02/09 - Monaco, Menton

Nonii, nüüd on see siis käes. Päris viimane reisupäev, homme läheb juba kojusõiduks. Aga see muidugi ei tähenda seda, et täna oleks selline endasse tõmbumise ja puhkuse taganutmise päev. Vastupidi – puhkuse lõpuakordiks oli ühe uhke pisiriigi külastus. Riik, kuhu me varem sattunud polnud ehk siis Monaco.
Pool üheksa tõmmati unele joon alla ning kuigi terrassil hommikueinet ja vaadet nautides tundus, et võikski siia istuma ja mere poole jõllitama jääda, siis ühel hetkel tuli ikkagi minna. Ennem kui hoo üles saime olimegi juba kohal – tuli vaid läbida paar kaljusse raiutud tunnelit. Monaco on vist kõige ähmasema piiriga riik, kuhu sattunud oleme. Lihtsalt kusagilt poole tänava peal oli prantsuse ja monegaski keelne silt (mon: Principatu de Munegu) ning oligi kõik. Paar tänavavahet ülespoole (paralleelselt meie sõidetava tänavaga) oli jälle Prantsusmaa. Tunne oli sama erutav kui sõita mööda Tallinnat ja järsku on üleval silt „Nõmme“. Ehk siis pani tegelikult õlgu kehitama see värk. Aga eks see olegi peamiselt selline paberil eksisteeriv vürstkond, mille eksistentsi mõte on maksud. Täpsemalt nende puudumine. See on nii prantsuse kui ka muu maailma jõukurite huvides, et strateegiliselt nii hea koha peal oleks väike maksuparadiis. Ning kuna jõukurid suudavad mõjutada võimureid, siis mängitaksegi mängu, et Monaco on eraldi riik.
Kokku on riigi pindala 2 km². Eelpool mainitud Nõmme on selle kõrval metropol, isegi elanikke on Nõmmel rohkem. Oma 33 000 elanikuga Monaco oleks üks paras küla kui välja jätta tõsiasi, et peaaegu 85% elanikest on välismaalased, kelle jõukusaste on reeglina kas suur või väga suur.
Veidi ajaloost kah. Juba Monaco kui iseseisva riigi asutamine oli üks paras sehkendus. Aastal 1297 vallutas Francesco Grimaldi (oli riietunud frantsiskaani mungaks, mille peale kindlusevärav avati) koos oma meestega Monaco Kaljul asuva kindluse ning sellest ajast peale on Grimaldide dünastia ka vahelduva eduga riiki valitsenud. Ehk siis sellise väikese petuskeemiga pandigi riigile alus.
Alates 18.sajandi lõpust kiskus asi veidi kiiva. Prantsuse revolutsionäärid nalja ei mõistnud ning riik liideti uuesti paarikümneks aastaks Prantsusmaaga. Pärast seda allus Monaco mõnikümmend aastat Sardiinia Kuningriigile selleks, et uuesti prantsuse võimu alla tagasi tulla. Muide siis oli Monaco palju suurem, kuid selleks, et Prantsusmaalt iseseisvus kätte saada pidi Monaco neile loovutama Mentoni ja Roquebrune’i linna. Kokku kaotas riik 1861 aasta Prantsuse-Monegaski lepinguga 95% oma pindalast, kuid võitis iseseisvuse. Vaid Mussolini ja pärast tema langust Saksa Wehrmacht suutsid riigi korraks vallutada, kuid see oli vaid korraks.
Kui arvate, et Monaco on kogu aeg olnud selline eesrindlik ja rikkurite paradiis, siis eksite. Näiteks naistele anti hääletusõigus seal alles aastal 1962, samal aastal loodi ka Ülemkohus (varem otsustas olulisi asju valitseja ainuisikuliselt). Suurt tähelepanu tõmbas riik endale siis kui prints Rainier abiellus kuulsa ameerika näitlejanna Grace Kellyga, kes küll kahjuks õnnetul kombel hukkus. Nende lapsed prints Albert II ja printsess Stephanie on aga tänapäeval staarid iseenesest (õde Caroline on selgelt varju jäänud).
Vot niipalju siis riigist kuhu sattusime. Parkisime auto ära ühte paljudest parkimismajadest (kui just Ferrariga ei sõida, siis ega muud varianti pole) ning seetõttu pidime taluma ka võrdlemisi krõbedat parkimishinda. Krõbe võrreldes Prantsusmaaga, soodne võrreldes Tallinna hindadega. 3€ tuli siis tunnihind.
Monaco on vertikaalselt äärmiselt polariseerunud riik. No selles mõttes, et asetseb kaljude otsas ning ühest kohast teise minek tähendab suuresti mäkke ronimist või siis mäest alla minemist. Eriti kehtib see nn vanalinna kohta, kus asuvad vürstipalee ja muu iidne. Meie parkimismaja asus praktiliselt merepinnaga samal tasemel (no natuke kõrgemal), kuid vanalinn oli kusagil üleval kaljunuki otsas – kõrgel-kõrgel. Pool maad sõitsime liftiga, ülejäänud osa tuli aga kondimootori abil läbida. Õnneks oli tee kõrgustesse tehtud kauniks ning nii läbisime ühe suure ja ilusa aia, turnisime kaljuservadele rajatud teedel (all olid kuristik ning meri) ning mõnes varjulisemas kohas sai ka veidi jalgu puhatud ning veega ennast kosutatud. Temperatuur oli jälle mõned kraadid alla neljakümne.
Ühel hetkel õnneks see ronimine lakkas (vähemalt korraks) ja me jõudsime Monaco Ville’i e siis sinna, kust Monaco alguse sai. Kui nüüd veel ironiseerida riigikese üle (üldsegi mitte pahatahtlikult), siis seda Monaco Ville nimelist linnaosa peetakse Monaco pealinnaks. Ametlikult on pealinnaks aga Monaco, mille piirid ühtivad terve riigi piiridega. :P
Jätsime vahele ühe suure riigi turismiatraktsiooni e Musée Océanographique’i (Okeanograafiamuuseumi). Kuigi selle kollektsioon on vägagi muljetavaldav ning kuigi selle direktor oli pikka aega Jacques-Yves Cousteau isiklikult, siis tol hetkel ei olnud lihtsalt sellist suurt huvi antud muuseumi vastu. Kui järgmisel korral Monacosse satume, siis kindlasti vaatame kollektsiooni üle. Seni piirdusime ainult võimsa muuseumihoone ees asuva batüskaafi ja Antarktika vallutamise masina uurimisega.
Peagi aga olime keskplatsil e siis vürstipalee ees. Rahvast oli seal üsna palju, kuid kõik seisid miskipärast kusagil platsi ääres. Ning peamiselt paistis silma tuurigruppide rohkus. Noh neid kus grupi ees on mingi tegelane kinnine vihmavari kõrgel pea kohal ja siis hulk inimesi tema selja taga, kes püüavad melust kuulda kasvõi paari sõna, mida giid räägib.
Meie läksime joonelt palee ukse juurde, kust lunastasime 8€ eest pääsme ning astusime suhteliselt tühja vürstilossi. Pilti seal teha ei tohtinud (püssiga mees valvas, et keegi sees ei pildistaks), seega kes tahab näha, peab kohale minema. Niipalju kui meile näidati (tegemist ju ka elumaja ning riigivalitsemise hoonega), oli palee selline suhteliselt õdus ja hubane. Kuigi fort ehitati sellesse paika juba 13.-l sajandil, siis selline Louis XIV stiilis loss sai sellest mõned ajad hiljem. Prantsuse revolutsioon tegi ehitisest muidugi palju praktilisema paiga – haigla Itaalia armeele – ning müüs maha ka kõik väärtuslikud kunstiesemed, kuid pärast iseseisvuse taastamist, taastati ka palee suursugusus. Väikeriigile omasel moel. Viimase suurima renoveerimise võttis ette praeguse suverääni isa Rainier III.
