ja neid on vähe ning nagu need rannaparklad näitasid, ei saa selliste masinatega väga suvalises kohas parkida ka väljaspool asulaid. Lisaks kõigele on väljamaa numbriga vagunelamud kompvekid murdvarastele.
Oma ööbimiskoha juurde tagasi jõudes tegime veel natuke telgiromantikat ning jõime Bretagne’i siidrit ja mängisime taskulambi valgel kaarte. Seni kuni taskulamp otsad andis. Ja mitte patareid ei läinud läbi, vaid aastaid truult teeninud valgusallikas heitis sellel õhtul oma viimased kiired. Nuuks :P Proovisime veel väljast paistva pargilambi valgel mängupõrguga jätkata, kuid see ikka väga hästi ei toimunud. Aga päris mõnus päev oli olnud.
Telgis magamise miinused tulid meelde uuesti öösel kui teatavad ihuvajadused kimbutama hakkasid. Magamiskotist ja telgist väljaronimine oli üsna suur eneseületus. Igatahes nalja kui palju.

22/08 - Perros-Guirec, Sept-Iles, Ploulec'h

Hommikud telgis algavad alati varem kui hommikud soojas hotellitoas. Mingil (puhkaja jaoks müstiliselt varajasel) ajal sai ärgatud selle peale, et külm näpistas väheke. Mitte muidugi hullusti, sest ilmad olid veel ju soojad, kuid niipalju, et sai ennast täiesti magamiskoti sisse mässitud nii et ainult ninaotsad jäid välja. Ligikaudu 1-1,5 tundi hiljem hakkas aga telgi kohal puu otsas turteltuvide hommikune keelekümblus. Pidevalt kostus kulu-kulu, kulu-kulu, kulu-kulu… Ning see kahjuks ei lõppenudki ära, mistõttu kusagil kella 8 paiku krõbises meie telgiuks lahti ja päev võis alata.
Hommikusöögi saamiseks kasutasime ära kämpingute ohtraid võimalusi ning ostsime kohalikust poest 4 värsket ahjusooja croissanti. Sinna juurde sai jälle tehtud termosesse kohvi ning ega rohkemat polnudki vaja. Pärast seda pakkisime end jälle kokku ja asutasime minekule.
Selgus, et hommikune kämpingu administraator ei teadnud mitte midagi meie olemasolust. Küsis korduvalt üle, et: „Olete te kindel, et te tahate check-outi teha, mitte check-ini?“ Ma hakkasin oma prantsuse keele oskuses juba tõsiselt kahtlema, kuid igaks juhuks kordasin rahulikult üle: „Tulime eile õhtul, olime platsil nr X, 2 inimest, auto, telk. Elektrit ei kasutanud“. Vastu vaatas ainult hämmeldunud pilk. Siiski sukeldus ta vaheldumisi oma arvutisse ja paberfailidesse, vahepeal öeldes, et see ei ole võimalik. Seni kuni ta püüdis leida põhjust, et miks ma seisin leti ees, raha näpus, haarasin ma kõrvalasuvalt stendilt erinevaid buklette piirkonna vaatamisväärsuste ja meelelahutusobjektide kohta. Üks pälvis eriti tähelepanu, mistõttu kibelesin juba autosse tagasi, et kaasale ka näidata. Kuna admin meid üles ei leidnudki, siis usaldas ta minu sõnu ja uskus, et 2 inimest olid 1 öö nende kämpingus veetnud ja kasseeris selle eest lõpuks 14.5€ ära.
Pooleldi joostes sai autosse tagasi lipatud, sest üks reklaambuklett pakkus võimalust minna meresaartele lunne vaatlema. Lunnid on iga loodusfotograafi ideaalmodellid – täiesti omalaadse ja meeldejääva väljanägemisega (nagu klounid) ning fotograafide suhteliselt ükskõiksed. Mitmed Eesti loodusfotograafid on käinud neid spetsiaalselt Islandil pildistamas ja saanud sealt täiesti uskumatult võimsaid pilte, kuid kas nüüd on meie kord? Aga ei olnud, sest hooaeg oli kahjuks vale. See selgus Perros-Guireci (bretooni keeles: Perroz-Gireg) jõudes, kust mainitud tuurid väljusid. Lunnide hooaeg oli maist juulini, seega olime lootusetult hiljaks jäänud. Sellele vaatamata otsustasime, et me siiski võtame selle laevasõidu ette, sest lisaks lunnidele lubati näidata veel erinevaid merelinde ning päris kindlasti pidime külastama suulade (albatrosside mõõtu merelinnud) kolooniat. Meile pakuti välja mitu erinevat võimalust – peagi väljus laev, mis tegi lihtsalt tiiru 7 Saare Arhipelaagis (L'archipel des Sept Iles) ning 3 tundi hiljem teine laev, mis tegi ühel saarel ka peatuse. Valisime viimase, kuigi hind just odav ei olnud (19€ per nägu). Lisaks lindude vaatlusele lubati sellel tuuril näidata ka piirkonna kuulsaid roosasid graniitkaljusid ning tutvustada veidi piirkonna ajalugu ja elu-olu. Aga nagu sai mainitud, oli laeva väljumiseni jäänud mitu tundi. Seega tekkis meil nüüd kõvasti vaba aega.
Perros-Guireci tuhisedes jätsime oma reisikavas mõned asjad vahele (nt Cap Frehel), mistõttu pidime nüüd improviseerima, et mida selle „vabanenud“ ajaga pihta hakata. Õnneks ei pidanud väga palju pingutama, sest tegu oli mõnusa suvituslinnaga, kus oli suur ja lai liivarand ning vahvad kaljud, mis olid mõõna ajal just parasjagu vee alt väljas, et nendel turnida. Täpsuse huvides mainin ära, et olime Trestarou rannas – just siit väljusid need lõbusõidulaevad. Perros-Guirecis on randasid veel, kuid need olid juba kusagil kõrgete kaljude taga, teistes abajates. Trestarou randa tulles sõitsime ka läbi linnakeskuse ning seal oli tõeliselt palju rahvast ja vähe ruumi, siinne plaaž oli aga vastupidi suhteliselt hõredalt asustatud ning autole leidsime samuti parkimiskoha kohe ranna kõrval, sadama juures. Ilm oli muide jälle selline keskpärane, teel siia isegi vahepeal sadas, nüüd õnneks olid vähemalt taevaluugid kinni, kuigi üsna pilves oli.
Perros-Guirec on kuurortlinn, mis asub La Manche’i väina ääres. Piirkonda, kus linn asub, tuntakse kui Côtes-d'Armor (bretooni: Aodoù-an-Arvor) ning seda nime kannab ka departemang. Ar mor tähendab bretooni keeles merd, seega tähendus kokku eesti keeles oleks üsnagi igav – Mererannik. See aga ei tähendanud rannik ise igav oleks olnud. Siinne rannikugraniit on aegade jooksul mere poolt voolitud väga põnevateks, kohati apokalüptilisteks, vormideks ning sellele vaatemängule annavad vunki juurde valgusolud. Vastavalt sellele, et kas päike paistab või mitte ning kas on hommik või õhtu, muutub kardinaalselt ka kaljude värv. Mõnikord võivad need merelt paista ühtlaselt hallina, teinekord jälle maagiliselt roosana ja mõnel eriti võimsal päikeseloojangul värvuvad graniitvormid erepunaseks. Roosa on siiski värv, mis domineerib enamusel ajast. Aga kaljudest hiljem, neid pidime laevasõidu ajal paremini nägema.
Aega tegime parajaks rannas jalutades. Oli juba tekkinud väike hasart erinevate molluskite leidmiseks veepiiril olevate meretaimede vahelt. Tõus oli alanud ja niiviisi liikus meri vaikselt rannapiiretele lähemale ja merelt tuli pidevalt uut kraami peale. Midagi põrutavat just ei saanud, kuid selliseid huvitavaid ja üsna suuri merekarpe leidsime küll. Krabid jäid meil seekord püüdmata, kuid võib-olla parem oligi, sest ega meil peale paljaste käte polnud midagi, millega neid kätte saada. Üsna narr oleks ju olnud pärast kusagil traumapunktis sellepärast sõrmi käia tagasi traageldamas, et tahtsime krabi lähedalt vaadata.
Ühest ranna otsast teise jõudes (liiv sai otsa, kaljud tulid vastu) leidsime, et olime ära teinud kõva töö ja väärisime sööki. Tagasi jalutades leidis abikaasa aga täiesti juhuslikult 2 lanti, mille siis sõjasaagina kaasa võtsime. Üks oli täiesti korralik ja kasutatav, teine aga suhteliselt räsitud.
Ega me tegelikult väga ei lootnudki, et me kusagilt sellisel kellaajal (ca 3 päeval) midagi sooja süüa saame, kuid suur oli meie üllatus kui leidsime rannapromenaadi äärest ühe kiirtoidu putka, mis oli täiesti avatud ja pakkus erinevaid snäkke. Ning kuna see oli ümbruskonnas ilmselt ainus avatud söögikoht, siis oli sinna tekkinud ka väike saba. Huvitav, kas see ei ole piisav vihje teistele söögikohtadele – inimesed tahavad süüa ka peale ametliku lõuna lõppu (14.00). Kõrtsmikud ja restoraniomanikud ei peaks niivõrd mingites vanades stampides kinni olema, eriti kuurortlinnades, kus käivad inimesed, kellel on võib-olla teistsugused toitumisharjumused. Aga noh, asi võib olla ka ju meis. Eestis ju eeldatakse, et see on normaalne, et kell 10 õhtul on supermarket veel avatud ja ka keset ööd võid kusagil omale toidukraami osta ning et pubis võid toitu osta hommikul 10-st õhtul 10-ni. Ja niiviisi 7 päeva nädalas. Päris 24h avatud kaubakeskusi meil veel pole (USAs on) ja tegelikult vist ikka parem ongi.
Kui selle kiirtoidu kioski juures järg meieni jõudis, tellisime sealt friikad (muide prantsuse rahvustoit) paari vorstikesega ning see ajas nälja pealt ära küll. Pärast seda kui nälg silmapiiri taha oli kadunud, hakkas meile huvi pakkuma kohalik kaubandusvõrk. Rannapromenaadi ääres oli mitmeid poode, mis müüsid Bretagne’le omaseid kaupu. Käsitööst toiduaineteni. Sai soetatud erinevaid gourmet kalakonserve, adrust tehtud õlut, maitsesegusid, niniche’i (Britannia kompvekid) jms. Osa kraamist sai ära tarbitud kodus ning oi kui hästi need kalatooted maitsesid. Isegi nii hästi, et pärast nende maitsmist tekkis meil lausa kalatoodete maania – toidupoes käies sai alati pingsalt kalatoodete letid läbi käidud, et midagi analoogset ja head leida. Aga see selleks. Prantsusmaale tagasi.
Viskasime ostud autosse ära ning kell oli selleks ajaks sealmaal, et suundusime vaikselt kai poole, kust meie laevasõit pidi alguse saama. Rahvast oli juba päris palju ootamas, tundus, et kõik kohad olid välja müüdud. Vahetasime fotokal objektiivi ära ja jäime ootama. Nagu Prantusmaal ikka, ei käi kõik täpselt kella järgi. Laev hilines ning väljus alles peale poolt viite (kuigi oleks pidanud otsad lahti siduma 16.15). No polnud hullu, valgust oli veel mitmeks tunniks.
Laeval saime suhteliselt napilt viimased võimalikud istekohad ning see oli päris suur võit. Ringreis oli pikk ning kogu selle aja püsti seista oleks olnud paras piin. Nüüd veidi sellest, et kuhu meid viidi. L'archipel des Sept Iles e Seitsme Saare Arhipelaag koosneb üllatuslikult vaid viiest saarest (no juba saime petta) ning laidudest, mis asuvad mõne miili kaugusel rannikust Perros-Guireci ja Trégasteli vahel. Prantsusekeelne nimi tuleb saarte bretooni keelse nime – Sentiles – mugandusest (hääldused on sarnased).40 hektari suurune arhipelaag on tõeline merelindude kuningriik. Suulad, lunnid, algid, kajakad, kormoranid ja veel mitmed (kokku 27 erinevat) liigid ning enamuste liikide esindatus on tuhandetes ja osadel kümnetes tuhandetes. Kõige rohkem oligi sealkandis suulasid, kokku üle 17 000 paari. Lisaks lindudele elutseb arhipelaagi vetes ka kolm tosinat hallhüljest. Peale Mungasaare (Ile aux Moines, bretooni keeles Enez ar Breur) on teistele saartele minek keelatud, tegemist on vanima ja olulisima erakaitsealaga Prantsusmaal.
Esimesena jõudsimegi suulade saare juurde (ametliku nimega Rouzic) ning seda võis tõepoolest täiesti rahulikult nimetada suulade saareks. Iga viimanegi ruutmeeter sellest mägisest saarekesest oli nende albatrossilaadsete, kalamaiaste lindude poolt täidetud. Laev sõitis suhteliselt lähedale ja niiviisi saime palju häid pilte nii lähedalt kui kaugelt. Klõps, klõps tegi fotoka katik ikka päris mitu minutit järjest. Laev ju kõikus, inimesed nügisid, mistõttu pidi pingutama, et saada selget kaadrit. 420mm (koos konverteriga) teletoru iga väiksem nõksatus jätab ju pildi uduseks. Õnneks olid pilved taevast kadunud ja valgustingimused head (valgus oli küll terav, kuid mis teha), seega säriajad olid piisavalt lühikesed. Hoolimata suurusest, olid linnud üsna kiired ja eriti suure hooga sööstsid nad vette kala järgi. Tegid ennast võimalikult voolujooneliseks ja siis sööstsid otse alla vette. Sel hetkel, mil nad vett puudutavad, võib kiirus olla isegi kuni 100 km/h. Päris lahe oli neid Euroopa suurimaid merelindusid nii lähedalt jälgida.
Peale selle näidati meile veel rohelise silmaga kormorani ja terane kaptenisilm leidis veest ka päikest nautiva hallhülge pea (keha oli ka ikka küljes, kuid vee all). Kui hüljes nautis pilve tagant välja tulnud kollakera, siis meile hakkas see õhtu kohta väga ere päike juba vaikselt liiga tegema. Mere peal ju teatavasti päike võtab kordades paremini. Kui Rouzici juures üks mälukaart sai pilte täis lastud, siis hakkaski laev vaikselt edasi liikuma. Tiirutasime seal arhipelaagi saarte vahelt läbi, kuni jõudsimegi Mungasaareni. Seal anti meile vaba aeg ja suunised, et kus miskit on. Enamus grupist pani otseteed ajama saarel asunud kindluse varemete ning majaka suunas. Meie võtsime veidi teistsuguse suuna, sest varemete asemel huvitas meid pigem saarel elutsev elus loodus. Ja me ei pidanud pettuma. Selle üsna mägise saare mereäärsetel jalutusradadel turnides nägime nii mõndagi, pildistada suutsime veidi vähem. Mäekülgedel asunud tihedate põõsaste vahel jooksis ringi päris suur hulk jäneseid. Nägime veel meriskeid, iibiseid ja kajakaid. Kui me lõpuks nende varemeteni jõudsime, siis nentisime, et huvitavam osa saarest oli selleks ajaks ära nähtud. Lonkisime randa tagasi (muide jalutusrajad ei olnud midagi sellised „eurorajad“ – üks vale samm võis osades kohtades tähendada mitmekümnemeetrist kukkumist alla vette) ning peagi jäid saared meile selja taha.
Aga kruiis (kui seda võib nii nimetada) polnud veel läbi. Näidati ikka ette ka Roosa Graniidi Ranniku parimad palad. Millised pinnavormid! Millised värvid! Kui ei oleks neid seal näinud, siis hiljem pilte vaadates tekkis küll küsimus, et kas need ikka olid seal kivist. Tundusid pigem sellised vahtplastist dekoratsioonid. Aga kui ikka Atlandilt tulevad lained pidevalt vastu kallast peksavad, siis pole ka imekspandav selliste pinnavormide teke. Kui nüüd õigesti meeles on, siis on rannik kujunenud selliseks 300 miljoni aasta jooksul.
Rannik on olnud ja on siiamaani väga inspireeriv kirjanike ja maalikunstnike jaoks, mitmed kuulsad meistrid on kunagi siin elanud. Tänasel päeval pead olema ikka väga edukas omal alal, et siinkandis maja omada. Majad ja villad maksavad väääga palju. Me tegime ka väikese sissepõike ühte lahte, kus asus mõnus väikelinn Ploumanach (loe: pluumanahh). Sadam oli kalalaevu ja purjekaid täis, kaldal paistsid vahvad väikesed majad ning rahvas tundis ilusast ilmast täiega mõnu – ujudes, aerutades, piknikku pidades jne. Seal lahes asuval väikesaarel asub muide ka Gustave Eiffeli (tema torni ju teate, NYC-s asuvat Vabadusesammast ilmselt kah) maja (ülal pildil). Väga idülliline paik. Ploumanachist sõitsime piki rannikut Perros-Guireci poole tagasi, mööda kõigist peamistest graniidiranniku kivikujudest. Kilpkonn, inimnägu (Jüri Arraku ainetel), Napoleoni kübar ja kõiksugused muud kujud, millele tuurikorraldajad ei ole suutnud veel mingeid loogilisi seletusi anda. Igatahes väga vinge.
Kui Perrosi-Guireci tagasi jõudsime oli tõus vähendanud oluliselt meie jalavaeva. Laevale minnes pidi jalutama praktiliselt kai lõppu, randusime aga juba praktiliselt kai alguses. Jah, meri oli ka enamuse rannast tagasi võitnud – liivariba promenaadi külje all oli jäänud ikka väga ahtakeseks. Aga kuna me olime seda juba eelmistel päevadel korduvalt näinud, siis enam nii rabatud polnud. Kuigi ka siinne üle 10-meetri kõrgune vertikaalne tõusu ja mõõna vahe on tegelikult muljet avaldav.
Auto oli ilusti alles ning ennem kui linnast vehkat tegime, hüppasime läbi juba tuttavaks saanud Intermarché toidupoest. Mõtlesime jälle proovida kohalikke spetsialiteete – foie pork (seamaksapasteedi laadne asi), siis mingi pika poisi laadne toode, veidi kohalikku õlut, baguette, salat jne. Kuna me polnud väga kindlad, et me täna öösel kuhugi hotelli läheme, siis valmistusime selleks, et ei söö õhtust väljas. Igaks juhuks tasub valmis olla. Tegelikult oli meil ajusoppides üks plaan ka valmis – soovisime ära proovida kodumajutuse. Perrosist Bretagne kultuuripealinna Quimperi poole sõites jäigi varsti silma roheline silt „Gites de France“, mis viitabki kodumajutusele. Reisikirja päises on ka link lehele, kus kõik kodumajutused kirjas on – neid on palju, kuid need on ka üsna popid. Seega me ei olnud kindlad, et kas saame. Leidsime maja üles ning üks lahke härrasmees jooksis kohe meile vastu. Kahjuks teatas ta meile, et tal on juba öömajalised olemas. Kuid sellega asi ei lõppenud – ta palus auto ära parkida ja tuppa tulla. Ütles, et helistab veidi ja leiab meile öömaja. Et ärgu me muretsegu. Einoh, sellist lahkust poleks me oodanud. Aga eks see kodumajutuste kommuun on selline omaette klubi. Kõik teavad kõiki lähedal asuvaid teenusepakkujaid ning tundus, et see ongi tavapärane – kui endal on klient olemas, siis pakutakse tulijat järgmisele.
Maja oli neil superkaunis ja veel ilusama aiaga. Tõeline piltpostkaart. Tuppa jõudes tutvustati meid ka prouale ja siis jäime kiirelt küsimuste rahe alla. Kodumajutuste puhul on see lugu, et kuna tegemist on tavaliste inimestega, siis inglise keelt reeglina ei räägita. Kuigi nende prantsuse keel oli vahva bretooni aktsendiga, siis enamusest saime ikka aru (küll mitte kõigest) ja püüdsime neile ka adekvaatselt vastata. Küsimusi oli nii tavalisi kui ka ebatavalisi. Kui saadi teada, et oleme Eestist, siis järgmine küsimus oli see, et kas meil seal Internet on. Oi kuidas ma oleks tahtnud rääkida ID-kaardist, e-valimistest, e-riigist jne, kuid keeleoskus ei võimaldanud. Selle asemel sai öeldud, et LOOMULIKULT on. See oli piisav vastus selleks, et saada mehe visiitkaart ja seletus, et see on siin siis nn e-posti aadress ja see nn kodulehe aadress (ilmselt ta ikka väga ei uskunud seda Interneti värki Eestis – aga noh juhuks kui see kunagi jõuab aborigeenideni siin on aadressid olema).
Saime veel teada sellise huvitava fakti, et meie prantsuse keel pidi olema itaalia aktsendiga. Igaks juhuks uuriti veel üle, et oleme me kindlad, et me itaallased pole. No tõesti – 2 meetrine mehemürakas ja blond sinisilmne naisterahvas – tüüpilised itaallased. Kinnitasime üle, et ei ole. Vahepeal oli härra saanud toru otsa ka naaberküla kodumajutaja ning andis meile hea uudise, et nad ootavad meid. Joonistas veel paberile kaardi kah, et millisest ringteest ära keerata ja kuidas sinna täpselt jõuda. Kolm korda seletas aeglaselt üle, kuigi juba esimese korra peale sai öeldud, et selge ja navis oli koht juba ammu üles leitud. Lõpuks tänasime südamest abi eest ning asusime teele. Väga vahva kogemus, maarahvas on ikka lahke igal pool.
Kuna meile tehti tee sisuliselt puust ja punasest ette, siis jõudsime sinna kohale mõne minutiga -härra Jean-Marc ja proua Annic Payen olid meie pererahvas. Esimene asi, mis üle huulte lipsas maja nähes, oli „Vau“. Samamoodi - tõeliselt lahe maja, mõnus aiaga. Tuba oli samuti selline ülimalt kodune, kus igale detailile oli rõhku pandud ning iga ruutsentimeetri nimel vaeva nähtud. Abikaasal oli kogu aeg nunnumeeter punases. Öö maksis 50€ ja selle eest lubati ka hommikusööki. Ennem tuli aga ära lahendada õhtusöök. Kui peremees nägi, et meil on toidukraam omal kaasas, siis juhatas ta meid lahkesti taha aeda, kus oli selline mõnus paviljon laua ja toolidega. Väga tore õhtupoolik oli. Tunne oli küll veidi imelik – oled ju ikka kellegi kodus, mitte hotellis. Aga lõpuks harjusime ära. Õhtusöök söödud, kobisime oma tuppa, kirjutasime reisipäevikut ja tohterdasime end veidi. Nimelt selgus, et täna olime merel ikka natuke liiga palju päikest saanud ja see andis tunda. Kui lõpuks tule kustu lasime, võttis maad kõrvulukustav vaikus. Olime ju ühes väikeses Ploulec’h (loe: pluulegh) nimelises külas keset Bretagnet, kus ei olnud lärmavaid turiste ega lähedalasuvat kiirteed. Olime ikka öömaja valikuga väga-väga rahul.

23/08 - Quimper, Carnac, Broceliande mets, Angers

Pühapäev on pannkoogipäev. Seda vana tõde ei tea mitte ainult eestlased vaid ka bretoonid ja prantslased. Selle tõestuseks olid meile hommikusöögiks värskelt perenaise poolt küpsetatud krepid, mida siis serveeriti koos kodumooside valikuga. See tõik muidugi lisas veelgi juurde meie vaimustust kodumajutuse osas. No mõelge ise – teid palutakse alla suurde söögituppa lauda, serveeritakse väga maitsvat toitu ja uuritakse meie reisuplaanide kohta ning antakse veel omapoolseid soovitusi juurde. Ja seda vähema raha eest kui oleks kusagil suvalises hotellis ööbinud. Kel võimalus, sel soovitaks alati proovida selliseid kodumajutusi. Lisaks sellele, et saate vahetuma kogemuse kohalikega suhtlemisel, toetate niiviisi just kohalikke väikeettevõtjad, saate kindlasti head nõu oma päeva plaanimiseks, saate turvalise ja kõrge kvaliteediga öömaja ning kõigele lisaks hoiate raha kokku. Ehk siis nn responsible travelling raha kokku hoides. Ja seda mitte ainult Prantsusmaal, kodumajutusi leiab tänasel päeval igast maailma otsast.
Aga pannkookide juurde tagasi. Need maitsesid meile väga. Tehnika oli küll veidi teistsugune kui kodus (olid munasemad ja karamellisemad, mistõttu ka krõbedamad), kuid siiski väga head. Moosivalikus olid päris põnevad konfitüürid – rabarberi, rabarberi-vaarika, mustsõstra ja aprikoosi. Kõik olevat enda tehtud. Eriti jäi meelde rabarberimoos, mis senini oli meile suhteliselt võõras. Seda vist isegi müüakse Eestis, kuid kodus pole rabarberikeedist kunagi tehtud, mistõttu meie jaoks täielik uudistoode. Ja sellest on jube kahju, et rabarberimoosi varem saanud polnud, sest see pidi keele alla viima. Huvitav kuidas nii hea asi on kahe silma vahele jäänud? Rabarber ju ometigi kasvab Eestis, kuid maasika- ja vaarikamoosid on peamised mida tehakse ja mida ka poest leiad. Seega tuleb kõrva taha panna – rabarberist tasub moosi teha.
Pärast hommikusööki tänasime veelkord pererahvast kõige eest, maksime nõutud veeringud ära ja jätkasime teed bretoonikultuuri ühe keskuse – Quimperi – poole. Muide ülal pildil on hortensiad - lilled mis kaunistavad praktiliselt kõiki Britannia ja ka ülejäänud Prantsusmaa aedasid. Eri värvides ja alati suurtes kogustes.
Sõit läks läbi kauni Britannia, kaaslaseks avarad maastikud ja väikesed, unised linnakesed. Ühe merelahe äärest möödumisel lükkasime aga pidurid blokki, sest rand oli erinevate lindude poolt okupeeritud, mistõttu lõid meie (foto)jahiinstinktid jälle välja. Kuigi rannale pääsemine ja hiilimine oli raskeks tehtud, siis saime vähemalt mõne määramispildid. Võimalik, et tegu oli sügisrändel lindudega ja kes teab – võib-olla olime just neid samu linde luuranud mõned nädalad tagasi kusagil Harjumaa randades. Igatahes päris suured parved erinevaid linde olid just selle ranna omale ööbimiskohaks valinud.
Quimper (bretooni: Kemper) on praeguse Finistère departemangu ja kunagise Cornouaille piirkonna pealinn. Tegemist on kõige traditsioonilisema bretoonikeelse piirkonnaga Prantsusmaal, mistõttu rõhutatakse erinevates reisijuhtides seda, et kui on soov näha tõelist Britanniat, siis mine Quimperisse. Linn asutati kunagi roomlaste poolt, kuid alates keskajast ruulisid siin Cornouaille hertsogid, kellele kuulus lisaks selle Britannia piirkonnale ka Cornwalli (Cornouaille inglise keeles) hertsogkond Inglismaal (Suurbritannias). Üldse on Britannia sidemed Suurbritanniaga väga tugevad. Nii keele, kultuuri kui ka traditsioonide poolest ongi bretoonid rohkem seotud Suurbritannia ja keltidega kui prantslastega. 5% kohalikest lastest käib kakskeelses algkoolis, mis tegelikult on üsna kõrge tase (kõrgematel kooliastmetel on bretooni keel peaaegu alati vabatahtlike ainete seas). Quimperis toimub muuhulgas suur bretooni folgipidu nimega Cornouaille Festival ja suviti on igal neljapäeva õhtul linnas tasuta keldi ja bretooni muusika kontserdid ning tantsupeod.
Kesklinna läheduses oli seda Britannia erilist staatust ka võimalik rohkem tunnetada. Vanalinnas domineeris vernakulaarne (traditsioonilistel kohalikel vormilahendustel ning materjalidel põhinev) arhitektuur, majadel lehvisid mustvalged Britannia lipud ning vaateakendel reklaamiti hulgaliselt kohalikku käsitööd. Kuna oli pühapäev, oli parkimine tasuta, mistõttu saime iseliikuri ära panna üsna keskuse lähedale. Rahvast praktiliselt tänavatel ei liikunud, enamus poodidest olid suletud. Selline tohutult rahulik atmosfäär, kuigi äripäevadel ja ka laupäeval on need vanalinnatänavad turistihordidest pungil. Huvitav, mida teevad tuuribussituristid pühapäeval?
Linna au, uhkus ja südametunnistus on loomulikult jällegi katedraal - Cathédrale Saint-Corentin de Quimper. See võimas gooti stiilis kirik ehib linna peaväljakut. Valmis too ehitis aastal 1410 ning aja jooksul on ka Quimperi peakirik pidanud nägema kõvasti valu ja vaeva. Kõige rohkem tehti liiga jällegi Prantsuse revolutsiooni aegu, mil riigist püüti kõike usuteemalist välja juurida. Katedraalist sai nn Mõistuse Tempel, mis tähendas seda, et kõik mööbel, pühakujud ja sakraalobjektid põletati ühes suures hunnikus ära. Ei kõla just eriti mõistliku teo moodi, aga eks see on inimestele väga omane – kui miski on rahvast kaua rõhunud ja piinanud, siis selle rõhuja kadumise järel püütakse hävitada kõike, mis seostub koleda minevikuga. Nagu on Eestis lood olnud nõukaaja monumentidega või kunagi varem mõisatega. No ei taha näha linnas mingeid punaarmee puuslikke – ajalugu küll, kuid need tuletavad meelde mitte just meeldivaid aegu. Mõisatega oli sama lugu – talumehed läksid ja panid mõisnike majad lihtsalt põlema ja peksid sisustuse sodiks. Mitmesaja aasta pikkuse orjapõlve äng vallandus just nii, kuigi täna mõeldes, oleks võinud ju mõisad ikka alles jätta. Arhitektuuriliselt kaunid kompleksid ning tükike Eesti ajaloost. Aga siis olid ajad teised ja keeruline on kedagi hukka mõista.
Sarnased olid lood ka Prantsusmaal pärast revolutsiooni – kirikuid peeti rahva hulgas nende vara riisujaks ja rahva meelte mürgitajaks. Osati oli neil muidugi ka õigus – katoliku kirik oli Prantsusmaa suurim maaomanik ning nõudis inimestelt kümnist. Seega kui vana kord kukkus, siis kuulutati ka kirik riigi ja rahva vaenlaseks. Õnneks kirikuid päris maatasa ei tehtud, kuid rüüstati neid ikka massiliselt.
Tänasel päeval on Saint-Corentini katedraal aga jälle sakraalehitis ning seda tõestas ka asjaolu, et meie kirikusse jõudmise ajal käis seal just ristimine. Vaatasime veidi seda protseduuri, kuid peagi uitas silm juba võimsatele klaasmosaiikidele akendel. Tõeliselt haaravad on need keskaja klaasikunstnike meistriteosed. Kuigi neid näeb pea igal korral kui kusagil kirikuuksest sisse astud, siis sellegipoolest jääme neid alati pikemalt uurima.
Katedraali kõrval asub kohe bretoonide ajaloomuuseum (Le Musée départemental breton) ning kuna me olimegi senini suhteliselt leigelt võtnud muuseumite külastamist, siis nüüd otsustasime pilgu peale visata. Pealegi hakkas meid see bretoonide rahvuskild üha rohkem ja rohkem huvitama, et mis moodi siis kunagi elati ja mis neid prantslastest eristab. Kusagilt sügavalt ajusopist ilmus välja fakt, et lapsepõlves oli üks raamatusari, milles tutvustati erinevate rahvaste muinasjutte ja ühe raamatu nimi oli kohe päris kindlalt „Bretooni muinasjutte“. Aga millised need muinasjutud olid – vat ei mäleta. On teada, et Britanniaga seostatakse kuningas Arthuri legende, kuid ilmselt sellises lasteraamatukeses nii pikki muinasjutte ikka polnud.
Bretoonimuuseum on enda asupaigaks võtnud kunagise piiskoppide palee, mistõttu juba hoone ise oli paras vaatamisväärsus. Nagu ikka algas muuseumi ringkäik kõige vanemast ajast ja niiviisi liikusid saal saalilt kaasajale lähemale. Muuseumi eesmärk on tutvustada peamiselt Lõuna-Britannia kultuuri- ja ajaloolist arenemist, alustades gallo-romaani perioodist. Mainitud perioodi leiud pärinevad kunagise keskuse – Osismesi linna – väljakaevamistelt. Sealt on leitud skulptuure, vaase ja urne, raha-aardeid, hõbenõusid jne.
Meile näidati veel ka bretoonide kunsti läbi skulptuuride, gooti- ja romaanistiilis vitraažide, kohalike kullasseppade nikerduste jne. Presenteeritud olid ka rahvariided (nii vanad kui ka moodsad stiliseeringud), tarbeesemed, mööbel. Seal ringi jalutades sai tihtipeale tõmmatud paralleele Eestiga. Osad rahvariiete motiivid olid meile üsna sarnased, nikerdustel ja käsitööl võis leida tuttavaid mustreid, mõni talutuba oleks võinud täiesti rahulikult olla ka Vabaõhumuuseumis üleval. Siiski oli ka erinevusi, sest jõukam rahvas sai lubada endale luksesemeid, mida Eesti taluinimesed ei suutnud ettegi kujutada. Nagu näiteks see pildil olev kokkukäivate ustega ja väga kaunite nikerdustega voodi. Läksid magama ja tõmbasid ukse enda järel kinni. Miks mitte.
Eriline tähelepanu oli pühendatud keraamikale ja savikunstnikele, sest Quimperi piirkond on väga kuulus oma keraamika (Quimper faïence) poolest. 18.sajandi alguses lepiti kokku, et selle kategooria alla käiv keraamika tuleb maalida käsitsi. Ja täpselt nii tehakse ka tänapäeval. Keraamika valmistamisel ja kaunistamisel kasutatakse traditsioonilisi bretooni mustreid ja värvikombinatsioone ning see on saanud (eriti viimasel ajal) turistide poolt väga populaarseks ostuobjektiks. Quimperis on olemas isegi keraamikamuuseum, seega kel on tallergute ja tasside suhtes sügavam huvi, sellel tasub kindlasti läbi astuda. Me nii suurt kirge keraamika vastu ei tundnud. Vaatasime huviga küll ekspositsiooni üle, kuid muuseumi suveniiripoes jätsid need piltidega savinõud meid suhteliselt külmaks. Hind oli ka muidugi suhteliselt kirbe järelmaiguga. Võib-olla kunagi tulevikus tekib kihk bretooni rahvarõivis poisi/tüdruku pildiga taldrikuid kodus eksponeerida, kuid tänasel päeval on meie kodus kõik taldrikud soetatud söömise (nende pealt söömise siis) eesmärgil.
Muuseumil tiir peal, jalutasime veel veidi kesklinnas ringi ja nautisime kaunist pühapäeva. Midagi kaasa osta väga ei saanud, sest poed olid endiselt suletud. Vaid lillepood (??) ja Tabac olid lahti, viimasest saime vähemalt marke kaartide koju saatmiseks.
Aga peagi olime juba teel ida suunas, uued vaatamisväärsused ootamas. Ühes bensukas otsustasime teha väikese eine, et jaksaks ikka vastu pidada. Võileibu mugides ja kohvi peale luristades abikaasa järsku ütleb, et kuule mingi mees tuleb meie poole. Ma ütlesin, et las tuleb, niikuinii pole ta meie juurde ja siin on täiesti ametlik puhkeala. Suur oli meie üllatus, kui mees tuligi meie juurde ja veel suurem oli üllatus, kui ta ütles: „No tere“. Selgus, et tegu on Eestist pärit rekkamehega, kes sõidab Iirimaa ja Bretagne vahet, vedades Iirimaalt siia erinevaid mereande (Iirimaal pidid krabid olema suuremad ja neid pidi püütama rohkem). Rääkis oma kurba saatust, et pole mitu kuud kellegagi saanud eesti keelt rääkida ja nüüd kui ta nägi eesti numbriga autot, siis otsustas tulla juttu ajama. Väga ebaeestlaslik ütleks ma. Aga vahva mees oli. Uuris, et mis me siin teeme ja kuhu liigume ning siis rääkis, et mis elu ta elab. Enamuse aja aastast pidigi olema Iirimaal, vaid talvel saab koju. Sellegipoolest tundus mees eluga suhteliselt rahul olevat – tööd pidi olema, palk pidi olema korralik ning elu Iirimaal suhteliselt soodne. Aga jah, kaasmaalastega võiks ainult rohkem suhelda saada. Kiitis veel Prantsusmaa teid ja ütles, et ei anna Iirimaaga võrreldagi. Seal pidid väiksemad teed looklema kiviaedade vahel, mistõttu rekkaga sõitmine pidi olema tõeline piin – tohutult kitsad ja halvas olukorras teed. Kui meile tundusid ka mõned prantsuse väikelinnad suhteliselt kitsaste tänavatega, siis selle peale ta ainult naeris. Muljed vahetatud, soovisime üksteisele head teed ja sõitsime kumbki omas suunas edasi.
Meie suunaks oli Carnaci nimeline väike linnake Biskaia lahe ääres. Ega linnas midagi erilist polnudki, kuid selle lähedal asusid vaatamisväärsused, mis meid väga huvitasid – Carnaci kivid. Mitte lihtsalt kivid vaid korrapäraselt paiknevad megaliidid (suured kivid peenema nimega), mis moodustavad nii nn joondusi (lineaarselt ja paralleelselt paiknevad püstised kivid), dolmeneid (4-5 püstise kivi otsa on asetatud lapiti kiviplaat, mis moodustab siis ühe väikese ruumi), tumulusi (hauamägi) ja üksikuid menhire (suur ja üksik püstine kivi). Kõige kuulsam selline kiviformatsioon on loomulikult Stonehenge Inglismaal, kuid Carnaci kivid löövad massiga. Kokku on Carnaci lähistel avastatud ja välja kaevatud üle 3000 eelajaloolise kivi, mille kunagi keltidele eelnenud Britannia rahvad püstitasid. Tegemist on kaugelt suurima sarnase kivikogumiga maailmas.
Kohalik legend räägib, et nende kivide näol on tegemist Rooma leegioniga, kelle siis võlur Merlin või Saint-Cornelius kiviks muutis. Kristlik legend üritab seda üle trumbata oma versiooniga – kivideks muudeti hoopis paganlikud sõdurid, kes ajasid taga paavst Corneliust.
Tegelik kivide püstitamise põhjus on veelgi segasem. On teada, et need kivipõllud tekkisid ca 3300 a.e.Kr, vanimad osad isegi kuni 4500a.e.Kr. Kui täna paistavad kivid selliste ebakorrapärastena, siis tegelikult on uurimisel leitud jälgi, et need on välja tahutud nii, et tekiksid sirged küljed ja korrapärased nurgad. Konkreetset põhjust, et miks neid kive püstitati, ei ole veel tänaseks päevaks suudetud avastada. Kõige loogilisem oleks muidugi see, et tegu on suure matmiskohaga, kuid siiani ei viita tegelikult ükski uurimistulemus, et see nii võiks olla. Teatud loogika on suudetud leida kivide paiknemises, mistõttu on seda peetud ka üheks suureks observatooriumiks, mille järgi jälgiti päikese ja kuu liikumisi, kuid ka see ei ole „kivisse raiutud“ teooria. Uurimised käivad, kindlaid vastuseid pole. Mis iganes see põhjus siis ka ei ole, vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. Hoolimata sellest, et kaitse alla on piirkond võetud alles viimasel ajal. Varasemalt kasutati dolmeneid näiteks lammaste hoidmiseks ning kive kasutati tee-ehituses. Õnneks väga palju ei suudetud ära rüüstata.
Kõige suurem kiviväli asub kohe külastuskeskuse juures, põlla peal nn Meneci joondused. Kiviridade pikkus on ca 1,2 kilomeetrit ja laius ligikaudu 100 meetrit. Päris juurde külastajaid enam ei lasta (va giidiga tuurid), kuna selline massiline tallamine hakkas kohale halvasti mõjuma. Aga ega ei peagi ju kohe kivide juurde ronima, efekt tekibki eemalt vaadates. Tekib tõesti selline tunne, et tegu on tardunud armeega. Niivõrd korrapäraselt on kivid paigutatud ja read jooksevad nii kaugele kui silm ulatub. Läänepoolses, laiemas otsas, ulatuvad kivide kõrgused 4 meetrini. Keskosas jääb keskmine kõrgus aga ainult 0,6 meetri peale, selleks, et idapoolses otsas uuesti tõusta uuesti mitme meetri kõrguseks.
Tegime ühele osale sellest kiviväljast tiiru peale ja püüdsime mõistatada, et mida me siis nüüd õigupoolest näeme. Otsisime loogikat kivide kujudest, mida osati ka leidsime (no see on ju inimese nägu, muruste huultega!). Samas kokkuvõttes jäi ikkagi müsteerium õhku. Kõik oleks ju väga loogiline kui meile oleks öeldud, et tegemist on vana-vana surnuaiaga. Aga kuna öeldi, et see pigem ei ole seda, siis jäime oma kujutlusvõimega jänni. Tulnukad? Kiviks muudetud inimesed? Aga võib-olla tegi hoopis mingi eelajalooline mees nalja ning lihtsalt pulli pärast vedas kohati mitmetonniseid kivisid ritta. No et oleks ilus vaadata ja tulevikus inimesed las kurat mõtlevad, et milleks need kivid… Ei tea.
Sõitsime veel sealkandis natuke ringi, sest erinevaid kivipõldusid oli ju palju. Ühes kohas nägime ära ka dolmeni (see oli siis selline kivist tuba) ning silma jäid ka mõned tumulused. Dolmenitega ja tumulustega on lihtne – nende alt on leitud luid ja artifakte, seega need on kindlalt ühishauad. Aga neid oli kokkuvõttes ikkagi vähe – mõlemaid saab üles lugeda vaid kahe käe sõrmedel. Need kivist sadade meetrite pikkused read aga jäidki meid painama kui Carnacist edasi sõitsime.
Meile tuli väikese üllatusena, et Britannias räägitakse niipalju kuningas Arthurist, võlur Merlinist, järveneitsist ja teistest legendaarsetest tegelastest. Olime neid legende seostanud varem ikkagi Inglismaaga. Tuli aga välja, et kogu Lõuna-Britannia on täis erinevaid Arthuri ja tema legendidega seotud kohti – Broceliande’i mets, Org kust tagasi ei tulda, Merlini haud, Nooruse allikas jne. Uurisin veidi tausta ja selgus, et seos Britanniaga on tegelikult ilmne. Vastavalt legendile oli kuningas Arthur Britannia ja Briti saarte kuningas. Rüütel Lancelot sündis Broceliande’i metsas ning teda kasvatas Järveneitsi. Britannia metsades elutses ka võlur Merlin ning ühte paika on maha märgitud ka tema haud. Keltide maailmas ja bretooni natsionalistide seas püsib endiselt uskumus, et ühel päeval tõuseb kuningas Arthur oma hauast Avalonis ning asub uuesti kelte valitsema. Nagu meil see Kalevipoja ja peerude lõkendamise teemagi…
Seda, et kohalikud ja ka turistid legendidest teadsid, oli näha ka Carnaci suveniiripoes. Seal oli kümnete kaupa erinevaid kuningas Arthuri raamatuid (laste pildiraamatutest kuni paksude juturaamatuteni välja), lisaks veel videomänge, multifilme, mänguasju, Arturiga seotud paikade kaarte, kruuse, särke jne. See teema tundus olevat üks peamisi põhjuseid, miks sinna kanti minnakse.
Ei saanud ka meiegi kehvemad olla. Kuna Brocéliande’i mets jäi meile praktiliselt tee peale, siis sõitsime sealt läbi. Ilmselt ei olnud me piisavalt legendidesse sisse elanud, sest mingit rabavat elamust me ei saanud. Ära meid ei nõiutud, eluvett ei leidnud ning eluvaim jäi sisse. Kuigi seda peab tõele au andes mainima, et kohati tundus mets tõepoolest veidi müstiline. Puuvõrad lõid teekohal kokku, mistõttu valgus muutus kohati hästi kummaliseks. Kindlasti oleks lahedama elamuse saanud kusagil jalgsi matkates, kuid sellel hetkel ei olnud see plaanis. Päev oli juba õhtusse veeremas ja niiviisi piirdusimegi metsast läbi sõitmisega. Peatusime paaris kohas vaid selleks, et pilti teha.
Pärast seda hakkasime vaikselt jälle öömaja vaatama. Mis selgus – kuna oli pühapäev, siis hotellid olid juba üsna varakult oma uksi sulgenud. Kes kell 7, kes kell 8, kes kell 9, kuid alati oli meie kohale jõudmise ajaks hotell lukus ja fuajee pime. Ning nii ei olnud mitte ainult väikeste hotellidega – ka ühe väikelinna uhke „Grand hotel“ oli lukus, kuigi jäime hiljaks vaid mõned minutid. Andsime tulutult kella seal ukse taga. Oli näha, et vabu kohti oli lademes, sest hotelli parklas seisis vaid üks auto. Närvi ajab selline asi kui sinu raha ei taheta vastu võtta. Käies läbi 10-15 hotelli, andsime lõpuks alla. Me teadsime, et üks hotellikett (meile sobivas hinnaklassis) on alati 24h avatud retseptsiooniga – „Ibis“. Navi leidis, et lähim Ibis (mis asub meile sobivas suunas) on 60 km kaugusel Angers’i linnas. Hotelli jõudsime 22.30 ning selgus, et õnneks kohti oli ja hind mõistlik (67€). Kuna olime supernäljased, siis võtsime vastu ka administraatori pakkumise hotelli juures olevas söögikohas hiline õhtusöök teha. Viskasime asjad tuppa ära ning ruttu alla tagasi, sest seda meile lubati, et köök on avatud kuni 23.00-ni. Pärast seda enam süüa ei saa. Abikaasa tellis steigi ja tagliatelled roqueforti kastmega ning mina kohaliku nimega burgeri, mis osutus tohutusuureks ja mida tuli süüa noa ja kahvliga. Isegi ei oska öelda mis seal kõik vahel oli – praemunast paari seakoodini. Kuna nälg oli suur, siis alles ei jäänud midagi. Kui kilorid kätte saadud, läksime kohe magama ära – üsna väsitav päev oli olnud (väga kuum ilm oli teinud oma töö).