Uus päev, uued plaanid. Tänane plaan erines eilsest selle poolest, et otsustasime rannamõnusid nautida siis kui elu seisab e siesta ajal ning hommikul külastada lähedal asuvat Aigues-Mortes’i kindluslinna. Võtsime sellega küll riski, et keskpäeval kärsatame end ära, kuid niisama tühja ringi tatsata, kui kõik kohad kinni on, ka ei viitsinud. Et värskus sisse saada tegime küll ühe kiire supluse, kuid seekord tõesti kiire. Ennem kui ära sõitsime, pikendasime veel oma viibimist kämpingus 2 öö võrra. Me olime väga rahul oma tehtud valikuga ning ei soovinud sealt mitte kuhugi minna. Pikendamisel tekkis ainult see takistus, et kaardimaksed ei läinud läbi. Administraator siis pikendas ausõna peale ära (passi endiselt ei tahtnud anda). Oli näha, et suvi on prantslaste jaoks läbi, sest seekord enam vaba koha leidmisega raskusi polnud. Valisime meie olemasoleva koha ning kuna viimane öö langes juba kõrghooaja välisesse aega, siis saime selle ka oluliselt soodsamalt kui esimestel öödel maksime.
Aigues-Mortes (oksitaani: Aigas Mòrtas) tähendab maakeeli „Surnud veed“. Sellisel 
morbiidsel nimel on ka omad põhjused. Nimelt ümbritsevad linna tohutud lagendikud – kunagi oli seal loksunud Vahemeri. Kuna meri taandus, muutusid need lagendikud hiiglaslikeks soolaväljadeks/soolajärvedeks. Soolakaevandamine (või pigem kokku rehitsemine) toimub ka täna seal täie hooga nagu pildilt näha võib. Ühelt selliselt soolajärvelt leidsime flamingode parve ja seekord saime ka mõne hea pildi. Kummalised ja kaunid, kuid seahäälsed linnud. Neid pidi Camargue märgalal (nii neid Rhône’i jõe deltal asuvaid lagendikke nimetatakse) olema lausa 800 paari. Oli päris palju jah ning tundus, et nad eelistasid ühte konkreetset soolajärve. Mujal neid ei juhtunud nägema. Ilmselt meeldisid neile soolatud koorikloomad ja arvatavasti selle järve soolasisaldus oli just täpselt õige. :)
Aga nüüd Aigues-Mortes ise. (Vana)linn on täies ulatuses piiratud müüriga, mistõttu tuli autole leida sobiv kohta mõnes müüriäärses parklas. See polnudki enam nii lihtne, sest rahvast oli juba päris palju ringi uitamas ning enamus kohtadest seetõttu ära võetud. Siiski meil vedas ja leidsime parkla kus oli täpselt üks vaba koht. Ilm oli vaatamata hommikutundidele juba paganama palav – temperatuuri 35 kraadi ja see tõusis pidevalt. Taevas oli täiesti pilvevaba. Konditsioneeritud autost välja astumine oli nagu saunalavale minek. Ei, me endiselt ei kurda. Lihtsalt nendime fakti.
Surnud Vete nimeline linn loodi roomlaste poolt ca 100 aastat ennem Kristuse sündi, kuid üle 1000 aasta oli tegu suhteliselt vähetähtsa paigaga. Alles 13.-l sajandil muutus linn tähtsaks,
sest tegu oli tollel ajal Prantsusmaa ainukese sadamaga Vahemere ääres. Seda kasutati näiteks 7. ja 8. Ristiretke puhul alguspunktina ning loomulikult sai sadamast kõva maksutulude allikas, sest sealtkaudu toimus idamaade kaupade (siid, vürtsid, lukskaubad) sissevedu Prantsusmaale. Linnale hakati müüri ümber ehitama samuti 13.-l sajandil, kokku on linnamüüri pikkus tänasel päeva 1,65 kilomeetrit. Aigues-Mortes oli ka protestantide ja katoliiklaste võitluse keskmes ning kui katoliiklased oma mõju maksma panid, kasutati linnamüüris asuvaid võimsaid torne hugenottide (protestantide) vangistamiseks.
Linnaga seondub veel üks ebameeldiv lugu 19.sajandi lõpust. Nimelt toimus soolaväljadel tõsine etniline konflikt itaallaste ja prantslaste vahel. Mitmed itaalia töömehed löödi maha ning lisaks sellele oli sadu vigastatuid. Ei ole see naabrite omavaheline läbisaamine seega kusagil väga roosiline. Alati on mingid tõrvatilgad.
Tänasel päeval on linna peamiseks tuluallikaks turism ja ka soolakaevandamine. Lisaks ollakse kuulsad pullide ja Camargue tõugu hobuste aretuse poolest. Pulle kasutatakse siis loomulikult ka härjavõitluses.
Vanalinnas ringi jalutades tekkiski pigem selline tunne, et oled sattunud mõnda hispaania väikelinna. Keel oli küll prantsuse oma, kuid arhitektuur ja müüdav käsitöö vägagi hispaanialik. Ning kui minna väljapoole linnamüüri merepoolsest küljest, siis tekib hoopis selline araabiamaade tunne. Tühjalt liivaväljalt kerkib järsku kõrge linnamüür.
Ennem kohaliku kaubandusvõrgu e siis käsitööga tutvust tegemist, pidasime paslikuks teha ka väikese hommikusöögi. Appi tuli jällegi boulangerie, kust sai nii
kohvi, soolase panini, magusa flani kui ka istekoha. Suurte pingutustega läks kogu kraam ka sisse, tuli endiselt nentida, et palavus võtab söögiisu täiesti ära. Ja no palav oli – linna kitsastel tänavatel õhk ei liikunud ning päike paistis praktiliselt lagipähe. Iga koht, kus vähegi mingi vari oli, täitus üsna kiirelt inimestega, kellest osad olid näost juba sellised, et õhtuni vastu ei pea.
Vanalinna poed olid selles mõttes tänuväärsed paigad, et paljudes oli konditsioneer ja veidigi jahedam. Uudistasime
keraamikapoode (mida oli ikka väga palju), hüppasime läbi suurest maiustuste paradiisist, passisime selga erinevaid riidehilpe, näppisime suveniiripoodides kohalikku käsitööd. Nii ühest kui teisest kohast sai ka erinevaid esemeid kaasa ostetud. Tuleb aga nentida, et väga pikalt kuumal päeval ikka sopata ei viitsi. Kogu see tohutu rahvamass (kelle autod olid ummistanud kõik linnaäärsed parklad) oli kontsentreeritud paarile peatänavale ja keskplatsile, kus asusid kauplused ja 
söögikohad. Kui aga astusid mõnda kõrvaltänavasse, siis võisid täiesti vabalt olla ainus hingeline sellel uulitsal. Nii me siis ühel hetkel otsustasimegi, et aitab ostlemisest. Vaatasime üle keskplatsil asunud lihtsa kuid ilusa katedraali ning siis põikasime juba linnast välja. Et fotografeerida seda kummastavat kõrb vs linnamüür vaadet, mis meile autoteelt silma hakkas. No ikka väga vinge oli see. Kusagilt sealt müüride eest asunud tühermaalt leidis abikaasa ka väikese riidest piilupardikese, kelle ainus viga oli eelmise 
omaniku jaoks ilmselt olnud see, et ta ei teinud enam häält. Patareid olid tühjaks saanud. Muud probleemi polnud – veidi tolmune ja tumm. See tuli meiega kaasa ning läbis koju jõudes põhjalikud veeprotseduurid – pärast seda oli nagu uus. Väike trofee siis Camargue linnualalt :P
Selleks ajaks aga oli päev saanud õige hoo sisse ja kell näitas juba keskpäevatundi. Ehk siis õige aeg aktiivsem tegevus lõpetada ja aeg maha võtta. 15 minutit sõitu ja olime oma kämpingus tagasi. Rannas oli suhteliselt palju rahvast, kuid kuna ala oli piisavalt suur, siis hajus see rahvas rannaribale ilusti ära. Enamus üritas sellisel kellaajal sättida oma päikesevarjusid nii, et mitte ükski kehaosa ei oleks otsese päikesevalguse käes. Meie strateegia oli risti vastupidine. Panime linad maha ja hakkasime vaikselt ennast igast küljest praadima. Päris hullu selles mõttes ei pannud, et kasutasime ikka päikesekreemi, kuid päevitamisel tagasi ka ei hoidnud. Ikkagi viimased päevad sellel aastal päikese ja rannamõnude nautimiseks. Loomulikult sai veel aktiivselt ujutud, sorgeldatud ning ikka ja jälle rannakarpe korjatud. Kokku veetsime plaažil ligikaudu 2 tundi. Pärast dušši all soola maha pesemist arvasime, et ei saanud üldse päikest. Olgu ette ära öeldud, et õhtul arvasime teisiti.
Pärastlõuna otsustasime veeta kämpingust ligikaudu tunniajase autosõidu kaugusel asuvate roomaaegsete vaatamisväärsustega tutvudes. Esimene peatus oli Pont du Gard. Mida seal täna näha saab on väga heas seisukorras olev roomaaegne akvedukt. Samas laiemas mõttes on selle koha ajalugu palju pikem. Kui roomlased ehitasid oma silla ca 2100 aastat tagasi, siis inimasustus on selles kohas eksisteerinud juba üle 30 000 aasta. Siis oli küll kliima veel üsna põhjamaine, kuid inimese elamiseks siiski sobilik. Inimasustuste jälgi aetakse siiamaani, jõe kaldal ja lähedal asuvate mägede koopaid läbi kammides. Niiviisi on tehtud ka päris palju huvitavaid avastusi.
Nüüd aga akveduktist. Kõik sai alguse sellest, et roomlaste valitsemise ajal hakkas piirkonnas jõudsalt kasvama Nemaususe nimeline linn (tänane Nîmes). 20 000 elanikuga oli see üks Gallia suurimaid. Kuna vanal ajal tegeleti ka reaalselt mõtestatud linnaplaneerimisega, siis asus Nîmes paigas, kus olid olemas allikad ja seetõttu puhas joogivesi. Samas elanike arvu kasv tekitas vajaduse luua täiendav varustuskanal. Kõige paremaks peeti 50 km kaugusel olevaid Fontaines d'Eure nimelisi allikaid, kuid selleks, et vesi sealt kohale toimetada, oli vaja kaasata omaaegseid tippinsenere. Põhjuseid oli mitu. Esimene mure oli see, et kõrguste vahe alg ja lõpp-punkti vahel oli kõigest 12 meetrit. Seega tuli teha kõvasti ajuragistamist, et panna vesi liikuma piisava kiirusega.
Teiseks oluliseks mureks oli asjaolu, et teekonnale jäi sügav Gardoni jõe org – selle ületamiseks oli vaja ehitada suur ja võimas sild (ära arvasite – Pont du Gard). Lisaks muidugi tuli mõelda veel ka sellele, et Nemaususesse jõudev vesi oleks puhas ja värske ning et akvedukt kinni ei kasvaks. Nii ehitati akvedukt 90% ulatuses (ca 45 km) maa alla ning selle vooderdamiseks kasutati paekivi ja mörti, mis pidi vee puhastama parasiitidest ja taimed eemale hoidma. Lõplik akvedukti gradient e kalle oli 34cm kilomeetri kohta. See andis linnale vett 20 000 kuupmeetrit päevas. Ja sellest piisas. Tegelikult piisas ja jäi ülegi. Pärast selle väikese tehnilise ime valmimist (15 aastat ehitati) hakati Nemaususesse rajama purskkaeve, spasid jms ning rajati ka kanalisatsioon. See oli järjekordne nurgakivi linna arenguks ja õitsemiseks.
Pont du Gard ise ehitati valmis kolme aastaga ja selle valmistamiseks kasutati küll kive,
mörti aga üldsegi mitte. Kuni 6-tonnised kivimürakad lõigati nii täpselt mõõtu, et klappisid omavahel ideaalselt ning kivide sidumiseks kasutati ainult rauast klambreid. Kui sellise silla ehitamise ülesanne anda viimase 3 aasta jooksul ehitajaks saanud meeste kätte, siis ilmselt oleks tehnoloogia selline, kus kivid lõigatakse enam vähem mõõtu ja poolemeetrised vahed, mis tekivad, lastakse Macroflexi täis. No ja kipsplaat muidugi peale. :P Vanasti nii ei saanud. Kui midagi viltu oli või kokku kukkus, siis löödi soss-sepp lihtsalt maha.
Aga nagu nimest võib aimata (Gardi sild) ei olnud Pont du Gard mõeldud ainult vee saamiseks ühelt kaldalt teisele. Sillal on kokku 3 korrust, kus siis esimene oli kasutusel sillana ning viimane veetoruna. Ülemine korrus on 275 meetrit pikk ja kõige kõrgemas kohas on silla kõrgus 49 meetrit. Väga võimas ehitis!
1000 aastat pärast akvedukti valmimist jäeti see aga hooletusse ning niiviisi häviski see veekanal peaaegu täies ulatuses. Alles jäi vaid Pont du Gard, mida hakati kasutama tavalise sillana. 18.-l sajandil viidi läbi silla renoveerimistööd ning sellest sai juba tollel ajal üsnagi suur turismiobjekt. Sild oli ka kohustuslik külastusobjekt prantsuse müürisseppade gildi liikmetele, kes pidid ennem meistritunnistuse saamist 3 aastat Prantsusmaal ringi sõitma ja ametit õppima. Gardi suurepärane ehitustöö oli üks asi, mida tudeerimas käidi. Sellest ajast on pärit ka traditsioon, et silla sisse kraabitakse oma nimi või initsiaalid. Kuigi täna on see keelatud, siis tehakse seda endiselt. Sellest „mina olin siin“ poindist pole ma tegelikult siiani aru saanud – huvitav kas autorid arvavad, et inimesed kes nende järel vaatamisväärsusi külastavad, on jube vaimustuses, kui nad teada saavad nende varasemast külastuskäigust? Vau, Maie ja Valdur käisid siin 27.juunil 1998. See on lausa fantastiline uudis ja annab sellele roomaaegsele ehitisele ikka nii palju juurde. Maruline aplaus.
Pont du Gardi külastamise juures on positiivne see, et maksma läheb see ainult 5€ parkimistasu, monument ise on täiesti tasuta vaadata ja kõndida. Ainuke, mis oli miinuseks, oli temperatuuri suur pluss. Jälle oli kraadid vinnanud 40-st üle ja jalutamine ning turnimine oli sellise ilmaga ääretult ebamugav (st nüüd juba veidi kurdame). Vett sai joodud liitrite viisi ning osati seda ka endale krae vahele valatud, kuid leevendus oli ajutine. Kuna vaade, mis avanes oli võimas, siis jäid ilmaprobleemid tahaplaanile ning tegime päris korraliku tiiru peale. Hästi lahe oli tõmmata paralleeli paar päeva varem nähtud Millau sillaga. Mõlemad omaaegsed väikesed maailmaimed ning mõlemad tänasel päeval suhteliselt võrdväärsed vaatamisväärsused.
Kogu see silda ümbritsev ala oli selline mõnus vaba-aja veetmise koht. Palju oli kanuutajaid, päevitajaid ja lihtsalt suplejad. Tähelepanu tõmbasid endale vettehüppajad, kes pärast ennast salgavat ronimist mööda mitmemeetrist järsku kaljuseina (paljajalu muide), heitsid ennast uuesti Gardoni voogudesse tagasi. Kes oli julgem, hüppas kõrgemalt, aremad tüübid tegid hüppe juba poole maa pealt. Endalgi tekkis tahtmine proovida, kuid polnud sobivaid riideid kaasas. Nii me siis lihtsalt jalutasime kuni ühel hetkel abikaasa ütles, et tal sai just sellest kuumusest siiber ja tahaks veidi jahedamasse. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pärast külastuskeskusesse tagasi loivamist astusime sisse esimesse konditsioneeritud suveniiripoodi. Ja hästi tegime, sest nii sai paari ehteostuga korvatud juba üle nädala viibinud pulma aastapäeva kink :) Kui ostud välja valitud, siis tegime veel mõnda aega nägu, et uurime pakutavat kraami ja kui olime oma normaaltemperatuuri saavutanud, siis jalutasime parklasse ära.
Pool tunnikest sõitu ja olimegi linnas, kuhu akvedukt kunagi vett suunas e Nîmes’is (eestik:
Nimm). Roomaaegne nimi Nemausus tuleb allikast, mis asus selles paigas. Linna vapp ja sümbol on ühtaegu kummaline ja loogiline. Selleks on palm ja krokodill ning lühend COLINEM. Palmist saaks veel aru, aga mis pagana krokodill? Asi tegelikult lihtne – Colinem e Colonia Nemausus tekkis rooma impeeriumi ajal. Rooma leegioni veteranid, kes sõdisid koos Julius Caesariga tema Niiluse sõjaretkede ajal, said pärast 15 aasta pikkust teenistust endale tasuks maatükid praeguse Nîmes’i lähedal. Seetõttu siis ka palm ja (Niiluse) krokodill.
Nagu paljude linnade puhul, on asustus selles kandis olnud juba tuhandeid aastaid. Inimeste valikud on aegade algusest sarnased – lähedal peab olema vesi ja viljarikkad maad ning võimalusel peaks asula olema ka kaitstav. Aga Rooma Impeerium oli aeg, mis viis linna suurele õitsengule. Keiser Augustus tegi Nîmes’ist Narbonne’i provintsi pealinna ja rajas linna ümber 7 kilomeetri pikkus müüri 14 vahitorniga. Kui linn kaitstud, algas seal tõeline ehitusbuum. Ehitati välja täiemõõduline foorum, lisaks veel amfiteater , basiilika, gümnaasium, kuuria (koosolekute hoone), saunad ning arvatavasti ka tsirkus. Jõukusele andis kaasa ka see, et linn asus Via Domitia ääres, mis ühendas Itaaliat Hispaaniaga.
Kõik see õitseng lõppes Rooma Impeeriumi lagunemisega. Tekkisid uued ja võimsamad linnad ning Nîmes jäi vaeslapse rolli. Kuni 17.sajandi keskpaigani.
Mida veel huvitavat välja tooks on näiteks fakt, et sellest linnast on pärit teksariie. Teksa võõrapärane nimi „Denim“ tuleb sõnadest „Serge de Nîmes“ (serge on riidesort). Nîmes’i amfiteatris aga tootis 2009 juulis oma DVD albumi Metallica (album „Français Pour Une Nuit“). Vat nii.
Meie alustasimegi oma ringkäiku amfiteatri juurde. Võrreldes eilse möllava Aixiga, oli Nîmes väga rahulik linn. Autosid liikus, kuid vähe. Inimesi oli tänavatel veel vähem. Väga hea – nii saime panna auto kohe amfiteatri kõrval asunud maa-alusesse parklasse ja saime vaikselt tuuseldama hakata. Tuleb mainida, et kui oled näinud Rooma Colosseumi, siis kõik ülejäänud amfiteatrid enam ahvivaimustust ei tekita. Jah, oli suur ja võimas, kuid siiski kõvasti väiksem kui Colosseum. Hoolimata juba päevade pikkusest kogemusest, vihastasime jälle söögikohtade peale. Kell tiksus seal 6 ja 7 vahel, seega
Pärast viskasime veel silma peale Maison Carréele (otsetõlkes Nelinurkne Maja), mis oli üllatavalt hästi säilinud. Tegelikult on tegu ühe paremini säilinud templiga kogu endise Rooma Impeeriumi territooriumil. Ehitati ta algselt ühe riigimehe poolt, austuseks oma poegadele, kuid see vist siiski jumalatele meelepärane polnud, sest mõlemad pojad surid üsna varases nooruses. See, miks tempel säilinud on, tuleneb asjaolust, et Maison Carréest sai kristlik pühakoda. Prantsuse Revolutsioon muutis selle muidugi laopinnaks ja linnaarhiiviks, täna asub seal Nîmes’i kaunite kunstide muuseum. Kuhu me ei läinud, sest kellaaeg oli hiline ja muuseum suletud. Imetlesime vaid välisvaadet.
Oma ööbimiskoha poole tagasi sõites avastasime üllatusega, et linnaäärne megahüpersupermarket „Carrefour“ oli veel avatud, kuigi kellaseierid olid liikunud juba üle 20.00-i (mis on tavapärane sulgemisaeg). Tore, saame siis midagi endale õhtuks kaasa osta. Mis kauplusesse sisse astudes silma hakkas oli suur araabia päritolu inimeste hulk. Selle kogukonna rohkus paistis tegelikult välja ka kaubavalikus – nii riiete, kodusisustuse kui ka toiduainete osas oli väga palju selle maailmanurga kraami. Meie soetasime endale ühe voodilina (et õhkmadratsil mugavam oleks) ning puuvilju, mahla-vett, magustoitu, hommikusöögi kraami ja idamaiseid vürtse. Puuviljadega oli naljakas lugu. Carrefouris on kaubakaalujaks pandud eraldi inimene. Ta kaalus meie viinamarjad ja muud puuviljad ära sellise lennukuse ja osavusega, et tõi väikese naeru suule. Ise lõkerdas ka lakkamatult. Pärast hinnasiltide kilekotile kleepimist küsis see vanem araabia härra veel meie käest üle ka, et kas oli hea teenindus? No oli küll, miks ta’s polnud. Vürtside osas võtsime huupi, enamus nimedest olid meie jaoks täiesti võõrad.
Teel kämpasse nägime ära päikeseloojangu mägede taha ja see tekitas võimsa värvide mängu. Oma telgi ette jõudsime alles päris pimedas. Öö tuleb sealkandis väga kiirelt. Muide meiega tegi sõidu kaasa ka üks rohutirts, kes hüppas auto küljeklaasile Carrefouri parklas ja hoolimata kiirteel arendatud 130-140 km/h püsis ta vapralt seal kuni kohale jõudmiseni. Tõesti vapper tegu – pole midagi öelda, eks proovige ise hoida vertikaalsest klaasist paljaste kätega kinni kui kiirus ületab sadakolmekümmet kilomeetrit tunnis. Vist ei ole eriti lihtne, mis? Telgis sõime õhtust, kuulasime muusikat ning tohterdasime päevast „mitte-pealehakanud-päikest“. Eks näeb siis kui hulluks läheb, õhtul oli igatahes juba üsna ebamugav olla.
morbiidsel nimel on ka omad põhjused. Nimelt ümbritsevad linna tohutud lagendikud – kunagi oli seal loksunud Vahemeri. Kuna meri taandus, muutusid need lagendikud hiiglaslikeks soolaväljadeks/soolajärvedeks. Soolakaevandamine (või pigem kokku rehitsemine) toimub ka täna seal täie hooga nagu pildilt näha võib. Ühelt selliselt soolajärvelt leidsime flamingode parve ja seekord saime ka mõne hea pildi. Kummalised ja kaunid, kuid seahäälsed linnud. Neid pidi Camargue märgalal (nii neid Rhône’i jõe deltal asuvaid lagendikke nimetatakse) olema lausa 800 paari. Oli päris palju jah ning tundus, et nad eelistasid ühte konkreetset soolajärve. Mujal neid ei juhtunud nägema. Ilmselt meeldisid neile soolatud koorikloomad ja arvatavasti selle järve soolasisaldus oli just täpselt õige. :)Aga nüüd Aigues-Mortes ise. (Vana)linn on täies ulatuses piiratud müüriga, mistõttu tuli autole leida sobiv kohta mõnes müüriäärses parklas. See polnudki enam nii lihtne, sest rahvast oli juba päris palju ringi uitamas ning enamus kohtadest seetõttu ära võetud. Siiski meil vedas ja leidsime parkla kus oli täpselt üks vaba koht. Ilm oli vaatamata hommikutundidele juba paganama palav – temperatuuri 35 kraadi ja see tõusis pidevalt. Taevas oli täiesti pilvevaba. Konditsioneeritud autost välja astumine oli nagu saunalavale minek. Ei, me endiselt ei kurda. Lihtsalt nendime fakti.
Surnud Vete nimeline linn loodi roomlaste poolt ca 100 aastat ennem Kristuse sündi, kuid üle 1000 aasta oli tegu suhteliselt vähetähtsa paigaga. Alles 13.-l sajandil muutus linn tähtsaks,
sest tegu oli tollel ajal Prantsusmaa ainukese sadamaga Vahemere ääres. Seda kasutati näiteks 7. ja 8. Ristiretke puhul alguspunktina ning loomulikult sai sadamast kõva maksutulude allikas, sest sealtkaudu toimus idamaade kaupade (siid, vürtsid, lukskaubad) sissevedu Prantsusmaale. Linnale hakati müüri ümber ehitama samuti 13.-l sajandil, kokku on linnamüüri pikkus tänasel päeva 1,65 kilomeetrit. Aigues-Mortes oli ka protestantide ja katoliiklaste võitluse keskmes ning kui katoliiklased oma mõju maksma panid, kasutati linnamüüris asuvaid võimsaid torne hugenottide (protestantide) vangistamiseks.Linnaga seondub veel üks ebameeldiv lugu 19.sajandi lõpust. Nimelt toimus soolaväljadel tõsine etniline konflikt itaallaste ja prantslaste vahel. Mitmed itaalia töömehed löödi maha ning lisaks sellele oli sadu vigastatuid. Ei ole see naabrite omavaheline läbisaamine seega kusagil väga roosiline. Alati on mingid tõrvatilgad.
Tänasel päeval on linna peamiseks tuluallikaks turism ja ka soolakaevandamine. Lisaks ollakse kuulsad pullide ja Camargue tõugu hobuste aretuse poolest. Pulle kasutatakse siis loomulikult ka härjavõitluses.
Vanalinnas ringi jalutades tekkiski pigem selline tunne, et oled sattunud mõnda hispaania väikelinna. Keel oli küll prantsuse oma, kuid arhitektuur ja müüdav käsitöö vägagi hispaanialik. Ning kui minna väljapoole linnamüüri merepoolsest küljest, siis tekib hoopis selline araabiamaade tunne. Tühjalt liivaväljalt kerkib järsku kõrge linnamüür.Ennem kohaliku kaubandusvõrgu e siis käsitööga tutvust tegemist, pidasime paslikuks teha ka väikese hommikusöögi. Appi tuli jällegi boulangerie, kust sai nii
kohvi, soolase panini, magusa flani kui ka istekoha. Suurte pingutustega läks kogu kraam ka sisse, tuli endiselt nentida, et palavus võtab söögiisu täiesti ära. Ja no palav oli – linna kitsastel tänavatel õhk ei liikunud ning päike paistis praktiliselt lagipähe. Iga koht, kus vähegi mingi vari oli, täitus üsna kiirelt inimestega, kellest osad olid näost juba sellised, et õhtuni vastu ei pea.Vanalinna poed olid selles mõttes tänuväärsed paigad, et paljudes oli konditsioneer ja veidigi jahedam. Uudistasime
keraamikapoode (mida oli ikka väga palju), hüppasime läbi suurest maiustuste paradiisist, passisime selga erinevaid riidehilpe, näppisime suveniiripoodides kohalikku käsitööd. Nii ühest kui teisest kohast sai ka erinevaid esemeid kaasa ostetud. Tuleb aga nentida, et väga pikalt kuumal päeval ikka sopata ei viitsi. Kogu see tohutu rahvamass (kelle autod olid ummistanud kõik linnaäärsed parklad) oli kontsentreeritud paarile peatänavale ja keskplatsile, kus asusid kauplused ja 
söögikohad. Kui aga astusid mõnda kõrvaltänavasse, siis võisid täiesti vabalt olla ainus hingeline sellel uulitsal. Nii me siis ühel hetkel otsustasimegi, et aitab ostlemisest. Vaatasime üle keskplatsil asunud lihtsa kuid ilusa katedraali ning siis põikasime juba linnast välja. Et fotografeerida seda kummastavat kõrb vs linnamüür vaadet, mis meile autoteelt silma hakkas. No ikka väga vinge oli see. Kusagilt sealt müüride eest asunud tühermaalt leidis abikaasa ka väikese riidest piilupardikese, kelle ainus viga oli eelmise 
omaniku jaoks ilmselt olnud see, et ta ei teinud enam häält. Patareid olid tühjaks saanud. Muud probleemi polnud – veidi tolmune ja tumm. See tuli meiega kaasa ning läbis koju jõudes põhjalikud veeprotseduurid – pärast seda oli nagu uus. Väike trofee siis Camargue linnualalt :PSelleks ajaks aga oli päev saanud õige hoo sisse ja kell näitas juba keskpäevatundi. Ehk siis õige aeg aktiivsem tegevus lõpetada ja aeg maha võtta. 15 minutit sõitu ja olime oma kämpingus tagasi. Rannas oli suhteliselt palju rahvast, kuid kuna ala oli piisavalt suur, siis hajus see rahvas rannaribale ilusti ära. Enamus üritas sellisel kellaajal sättida oma päikesevarjusid nii, et mitte ükski kehaosa ei oleks otsese päikesevalguse käes. Meie strateegia oli risti vastupidine. Panime linad maha ja hakkasime vaikselt ennast igast küljest praadima. Päris hullu selles mõttes ei pannud, et kasutasime ikka päikesekreemi, kuid päevitamisel tagasi ka ei hoidnud. Ikkagi viimased päevad sellel aastal päikese ja rannamõnude nautimiseks. Loomulikult sai veel aktiivselt ujutud, sorgeldatud ning ikka ja jälle rannakarpe korjatud. Kokku veetsime plaažil ligikaudu 2 tundi. Pärast dušši all soola maha pesemist arvasime, et ei saanud üldse päikest. Olgu ette ära öeldud, et õhtul arvasime teisiti.
Pärastlõuna otsustasime veeta kämpingust ligikaudu tunniajase autosõidu kaugusel asuvate roomaaegsete vaatamisväärsustega tutvudes. Esimene peatus oli Pont du Gard. Mida seal täna näha saab on väga heas seisukorras olev roomaaegne akvedukt. Samas laiemas mõttes on selle koha ajalugu palju pikem. Kui roomlased ehitasid oma silla ca 2100 aastat tagasi, siis inimasustus on selles kohas eksisteerinud juba üle 30 000 aasta. Siis oli küll kliima veel üsna põhjamaine, kuid inimese elamiseks siiski sobilik. Inimasustuste jälgi aetakse siiamaani, jõe kaldal ja lähedal asuvate mägede koopaid läbi kammides. Niiviisi on tehtud ka päris palju huvitavaid avastusi.
Nüüd aga akveduktist. Kõik sai alguse sellest, et roomlaste valitsemise ajal hakkas piirkonnas jõudsalt kasvama Nemaususe nimeline linn (tänane Nîmes). 20 000 elanikuga oli see üks Gallia suurimaid. Kuna vanal ajal tegeleti ka reaalselt mõtestatud linnaplaneerimisega, siis asus Nîmes paigas, kus olid olemas allikad ja seetõttu puhas joogivesi. Samas elanike arvu kasv tekitas vajaduse luua täiendav varustuskanal. Kõige paremaks peeti 50 km kaugusel olevaid Fontaines d'Eure nimelisi allikaid, kuid selleks, et vesi sealt kohale toimetada, oli vaja kaasata omaaegseid tippinsenere. Põhjuseid oli mitu. Esimene mure oli see, et kõrguste vahe alg ja lõpp-punkti vahel oli kõigest 12 meetrit. Seega tuli teha kõvasti ajuragistamist, et panna vesi liikuma piisava kiirusega.
Teiseks oluliseks mureks oli asjaolu, et teekonnale jäi sügav Gardoni jõe org – selle ületamiseks oli vaja ehitada suur ja võimas sild (ära arvasite – Pont du Gard). Lisaks muidugi tuli mõelda veel ka sellele, et Nemaususesse jõudev vesi oleks puhas ja värske ning et akvedukt kinni ei kasvaks. Nii ehitati akvedukt 90% ulatuses (ca 45 km) maa alla ning selle vooderdamiseks kasutati paekivi ja mörti, mis pidi vee puhastama parasiitidest ja taimed eemale hoidma. Lõplik akvedukti gradient e kalle oli 34cm kilomeetri kohta. See andis linnale vett 20 000 kuupmeetrit päevas. Ja sellest piisas. Tegelikult piisas ja jäi ülegi. Pärast selle väikese tehnilise ime valmimist (15 aastat ehitati) hakati Nemaususesse rajama purskkaeve, spasid jms ning rajati ka kanalisatsioon. See oli järjekordne nurgakivi linna arenguks ja õitsemiseks.Pont du Gard ise ehitati valmis kolme aastaga ja selle valmistamiseks kasutati küll kive,
mörti aga üldsegi mitte. Kuni 6-tonnised kivimürakad lõigati nii täpselt mõõtu, et klappisid omavahel ideaalselt ning kivide sidumiseks kasutati ainult rauast klambreid. Kui sellise silla ehitamise ülesanne anda viimase 3 aasta jooksul ehitajaks saanud meeste kätte, siis ilmselt oleks tehnoloogia selline, kus kivid lõigatakse enam vähem mõõtu ja poolemeetrised vahed, mis tekivad, lastakse Macroflexi täis. No ja kipsplaat muidugi peale. :P Vanasti nii ei saanud. Kui midagi viltu oli või kokku kukkus, siis löödi soss-sepp lihtsalt maha.Aga nagu nimest võib aimata (Gardi sild) ei olnud Pont du Gard mõeldud ainult vee saamiseks ühelt kaldalt teisele. Sillal on kokku 3 korrust, kus siis esimene oli kasutusel sillana ning viimane veetoruna. Ülemine korrus on 275 meetrit pikk ja kõige kõrgemas kohas on silla kõrgus 49 meetrit. Väga võimas ehitis!
1000 aastat pärast akvedukti valmimist jäeti see aga hooletusse ning niiviisi häviski see veekanal peaaegu täies ulatuses. Alles jäi vaid Pont du Gard, mida hakati kasutama tavalise sillana. 18.-l sajandil viidi läbi silla renoveerimistööd ning sellest sai juba tollel ajal üsnagi suur turismiobjekt. Sild oli ka kohustuslik külastusobjekt prantsuse müürisseppade gildi liikmetele, kes pidid ennem meistritunnistuse saamist 3 aastat Prantsusmaal ringi sõitma ja ametit õppima. Gardi suurepärane ehitustöö oli üks asi, mida tudeerimas käidi. Sellest ajast on pärit ka traditsioon, et silla sisse kraabitakse oma nimi või initsiaalid. Kuigi täna on see keelatud, siis tehakse seda endiselt. Sellest „mina olin siin“ poindist pole ma tegelikult siiani aru saanud – huvitav kas autorid arvavad, et inimesed kes nende järel vaatamisväärsusi külastavad, on jube vaimustuses, kui nad teada saavad nende varasemast külastuskäigust? Vau, Maie ja Valdur käisid siin 27.juunil 1998. See on lausa fantastiline uudis ja annab sellele roomaaegsele ehitisele ikka nii palju juurde. Maruline aplaus.
Pont du Gardi külastamise juures on positiivne see, et maksma läheb see ainult 5€ parkimistasu, monument ise on täiesti tasuta vaadata ja kõndida. Ainuke, mis oli miinuseks, oli temperatuuri suur pluss. Jälle oli kraadid vinnanud 40-st üle ja jalutamine ning turnimine oli sellise ilmaga ääretult ebamugav (st nüüd juba veidi kurdame). Vett sai joodud liitrite viisi ning osati seda ka endale krae vahele valatud, kuid leevendus oli ajutine. Kuna vaade, mis avanes oli võimas, siis jäid ilmaprobleemid tahaplaanile ning tegime päris korraliku tiiru peale. Hästi lahe oli tõmmata paralleeli paar päeva varem nähtud Millau sillaga. Mõlemad omaaegsed väikesed maailmaimed ning mõlemad tänasel päeval suhteliselt võrdväärsed vaatamisväärsused.
Kogu see silda ümbritsev ala oli selline mõnus vaba-aja veetmise koht. Palju oli kanuutajaid, päevitajaid ja lihtsalt suplejad. Tähelepanu tõmbasid endale vettehüppajad, kes pärast ennast salgavat ronimist mööda mitmemeetrist järsku kaljuseina (paljajalu muide), heitsid ennast uuesti Gardoni voogudesse tagasi. Kes oli julgem, hüppas kõrgemalt, aremad tüübid tegid hüppe juba poole maa pealt. Endalgi tekkis tahtmine proovida, kuid polnud sobivaid riideid kaasas. Nii me siis lihtsalt jalutasime kuni ühel hetkel abikaasa ütles, et tal sai just sellest kuumusest siiber ja tahaks veidi jahedamasse. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Pärast külastuskeskusesse tagasi loivamist astusime sisse esimesse konditsioneeritud suveniiripoodi. Ja hästi tegime, sest nii sai paari ehteostuga korvatud juba üle nädala viibinud pulma aastapäeva kink :) Kui ostud välja valitud, siis tegime veel mõnda aega nägu, et uurime pakutavat kraami ja kui olime oma normaaltemperatuuri saavutanud, siis jalutasime parklasse ära.Pool tunnikest sõitu ja olimegi linnas, kuhu akvedukt kunagi vett suunas e Nîmes’is (eestik:
Nimm). Roomaaegne nimi Nemausus tuleb allikast, mis asus selles paigas. Linna vapp ja sümbol on ühtaegu kummaline ja loogiline. Selleks on palm ja krokodill ning lühend COLINEM. Palmist saaks veel aru, aga mis pagana krokodill? Asi tegelikult lihtne – Colinem e Colonia Nemausus tekkis rooma impeeriumi ajal. Rooma leegioni veteranid, kes sõdisid koos Julius Caesariga tema Niiluse sõjaretkede ajal, said pärast 15 aasta pikkust teenistust endale tasuks maatükid praeguse Nîmes’i lähedal. Seetõttu siis ka palm ja (Niiluse) krokodill.
Nagu paljude linnade puhul, on asustus selles kandis olnud juba tuhandeid aastaid. Inimeste valikud on aegade algusest sarnased – lähedal peab olema vesi ja viljarikkad maad ning võimalusel peaks asula olema ka kaitstav. Aga Rooma Impeerium oli aeg, mis viis linna suurele õitsengule. Keiser Augustus tegi Nîmes’ist Narbonne’i provintsi pealinna ja rajas linna ümber 7 kilomeetri pikkus müüri 14 vahitorniga. Kui linn kaitstud, algas seal tõeline ehitusbuum. Ehitati välja täiemõõduline foorum, lisaks veel amfiteater , basiilika, gümnaasium, kuuria (koosolekute hoone), saunad ning arvatavasti ka tsirkus. Jõukusele andis kaasa ka see, et linn asus Via Domitia ääres, mis ühendas Itaaliat Hispaaniaga.Kõik see õitseng lõppes Rooma Impeeriumi lagunemisega. Tekkisid uued ja võimsamad linnad ning Nîmes jäi vaeslapse rolli. Kuni 17.sajandi keskpaigani.
Mida veel huvitavat välja tooks on näiteks fakt, et sellest linnast on pärit teksariie. Teksa võõrapärane nimi „Denim“ tuleb sõnadest „Serge de Nîmes“ (serge on riidesort). Nîmes’i amfiteatris aga tootis 2009 juulis oma DVD albumi Metallica (album „Français Pour Une Nuit“). Vat nii.
Meie alustasimegi oma ringkäiku amfiteatri juurde. Võrreldes eilse möllava Aixiga, oli Nîmes väga rahulik linn. Autosid liikus, kuid vähe. Inimesi oli tänavatel veel vähem. Väga hea – nii saime panna auto kohe amfiteatri kõrval asunud maa-alusesse parklasse ja saime vaikselt tuuseldama hakata. Tuleb mainida, et kui oled näinud Rooma Colosseumi, siis kõik ülejäänud amfiteatrid enam ahvivaimustust ei tekita. Jah, oli suur ja võimas, kuid siiski kõvasti väiksem kui Colosseum. Hoolimata juba päevade pikkusest kogemusest, vihastasime jälle söögikohtade peale. Kell tiksus seal 6 ja 7 vahel, seegaeeldasime, et kusagil pakutakse äkki juba süüa. Näiteks näljastele kontoritöötajatele, kes töö lõpetavad. Tutkit, brat! Millal siis üldse saab restoranides süüa tekkis küsimus – enamus ajast, mis nad lahti on, igatahes ei saa?? Hommikul saab ainult hommikusööki, lõuna jaoks on väga kitsas aken, mis lõpeb vahemikus 12-14.00 (algust ei tea). Ning paljudes kohtades on ka siis ainult snäkimenüü. Pealelõunal kindlalt ei saa midagi ja tuleb välja, et varajastel õhtutundidel ka ei saa. Et siis ainult 9-10 paiku õhtul ja südapäeval, mil soovijaid on niipalju, et pead kohta tükk aega ootama? No vot ei taha 3 paiku päeval tassi kohvi ja pisikest koogitükki. Tahaks midagi soolast kah. Mitte palju, kuid midagi siiski tahaks. Ei jäänud meil muud üle kui minna jälle kiirtoidu teed – seekord tsekkasime kohalikku ketti nimega Quick. Rahvast oli seal palju (jällegi – mida sellest võiks järeldada kallid söögikohtade pidajad?). Seekord läksime tõesti vastumeelselt, sest suur soov oli täna proovida hoopis Lõuna-Prantsusmaa spetsialiteeti bouillabaisse’i. Tegemist on siis kalasupiga, kus on sees vähemalt kolme erinevat sorti kala ja väga palju ürte. Suu jooksis vett, kui seda linna peal taga ajasime. Selle kõrval olid burgerikökats ja väike salat ikka paras mõnitus. Aga süüa tahtsime, seega tuli leppida (ega need muidugi halva maitsega polnud).
Pärast viskasime veel silma peale Maison Carréele (otsetõlkes Nelinurkne Maja), mis oli üllatavalt hästi säilinud. Tegelikult on tegu ühe paremini säilinud templiga kogu endise Rooma Impeeriumi territooriumil. Ehitati ta algselt ühe riigimehe poolt, austuseks oma poegadele, kuid see vist siiski jumalatele meelepärane polnud, sest mõlemad pojad surid üsna varases nooruses. See, miks tempel säilinud on, tuleneb asjaolust, et Maison Carréest sai kristlik pühakoda. Prantsuse Revolutsioon muutis selle muidugi laopinnaks ja linnaarhiiviks, täna asub seal Nîmes’i kaunite kunstide muuseum. Kuhu me ei läinud, sest kellaaeg oli hiline ja muuseum suletud. Imetlesime vaid välisvaadet.Oma ööbimiskoha poole tagasi sõites avastasime üllatusega, et linnaäärne megahüpersupermarket „Carrefour“ oli veel avatud, kuigi kellaseierid olid liikunud juba üle 20.00-i (mis on tavapärane sulgemisaeg). Tore, saame siis midagi endale õhtuks kaasa osta. Mis kauplusesse sisse astudes silma hakkas oli suur araabia päritolu inimeste hulk. Selle kogukonna rohkus paistis tegelikult välja ka kaubavalikus – nii riiete, kodusisustuse kui ka toiduainete osas oli väga palju selle maailmanurga kraami. Meie soetasime endale ühe voodilina (et õhkmadratsil mugavam oleks) ning puuvilju, mahla-vett, magustoitu, hommikusöögi kraami ja idamaiseid vürtse. Puuviljadega oli naljakas lugu. Carrefouris on kaubakaalujaks pandud eraldi inimene. Ta kaalus meie viinamarjad ja muud puuviljad ära sellise lennukuse ja osavusega, et tõi väikese naeru suule. Ise lõkerdas ka lakkamatult. Pärast hinnasiltide kilekotile kleepimist küsis see vanem araabia härra veel meie käest üle ka, et kas oli hea teenindus? No oli küll, miks ta’s polnud. Vürtside osas võtsime huupi, enamus nimedest olid meie jaoks täiesti võõrad.
Teel kämpasse nägime ära päikeseloojangu mägede taha ja see tekitas võimsa värvide mängu. Oma telgi ette jõudsime alles päris pimedas. Öö tuleb sealkandis väga kiirelt. Muide meiega tegi sõidu kaasa ka üks rohutirts, kes hüppas auto küljeklaasile Carrefouri parklas ja hoolimata kiirteel arendatud 130-140 km/h püsis ta vapralt seal kuni kohale jõudmiseni. Tõesti vapper tegu – pole midagi öelda, eks proovige ise hoida vertikaalsest klaasist paljaste kätega kinni kui kiirus ületab sadakolmekümmet kilomeetrit tunnis. Vist ei ole eriti lihtne, mis? Telgis sõime õhtust, kuulasime muusikat ning tohterdasime päevast „mitte-pealehakanud-päikest“. Eks näeb siis kui hulluks läheb, õhtul oli igatahes juba üsna ebamugav olla.
0 kommentaari:
Post a Comment