16/08 - Rootsi, Taani, Saksamaa

Hommik algas paar tundi ennem Stockholmi saabumist. Öö oli olnud väga rahulik ning seekord isegi ei ärganud Marienhamnis peatumise peale üles. Tavaliselt röögatab kajutikõlar 3-4 paiku öösel kolmes keeles, et oleme jõudnud Ahvenamaale. Võin öelda, et see pole just kõige meeldivam. Seekord ei pannud nagu tähele, et keegi oleks midagi teadustanud.
Kuna meil kuhugi otseselt kiirelt polnud, siis sõime rahulikult hommikust ja vedelesime koikus seni kuni laev juba otsi kai külge sidus. Laevalt mahasõit läks kiirelt ning peagi vurasimegi pooltühjadel pühapäevahommikustel Rootsi pealinna tänavatel.
Nüüd oleks vist õige aeg tutvustada üht uut vidinat, mis pidi meie rändamist mugavamaks tegema. Selleks vidinaks on Garmini navi (1390T) ja kui nüüd mõelda kogu selle reisi peale, siis tegemist oli asendamatu abivahendiga. Siiani on kõik autoreisid käinud nõnna, et pidevalt on näpuga paberkaardil järge aetud ja loodetud, et sai õigest kohast ära keeratud. Ning kui siiski ei läinud nii hästi, siis proovitud pimesi ära aimata, et kui me pole punktis B, siis kus me oleme? (Suur)linnade puhul oli vanasti taktika alati selline, et sõitsime ära kesklinna ja sealt siis hakkasime edasi navigeerima. See kõik võttis aega, loomulikult närve (sest kaardilugeja jäi ju alati süüdi, isegi kui ise valesti sõitsid) ja veelkord aega.
Seekord siis otsustasime, et kasutame teistsugust lähenemist. Keskendume reisimise ajal sellele, mida teha soovime, mitte sellele, et peame pidevalt aimama, et kas oleme ikka õigel teel. Seks puhuks saigi Garmini navi ostetud, kuna nende Euroopa kaardile ja tegelikult ka ülitäpsele Eesti kaardile (Eomapi oma) ei ole tänasel päeval vastast. Ennem sõidu algust salvestasin seadmesse enamuse nendest vaatamisväärsustest, mida plaan külastada oli, mis tähendas seda, et sihtkoha leidmine oli alati paari puute kaugusel. Ning kui õigest teeotsast mööda paned, siis navi arvutab kiirelt uue teekonna, seega aja kokkuhoid oli tegelikult meeletu. Lisaks muidugi võimalused, et sind juhatatakse lähima bensukani, hotellini, kaubakeskuseni, parklani jne. Abiks oli navi ka linnades kolamiseks, kuna sellel on olemas ka jalutusrežiim. Paberkaart on hea üldpildi saamiseks, kuid täpse teekonna paneb paika Garmin.
See seade tegelikult andis meile juurde ka liikumisvabadust. Kui tekkis mingi uitidee kuhugi küla vahele/mägedesse vms sisse keerata, siis uitamise lõppedes juhatati meid kõige otsemat teed pidi õigesse suunda tagasi. Asendamatu oli navi muidugi linnades - ei pidanud ekslema tiheda liiklusega kitsastel tänavatel ja seisma samas ummikus mitu korda. Alati oli teada, et kuhu minna ning see tegi sõitmise võõras kohas suhteliselt pingevabaks. Ehk siis tänapäeval on navi ühe automatkaja asendamatu kaaslane. Aga aitab reklaamtekstist, kuigi sellel vidinal oli positiivseid ja kasulikke omadusi veel ja veel.
Laevalt maha sõites sai manatud navi kaardile tee Helsingborgi sadamasse ja peagi sai gaas põhja surutud (muidugi kiiruspiiranguid arvestades :P). Tee läbi Rootsi oli igav ja mugav. Peatutud sai vaid tankimiseks, paariks söögipeatuseks ning jala sirutamiseks. Enamus teest oli kaherealine, kus liiklus väga hõre. Tee lookles peamiselt läbi metsade ja kaljude ning seetõttu nägime nii põtru, kitsi kui ka kotkaid. Tihti tekkis mõte, et peaks kinni ja keeraks metsa vahele, sest fotohuvilisele oli siin magusaid pildipaiku päris palju. Eriti just lõuna-Rootsis.
Paarsada kilomeetrit ennem Helsingborgi äratas uimasevõitu sõidust üsna konkreetselt üles teel toimunud autoõnnetus. Üks pensionäripaar oli oma Volvo parkinud teepiiretesse ja nii õnnetult, et neid tuli sealt välja lõigata. Inimestega tundus olevat kõik korras, kuid auto oli üsna sodi ja see tekitas teele kilomeetrite pikkuse ummiku. Õnneks oli see kõik vastassuunas, mistõttu meie sõitu see ei seganud. Sellised asjad tuletavad meelde, et ettevaatlik tuleb olla ka siis kui tee on sile, sõidurajad eraldatud ja liiklust vähe. Kiirused on ju suhteliselt suured – sõidetud sai stabiilselt 110-120 km/h.
Poole viie paiku õhtul jõudsime Helsingborgi sadamasse (paremal) ning kuna meil oli pilet olemas, siis saime sõita otse praamile. Ennem kui me autost välja saime, oli laev juba otsad andnud ning uhas vaikselt Helsingøri (Taani) poole. Sõit kestis vaid 20 minutit ja selle aja jooksul jõudsime ära näha Kronborgi lossi (vt pilt allpool), mis on surematuse saavutanud tänu Shakespeare Hamletile. Helsingør on ju teosest tuntud Elsinore.
Sellise praamiületuse kasuks otsustasime seetõttu, et see tee on kõige otsem. Loomulikult võib sõita ka Malmö lähedalt üle silla, kuid see tähendaks väikese jõnksu tegemist ning seda me ei soovinud. Eesmärk oli ikkagi jõuda võimalikult kiirelt võimalikult kaugele. Ning kuna Scandlines nimeline firma pakkus väga mugavat paketti – Rootsi-Taani ja Taani-Saksamaa ühe piletiga, kuupäevad ja kellaajad vabad – siis ei mõelnud me kaua.
Taanis tegime väikese söögipeatuse ning kuna väga leiutama ei viitsinud hakata, siis sobis McDonalds kah. Seal purksi järades ja ringi vaadates tundus nagu oleksime sattunud mõnda araabiariiki. Hõlstides mehed ja peakatetega naised. Multikultuursus on lahe, kuid ainult hetkeni kui see hakkab alla suruma antud riigi enda kultuuri. Millegipärast on Euroopa õigussüsteemi ja sotsiaalpoliitika lähtekoht see, et immigrantidega sisse toodavad tavad on ülimuslikud kohalike tavade osas. Nii kaovad osadest linnadest jõulukuused (sest need võivad moslemeid solvata) ja sügavalt kristlikes maades (Poola, Itaalia) taunitakse ristide olemasolu koolis (õnneks need riigid ei pea Euroopa Komisjoni säärast arvamust miskiks). Peaks ikka ju olema nii, et külaline arvestab võõrustaja tavadega, Euroopas on see läinud kuidagi teisiti ja see tundub olevat vale tee. See on isegi tegelikult ohtlik ja hävitab vaikselt euroopalikke tavasid ja mentaliteeti. Ei ole üldse rassist, šovinist ega ka natsionalist, kuid vaadates kuidas araabiamaad ise oma kultuurikeskkonda kaitsevad (Saudi-Araabias saab naisturist ilmselt surmanuhtluse kui palja peaga ja üksi ringi käib), siis Euroopa liigne lahkus ei ole põhjendatud.
Pärast rämpstoidu tarbimist sõitsime mööda põlluvahelisi kiirteid ühe jutiga läbi Taani. Põlluvahelisi teid selles mõttes, et Taanis peale asulate ja põldude midagi silma ei hakanud. Tohutud tasandikud on kõik üles küntud ja tootma pandud ning metsa kui sellist ei eksisteerinud. Vähemalt selle 3-tunnise sõidu ajal ei trehvanud, küll aga nägime põldudel hulgaliselt metsajäneseid, kes seal mingeid viljasaaduseid tarbisid.
Kella 8 paiku olime Rødby nimelises linnas, praamijärjekorras. Esimesed muide. Laevale hakati lubama punkt kell 20.00 ning kuna päike hakkas loojuma, siis enamus sõidust läkski selle vaatamise nahka. 45 minutit ei ole ka samas väga pikk aeg millegi kasulikuga tegelemiseks. Enamus teistest reisijatest haaras sellel ajal tax-free kaupu, mis soodsate hindadega kuidagi silma ei paistnud. Mandri-Euroopasse tagasi jõudsime juba pilkases pimeduses. Lappasime veidi kaarti ja panime navisse sisse ühe mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva linnakese nime – Grömitz. Mis koha peal aga selgus – tegemist on sakslaste seas väga populaarse suvituslinnaga. Kõik hotellid, mis veel avatud olid, olid täis. Ehk siis 2 asja oli uudiseks – enamus hotellidest panevad ca 9 paiku uksed kinni (ei mingit 24h retseptsiooni) ning Põhja-Saksamaa oli väga popp suvituskoht. Lõpuks leidsime ühe hotelli, kus oli vaba tuba, kuid ilma WC-ta toa eest küsiti 95€ ja meie pidasime seda kalliks.
Ok, hotellis kohti pole. Lepime siis kämpinguga. Linna ääres oli navi järgi 5-6 kämpingut, kõigis 150-200 kohta. Aga arvake ära, kas oli kohta? Ei olnud! Kämpad olid ka kõik täis. Hinge tekkis juba väike mure, et mis pagan me nüüd teeme. Sõitsime kesklinna tagasi ja mõtlesime, et läheme ja võtame selle üheksakümneviiese toa ära, mis sa hing ikka teed. Igaks juhuks otsustasime küsida ka linna keskplatsi kõrval olevast hotellist Gosch ning ära sa märgi – oli meile tuba. Tegelikult isegi 2 tuba ning hind 80€ (tegelikult küll 40€ inimene, aga see teeb sama välja)! Ei saanud sellest hinnapoliitikast aru – kesklinnast eemal toapugerik ilma wc-ta 95€, keskplatsi ääres oleva hotelli 2-toaline kõigi mugavustega apartement 80€. No ju siis pidi nii olema. Lootsime küll veel soodsamat hinda, kuid pärast pikka otsimist ei olnud see enam oluline. Hotell oli vägev vanaaegne hoone, antiikse sisustuse ja kõrgete lagedega. Kuna söögikohad olid juba ammu suletud (sest ega siis inimesed ei pea pimedal ajal ometigi tööd tegema), siis sõime ära Rootsist kaasa ostetud söökide jäägid ning peagi kustus ka meie toas tuli.

0 kommentaari: