16/08 - Rootsi, Taani, Saksamaa

Hommik algas paar tundi ennem Stockholmi saabumist. Öö oli olnud väga rahulik ning seekord isegi ei ärganud Marienhamnis peatumise peale üles. Tavaliselt röögatab kajutikõlar 3-4 paiku öösel kolmes keeles, et oleme jõudnud Ahvenamaale. Võin öelda, et see pole just kõige meeldivam. Seekord ei pannud nagu tähele, et keegi oleks midagi teadustanud.
Kuna meil kuhugi otseselt kiirelt polnud, siis sõime rahulikult hommikust ja vedelesime koikus seni kuni laev juba otsi kai külge sidus. Laevalt mahasõit läks kiirelt ning peagi vurasimegi pooltühjadel pühapäevahommikustel Rootsi pealinna tänavatel.
Nüüd oleks vist õige aeg tutvustada üht uut vidinat, mis pidi meie rändamist mugavamaks tegema. Selleks vidinaks on Garmini navi (1390T) ja kui nüüd mõelda kogu selle reisi peale, siis tegemist oli asendamatu abivahendiga. Siiani on kõik autoreisid käinud nõnna, et pidevalt on näpuga paberkaardil järge aetud ja loodetud, et sai õigest kohast ära keeratud. Ning kui siiski ei läinud nii hästi, siis proovitud pimesi ära aimata, et kui me pole punktis B, siis kus me oleme? (Suur)linnade puhul oli vanasti taktika alati selline, et sõitsime ära kesklinna ja sealt siis hakkasime edasi navigeerima. See kõik võttis aega, loomulikult närve (sest kaardilugeja jäi ju alati süüdi, isegi kui ise valesti sõitsid) ja veelkord aega.
Seekord siis otsustasime, et kasutame teistsugust lähenemist. Keskendume reisimise ajal sellele, mida teha soovime, mitte sellele, et peame pidevalt aimama, et kas oleme ikka õigel teel. Seks puhuks saigi Garmini navi ostetud, kuna nende Euroopa kaardile ja tegelikult ka ülitäpsele Eesti kaardile (Eomapi oma) ei ole tänasel päeval vastast. Ennem sõidu algust salvestasin seadmesse enamuse nendest vaatamisväärsustest, mida plaan külastada oli, mis tähendas seda, et sihtkoha leidmine oli alati paari puute kaugusel. Ning kui õigest teeotsast mööda paned, siis navi arvutab kiirelt uue teekonna, seega aja kokkuhoid oli tegelikult meeletu. Lisaks muidugi võimalused, et sind juhatatakse lähima bensukani, hotellini, kaubakeskuseni, parklani jne. Abiks oli navi ka linnades kolamiseks, kuna sellel on olemas ka jalutusrežiim. Paberkaart on hea üldpildi saamiseks, kuid täpse teekonna paneb paika Garmin.
See seade tegelikult andis meile juurde ka liikumisvabadust. Kui tekkis mingi uitidee kuhugi küla vahele/mägedesse vms sisse keerata, siis uitamise lõppedes juhatati meid kõige otsemat teed pidi õigesse suunda tagasi. Asendamatu oli navi muidugi linnades - ei pidanud ekslema tiheda liiklusega kitsastel tänavatel ja seisma samas ummikus mitu korda. Alati oli teada, et kuhu minna ning see tegi sõitmise võõras kohas suhteliselt pingevabaks. Ehk siis tänapäeval on navi ühe automatkaja asendamatu kaaslane. Aga aitab reklaamtekstist, kuigi sellel vidinal oli positiivseid ja kasulikke omadusi veel ja veel.
Laevalt maha sõites sai manatud navi kaardile tee Helsingborgi sadamasse ja peagi sai gaas põhja surutud (muidugi kiiruspiiranguid arvestades :P). Tee läbi Rootsi oli igav ja mugav. Peatutud sai vaid tankimiseks, paariks söögipeatuseks ning jala sirutamiseks. Enamus teest oli kaherealine, kus liiklus väga hõre. Tee lookles peamiselt läbi metsade ja kaljude ning seetõttu nägime nii põtru, kitsi kui ka kotkaid. Tihti tekkis mõte, et peaks kinni ja keeraks metsa vahele, sest fotohuvilisele oli siin magusaid pildipaiku päris palju. Eriti just lõuna-Rootsis.
Paarsada kilomeetrit ennem Helsingborgi äratas uimasevõitu sõidust üsna konkreetselt üles teel toimunud autoõnnetus. Üks pensionäripaar oli oma Volvo parkinud teepiiretesse ja nii õnnetult, et neid tuli sealt välja lõigata. Inimestega tundus olevat kõik korras, kuid auto oli üsna sodi ja see tekitas teele kilomeetrite pikkuse ummiku. Õnneks oli see kõik vastassuunas, mistõttu meie sõitu see ei seganud. Sellised asjad tuletavad meelde, et ettevaatlik tuleb olla ka siis kui tee on sile, sõidurajad eraldatud ja liiklust vähe. Kiirused on ju suhteliselt suured – sõidetud sai stabiilselt 110-120 km/h.
Poole viie paiku õhtul jõudsime Helsingborgi sadamasse (paremal) ning kuna meil oli pilet olemas, siis saime sõita otse praamile. Ennem kui me autost välja saime, oli laev juba otsad andnud ning uhas vaikselt Helsingøri (Taani) poole. Sõit kestis vaid 20 minutit ja selle aja jooksul jõudsime ära näha Kronborgi lossi (vt pilt allpool), mis on surematuse saavutanud tänu Shakespeare Hamletile. Helsingør on ju teosest tuntud Elsinore.
Sellise praamiületuse kasuks otsustasime seetõttu, et see tee on kõige otsem. Loomulikult võib sõita ka Malmö lähedalt üle silla, kuid see tähendaks väikese jõnksu tegemist ning seda me ei soovinud. Eesmärk oli ikkagi jõuda võimalikult kiirelt võimalikult kaugele. Ning kuna Scandlines nimeline firma pakkus väga mugavat paketti – Rootsi-Taani ja Taani-Saksamaa ühe piletiga, kuupäevad ja kellaajad vabad – siis ei mõelnud me kaua.
Taanis tegime väikese söögipeatuse ning kuna väga leiutama ei viitsinud hakata, siis sobis McDonalds kah. Seal purksi järades ja ringi vaadates tundus nagu oleksime sattunud mõnda araabiariiki. Hõlstides mehed ja peakatetega naised. Multikultuursus on lahe, kuid ainult hetkeni kui see hakkab alla suruma antud riigi enda kultuuri. Millegipärast on Euroopa õigussüsteemi ja sotsiaalpoliitika lähtekoht see, et immigrantidega sisse toodavad tavad on ülimuslikud kohalike tavade osas. Nii kaovad osadest linnadest jõulukuused (sest need võivad moslemeid solvata) ja sügavalt kristlikes maades (Poola, Itaalia) taunitakse ristide olemasolu koolis (õnneks need riigid ei pea Euroopa Komisjoni säärast arvamust miskiks). Peaks ikka ju olema nii, et külaline arvestab võõrustaja tavadega, Euroopas on see läinud kuidagi teisiti ja see tundub olevat vale tee. See on isegi tegelikult ohtlik ja hävitab vaikselt euroopalikke tavasid ja mentaliteeti. Ei ole üldse rassist, šovinist ega ka natsionalist, kuid vaadates kuidas araabiamaad ise oma kultuurikeskkonda kaitsevad (Saudi-Araabias saab naisturist ilmselt surmanuhtluse kui palja peaga ja üksi ringi käib), siis Euroopa liigne lahkus ei ole põhjendatud.
Pärast rämpstoidu tarbimist sõitsime mööda põlluvahelisi kiirteid ühe jutiga läbi Taani. Põlluvahelisi teid selles mõttes, et Taanis peale asulate ja põldude midagi silma ei hakanud. Tohutud tasandikud on kõik üles küntud ja tootma pandud ning metsa kui sellist ei eksisteerinud. Vähemalt selle 3-tunnise sõidu ajal ei trehvanud, küll aga nägime põldudel hulgaliselt metsajäneseid, kes seal mingeid viljasaaduseid tarbisid.
Kella 8 paiku olime Rødby nimelises linnas, praamijärjekorras. Esimesed muide. Laevale hakati lubama punkt kell 20.00 ning kuna päike hakkas loojuma, siis enamus sõidust läkski selle vaatamise nahka. 45 minutit ei ole ka samas väga pikk aeg millegi kasulikuga tegelemiseks. Enamus teistest reisijatest haaras sellel ajal tax-free kaupu, mis soodsate hindadega kuidagi silma ei paistnud. Mandri-Euroopasse tagasi jõudsime juba pilkases pimeduses. Lappasime veidi kaarti ja panime navisse sisse ühe mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva linnakese nime – Grömitz. Mis koha peal aga selgus – tegemist on sakslaste seas väga populaarse suvituslinnaga. Kõik hotellid, mis veel avatud olid, olid täis. Ehk siis 2 asja oli uudiseks – enamus hotellidest panevad ca 9 paiku uksed kinni (ei mingit 24h retseptsiooni) ning Põhja-Saksamaa oli väga popp suvituskoht. Lõpuks leidsime ühe hotelli, kus oli vaba tuba, kuid ilma WC-ta toa eest küsiti 95€ ja meie pidasime seda kalliks.
Ok, hotellis kohti pole. Lepime siis kämpinguga. Linna ääres oli navi järgi 5-6 kämpingut, kõigis 150-200 kohta. Aga arvake ära, kas oli kohta? Ei olnud! Kämpad olid ka kõik täis. Hinge tekkis juba väike mure, et mis pagan me nüüd teeme. Sõitsime kesklinna tagasi ja mõtlesime, et läheme ja võtame selle üheksakümneviiese toa ära, mis sa hing ikka teed. Igaks juhuks otsustasime küsida ka linna keskplatsi kõrval olevast hotellist Gosch ning ära sa märgi – oli meile tuba. Tegelikult isegi 2 tuba ning hind 80€ (tegelikult küll 40€ inimene, aga see teeb sama välja)! Ei saanud sellest hinnapoliitikast aru – kesklinnast eemal toapugerik ilma wc-ta 95€, keskplatsi ääres oleva hotelli 2-toaline kõigi mugavustega apartement 80€. No ju siis pidi nii olema. Lootsime küll veel soodsamat hinda, kuid pärast pikka otsimist ei olnud see enam oluline. Hotell oli vägev vanaaegne hoone, antiikse sisustuse ja kõrgete lagedega. Kuna söögikohad olid juba ammu suletud (sest ega siis inimesed ei pea pimedal ajal ometigi tööd tegema), siis sõime ära Rootsist kaasa ostetud söökide jäägid ning peagi kustus ka meie toas tuli.

17/08 - Grömitz (DE), Holland, Gent (Belgia)

Hommik Grömitzis. Ärkasime poole üheksa paiku ning pärast värskendavat dušši veidi remonti vajavas dušširuumis, läksime hommikust sööma. Tegemist oli eht-sakslasliku frühstückiga ning kuna eestlased on saksa köögiga juba sadu aastaid tuttavad, siis oli pakutav meile üsna meelepärane. Külluslik laud ja kohati üsna rasvased road. Praemunad, keedemunad, mitut sorti grillvorsti, praetud peekon, singivõided, munavõided, singid, vorstid, salatikausid, puder, mitu vaagnatäit erinevaid koogikesi, puuviljad jne. Et herr und frau ikka korralikult kõhu täis saaksid hommikul. Murdosa valikust proovisime ära meiegi, võrreldes kohalikega, olime ikka väga tagasihoidlikud. Oma mugimise ajal saime veidi ka ringi vaadata, et kes siin siis veel ööbivad ja kuhu me siis õhtuhämaruses sattusime. Fakt oli see, et me olime vaieldamatult noorimad külalised söögiruumis, võimalik et ka terves hotellis. Keskmine klient paistis olema saksa pensionär, kes siis Läänemere (Saksamaal Idamere) äärde suve oli tulnud lõpetama. Sellest ilmselt ka siis hommikulaua rikkalikkus – ei saa ju ühele saksa vanurile visata ette kaht röstsaia ja väikest moositopsi ja öelda, et see on hommikusöök. Tundus, et selliste tõsiste saksa härrade hommikusöögis oli rohkem käike kui keskmine eesti restoran suudaks õhtusöögi ajal pakkuda.
Aga see selleks – peagi tuletasime meelde, et mitte Saksamaale ei tulnud me puhkust veetma vaid peame ikka edasi lääne poole sõitma. Ajasime siis ennast laua tagant püsti, jätsime selle uhke sisustusega restorani, maksime küsitud 80 veeringut ära ja võtsime suuna Amiensi poole. Suund on tegelikult õige sõna, sest Amiensi me väga suure tõenäosusega õhtuks ei jõua. Vähemalt ei plaaninud küll.
Saksamaa kiirteed olid oma tuntud headuses, kuid mitte pidevalt. Saksa riigi majanduse turgutamise programmi oli näha ka autos istudes. Kiirteed olid kümnete kilomeetrite pikkuselt remondis, mis tähendas seda, et ühes suunas oli alles jäetud 2 rada. Üks tavalaiuses rada (kus võisid sõita kõik) ning teine täpselt 2 meetrit lai rada (ainult sõiduautodele), mis piirnes ühest küljest tavaliselt betoonplokiga. Kuna esimese raja olid konstantse ketina enese alla võtnud rekkad, siis need kes kiiremini tahtsid sõita, pidid valima kitsa raja. Ja kitsas oli see tõepoolest – tegemist oli sentimeetrite mänguga. Vasakul 10-20 sentimeetri kaugusel betoonplokk, teisel pool 20-30 sentimeetri kaugusel 50-60 km/h tunnis sõitev rekka (tehnilise passi andmetel on mu auto laius 1,8 meetrit, seega võisin natuke liialdada, ei pruukinud olla niipalju ruumi) . Pidevalt niimoodi mööda nööri sõita ei kannatanud, närvid ei pidanud lihtsalt vastu. Ehk siis kohati sai liigutud esimeses rajas ja see tõmbas kokkuvõttes tempo alla. „Vabas vees“ läks püsikiirusehoidjasse 160 km/h ning sellise kiirusega kannatas liigelda keskmises rajas, kiirema raja rahvas uhas ikka sinna 200 alla. Kuna selliseid võimalusi palju ei tule, sai testitud ka oma masina limiite - 185 km/h tuli üsna kergelt ning sellise kiirusega oli põhjust sõita juba kiiremas rajas, kuigi vahest tuli tagant ikka mõni (oluliselt) kiirem.
Jalgu sai sirutatud Bremenis (suuremad linnad, mille lähistelt ennem läbi sõitsime olid Lübeck ja Hamburg), kus vahetasime ka mõned eurud Pennymarktis toidutagavara vastu. Söögipause tegime kiirtee äärsetes peatuskohtades, kus siis tarbisime erinevat provianti ja jõime peale hotellis termosesse tehtud kohvi. Päris mõnus oli. Selline lahe automatka tunne tuli peale.
Edasi jälle kiirteed, teetööd, kiirteed. Navi töötas nagu loom ning isegi kõige suurematel mahasõitudel/ringteedel hoidis ta meid pidevalt õigel kursil. Nii veeresimegi pealelõunal Dortmundi lähistel üle Hollandi piiri ning ausalt öeldes tuli Hollandisse sattumine väikese üllatusena. Kunagi kui plaanides kaardil jooni sai veetud, siis marsruut oli Saksamaa-Belgia-Prantsusmaa. Aga kui Holland, siis Holland. Ega palju ei muutunud selle piiriületusega, kõige olulisem oli vast see, et kiirteel tohtis nüüd sõita „ainult“ 130 km/h.
Kuna Madalmaadesse polnud rännutee meid varem toonud, siis otsustasime vaadata lähemalt, et mismoodi see Hollandi elu käib. Suurlinna ei tahtnud aega raiskama minna, seetõttu võtsime ette Eindhoveni lähistel asuva Helmondi linna. Käisime sees (ses mõttes et külastasime, mitte ei murdnud sisse) ühes väikeses magalarajooni kaubakeskuses, tutvusime kaubandusvõrgus pakutavaga ja tegime mõned kontrollostud (Hollandi õlu ja võileivamaterjal). Silma hakkas jälle suur immigrantide hulk, võimalik, et olime lihtsalt vastavas linnaosas. Ega me ju ei teadnud. Keegi meid kurja pilguga õnneks ei passinud, seega ilmselt mingisse päris äärmuslikku getosse ka polnud sattunud. Kuigi peas tiirles mõte, et kas Afganistanis oli Helmondi või Helmandi provints? Ja et kas selle Hollandi linna ja äärmiselt sõjaka afgaanide piirkonna vahel võib esineda meie jaoks ebameeldivaid seoseid. On ju Hollandis immigrandid oma õigusi üsna veriselt kaitsnud (Theo van Goghi juhtum näiteks). Vist polnud selliseid seoseid ikka, kuna ma seda reisikirja siin kirjutan.
Kuna olid soovid soetada teatud traditsioonilisi suveniire, siis siirdusime ka Helmondi kesklinna. See oli selline tüüpiline postkaardi-Holland. Kanalid, lahe arhitektuur, välikohvikud ja palju rohelust. Kuna kell oli juba õhtupoolik (ca 6-7), siis kauplused (sh tohutu suur kaubakeskus) olid selleks päevaks suletud. Tegime lihtsalt väikese tiiru kesklinnas ja otsustasime edasi sõita. Kui kunagi Hollandisse naaseme, siis teeme oma suveniiriostud.
Peagi pärast kiirteele naasmist ületasime Belgia piiri. Kuna ei viitsinud suurlinna ööseks minna, siis sõitsime Antwerpenist mööda. Selleks, et ei korduks eilse õhtu hotelliotsimise saaga, otsustasime natuke varem öömaja leida. Linnaks, kuhu ööseks jäime, oli Gent. Naviseadme abil sai leitud mõned kohad äärelinnas, kuid meie õuduseks olid need kõik täis, mitte üheski vabu tube ei leidunud. Sõitsime siis kesklinna poole ning mida keskemale poole jõudsime, seda rohkem paelus meie pilke uskumatult kaunis vanalinn. Vanalinna kõrgete majade vahel tuli välja ka navi nõrkus – satelliidilevi muutus katkendlikuks (sest satelliidi ja seadme vahel olid majad) ning paar korda kaotas ta meid täitsa ära. Õnneks ajutiselt. Käisime naviseadme nimekirjas olevad hotellid läbi ning kõige soodsamaks osutus Ibis Opera, mis lisaks kõigele asus praktiliselt linnasüdames. Olles eelnevalt Ibise ketti hotellides ööbinud, oli teada mis meid ees ootab. Täiesti iseloomutud toad ja suhteliselt normaalne hind. Ideaalsed reisijatele, kelle jaoks on oluline, et toad oleks puhtad, mugavad ja turvalised ning seda Ibis pakkus. Lisaks veel auto parkimist maa-alusesse garaaži (küll väikese lisatasu eest). Kokku läks see öö maksma 88€ ning suurepärase vanalinnaga linna kohta oli see väga hea hind. Konkureerivad pakkumised algasid sealt 110-120€ pealt.
Otsustasime, et Gent on piisavalt ilus selleks, et talle veidi aega pühendada ja seetõttu plaanisime homse hommikupooliku veeta linnaga tutvudes. Ausalt öeldes ei teadnud me Gentist midagi, sest polnud plaanis Belgias rohkem viibida kui see läbisõiduks vajalik on. Aga plaanid on selleks, et neid muuta ja Gent tundus olevat piisav põhjus muudatuse tegemiseks. Õhtu sai lõpetatud hotelli buklettidest Genti ajaloo kohta lugemisega, hea ja parema kallal nosimisega ning prantsusekeelse Men in Blacki vaatamisega. Tommy Lee Jones rääkis päris hästi pantsust :) Ahjaa, hollandi õlu oli päris hea…
Muide kanaleid läbi surfates otsustasime, et flaami keel on kõla poolest ikka üks väga kole keel. Kõlas nagu inimestel oleks midagi kurku jäänud ja nad üritavad seda sealt rögastades lahti saada. Selle kauni teadmisega paneme tänasele päevale punkti.

03/09 - Menton, Milano (ITA), Šveits, Liechtenstein, Austria, Saksamaa

Hommikul oli asi endine. Ilmselgelt oli tekkinud mingi põletikulaadne asi kuhugi nina taha ja see oli veel valutama pannud ka ühe hamba. Magada sai väga juhuslikult, seega just väga väljapuhanud ma hommikul ei olnud. See tegi murelikuks, sest ees ootasid 2-3 sõidupäeva. Aga no tuli hakkama saada.
Abikaasa oli hommikul ääretult tubli – tegi kaasa hulga söögikraami ja kohvi. Üritasime kiirelt-kiirelt ära toimetada ja võimalikult vara sõitma hakata. Enam-vähem see ka õnnestus ja peagi jätsime Mentoniga hüvasti. Kuigi mitte lõplikult, sest läksime uuesti tagasi sinna supermarketisse, kus eile shoppamine pooleli jäi. Olime poes suhteliselt avamise hetkel ja vaata imet – tuli välja, et neljapäev oli „Carte de Fidélité“ (kliendikaardi) boonuspunktide päev. See aga tähendas, et rahvast oli murdu ja 15 minutit peale avamist olid kassades juba pikad sabad. Nagu needus – lootsime, et saame kiirelt minema. Tavaliselt olid inimestel kärud kuhjaga täis, harvem oli 2-3 käru kuhjaga täis. Ehk siis ostukogused olid meeletud – arved olid 200-300-400 EUR. Toidupoes! Kuigi ka meie kärus oli hulgaliselt veini, veiniäädikat, oliiviõli, veel veini ning muud head-paremat, mis halvaks ei lähe, siis olime ikkagi kõige lahjema käruga kliendid. :)

Kassasabas seistes tabas kõrv ka seda, et kohalikud olid juba kakskeelsed. Mõni suhtles kassiiriga itaalia keeles ja mõni prantsuse keeles. Kassiir valdas samuti mõlemat keelt. Ega seal midagi imestada polnud, sest 10 minutit peale supermarketi parklast väljakeeramist ületasime juba Prantsusmaa-Itaalia piiri. Au revoir France!
Auto oli meil nüüd täislastis, pakiruum pilgeni kraami täis. Nagu ikka kaubareisijatele kohane :P Kui need eelmainitud vedelikud ei maksa siin praktiliselt mitte midagi, siis tuleb ju kaasa osta. Ega Itaalias polnud muud kui mööda kiirteed keskmiselt 130-140 km/h. Rannikuäärset kiirteed iseloomustab seal see, et tunnel on tunnelis kinni, sest tegemist on väga mägise regiooniga. Ning kui olid tunnelist väljas, siis sõitsid suure tõenäosusega mõne kõrge teesilla peal, paremal käel Vahemeri, vasakul käel kõrged kaljud või kuristik.
Väike elevus tekkis siis kui Genova kandis keerasime Milano poole. Me olime seda teed ju varem sõitnud! Pulmareisi ajal, 4 aastat tagasi. Nostalgiahetk :P
Milanos ei suutnud vastu panna võimalusele ka Itaaliast midagi koju osta ning täiesti sobivalt jäi meile just teepeale tohutu Milanofiore hüper-mega-gigakeskus. Sealt sai varutud erinevaid pastasid (ilmselt jagub lähemaks paariks sajandiks), veel veini (ei, me ei ole joodikud vaid lihtsalt varume) ning muud head paremat. Nüüd oli auto tõepoolest täis – pakiruumi väga avada ei tasunud ning ka tagaiste oli osati kasutuses. Rohkem kaubakeskustesse ei plaaninud minna (v.a. Tšehhi, aga sellest hiljem).
Kui Milano läbi sai, olimegi peagi Šveitsi piiri ääres. Seal oli väike ummik, sest lahkusime ju Euroopa Liidust. Sellel hetkel kui see meelde tuli, muutusime ka veidi murelikuks. Arvestades seda tohutut alkoholilaadungit, mis meil kaasas oli. Ning tõesti – juba eemalt oli näha, et piirivalvurid suunavad osasid autosid kõrvale ja kõigi autode pagasiruumid vaadatakse üle. Šveitsi trahve küll maksta ei taha, pigem keerame siis juba tagasi. Õnneks selgus, et piirivalve ainsaks ülesandeks oli nende autode rajalt mahavõtmine, kellel polnud esiklaasil kehtivat kiirtee kleepsu. Kuna meil ka polnud ja kiirteid plaanisime kasutada, siis tuli see soetada. Muide pagasiruum vaadati üle, aga ei tehtud kauba peale teist nägugi. 40CHF vaesemana jätkasime juba teed Šveitsis.
Aga Šveits oli ilus, oi pagan kui ilus. Ükskõik kuhu vaatasid, ükskõik millisel hetkel – kõik vaated olid nagu piltpostkaardid. Isegi sellise halli ilmaga. Mäed (järsud ja kõrged), heinamaad, kõrgelt langevad kosed, mägijõed, raudteesillad, väikesed nukumajadega mägikülad. Ja niiviisi sadade kilomeetrite viisi. Sõitmine võib muutuda ohtlikuks, kui kogu aja ringi jõllitad. Sealsamas sai tehtud ka kindel otsus, et siia riiki tuleme ilmtingimata tagasi. See on hoopis midagi teistsugust kui kusagil mujal näinud oleme. Terve riik oli kui üks suur postkaart.
Eks me vahepeal muidugi pidasime kinni kah, et natukenegi seda ilu endasse ammutada. Muide minu enesetunne oli selleks ajaks stabiliseerunud, seega sai ka sellest vaadetemöllust osa. Ühel hetkel kiirtee piki orgu lõppes ja hakkas lõputu ronimine pilvedesse. Häda sulle kui mõne veoauto taha sattusid, möödasõidu kohta pidi kaua ootama ja veoki kiirus oli keskmiselt 30 km/h – meiega õnneks seda ei juhtunud. Sellel pilvedesse ronimise kohal oli ka nimi – San Bernardino kuru ning oli see vast tee. Saade Top Gear valis San Bernardino kuru üheks parimaks teeks maailmas ning ausalt öeldes tuleb nendega nõustuda. Muide kõrvalinfoks niipalju, et siitkandist on pärit bernhardiinid.
Kui mäe tippu jõudsime oli temperatuur kukkunud 17° C peale ning ümbruse oli katnud tihe udu ja taevast kallas lõputut vihma. Kõik see oli teinud eluolu nii pimedaks, et tundus, et kohe algab öö. Aga õnneks teisel pool kuru siras jälle päike ning meie sõit sai täie hooga jätkuda. Kraadid olid jälle 25°C kandis ning muutus veel see, et sildid muutusid itaaliakeelsetest saksakeelseteks. Šveits ju nelikeelne riik ja nüüd olime jõudnud saksakeelsesse ossa.
Täiesti plaanimatult ja ootamatult jõudsime ühel hetkel Liechtensteini nimelise pisiriigi piirile. Nimel läks Saksamaa poole suunduv kiirtee piki üht jõekallast ja sildid näitasid, et teisel poole jõge asus eelpool mainitud pisiriik. Otsustasime, et paneme siis maakaardile veel ühe lipukese püsti kui me juba siin oleme ning kui selleks piisab vaid üle silla sõitmisest. Teisel pool jõge tervitas meid praktiliselt välja surnud riik. Tööpäev oli läbi, ärid olid enamasti kinni, rahvast ei liikunud. Avatud oli vaid üks bensiinijaam ja viimaseid minuteid oli lahti üks pisike toidupood. Suured supermarketid paistsid olevat kõik Šveitsi poolel, kiirtee ääres. Vaatasime selle toidupoekese üle, kuid see oli selline Eesti külapoe mõõtu asutus, kus midagi põnevat ja lihtensteinlikku ei müüdud. Tegelikult vaevalt et siin riigis üldse midagi toodetakse – tegemist ju pangandusparadiisiga saksa rikkurite jaoks. Hinnad aga olid räigelt üle keskmise, isegi Šveitsis oli toit odavam. Sõitsime mõned jõeäärsed külad/linnakesed läbi, pealinna ei viitsinud minna. Igal pool oli sama teema - enamus kohtasid oli suletud (kell oli ca 6-7 õhtul). Söögikohti ei paistnud, muud huvitavat samuti mitte. Nii et tegelikult me tulime sealt sama targalt tagasi. Võib-olla mägedes (peaaegu kohe selle piirijõe kaldalt algasid kõrged mäed) oleks midagi vaadata, kuid meie kiirvisiidil küll midagi põnevat silma ei jäänud.
Peagi pärast Šveitsi tagasi jõudmist olime Austria piiril. Läbi Austria minek oli ainus mõistlik viis Saksamaale saamiseks ning sinna me saada tahtsime. Ega need 21 km Austria kiirteed polekski mainimist väärt kui mitte arvestada fakti, et Austria kiirteel liikumiseks tuleb soetad vastav kiirteekleeps. Igal pool olid sildid üleval, mis palusid tungivalt see kleeps endale osta või muidu… Šveitsi kleepsu me endale soetasime, sest me sõitsime pool päeva läbi selle riigi, 21 km pärast aga vat ei täinud neid sadu kroone välja käia. Ehk siis läksime riski peale välja. Austria piiripunktis molutavad piirivalvurid küll korraks vaatasid meie autot, kuid midagi rohkemat ette ei võtnud. Oi need 21 km olid pikad. Hoolimata 130 km/h tunnikiirusest, venisid need üksikud minutid kui päevad. Kogu aeg passisime ringi ja ootasime, et millal kiirteepolitsei meid maha võtab. See on ju ideaalne koht sääraste pättide tabamiseks – 21 km teed Austrias selleks, et Šveitsist Saksamaale saada. Ma arvan, et mõnes ahnemas riigis oleks liikluspolitsei siia oma maja lausa ehitanud, sest selline mõttetu lõik lausa kutsub maksmisest hoiduma. Sellest paarikümnest kilomeetrist viimased 7 moodustas tunnel ja siis me olime juba 100% kindlad, et teisel pool tunnelit ootab meid Austria mehitatud piiripunkt, kus kleepsu kontrollitakse. Aga näed seekord ei olnud kontrollijaid. Seega jõudsime õnnelikult Saksamaale ilma Austria riiki maksu- ja trahvirahadega koormamata. Ma olen täiesti kindel, et meil vedas. Teistele sellist õnnemängu ei soovita.
Peale saksa piiri sai jälle gaasi põhja vajutada. Keskmine kiirus tõusis kohe sinna 150-160 km/h vahele ja tee lausa lendas. Suund oli meil Müncheni peale. Kui pimedaks hakkas minema, keerasime kiirteelt maha ja seadistasime navi lähima hotelli peale. Hotelli leidsime, aga kohti polnud. Hakkab pihta, mõtlesime. Ja hakkaski. Käisime läbi paar väikelinna ning kohad olid kas täis või oli hotell juba suletud (hiline õhtu ju, saksa kapitalist peab välja puhkama). Lõpuks jõudsime linnakesse nimega Bad Wörishofen, mille kohta navi väitis, et see on võõrastemajadest pungil. Ning oli kah – enamus nendest olid aga 4-tärni spad vanuritele ja loomulikult olid ka need kõik suletud. Ühe spa ukse taga oli kellanupp ja seda pressides ilmus välja perenaine, kes kuulas meie mure ära, tegi paar kõnet ja meil oli ööbimispaik olemas. Saksa lahkus? Igatahes suured tänud, sest me olime suhteliselt väsinud ja näljased – tahtsime kiirelt magama saada.
Meie seekordseks magamiskohaks sai Löwen Brauerei nimeline kõrts-külalistemaja-õlle pruulikoda. Alumisel korrusel oli õllekas, ülemised korrused oli hotellitoad ning õue peal asus väike õlle pruulikoda. No tüüpiline Saksamaa. Hind (72€) oli sobiv ning meie õnneks pakuti ka süüa. Jah, loomulikult me tahame. Viskasime kodinad kiirelt numbrituppa ära ja kohe alla õllesaali.
Pidu käis täie hooga. Nüüd palun kujutlusvõime rakendamist – võimas kivivõlvidega õlletuba baieri stiilis, massiivne puitmööbel, õllesaal rahvast täis – enamus nendest 60+ ja rahvariietes (sulega kübaraid nägin mitu), kõik (nii mehed kui naised) joovad eranditult õlut, enamus mängisid kaarte, taustaks saksa Schlager Musik , ettekandjad rahvariietes. Ning kõige olulisem – kohalikul õllel oli kraade 16-21%. Kutsuti seda bierliköriks e õllelikööriks. Ehk siis kohalikud penskarid (või on need spakliendid?) lõbustasid ennast neljapäeva õhtul ülikange õlle ja kaardimänguga. Nagu filmis :)
Ega meie ei saanud siis ka teisiti kui pidime tellima midagi kohalikku. Mina võtsin Weißwurstid pretzelitega, abikaasa majaspetsialiteedi e guljaššisupi. Mõlemad olid lausa vaimustavalt head. Kõrvale võtsime samuti ühed õlled, kuid jäime oma valikuga ikka reaalsesse maailma. 4% õllekangust pärast väsitavat sõidupäeva oli täpselt paras. Las vanurid prassivad kui tahavad. Pärast õhtusööki aga kohe tuppa ära ja uni tuli ennem kui pea patja puudutas.

04/09 - Saksamaa, Plžen (CZ), Poola

Äratus oli kell 8.00. Kui dušši all ära käidud, sai välja vahetatud ka garderoob. Juba eilse poole päeva pealt oli imelik T-särgi ja lühikeste pükstega ringi käia. Eriti kummaline võis see tunduda hotellipidajatele kui me õhtul sellises riietuses nende vastuvõtulaua juurde laekusime. Väljas sadas sellel hetkel juba vihma ning temperatuuri oli kasinad 15 kraadi. Aga me ju tulime lõunast!
Hommikul selles mõttes nalja ei olnud – pilk aknast välja kinnitas, et on sügis mis sügis, seega pikad püksid ja jope tuli kohvrist välja urgitseda. Pärast kiiret hotellipoolset hommikusööki, tegime kohe minekut. Navi oli suunatud Plženi peale Tšehhis, kuna meil oli vaja sealt paar sisseostu teha, aga sellest veidi hiljem.
Kiirteel võtsime jälle suuna Müncheni poole, kuigi linna sisse me ei läinud, tegime hoopis ümbersõidu ja kihutasime Regensburgi poole. Kihutamine oli ka õige sõna, sest siin (kus siis mujal kui Saksa kiirteel) sai proovitud ka seda, et mis puust see Citroën C5 siis tehtud on. Ühel vabamal lõigul surusin gaasi põhja ning ennem kui liiklus uuesti tihedaks hakkas muutuma, sai ikka korraliku hoo üles. Navi järgi vuhises auto kõige kiiremal hetkel 211 kilomeetrise tunnikiirusega. Pole paha, kusjuures auto juhitavus ei muutunud ning kannatas sõita küll. Kahjuks sellise kiiruse juures tundub ka hõreda liiklusega kiirtee ummikuna, seega võtsime ikka mõned kümned kilomeetrid aeglasemaks. 150-160 km/h oli just selline paras tempo, kus kütusekulu püsis ka normaalsena (10 l/100 piires).
Edasised päevikukanded on abikaasa poolt tehtud lives, seega sellest siis kohati väga täpsed kellaajad ja asukohad.
Saksa kiirteede kõrval jäid silma ohtrad humalaistandused. Kõvad õllejoodikud, kohe näha. :)
Niimoodi gaasi litsudes olime peagi Tšehhi piiril. Saksa-Tšehhi piir oli jäänud sellise kahtlase kandina meelde juba meie Eurotripi päevilt. Juba kaugelt hakkasid pihta erinevad putkad (sõna otseses mõttes putkad), mis müüsid Tšehhi kiirtekleepse, kindlustusi jne. No ok, kleepsu meil vaja oli, sest plaan oli riik võimalikult väikese ajakuluga läbida. Valisin välja sellise kõige usaldusväärsema putka ning läksin ostma. Selgus, et kaardiga maksta ei saa. Kaarti ei aktsepteeritud ka 3-4 järgnevas kioskis – ainult sularaha. No ei olnud sularaha, miks peaks inimesel tänapäeva Euroopas üldse sularaha olema? Siis leidsime ametliku müügikoha, kus avastasime, et õige hind nädalasele kleepsule (miinimumaeg) oli 220 Tšehhi krooni. Putkades hind varieerus. Suur oli meie üllatus, kui ka seal ei saanud magnetkaardiga maksta. Öeldi, et võib-olla kiirteeäärsetes tanklates saab kaardiga maksta. Mis mõttes võib-olla?
Kuna piiripunktis rahaautomaate ka polnud, siis tuligi edasi sõita. Ilma kiirteekleepsuta ja mööda kiirteed. Meil oli täiesti kindel plaan see kleeps enesele esimesel võimalusel hankida, kuigi ega maanteepolitseid ilmselt see poleks veennud. Ning niipea kui selle peale mõtlesime, jõudis meile järele üks politseisõiduk. Jõudis järele ja mööda ei läinud. Pärast mõnekilomeetrist koossõitmist nägime aga Shelli silti ning keerasime kiirelt sinna sisse. Politseinikud tulid meile järgi. No selge, tuleb trahv ära. Ei tulnud, politseinikud tulid lihtsalt tankima. Ning meie õnneks siin ka vajalikke kleepsusid müüdi ja Shelli tanklasse oli jõudnud ka moodne plastikkaartide vastuvõtmise süsteem. Huuh, selle jamaga nüüd ühel pool.
Plžen. Kui nüüd kõige otsem jutt Saksamaalt Eestisse joonistada, siis tegelikult siia linna poleks me pidanud sattuma. Aga me ei sattunudki vaid tulime meelega. Ning väga suur ring see ka ei olnud. Tulime me siia Plženi selleks, et teha väikesed sisseostud. 3 aastat tagasi siinsamas ringi liikudes ostsime kuulsast Plženi õlletehasest endale vägevad õllekannud. Kahjuks juhtus nendega mõni aeg hiljem üks kole õnnetus, mistõttu jäime oma kannudest ilma. Lubasime, et kui kunagi Plženi kanti satume, ostame endale uued ja samasugused. Nüüd oli see päev siis käes. Kuigi oli käimas õllefestival ja parkimiskohti nappis, siis lõpuks auto ära parkisime ja rõõmustasime, et õlletehase pood oli samas paigas ning avatud. Veel suurem rõõm oli aga selle üle, et meile armsaks saanud kannud olid seal endiselt müügil. Kannud käes, tulime kiirelt tulema. Vat selline väike kiiksuga kõrvalepõige siis.
Ennem linnast lahkumist, käisime veel läbi linna ääres asuvast Tesco kaubakeskusest ning ladusime ostukärusse mõned kastid hääd ja odavat Tšehhi õlut. Jah, jah see asi läheb juba imelikuks, kuid saunaõlu kulub ikka ära ning veine on meil ka veel reisikirja trükkimise ajal (2010 juuni) alles. Õlu oli endiselt hea hinnaga, kuid siiski oluliselt kallim kui 3 aastat varem. Päris 3-4 EEK/pudel enam hea õlu ei maksnud. Lisaks sai täiendatud oma toiduvarusid. Tegelikult tahtsime teha kiire õhtusöögi, kuid ka siin suurlinna kaubakeskuses ei aktsepteerinud ükski kiirsöögikoht (sh McDonalds) kaardimakseid. See oli ikka väga kummaline, vähemalt poes sai kaardiga makstud.
Plženist edasi Praha suunas ja sealt edasi juba Libereci ja Poola piiri suunas. Poola – sittade teede maa. Nii oli päevikus kirjas. Tõepoolest, algus oli tõesti kole – kitsad, kurvilised ja auklikud teed. Õnneks asendus see peagi täiesti tühja kiirteega, mida mööda panime Wroclawi suunas. Kusagil kiirtee ääres söögipeatust tehes avastasime muide ühest kotist sinna ununenud Poola õunad. Olime need kodust kaasa võtnud ja nad oldi terve reisi olnud meil kuumas autos, kilekoti sees. Ja kujutage pilti – mitte ühtki plekikest ei olnud ühegi õuna peal. See tegi veidi kõhedaks. 3,5 nädalat kuuma käes ja kilekotis ja õunaga ei juhtu midagi? Millest need õunad tehtud on?
Kiirtee kahjuks lõppes Wroclawisse jõudes ning sealt edasi tuli selline tavaline Poola õudus. Peatrass riigi suuruselt neljanda linna Wroclawi ja pealinna vahel oli üks katkematu asula. Pidevalt 70 km/h, korraks jälle 90 km/h ning kilomeeter hiljem uuesti 70km/h. Lisa siia veel lõppematud rekkate rivid, kellest mööda ei saa ning kokku tulebki selline kole-kole tee, mida kellelegi ei soovita. Tee enda kvaliteet oli muide hea. Läbisime seda kadalippu kuni kella 21.00-ni ning siis keerasime esimesse teeäärsesse motelli ära. Tube oli, hind sobis (170 zlotti) ning kaardiga maksta sai. Pärast kiiret käepärastest vahenditest kokkuklopsitud õhtusööki, läksime magama ära. Plaan oli väga vara tõusta, sest järgmine kord tahtsime magama heita juba oma koduvoodisse.