No ja tegelikult tuli teine sõidupäev otsa, kuigi tegemisi oli tänaseks plaanitud küllaga. Me kibelesime juba Vahemere äärde ning eesmärk oli täna kindlasti varbad juba vette pista. Aga kõik järgemööda.
Pärast kiiret hommikusööki ja arve tasumist, sõitsime veidi linnast välja mägedesse, kus asub maailmakuulus koopamaalingute galerii nimega Lascaux. Tegemist on kõige võimsama ja suurima Paleoliitikumi aja koopamaalide paigaga ning me kindlasti ei tahtnud sellest loobuda. Olime oma ärkamised ja hommikused asjaajamised plaaninud nii, et oleksime kohal kõige esimese tuuri ajaks. Ja nii läkski - olime praktiliselt esimesed, kes oma auto sinna puude vahele parklasse ära parkisid. Seal aga selgus, et pileteid müüakse ainult Montignaci linna turismiinfo punktis ja siit neid võimalik osta polnud. Ai kurja, prantsuse bürokraatia on samuti maailmakuulus. Ega’s midagi, autole hääled sisse ja hooga mäest alla linna tagasi. Leidsime i-punkti ilma sekeldusteta ja suureks kergenduseks mingit saba seal piletikassa juures polnud. Järelikult ikka ei maganud oma võimalust maha – mitmed portaalid ju hoiatasid, et tippaegadel ei pruugi pileteid väga kauaks jätkuda. Müüakse neid vaid kindel arv igal päeval, seega soovitati hommikul vara platsis olla. Võimalik, et nädala keskpaik ja puhkuste hooaja lõpp oli turistide horde veidi piiranud.
Kassas pakuti 2 varianti – inglise keelne tuur, mis algab 3 tunni pärast või siis prantsuse keelne tuur, mis algab 40 minuti pärast. Võtsime viimase, olime juba veendumusel, et giidide jutust saab enamuse aru, kuna nad räägivad ilmekalt, kõva häälega ja suhteliselt rahulikus tempos (no et lapsed ka aru saaksid). Kolme tundi niisama ei viitsinud küll kudeda. Prantsuse keelsed tuurid toimuvad muide iga 10 minuti tagant.
Pilet käes, viuh tagasi. Nüüd oli juba rahvast rohkem, kuid ka mitte väga palju. Grupid, mis iga natukese aja tagant sisse läksid olid sellised 15-20 pealised, seega mitte väga suured. Presenteeritakse seal kaht saali, kus on enamus maalidest ja kus on ka kõige suuremad maalid.
Nüüd aga veidi Lascaux’st (loe:laskoost) ning selle avastamisloost.
Avastamine oli üks paras juhuste kokkusattumus. Ühel 1940. aasta septembrikuu päeval olid 4 poisiklutti mägedes hulkumas, nendega oli kaasas ühe kluti koer. Ühel hetkel oli koer
kadunud ja poiste vilistamise peale enam kohale ei jooksnud. Vaikse haukumise järgi tuvastati, et ta oli kukkunud ühte mäe sees olevasse auku ning ei saanud enam välja. Kuna ei olnud võimalik aimata, et kui suur ja sügav see koobas on, siis mindi koju ära ja tuldi järgmisel päeval tagasi redeli, köie ja lambiga. Koopas lambi süütamisel avanes poistele see tohutu, ürgne, värviline maaligalerii. Pullid, hobused, inimesed jne. Kamp leppis kokku, et see koobas ja selle asukoht jääb igavesti nende saladuseks ning sellest ei räägita mitte kellelegi. 2 päeva hiljem ronis koopasse esimene täiskasvanutest koosnev ekspeditsioon ja mõned päevad hiljem juba tuntud ajaloolastest koosnev grupp. 
Oli selge, et Lascaux näol on tegemist kõigi aegade kõige olulisema ja suurima leiuga koopamaalide kui eelajaloolise kunsti ajaloos. Kuni tänaseni ei ole seda suudetud üle trumbata.
1948 sai Lascaux’st juba turistidele avatud paik, kuid seda vaid suhteliselt lühikeseks ajaks. Kuigi külastajate arv päevas ei ületanud 1200 inimest, siis aastaks 1955 oli seis selline, et inimeste poolt väljahingatav CO2 oli füüsiliselt hakanud maale hävitama. Asi läks aasta-aastalt hullemaks ning selleks, et seda rahvuslikku aaret säästa, otsustati Lascaux aastal 1963 sulgeda. Pärast seda suudeti tekitatud kahju heastada ja maalid esialgsel kujul taastada. Selles ajast saadik on need koopa 6 saali – Suur Pullide Hall, Külgmine läbipääs, Surnud Mehe šaht, Graveeringute Kamber, Värvitud Galerii ja Kaslaste Kamber – pidevalt jälgimise all ja külastajatele suletud. Sellegipoolest läks aastal 1988 asi jälle veidi käest ära ja koobast ründas seenhaigus. Sellest ei ole siiani jagu saadud ning 2008 läks asi nii hulluks, et isegi teadlastel keelati mõnda aega koopasse sisenemine. Vahepeal käis nädalas seal ainult 1 inimene ja seda ka 20-ks minutiks, et kontrollida arenguid. Tänaseks on seen kontrolli alla saadud, kuid mitmed maalid on kahjustatud. Ja sellest on paganama kahju.
Aga mida me siis vaatama läksime kui koopasse inimesi ei lubata? Läksime vaatama Lascaux II koopaid. Kuna tegemist on unikaalse ajaloomälestisega, siis otsustas Prantsuse valitsus, et ehitab kahest suurest saalist koopia originaalide asukohast ca 300m kaugusele. Ja mitte niisama koopia vaid täiusliku koopia. Ehitusega alustati aastal 1973 ja aega võttis see kokku 10 aastat. Kopeeriti nende kahe saali iga kumerus, iga lohk, iga viimnegi detail piinliku täpsusega. Eksimine ja vahe originaaliga on väidetavalt maksimaalselt 5 mm, seega tegu on tõepoolest autentse koopiaga. Joonistused manati seintele täpselt nii nagu kromanjoonlased seda kunagi tegid – värv võeti suhu ning siis käega kuju vormides, puhuti värv seintele. Ehk siis külastajatele anti võimalus tunda seda, mida tundsid need neli poissi kui nad esimest korda seda koobast külastasid. Ning see on minu arust vägagi tänuväärne – mis siis, et koopia, elamus oli võimas.
Pilti seal kahjuks sees teha ei tohi, seega kasutan siinjuures vabalt kättesaadavaid fotosid. Mis nende kaljujooniste juures veel tähelepanuväärne on, on see, et joonistustel on hea perspektiivitunne ning samuti proportsioonitunnetus. Seega võib julgelt väita, et koopamaalide tegijad olid oma aja
kohta väga head kunstnikud. Näiteks suutsid nad pildi kujule valada hobuseid liikumises, inimesi neid küttimas ning kuna osad pildid kajastasid järjestikulisi tegevusi, siis võib jooniseid pidada ka esimeseks multifilmiks/koomiksiks. Ühel maalingul on näiteks ristised loomade tagajalad maalitud niivõrd hea perspektiivitunnetusega, et alles 15. sajandi maalidel jõuti taas samale tasemele.
Lisaks sellele oli võimalik seintelt leida mingeid kummalisi märke, mille sisu kahjuks pole tänaseni suudetud dešifreerida. Teooriaid on palju – alates tulnukate keelest kuni loomapüüdmise joonisteni, kuid selge on see, et selgust pole. Lisaks nendele märkidele oli arvukate piltide seas ka joonistus ühest väljamõeldud loomast, mis on tegelikult tähelepanuväärsem seik kui esmapilgul arvata võiks. See näitab 17 000 aastat tagasi elanud inimeste kujutlusvõime arengut ning looja soovi pakkuda oma vaatajatele midagi rabavat.
Huvitav kas see ka õnnestus? Tegelikult ei olda ka päris kindlad, et miks neid maalinguid üleüldse tehti. Need ei ole ju niisama sirgeldused vaid tõsised kunstiteosed. Võimalik, et tegu oli mingi ürgaegse pühamuga, ei tea.
Veidi fakte kah – kokku on Lascaux originaalkoopas ca 2000 joonistust, mida võib jagada kolme kategooriasse: inimesed, loomad, abstraktsed märgid. Maalidel ei ole kujutatud tolleaegset maastikku või siis kasvanud taimi. Ainult elusolendid ja märgid. Loomadest domineerivad hobused (364 maalingut), kuid palju on ka kariloomi ja piisoneid. Huvitaval kombel ei ole ühtegi pilti põhjapõdrast, mis oli tollaste inimeste põhitoidus.
Kõige kuulsamad on muidugi Suure Pullide Halli pullid, millest suurim on võimsad 5,2 meetrit pikk. Tegemist on suurima kaljujoonisega maailmas.
Kui nüüd kokku võtta, siis giid rääkis väga huvitavalt ning maalingud jätsid meile mõlemale väga sügava mulje. Selline otselink seitsmeteisttuhande aasta taha ja veel nii vaimustaval tasemel kunst on tegelikult hämmastavad. See on hea näide, et inimesed on alati püüelnud millegi kaunima ja kõrgema poole kui lihtsalt kõhu täis saamine ja hinge sees hoidmine. Need koopamaalingud on minu arust üks oluline kivi inimkonna vundamendist – üks killuke saavutusest, mis tegi inimesest inimese. Kel võimalus on, soovitan kindlasti Lascaux II koobastes ära käia, see on seda väärt.
Tuur tehtud ostsime suvenirkast kaasa posu postkaarte erinevate koopamaalingutega ning panimegi uuesti masinale hääled sisse. Ennem kui Vahemere poole sõitma hakkasime, käisime veel Montignaci Essost läbi. Sealne omanikust vanamees imestas, et: „Oooo, Estonie!“. Et temal polegi veel kunagi ühtegi Eestist pärit autot tankimas käinud. Uuris, et palju siis sinna Estoniisse ka maad võiks olla ja kui ma ütsin, et no nii nibin-nabin 2500 km, siis tuli „vau“ ära. Panin tähele, et vanamees rääkis sellise huvitava aktsendiga, veidi puisem ja rohkem põrisev prantsuse keel. Eks me muidugi olime juba jõudnud üsna lõunasse kah. Kunagistest keeletundidest on meelde jäänud, et mida Provence’i ja Cote d’Azuri poole jõuame, seda rohkem „r“-täht põrisema hakkab. On see ju tavakeeles selline kurguhäälik, ehe lõunaprantslane aga pidavat „r“-i välja hääldama nagu eestlane.
Jätsime Montignaci selja taha ja liuglesime läbi Dordogne’i departemangu ikka lõuna poole. 
Väga maalilised vaated jäid teele, sest piirkond on üsna mägine ja suuri linnu palju pole. Samuti oli liiklus suhteliselt hõre, kuigi kiirteedest sai eemale hoitud. Nii saimegi nautida rahulikus tempos vahvaid väikelinnu, mägede serpentiine ning kaunist loodust. Tee ääres laiusid mitmes kohas ka suured õuna- ja pirniaiad ning kuigi meil see plaan pidevalt meeles mõlkus, siis raksu ikkagi ei läinud. Kaalusime poolt ja vastuargumente ning üks vastuargument (kuri prantsuse talunik soolapüssiga meid sihtimas) sai määravaks.
Et aga kohalikku kraami vastu meil huvi oli, astusime läbi ühest piirkonna talunike turukauplusest. Müüdi seal igatsugu delikatesse, veine, oliivi- jms õlisid, kompotte, marineeritud esemeid, juustu, vorsti, lihatooteid jne. Et klientidel ikka isu tekiks, siis anti mingeid asju ka maitsta. Ja selline reklaam töötas - niipea kui tükike foie gras’d meie maitsmismeeltesse jõudis, olime ära ostetud. Kui selle maitse kohta öelda jumalik, siis on see ka suhteliselt tagasihoidlik hinnang. Selline hõrk ja õrn maitse, milles oli tohutult erinevaid 
varjundeid. Täiesti põhjendatult peetakse seda üheks delikatesside delikatessiks ning seda hoolimata üsna jõhkrast valmistusviisist. Me pidime seda veel saama! Vaatamata üsnagi rasvasest hinnast, ostsime seda hanemaksa pasteeti ka koju kaasa. See oli konserveeritud nii, et talus ka soojas hoidmist. Lisaks sellele rändasid meie ostukorvi veel erinevad pardist ja pardimaksast tehtud tooted, väike pudel kohalikku valget veini ja foie gras/juustu giljotiin (selline edev marmorist riistapuu). Ostmata 
jäid aga trühvlid – lihtsalt ei täind ühe trühvli eest 100-t EEKu välja käia. Me polnud ka kindlad, et me sellega midagi tarka teha oskame, sest trühvel käib ju peamiselt maitsestamiseks, niisama seda ei sööda.
Sealt edasi tuli jälle hulgaliselt väikelinnu ja maalilisi vaateid. Ühe sellise linnakese pagariärist hankisime endale lõunasnäkid. Mõned quiche’id ja croissantid ning need said manustatud teeäärses puhkekohas. Nagu mainitud sõitis mööda seda teed suhteliselt vähe autosid, mistõttu olid teeäärsed puhkekohad inimtühjad ja nii saime valida endale sobiva vaatega laua ja tundsime end hästi.
Pärast seda jäid rahulikud teed peagi selja taha. Hakkasime lähenema Millau linnakesele. Ega
selles linnakeses midagi väga erilist polekski, kui selle juurest ei läheks mööda üht viimase aja insenerimõtte üht suurimat saavutust – Millau viadukti. Millau linn asub strateegilise koha peal. Sealtkaudu on pariislased ja tegelikult ka paljud Põhja-Eurooplased sõitnud aastakümneid Vahemere äärde ning Hispaaniasse/Portugali. Millau suunas tuli mõlemast suunast ka kiirtee, kuid kuna linn asus sügaval Tarni jõe orus, siis siin läks hoog alati maha ja tekkisid tohutud ummikud. Linnulennult mõõdetuna mõne kilomeetri läbimine võttis aega 1-1,5 tundi (juulis-augustis isegi 4-5 tundi), sest kõigepealt tuli sõita alla orgu, läbida linn ja siis uuesti orust välja. Ja alternatiive sellele teekonnale sisuliselt polnud.
Nii küpseski plaan ehitada tohutult võimas viadukt, mis viiks peamise liiklusvoolu linnast kaugelt ja kõrgelt mööda. Meie silme ette sattus see väike (no tegelikult ikka päris suur) maailmaime juba kaugel. Kuna tahtsime silda lähemalt näha, katsuda ja pilti teha, siis otsustasime sõita alla linnakesse ja silla külastuskeskuse juurde. Kõrvalmärkusena mainin ära, et oli läinud palavaks – temperatuuri näidik näitas autos välistemperatuuriks 36°C. Konditsioneeritud autost välja astudes saime nagu malakaga vastu nägu – selline tunne oli, nagu poleks väljas üldse õhku. Aga sellega harjus kiirelt, oli küll raskem ringi lipata, kuid üldiselt meile ikka kuumus meeldib. Külastuskeskusest midagi tarka ei leidnud, kuid sealt veidi edasi sõites leidsime koha, kust õnnestus viadukt ka täies ilus piltidele saada. Nii suure panoraami jonksu saamine vajas kõvasti pingutust nii piltide tegemisel kui kodus kokkupanemisel, kuid lõppresultaat tuli päris hea – panoraam kuuest kaadrist!
Et anda veidi aimu, kui võimsa ehitisega tegu on, siis mõned arvud. Millau viadukt on maailma kõrgeim sõidetav silt – kõrgeima masti kõrgus on 343 meetrit, ületades sellega Eiffeli torni kõrgust ja jäädes vaid napilt alla Empire State Buildingule. Teise rekordi purustas Millau veel – kõige kõrgem sillal asuv autotee maailmas (270m). Maksis see 2,5 km pikkune monstrum 6 miljardit EEK ja valmis aastal 2004.
Pildid tehtud ja vaatamised vaadatud, sõitsime läbi linna tagasi ning ületasime ka silla enda. Tegemist oli küll maksulise ületusega, kuid võtsime seda kui piletit vaatamisväärsuse vaatamise eest. Tuleb tunnistada, et kõrvalt vaadates oli vaatepilt palju võimsam kui üle sõites. Jah, oli küll suur ja kõrge sild, kuid seda ei olnud selle peal sõites nii hästi võimalik hoomata. Auto aknast sai tehtud ka mõned ülesvõtted, mis muide pidi olema üsna tavaline praktika – sellepärast alandati sillal isegi kiirust 130 km/h (tavaline kiirtee kiirus) pealt 110 km/h peale. Sillast üle sõitmiseks kulusid mõned loetud minutid, seega efekt, mille sild oli andnud, oli ikka päris võimas. Tänu sellele sillale võib teoorias jõuda Pariisist 6-7 tunnise autosõiduga Vahemere äärde.
Sillast üle saades vajutasime gaasipedaali põhja ning peagi olimegi Montpellier (loe: monpeljee, oksitaani: Montpelhièr) nimelise kuurortlinna külje all. Me päris linna ei tahtnud pidama jääda, sest eesmärk oli ööbima jääda võimalikult mere lähedale ja seetõttu vaatasime peamiselt mereäärseid kämpinguid. Silma jäi La Grande Motte’i nimeline ala, mis sobis meile ideaalselt. Veidi linnast eemal, samas üsna hea ühendus kiirteedega (plaan oli sellest kohast baas teha, kust siis päeval teeme väljasõite) ning kohe mere ääres. Ümbrus oli selline mõnusalt vahemereline – soe ilm, puude vahelt sillerdav meri ja tiigid-tammid iga natukese aja tagant. Tegelikult on see piirkond lisaks suvituspiirkonnale ka osati rahvuspark ja veelindude ala. See oli teine motivaator, miks me just siia kanti tahtsime ööbima jääda. Äkki õnnestub flamingo või muu taoline eestlasele eksootiline lind kaadrisse saada.
Navi abil leidsime sellise kämpingu nagu „Domaine du Boucanet“, mille asukoht oli ideaalne. Oma ranna ja kõigi mugavustega ülisuur 4-tärni kämping. Eks kõigel sellel oli ka oma hind ja se
e ei olnud mitte tagasihoidlik. 39€ öö kohta on telgiplatsi eest üsna mahlane tasu, kuid arvestades asukohta, olime nõus. Oleks me mõned päevad hiljem siia jõudnud, oleksime vähem maksnud, sest 29/08 lõppes kõrghooaeg ja hinnad langesid oluliselt. Tegelikult (hoolimata sellest, et hind oli soolane kui Vahemere vesi) see koha saamine väga lihtne ei olnudki, administraator alguses otsis pikalt ja siis leidis 2-3 telkimisplatsi, mille vahel lubas meil valida. Võtsime kohe ranna äärde, kõige esimesse ritta. Esialgu maksime 2 öö eest, kuid hiljem võtsime veel mõned ööd juurde. Maksime ette ära seetõttu, et ei tahtnud passi tagatiseks jätta.
Väravapult käes, vurasime kiirelt kämpingukaardile joonistatud rasvast risti otsima. Plats oli suur ning liivane – sinna mahtunuks nii telk kui auto, kuid igaks juhuks ei hakanud auto rattaid pehme liiva sisse ajama. Jätsime selle tänava äärde ja nii saime tegelikult üsna privaatse paiga – kolmest küljest kõrge hekk ja ühes küljes siis auto. Kiirelt ajasime oma majakese püsti ja siis kohe randa, vette. Mauh! Väga mõnus oli. Vesi oli väga soe, õhk oli veel soojem, puhus mõnus briis. Nagu filmis! Seal lainetes loksudes leidsime koha, kuhu meri tõi lainetega suuri merekarpe. No ikka selliseid korralikke. See leid tekitas meis nende korjamise hasardi ja mõne päeva pärast sellest kohast lahkudes oli meil karpe päris korralik kotitäis. Kui päike loojuma hakkas, olime lõpuks nõus ka rannast ära minema. Olime oma kämpinguvalikuga selgelt rahul.Et õhtu oleks lõbusam, otsustasime ära käia poes. Selleks tuli sõita 8 kilti ning tasuks sõidu eest oli info, et poed suleti 20 minutit ennem meie päralejõudmist. #¤&¤$%‽! Natuke leevendas meie masendust asjaolu, et nägime lendamas flamingosid. Järelikult on meil võimalus siit mingit pilti saada! Kämpingusse tagasi jõudes võtsime kämpingu restost kaasa paar pitsat (muide käsitöö, puuküttega ahjus küpsetet) ning ühe jääkülma (!?) punase veini. Ei saanudki aru, et mis teema selle punase veiniga oli – tegemist oli tavalise Merlotga ja seda hoiti külmkapis?? Igatahes juua ta kõlbas ning kulus marjaks pizza kõrvale ära. Täis kõht ja väike õhtunaps lõid väga hea tuju. Käisime veel rannas jalutamas ja ujumas, õhtu lõpetasime kaarte mängides. Väga sündmusterohke päev oli olnud.
Kassas pakuti 2 varianti – inglise keelne tuur, mis algab 3 tunni pärast või siis prantsuse keelne tuur, mis algab 40 minuti pärast. Võtsime viimase, olime juba veendumusel, et giidide jutust saab enamuse aru, kuna nad räägivad ilmekalt, kõva häälega ja suhteliselt rahulikus tempos (no et lapsed ka aru saaksid). Kolme tundi niisama ei viitsinud küll kudeda. Prantsuse keelsed tuurid toimuvad muide iga 10 minuti tagant.
Pilet käes, viuh tagasi. Nüüd oli juba rahvast rohkem, kuid ka mitte väga palju. Grupid, mis iga natukese aja tagant sisse läksid olid sellised 15-20 pealised, seega mitte väga suured. Presenteeritakse seal kaht saali, kus on enamus maalidest ja kus on ka kõige suuremad maalid.
Nüüd aga veidi Lascaux’st (loe:laskoost) ning selle avastamisloost.
Avastamine oli üks paras juhuste kokkusattumus. Ühel 1940. aasta septembrikuu päeval olid 4 poisiklutti mägedes hulkumas, nendega oli kaasas ühe kluti koer. Ühel hetkel oli koer
kadunud ja poiste vilistamise peale enam kohale ei jooksnud. Vaikse haukumise järgi tuvastati, et ta oli kukkunud ühte mäe sees olevasse auku ning ei saanud enam välja. Kuna ei olnud võimalik aimata, et kui suur ja sügav see koobas on, siis mindi koju ära ja tuldi järgmisel päeval tagasi redeli, köie ja lambiga. Koopas lambi süütamisel avanes poistele see tohutu, ürgne, värviline maaligalerii. Pullid, hobused, inimesed jne. Kamp leppis kokku, et see koobas ja selle asukoht jääb igavesti nende saladuseks ning sellest ei räägita mitte kellelegi. 2 päeva hiljem ronis koopasse esimene täiskasvanutest koosnev ekspeditsioon ja mõned päevad hiljem juba tuntud ajaloolastest koosnev grupp. 
Oli selge, et Lascaux näol on tegemist kõigi aegade kõige olulisema ja suurima leiuga koopamaalide kui eelajaloolise kunsti ajaloos. Kuni tänaseni ei ole seda suudetud üle trumbata.1948 sai Lascaux’st juba turistidele avatud paik, kuid seda vaid suhteliselt lühikeseks ajaks. Kuigi külastajate arv päevas ei ületanud 1200 inimest, siis aastaks 1955 oli seis selline, et inimeste poolt väljahingatav CO2 oli füüsiliselt hakanud maale hävitama. Asi läks aasta-aastalt hullemaks ning selleks, et seda rahvuslikku aaret säästa, otsustati Lascaux aastal 1963 sulgeda. Pärast seda suudeti tekitatud kahju heastada ja maalid esialgsel kujul taastada. Selles ajast saadik on need koopa 6 saali – Suur Pullide Hall, Külgmine läbipääs, Surnud Mehe šaht, Graveeringute Kamber, Värvitud Galerii ja Kaslaste Kamber – pidevalt jälgimise all ja külastajatele suletud. Sellegipoolest läks aastal 1988 asi jälle veidi käest ära ja koobast ründas seenhaigus. Sellest ei ole siiani jagu saadud ning 2008 läks asi nii hulluks, et isegi teadlastel keelati mõnda aega koopasse sisenemine. Vahepeal käis nädalas seal ainult 1 inimene ja seda ka 20-ks minutiks, et kontrollida arenguid. Tänaseks on seen kontrolli alla saadud, kuid mitmed maalid on kahjustatud. Ja sellest on paganama kahju.
Aga mida me siis vaatama läksime kui koopasse inimesi ei lubata? Läksime vaatama Lascaux II koopaid. Kuna tegemist on unikaalse ajaloomälestisega, siis otsustas Prantsuse valitsus, et ehitab kahest suurest saalist koopia originaalide asukohast ca 300m kaugusele. Ja mitte niisama koopia vaid täiusliku koopia. Ehitusega alustati aastal 1973 ja aega võttis see kokku 10 aastat. Kopeeriti nende kahe saali iga kumerus, iga lohk, iga viimnegi detail piinliku täpsusega. Eksimine ja vahe originaaliga on väidetavalt maksimaalselt 5 mm, seega tegu on tõepoolest autentse koopiaga. Joonistused manati seintele täpselt nii nagu kromanjoonlased seda kunagi tegid – värv võeti suhu ning siis käega kuju vormides, puhuti värv seintele. Ehk siis külastajatele anti võimalus tunda seda, mida tundsid need neli poissi kui nad esimest korda seda koobast külastasid. Ning see on minu arust vägagi tänuväärne – mis siis, et koopia, elamus oli võimas.Pilti seal kahjuks sees teha ei tohi, seega kasutan siinjuures vabalt kättesaadavaid fotosid. Mis nende kaljujooniste juures veel tähelepanuväärne on, on see, et joonistustel on hea perspektiivitunne ning samuti proportsioonitunnetus. Seega võib julgelt väita, et koopamaalide tegijad olid oma aja
kohta väga head kunstnikud. Näiteks suutsid nad pildi kujule valada hobuseid liikumises, inimesi neid küttimas ning kuna osad pildid kajastasid järjestikulisi tegevusi, siis võib jooniseid pidada ka esimeseks multifilmiks/koomiksiks. Ühel maalingul on näiteks ristised loomade tagajalad maalitud niivõrd hea perspektiivitunnetusega, et alles 15. sajandi maalidel jõuti taas samale tasemele.Lisaks sellele oli võimalik seintelt leida mingeid kummalisi märke, mille sisu kahjuks pole tänaseni suudetud dešifreerida. Teooriaid on palju – alates tulnukate keelest kuni loomapüüdmise joonisteni, kuid selge on see, et selgust pole. Lisaks nendele märkidele oli arvukate piltide seas ka joonistus ühest väljamõeldud loomast, mis on tegelikult tähelepanuväärsem seik kui esmapilgul arvata võiks. See näitab 17 000 aastat tagasi elanud inimeste kujutlusvõime arengut ning looja soovi pakkuda oma vaatajatele midagi rabavat.
Huvitav kas see ka õnnestus? Tegelikult ei olda ka päris kindlad, et miks neid maalinguid üleüldse tehti. Need ei ole ju niisama sirgeldused vaid tõsised kunstiteosed. Võimalik, et tegu oli mingi ürgaegse pühamuga, ei tea.Veidi fakte kah – kokku on Lascaux originaalkoopas ca 2000 joonistust, mida võib jagada kolme kategooriasse: inimesed, loomad, abstraktsed märgid. Maalidel ei ole kujutatud tolleaegset maastikku või siis kasvanud taimi. Ainult elusolendid ja märgid. Loomadest domineerivad hobused (364 maalingut), kuid palju on ka kariloomi ja piisoneid. Huvitaval kombel ei ole ühtegi pilti põhjapõdrast, mis oli tollaste inimeste põhitoidus.
Kõige kuulsamad on muidugi Suure Pullide Halli pullid, millest suurim on võimsad 5,2 meetrit pikk. Tegemist on suurima kaljujoonisega maailmas.
Kui nüüd kokku võtta, siis giid rääkis väga huvitavalt ning maalingud jätsid meile mõlemale väga sügava mulje. Selline otselink seitsmeteisttuhande aasta taha ja veel nii vaimustaval tasemel kunst on tegelikult hämmastavad. See on hea näide, et inimesed on alati püüelnud millegi kaunima ja kõrgema poole kui lihtsalt kõhu täis saamine ja hinge sees hoidmine. Need koopamaalingud on minu arust üks oluline kivi inimkonna vundamendist – üks killuke saavutusest, mis tegi inimesest inimese. Kel võimalus on, soovitan kindlasti Lascaux II koobastes ära käia, see on seda väärt.
Tuur tehtud ostsime suvenirkast kaasa posu postkaarte erinevate koopamaalingutega ning panimegi uuesti masinale hääled sisse. Ennem kui Vahemere poole sõitma hakkasime, käisime veel Montignaci Essost läbi. Sealne omanikust vanamees imestas, et: „Oooo, Estonie!“. Et temal polegi veel kunagi ühtegi Eestist pärit autot tankimas käinud. Uuris, et palju siis sinna Estoniisse ka maad võiks olla ja kui ma ütsin, et no nii nibin-nabin 2500 km, siis tuli „vau“ ära. Panin tähele, et vanamees rääkis sellise huvitava aktsendiga, veidi puisem ja rohkem põrisev prantsuse keel. Eks me muidugi olime juba jõudnud üsna lõunasse kah. Kunagistest keeletundidest on meelde jäänud, et mida Provence’i ja Cote d’Azuri poole jõuame, seda rohkem „r“-täht põrisema hakkab. On see ju tavakeeles selline kurguhäälik, ehe lõunaprantslane aga pidavat „r“-i välja hääldama nagu eestlane.
Jätsime Montignaci selja taha ja liuglesime läbi Dordogne’i departemangu ikka lõuna poole. 
Väga maalilised vaated jäid teele, sest piirkond on üsna mägine ja suuri linnu palju pole. Samuti oli liiklus suhteliselt hõre, kuigi kiirteedest sai eemale hoitud. Nii saimegi nautida rahulikus tempos vahvaid väikelinnu, mägede serpentiine ning kaunist loodust. Tee ääres laiusid mitmes kohas ka suured õuna- ja pirniaiad ning kuigi meil see plaan pidevalt meeles mõlkus, siis raksu ikkagi ei läinud. Kaalusime poolt ja vastuargumente ning üks vastuargument (kuri prantsuse talunik soolapüssiga meid sihtimas) sai määravaks.
Et aga kohalikku kraami vastu meil huvi oli, astusime läbi ühest piirkonna talunike turukauplusest. Müüdi seal igatsugu delikatesse, veine, oliivi- jms õlisid, kompotte, marineeritud esemeid, juustu, vorsti, lihatooteid jne. Et klientidel ikka isu tekiks, siis anti mingeid asju ka maitsta. Ja selline reklaam töötas - niipea kui tükike foie gras’d meie maitsmismeeltesse jõudis, olime ära ostetud. Kui selle maitse kohta öelda jumalik, siis on see ka suhteliselt tagasihoidlik hinnang. Selline hõrk ja õrn maitse, milles oli tohutult erinevaid 
varjundeid. Täiesti põhjendatult peetakse seda üheks delikatesside delikatessiks ning seda hoolimata üsna jõhkrast valmistusviisist. Me pidime seda veel saama! Vaatamata üsnagi rasvasest hinnast, ostsime seda hanemaksa pasteeti ka koju kaasa. See oli konserveeritud nii, et talus ka soojas hoidmist. Lisaks sellele rändasid meie ostukorvi veel erinevad pardist ja pardimaksast tehtud tooted, väike pudel kohalikku valget veini ja foie gras/juustu giljotiin (selline edev marmorist riistapuu). Ostmata 
jäid aga trühvlid – lihtsalt ei täind ühe trühvli eest 100-t EEKu välja käia. Me polnud ka kindlad, et me sellega midagi tarka teha oskame, sest trühvel käib ju peamiselt maitsestamiseks, niisama seda ei sööda.Sealt edasi tuli jälle hulgaliselt väikelinnu ja maalilisi vaateid. Ühe sellise linnakese pagariärist hankisime endale lõunasnäkid. Mõned quiche’id ja croissantid ning need said manustatud teeäärses puhkekohas. Nagu mainitud sõitis mööda seda teed suhteliselt vähe autosid, mistõttu olid teeäärsed puhkekohad inimtühjad ja nii saime valida endale sobiva vaatega laua ja tundsime end hästi.
Pärast seda jäid rahulikud teed peagi selja taha. Hakkasime lähenema Millau linnakesele. Ega
selles linnakeses midagi väga erilist polekski, kui selle juurest ei läheks mööda üht viimase aja insenerimõtte üht suurimat saavutust – Millau viadukti. Millau linn asub strateegilise koha peal. Sealtkaudu on pariislased ja tegelikult ka paljud Põhja-Eurooplased sõitnud aastakümneid Vahemere äärde ning Hispaaniasse/Portugali. Millau suunas tuli mõlemast suunast ka kiirtee, kuid kuna linn asus sügaval Tarni jõe orus, siis siin läks hoog alati maha ja tekkisid tohutud ummikud. Linnulennult mõõdetuna mõne kilomeetri läbimine võttis aega 1-1,5 tundi (juulis-augustis isegi 4-5 tundi), sest kõigepealt tuli sõita alla orgu, läbida linn ja siis uuesti orust välja. Ja alternatiive sellele teekonnale sisuliselt polnud.Nii küpseski plaan ehitada tohutult võimas viadukt, mis viiks peamise liiklusvoolu linnast kaugelt ja kõrgelt mööda. Meie silme ette sattus see väike (no tegelikult ikka päris suur) maailmaime juba kaugel. Kuna tahtsime silda lähemalt näha, katsuda ja pilti teha, siis otsustasime sõita alla linnakesse ja silla külastuskeskuse juurde. Kõrvalmärkusena mainin ära, et oli läinud palavaks – temperatuuri näidik näitas autos välistemperatuuriks 36°C. Konditsioneeritud autost välja astudes saime nagu malakaga vastu nägu – selline tunne oli, nagu poleks väljas üldse õhku. Aga sellega harjus kiirelt, oli küll raskem ringi lipata, kuid üldiselt meile ikka kuumus meeldib. Külastuskeskusest midagi tarka ei leidnud, kuid sealt veidi edasi sõites leidsime koha, kust õnnestus viadukt ka täies ilus piltidele saada. Nii suure panoraami jonksu saamine vajas kõvasti pingutust nii piltide tegemisel kui kodus kokkupanemisel, kuid lõppresultaat tuli päris hea – panoraam kuuest kaadrist!
Et anda veidi aimu, kui võimsa ehitisega tegu on, siis mõned arvud. Millau viadukt on maailma kõrgeim sõidetav silt – kõrgeima masti kõrgus on 343 meetrit, ületades sellega Eiffeli torni kõrgust ja jäädes vaid napilt alla Empire State Buildingule. Teise rekordi purustas Millau veel – kõige kõrgem sillal asuv autotee maailmas (270m). Maksis see 2,5 km pikkune monstrum 6 miljardit EEK ja valmis aastal 2004.
Pildid tehtud ja vaatamised vaadatud, sõitsime läbi linna tagasi ning ületasime ka silla enda. Tegemist oli küll maksulise ületusega, kuid võtsime seda kui piletit vaatamisväärsuse vaatamise eest. Tuleb tunnistada, et kõrvalt vaadates oli vaatepilt palju võimsam kui üle sõites. Jah, oli küll suur ja kõrge sild, kuid seda ei olnud selle peal sõites nii hästi võimalik hoomata. Auto aknast sai tehtud ka mõned ülesvõtted, mis muide pidi olema üsna tavaline praktika – sellepärast alandati sillal isegi kiirust 130 km/h (tavaline kiirtee kiirus) pealt 110 km/h peale. Sillast üle sõitmiseks kulusid mõned loetud minutid, seega efekt, mille sild oli andnud, oli ikka päris võimas. Tänu sellele sillale võib teoorias jõuda Pariisist 6-7 tunnise autosõiduga Vahemere äärde.Sillast üle saades vajutasime gaasipedaali põhja ning peagi olimegi Montpellier (loe: monpeljee, oksitaani: Montpelhièr) nimelise kuurortlinna külje all. Me päris linna ei tahtnud pidama jääda, sest eesmärk oli ööbima jääda võimalikult mere lähedale ja seetõttu vaatasime peamiselt mereäärseid kämpinguid. Silma jäi La Grande Motte’i nimeline ala, mis sobis meile ideaalselt. Veidi linnast eemal, samas üsna hea ühendus kiirteedega (plaan oli sellest kohast baas teha, kust siis päeval teeme väljasõite) ning kohe mere ääres. Ümbrus oli selline mõnusalt vahemereline – soe ilm, puude vahelt sillerdav meri ja tiigid-tammid iga natukese aja tagant. Tegelikult on see piirkond lisaks suvituspiirkonnale ka osati rahvuspark ja veelindude ala. See oli teine motivaator, miks me just siia kanti tahtsime ööbima jääda. Äkki õnnestub flamingo või muu taoline eestlasele eksootiline lind kaadrisse saada.
Navi abil leidsime sellise kämpingu nagu „Domaine du Boucanet“, mille asukoht oli ideaalne. Oma ranna ja kõigi mugavustega ülisuur 4-tärni kämping. Eks kõigel sellel oli ka oma hind ja se
e ei olnud mitte tagasihoidlik. 39€ öö kohta on telgiplatsi eest üsna mahlane tasu, kuid arvestades asukohta, olime nõus. Oleks me mõned päevad hiljem siia jõudnud, oleksime vähem maksnud, sest 29/08 lõppes kõrghooaeg ja hinnad langesid oluliselt. Tegelikult (hoolimata sellest, et hind oli soolane kui Vahemere vesi) see koha saamine väga lihtne ei olnudki, administraator alguses otsis pikalt ja siis leidis 2-3 telkimisplatsi, mille vahel lubas meil valida. Võtsime kohe ranna äärde, kõige esimesse ritta. Esialgu maksime 2 öö eest, kuid hiljem võtsime veel mõned ööd juurde. Maksime ette ära seetõttu, et ei tahtnud passi tagatiseks jätta.Väravapult käes, vurasime kiirelt kämpingukaardile joonistatud rasvast risti otsima. Plats oli suur ning liivane – sinna mahtunuks nii telk kui auto, kuid igaks juhuks ei hakanud auto rattaid pehme liiva sisse ajama. Jätsime selle tänava äärde ja nii saime tegelikult üsna privaatse paiga – kolmest küljest kõrge hekk ja ühes küljes siis auto. Kiirelt ajasime oma majakese püsti ja siis kohe randa, vette. Mauh! Väga mõnus oli. Vesi oli väga soe, õhk oli veel soojem, puhus mõnus briis. Nagu filmis! Seal lainetes loksudes leidsime koha, kuhu meri tõi lainetega suuri merekarpe. No ikka selliseid korralikke. See leid tekitas meis nende korjamise hasardi ja mõne päeva pärast sellest kohast lahkudes oli meil karpe päris korralik kotitäis. Kui päike loojuma hakkas, olime lõpuks nõus ka rannast ära minema. Olime oma kämpinguvalikuga selgelt rahul.Et õhtu oleks lõbusam, otsustasime ära käia poes. Selleks tuli sõita 8 kilti ning tasuks sõidu eest oli info, et poed suleti 20 minutit ennem meie päralejõudmist. #¤&¤$%‽! Natuke leevendas meie masendust asjaolu, et nägime lendamas flamingosid. Järelikult on meil võimalus siit mingit pilti saada! Kämpingusse tagasi jõudes võtsime kämpingu restost kaasa paar pitsat (muide käsitöö, puuküttega ahjus küpsetet) ning ühe jääkülma (!?) punase veini. Ei saanudki aru, et mis teema selle punase veiniga oli – tegemist oli tavalise Merlotga ja seda hoiti külmkapis?? Igatahes juua ta kõlbas ning kulus marjaks pizza kõrvale ära. Täis kõht ja väike õhtunaps lõid väga hea tuju. Käisime veel rannas jalutamas ja ujumas, õhtu lõpetasime kaarte mängides. Väga sündmusterohke päev oli olnud.
0 kommentaari:
Post a Comment