Lisaks hubasusele ja õdususele paistis silma ka maitsekus, mida tihti sellistes rojaliteedi elupaikades ei näe. Reeglina on kulla ja karraga liialdatud, kuid Monaco vürstipalees tundus kõik olevat tasakaalus. Loomulikult, luksust nägi igal sammul, kuid see tundus balansis olevat. Isegi troonisaal oli väikeriigile kohane – selline keskmise suurusega saal, seintel perekonna pildid. Seega üldmulje jäi ringkäigust igati hea.
Uksest keskplatsile astudes põrkusime vastu meeletut rahvamassi. Rahvakogunemise põhjuseks oli asjaolu, et äsja oli alanud vahtkonnavahetus, mis on tehtud vaatemänguks vist kõikides monarhiates maailmas. Suutsime õnneks kõigele vaatamata mingi ruumi seal endale tekitada ja näha seda viisakates riietes meeste etteastet. Kui nüüd riietest rääkida, siis need auvahtkonna vormid tundusid väga moodsa lõikega. Tundub, et kuigi Monaco valitsejad hindavad kõrgelt oma perekonna traditsioone, siis ei takerduta nendesse liigselt. Minnakse arenguga kaasa. Seda tegelikult ei näe mitte ainult auvahtkonna mundrites vaid ka suhtumises majandusse ja arengusse.
Kui meestel sammud tehtud ja uus vahtkond vana asemele saadud, hakkas ka rahvas platsilt ära hajuma. Meie otsustasime minna uuesti all-linna. Niipea kui me esimesed sammud mööda kaldteed tegime, tundsime enda jalgades seda agooniat, mida saame tundma kui me pärast siia tagasi ronime. Aga see on pärast ja allaminek mäest oli väga kerge. Siit avanesid ka kõige paremad vaated ülejäänud riigile – Monte Carlo, sadam ja kogu uuem linn. Selle kõige korraga pildile saamiseks tegin hüperpanoraami, mis koosnes minu mäletamist mööda kas 12-st või 15-st pildist. Ning suur oli minu üllatus, kui see kodus ka üheks pildiks kokku läks. Tulemus siis siin all näha. Nagu pildilt paistab, ei ole riigis just väga palju vaba maad, kuid näed ikka ehitavad. Peamiselt siis kõrgusesse. Ning huvi siia elama tulla on endiselt suur, sest maksud on väikesed ja ilm reeglina ilus.
All-linnast või siis all-riigist leidsime ühe suure kaubakeskuse, mis tundus, et oli vähemalt osaliselt mäe sisse raiutud. Vähemalt uksest sisse minnes tuli läbida kõigepealt üks mitmekümne meetrine tunnel läbi kalju ja alles siis jõudis ostukeskusesse. Siia tulime me otsima mingit soodsamat söögikohta, vanalinna restoranid hiilgasid oma kõrgete hindade ja olematute kohtadearvuga. Eeldasime, et kaubakeskuses (tegemist oli päris suure isendiga) on selliseid mõõduka hinnaga kontoritöötaja söögikohti. Tavaliselt on. Tühjagi, leidsime ainult McDonaldsi, kus oli samuti üsna pikk järjekord. Kuna enam kuhugi otsima ei viitsinud minna siis rahuldusime sellega. Pärast selgus, et korrus allpool oli olnud päris mitu huvitavat söögikohta, ei jõudnud ennast ära kiruda. Ei ole veel harjunud sellega, et kui astud kaubakeskusesse tänavalt sisse, siis satud selle kõige kõrgemale korrusele. Aga noh…
Sobivalt selle kaubakeskuse kõrval asus ka üks põnev paik, mida me kindlasti tahtsime vaatama minna. Koha ametlik nimi on Collection de Voitures Anciennes de S.A.S. le Prince de Monaco, mis siis maakeeli tähendab Tema Majesteedi Monaco printsi vanade autode kollektsioon. Tegemist on siis eelmise valitseja Rainier III poolt loodud kollektsiooniga ja no see oli ikka vaatamist väärt. Ligikaudu 100 väärtautot oli ära laotatud ühte suurde kahekorruselisse ruumi. Vanim sõiduauto oli aastat 1903 ja kõige uuem mõne aasta vanune kontsept-sportauto. Aga mis siin ikka jahuda. Pildid annavad paremini ülevaate.
Pärast konditsioneeritud automajast välja astudes, algas tapva kuumuse käes jälle mäkkeronimine. Oi pagan see oli raske, kuid keskplatsile me tagasi jõudsime. Selleks, et veidi puhata, otsustasime siiski ka üle vaadata Napoléoni muuseumi, mis asus palee küljes ning kuhu sai sisse paleepiletiga. Alguses mõtlesime, et ei viitsi sinna minna, kuid nüüd vajasid jalad puhkust ja ihu väikest temperatuurilangust. Antud muuseum oli õnneks vaid üks suur tuba, kuhu oli kõvasti kraami kokku kuhjatud. Ning kuna piletihinna sisse käis ka audiogiid, siis sai seal mõnusalt aega veeta ja pikast ronimisest puhata. Eksponaate oli seinast seina – Bonaparte’i naise sukkadest kuni ordeniteni.
Kui eluvaim jälle tagasi ja museaalid üle vaadatud, sai üle kontrollitud ka vanalinna poekesed. Vastavalt traditsioonidele sai lähetatud ka kodustele üks postkaart. Pärast seda tundus, et lääne-Monaco on ennast meie jaoks ammendanud, mistõttu võtsime vastu otsuse sõita riigi idaossa. Osasse, mille koondnimetus on Monte Carlo. Selleks ronisime uuesti mööda kaljuserva alla parkimismaja poole tagasi. Kuna vahepeal tekkis tohutu isu millegi jaheda järele, siis mõtlesime, et võtame ühest vastavast masinast mõnusa kihiseva purgijoogi. Pärast vajaliku koguse müntide pilusse laskmist selgus tõsiasi, et automaat on rikkis. Selline asi teeb vihaseks küll – alguses tundub, et kõik on korras ja tuled põlevad, kuid pärast raha sisse laskmist selgus, et ükski nupp ei funka. Nonii – nii lihtsalt me nüüd küll 1€ neile ei kingi :) Kiirelt sai selgeks, et probleem on selles, et see pilu, kust raha sisse topitakse, on ummistunud. Ja meie eurone oli sealsamas kusagil ees. Väikese voltimistöö abil sai tehtud ühest poetšekist selline riistapuu, millega teoorias oleks pidanud mündi kätte saame. Natuke nahistamist ja kukkuski raha põrandale. Suur oli meie üllatus, kui mündiks oli hoopis kaheeurone. Noojah, vaev tasus ära. Sõna otseses mõttes. Kel oleks olnud aega ja tahtmist, oleks sealt masinast päris hulga pappi (täpsemalt metalli) kätte saanud. Meie rahuldusime oma raha duubeldamisega ja läksime edasi.
Võtsime parklast auto ja sõitsime riigi teise otsa, auto sai parkida kuulsa Monte Carlo kasiino maa-alusesse parklasse, mis muide maksis täpselt samapalju kui see teine parkla e 3€/tund.
Monte Carlo kuulsusrikas ajalugu algas siis kui Monaco oli huku äärel e siis pärast kahe suure linna loovutamist Prantsusmaale ja riigi tõmbumist praegustesse piiridesse. Monaco jäi ilma oma sidrunite, apelsinide ja oliivide müügituludest, seega tuli välja mõelda midagi uut. Kuna Saksamaal ja tegelikult Euroopas üldse olid üha populaarsemaks muutumas mängupõrgud, siis toonane valitseja andiski käsu ehitada mere äärde üks asutus igasuguste haiguste raviks ning mäe otsa uhke saksa stiilis kasiino. Muide algne kasiino ehitati veidi eemale ning muutis oma asukohta mitu korda, kuna äri lihtsalt ei läinud käima. Peamine probleem oli selles, et Monaco oli suhteliselt raskesti ligipääsetav ning murrang tuli aastal 1868, mil avati raudteeliin. See tõi kaasa rahvahulgad ja jõukuse kasvu.
Täna on Monte Carlo kasiino maailma kuulsaim mängupõrgu ning siin käivad meelt lahutamas väga paljud kuulsad ja kummalised. Ilmselt ka seetõttu, et nad suure tõenäosusega elavad kusagil kõrval majas. Igatahes kasiino esine oli ummistatud luksautodest – Ferrarid, Bentleyd, Aston Martinid, Rolls-Royced, Lamborghinid jne. Porsche tundus seal reas selline vaese mehe auto. Kõik vist ei olnud kasiinokülastajate autod, sest kõrvalasuva samakuulsa lukshotelli „Hôtel de Paris“ portjeed parkisid klientide autosid samuti siiasamasse. Igatahes jõukust pressis Monte Carlos välja igast otsast. Uhked masinad kasiino ees, suur jahtide sadam kasiino taga mere ääres. Luksusbrändide esinduspoed, tipptasemel gurmeerestoranid ja… tohutul hulga turiste. Ma arvan, et mulle käiks küll pinda kui sajad inimesed iga päev minu Ferrarile nõjatuvad (ja oma rasvaste näppudega seda näpivad), et selle kõrval saada teha pilt „Mina ja minu Ferrari“. Kuna tunglemine kippus minema väga suureks (tuurigruppe tuli kogu aeg juurde), siis taandusime veidi sellest summast, vaatasime veel üle selle koha kust vormel-1 tänavarada läheb ning otsustasime Prantsusmaale tagasi minna.
Mõeldud-tehtud. Ega me väga suurt kiirust üles võtta ei saanudki, sest 9 km kaugusel asus Prantsusmaa/Itaalia piirilinn Menton. Just seesama, mis kunagi Monacolt ära võeti. Hotelli leidsime suhteliselt kiirelt ja otse ranna ääres. 2 tärni küll, kuid väga ilus ja kauni sisehooviga. Nimi oli ka uhke – „Hôtel Pavillon Impérial“. Tegemist ei olnud just kõige odavama paigaga (80€+10€ sisehoovi parkimise eest), kuid selle eest oli asukoht väga hea. Rand oli sealsamas ja auto oli turvaliselt hoovis. Viskasime pakid kiirelt tuppa ära, et veel viimast korda rannamõnusid nautida. Hoolimata kiviklibu rannast sai ohtralt ujutud ja snorgeldatud, et veel suvest viimast võtta. Sellel aastal ju rohkem ei saa. Kui päike loojuma hakkas, tuli lõpuks ikkagi ära minna.
Õhtul sai veel mindud kaubakeskusesse, sest ega me tühjade kätega koju ei lähe. Kahjuks jõudsime poodi liiga hilja, mistõttu vein ja palju muud jäi tänasel päeval ostmata. No homme hommikul jälle. Kuigi ega see supermarketisse minek just kerge polnud. Hotell asus all mere ääres, supermarket aga kusagil kõrgel üleval, kiirtee ääres. Nii järskusid ja kitsaid serpentiine polnud mina veel varem sõitnud, tõeliselt kõhedaks võttis vahepeal. Võimalik, et navi valis mingi tema jaoks lühema tee. Igatahes supermarketi üles leidsime ja pärast saime tagasi hotelli kah.
Õhtu sai lõpetatud hiinakast võetud roogade ja šampusega – ikkagi reisu lõpp. Kahjuks sellega too päev ei lõppenud. Mingi jama peab ju alati juhtuma. Sellel korral oli jamaks see, et ujumisega sai vist liialdatud. Või noh, tegelikult oli probleem selles, et vesi oli kõrva sattunud. Alguses ei pööranud sellele tähelepanu, sest ikka juhtub ja mingil hetkel see lihtsalt voolab välja. Aga vot seekord ei voolanud. Otse vastupidi. Vesi ummistas lõpuks nii kõrvad kui põskkoopa ning hilisõhtul oli olukord ikka üsna karm. Viskas palaviku üles, kõrvad valutasid, enesetunne oli kohutav. Ja homme peame hakkama koju sõitma! Käepäraste vahenditega saime lõpuks vee kätte ja see natuke leevendas olukorda. Vähemalt niipalju, et suutsin magama jääda. Eks paistab kuis hommikul on…

0 kommentaari: