Et sellisest tähtsast päevast viimast võtta, ärkasime juba 8.30. Pooleldi kirikukellade kolina, pooleldi telefonis piriseva äratuse peale. Nagu arvata võite, siis mingit hommikusööki see hotellihakatis meile ei pakkunud, kuid olime selleks valmis. Reisukotis leidus meil nii termos, keeduspiraal kui ka 3in1 kohv, juurde oli vaja ainult vett. Kuigi tõsised kohvihoolikud kirtsutavad kolmühes kohvide peale nina, siis kerged sõltlased saavad nendest omale vajaliku kofeiini laksu kätte. Retsept oli meil juba teada – 1 termos=5 pakki seda segu. Siis tuli selline mõnusalt tummine jook, mida kannatas tarbida nii hommiku alustamiseks kui ka pärastlõunasel piknikul.
Niisiis pärast ise-tehtud-hästi-tehtud hommikust linnupetet asutasime end linna poole ja sinna, kus eile pooleli jäime. Nimelt Jeanne d'Arci nime kandva torni juurde.
Tuletame siis kiirelt meelde ka tolle preilna eluloo, juhuks kui kooli ajaloo tunnid jäävad kaugele. Jeanne d'Arc sündis talumehe perre ja ilmselt oleks temast ka üks tavaline talunaine saanud, kui mitte poleks ta väidetavalt saanud ilmutust. Prantsusmaa ja Inglismaa pidasid juba pikemat aega sõda
(Saja-aastane Sõda) ning võitu ei paistnud kusagil. Jeanne d'Arci ilmutus käskis tal liituda prantsuse armeega ja juhtida nad võidule. Mingi ime läbi ta ka prantsuse sõjaväe juhtidele augu pähe rääkis ning seetõttu osales ta mitme sõjaplaani koostamisel ja samuti tegi kaasa lahingutes. Igaks juhuks tuletan meelde, et tegu oli 17-aastase neiuga.
Kõige kuulsam saavutus on tema osalemine Orleansi piiramises ja selle vallutamises. Kuigi ajaloolased seda üks üheselt ei kinnita, siis paljud usuvad, et Orleans võeti inglastelt ära tänu
talle ja seetõttu on Jeanne d'Arci hüüdnimeks muuhulgas ka Orleansi Neitsi. Pärast seda levisid kuuldused temast kulutulena ja Jeannest sai ikoon ning prantsuse armee juhtkonna üks olulisemaid nõunikke. Tema osalusel liiguti võidult võidule. Kahjuks lõppes edulugu kiirelt kuna ühe lapsiku apsaka tõttu langes ta 1430. aasta mais inglaste kätte vangi. Jeanne viidi Roueni, kus asus inglise okupatsioonivägede peakorter ning aasta hiljem põletati ta linna keskplatsi tuleriidal (kui nõid ja ketser). Täna on see 19-aastaseks elanud neidis üks Prantsusmaa kaitsepühakutest ning katoliku kirik on kuulutanud ta ka märtriks.
Meie läksime vaatama seda kohta, kus ta oma viimased päevad veetis. Tour Jeanne d´Arc (Jeanne d’Arci torn) on ainus alles jäänud torn 13.sajandi kindlusest(vt plaani ülalt), kus teda vangis hoiti. See pole küll täpselt seesama torn, kuid see on samasugune kui too vangitorn.
Kuna olime platsis üsna vara, siis 1,5€ saime õiguse üle vaadata praktiliselt inimtühja kindlustorni. Kitsa keerdtrepiga ühendatud kolm korrust sisaldasid hulgaliselt infot Jeanne d’Arci eluloo ja saavutuste kohta, sealhulgas oli isegi väljavõte kunagisest kohtuotsusest, millega ta surma mõisteti. Lisaks muidugi presenteeriti veidi ka relvi ja temast tehtud maale/mosaiike.
Torn üle vaadatud, võtsime auto ja asusime taas teele. Kuna nüüd paar päeva olime kolanud mööda keskaegseid linnu ja katedraale, siis oli plaan teha sellisele ajalookursusele väike vahe sisse. Seega suundusime rannikule. Tee sinna läks läbi väikelinnade ja me ei suutnud ära imestada, et liiklust praktiliselt ei eksisteerinud. Nii saime rahulikult kulgeda ja soovi korral (reeglina pildistamiseks) tee pervel kinni pidada. See kõik muutus kui jõudsime Étretat (loe: Etretaa) nimelisse kuurortlinna. Seal tervitasid meid lõppematud ummikud ja parkimiskohtade puudus. Esmalt tiirutasime ranna ja kesklinna kandis, et leida kusagilgi mingi parkimiskoht. Pärast tunniajast (!) tiirutamist andsime alla ja leidsime suured parklad kesklinnast veidi eemal. Huvitaval kombel olid need täiesti tasuta – kohti oli seal 200-300 ringis, vabu kohti täpselt 1. Aga sellest meile piisas. Kuna väljas siras päike ja kraade oli julgelt üle 30, siis viskasime rannariided selga ja muu suvitusvarustuse kotti ning astusime ranna suunas. Maad oli sinna 1-1.5 kilomeetrit, seega peagi puutusid meie õrnad jalakesed Étretat kiviklibulist rannariba. Peab ütlema, et selline peenike klibu palja jala all ei ole üldse mõnus, seega peagi panime plätud jalga tagasi.
Rand oli rahvast täis. Etretat ja tegelikult kogu Normandia rannik on ülipopulaarne suvituskoht prantslaste ja ka inglaste seas. Prantslaste jaoks seetõttu, et see asub pealinn Pariisist ainult 2-tunnise autosõidu kaugusel ning inglaste jaoks seetõttu, et ühendus Inglismaaga on piirkonnal hea. Asub ju Étretat La Manche’i väina ääres.
Huuh, vesi oli mõnus. Kuna tegu polnud sooja Vahemerega vaid Atlandi ookeani ühe väinaga, siis kraade võis veel olla seal 19-20, õhutemperatuur näitas 35°C. Päris mõnus temperatuuride vahe oli ja mõnus oli ka see, et kohe läks sügavaks, sest selle kiviklibu peal kõndimine oli totaalne piin ja sul oli 100 erinevat võimalust enda vigastamiseks.
Kogenud suvitajad olid rannas päevitamiseks kaasa võtnud päevituslinade asemele paksu bambusmatid. Meie ei olnud kogenud suvitajad ja seetõttu pidime kuidagi niisama hakkama saama. Alguses oli küll ebamugav, kuid lõpuks sai asendi paika ning nii sai ka natuke päikest võtta. Otsustasime, et me päikesekreemi peale ei pane, kuna tahtsime ikka veidi jumet ka tekitada. See muidugi ostus jälle veaks (nagu tavaliselt), aga see viga tuli välja alles järgmisel päeval.
Päevitades oli aega ka ringi vaadata ning vaadata oli seal piisavalt. Lisaks lihtsalt mererannale, on Étretat kuulus ka oma kaljude poolest. Täpsemalt siis looduslikud kaared, mis on tekkinud tänu lainete aastatuhandete pikkusele tööle. Need kaljud olid tõepoolest lummav vaatepilt ja seda ilu on käidud nautimas siin sajandeid. Boudin, Courbet, Monet ja mitmed teised tippkunstnikud on teinud sellest kandist hulgaliselt maale, sest no lihtsalt on väga maaliline paik. Ka siis kui rahvast on murdu.
Kuna me päris ära kärsata ei soovinud, siis väga pikalt ka päikese käes ei lesinud. Väike kärsitus tekkis samuti hinge, sest me ei ole sellised rannainimesed, kes tundide viisi võivad mere ääres aega surnuks lüüa.
Eriti kui sind ümbritsevad sellised kaljud, kuhu otsa oli võimalik ronida. Kuigi see võib-olla ei ole just parim mõte – suure kuumaga mäkke turnida – siis me ei kahelnud hetkekski.
See ronimine oli tegelikult üsna vaevaline. Kui ikka kuumus sind pidevalt kurikaga pähe laksib, siis tekib tihti siseheitlusi, et miks kuradi pärast on mul vaja sinna ronida. Alt on tegelikult ka päris ilusad vaated. Alt olid tõesti ilusad vaated, kuid kalju tipust olid vaated maagilised ja kogu see ranniku ilu tuli välja seal kivisel
äärel seistes. Fotograafiahulludena otsustasime venitada oma retke veel pikemaks ja minna veel pool kilomeetrit edasi, järgmise kaljunuki peale, et pildistada ka seda kaljut, mille peale esialgu ronisime. Motivaatoriks oli päikese asukoht, sest järgmisel kaljunukil pilti tehes oli päike meile seljatagant, mistõttu ei pidanud niiviisi jändama kontravalgusega. Ohh, milliseid pilte saaks siin teha päikesetõusul. Vaated olid tõepoolest kirjeldamatult kaunid ka ereda päikese käes. Kui ahhetamised ära ahhetatud ja kõikvõimalikest asenditest pildid ära tehtud, siis läksime ja jahutasime end uuesti Inglise Kanali karges vees. Selline naha temperatuuri muutmine 15 kraadi võrra (35 pealt 20 peale) ühe sulpsatusega võtab ikka pildi järsult klaariks. Ja veest välja tulles läheb natuke aega ennem kui soe hakkab.
Mis veel Étretat rannas lesides silma hakkas, oli see, et meri liigub meil vaikselt eest ära. Kohe silmnähtavalt. Atlandi äärse ranniku tõusud ja mõõnad olid teada värk, kuid väga lahe oli seda ihusilmaga jälgida. Kaljude lähedal, kus ennem meie mäkke minekut inimesed ujusid, oli nüüd kuiv maa. Kuigi sealne tõus ja mõõn oli suhteliselt poisike (ca 6 tunniga on vertikaalne tõus-mõõn ca 5 meetrit, mis teeb ca 1cm minutis) võrreldes sellega mida me edaspidi nägime. Ja niipea kui veealused rohealad kuivale jäid, ründasid neid lindude ja inimeste hordid. Eesmärk mõlemal sama – krabid, merekarbid ja muu kvaliteetne merest saadav söögikraam. Ei, väga lahe kui rannas käimise ajal urgitsed kivide vahelt kokku ka õhtusöögimaterjali. Ja veel millise materjali – Atlandi molluskid on meil väga hinnas, seal piisas gurmeeroogade tooraine saamiseks lihtsalt ämbri ja urgitsemiseks vajaliku toki olemasolust. Pildilt on ka tõusu ulatust veidi aimata - tõusu tipul on vesi kuni pildi ülaservas oleva müürini.
Étretat’st sõitsime edasi Le Havre’i suunas. Seda s
uurt sadamalinna meil polnud plaanis külastada, kuid sealt lähedalt sai üle (üsna laiaks paisunud) Seine’i jõe. Sõitsime ja sõitsime ja vaatasime, et suur Normandia sillana tuntud ehitis jääb meile juba selja taha. Siis tuli meelde, et olime maksulised teed navil ära keelanud, mistõttu juhatas ta meid lähima tasuta jõeületuseni. Just sel hetkel, kui selle ära tabasime ja plaanisime ümber keerata, et sillale minna, sai tee otsa. Tuli välja, et tasuta jõeületus tähendas mõneminutilist praamisõitu. Kuna praamid käisid tihti, siis järjekordi ei olnud ja nii saimegi peagi teha ühe väikese laevasõidu.
Aga õhtu hakkas vaikselt endast märku andma. Otsustasime otsida ööbimiskohta. Sõitsime mööda mere äärt ja uurisime maad – esimesed 3-4 hotelli olid täis. Ja ka järgmised 3-4 hotelli olid täis. Proovisime kodumajutusi – ei, kõik kohad on välja müüdud. Käisime läbi mitmeid linnu, mille nimed lõppesid tavaliselt fraasiga „sur mer“ (mere ääres) ning ühes sealses Ibises öeldi konkreetselt – lähima 100km raadiuses te vabu tube ei leia. Tipphooaeg, ilusad ilmad, mõnusad rannad, pealinna lähedus. Oi Toivo, mis nüüd saab! Vaikselt hakkas hämarduma ja lootus kaduma. Ja meil oli veel pulma-aastapäev ning plaan õhtul seda vastavalt tähistada. Nüüd aga võib juhtuda, et peame autos magama. Jätkasime siiski hotellide otsimist ning õhtu saabumisega muutus see, et paljudes hotellides olid töötajad koju läinud ja uksel ilutses silt „Complet“ (täis). Vahepeal muutsime ka taktikat – sõitsime merest eemale. Ka see ei toonud edu. Olgu siis suur ketihotell või väike võõrastemaja, igale toale oli rentnik olemas. Lõpuks jõudsime suvituslinna nimega Cabourg, täielikus ahastuses leidsime kesklinnast hotelli, mis oli küll täiesti pime, aga uksel „complet“ silti polnud. Kuigi me väga midagi ei lootnud kui me uksekella lasime (sest peale 9-t väikesed hotellid tavaliselt kliente ei teeninda), siis seekord tuli vähemalt keegi uksele. Ning oh seda õnne ja rõõmu kui selgus, et selles luksuslikus villas (et mitte öelda lossis) oli üks tuba vaba. Hind oli krõbe (121€), kuid see meid enam ei morjendanud. Selle eest saime väga vinges kohas ööbida – koridorides olid punased vaibad ja riidest tapeedid, toas antiikmööbel ning vannitoas isegi vann. Lisaks kõigele olime täiesti linna keskuses – aknast paistis peaplats, kus käis mingi üritus. Hotelli nimi oli "Le Cabourg".
Põhjus, miks see tuba vaba oli, öeldi meile ka ära (lisaks sellele, et meil ikka tohutult vedas). Nimelt oli see hotell juba kevadest saadik sisuliselt terveks suveks bookitud, kuid selle toa rahval juhtus täna rannas õnnetus. Pere üks poegadest murdis rannas jala ning seetõttu pidid nad Pariisi tagasi sõitma. Seega see vana reegel kehtib endiselt – ühe õnn on teise õnnetus.
Asjad tuppa veetud läksime linna peale. Rahvast liikus peatänavalt tohutult. Peaplatsi ääres esines üks bänd, jäätise- ja pannkoogikohvikutes oli pikad järjekorrad, muusika mängis ja rahvas tundis ennast vabalt.
Otsisime omale ühe mõnusa restorani aastapäeva tähistamiseks ja lasime toidul hea maitsta. Naisabikaasa tellis endale salati nimelise toote, mis tähendas hiigelsuurt taldrikutäit lehti erinevate juustude ja lihatükkidega. Meesabikaasa proovis kohalikku spetsialiteeti – hapukapsast, kuhu oli juurde lisatud 6 erinevat vorstikest ja lihatükki. Ka see portsjon oli hiiglaslik. Kõrvale võtsime karahvinitäie kohalikku siidrit. Täiesti kindlalt võib väita seda, et me olime oma tellimusega suhteliselt originaalsed, sest enamus teistest külalistest vitsutas kas pitsasid või ragistades mingite suurte tööriistadega mereandide kallal. Kusjuures ühe karbilise avamiseks tundus olevat parim meetod selle toolijala alla panemine, sest seda varianti kasutasid mitmed.
Kuna pitsa on millegi tähistamiseks liiga lame roog ja mereannid puhtal kujul ei maitse meile kummalegi, siis tulidki sellised tellimused nagu tulid. Peale selle oli ühes mereandide portsus niipalju erinevaid karbilisi ja molluskeid ning nende avamiseks kotitäis põnevaid riistasid, et ilmselt poleks me pooli karpe lahti saanud ja kui isegi oleks saanud, siis suure tõenäosusega oleks ära söönud valed jupid. Kogemus ju puudub. Aga hapukapsas oli hea, justkui kodus tehtud.
Pärast pidulikku õhtusööki jalutasime veel seal melus ringi, sõime jäätist ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Täis kõht ja magamiskoha olemasolu viisid ka uuesti meeleolu üles. Oma fäänsisse hotellituppa jõudes lahendasime ära veel ühe siidri ning siis tuli külla „le marchand de sable“, kes on meie Une-Mati prantsuse keelt rääkiv sugulane.
Niisiis pärast ise-tehtud-hästi-tehtud hommikust linnupetet asutasime end linna poole ja sinna, kus eile pooleli jäime. Nimelt Jeanne d'Arci nime kandva torni juurde.Tuletame siis kiirelt meelde ka tolle preilna eluloo, juhuks kui kooli ajaloo tunnid jäävad kaugele. Jeanne d'Arc sündis talumehe perre ja ilmselt oleks temast ka üks tavaline talunaine saanud, kui mitte poleks ta väidetavalt saanud ilmutust. Prantsusmaa ja Inglismaa pidasid juba pikemat aega sõda
(Saja-aastane Sõda) ning võitu ei paistnud kusagil. Jeanne d'Arci ilmutus käskis tal liituda prantsuse armeega ja juhtida nad võidule. Mingi ime läbi ta ka prantsuse sõjaväe juhtidele augu pähe rääkis ning seetõttu osales ta mitme sõjaplaani koostamisel ja samuti tegi kaasa lahingutes. Igaks juhuks tuletan meelde, et tegu oli 17-aastase neiuga.Kõige kuulsam saavutus on tema osalemine Orleansi piiramises ja selle vallutamises. Kuigi ajaloolased seda üks üheselt ei kinnita, siis paljud usuvad, et Orleans võeti inglastelt ära tänu
talle ja seetõttu on Jeanne d'Arci hüüdnimeks muuhulgas ka Orleansi Neitsi. Pärast seda levisid kuuldused temast kulutulena ja Jeannest sai ikoon ning prantsuse armee juhtkonna üks olulisemaid nõunikke. Tema osalusel liiguti võidult võidule. Kahjuks lõppes edulugu kiirelt kuna ühe lapsiku apsaka tõttu langes ta 1430. aasta mais inglaste kätte vangi. Jeanne viidi Roueni, kus asus inglise okupatsioonivägede peakorter ning aasta hiljem põletati ta linna keskplatsi tuleriidal (kui nõid ja ketser). Täna on see 19-aastaseks elanud neidis üks Prantsusmaa kaitsepühakutest ning katoliku kirik on kuulutanud ta ka märtriks.Meie läksime vaatama seda kohta, kus ta oma viimased päevad veetis. Tour Jeanne d´Arc (Jeanne d’Arci torn) on ainus alles jäänud torn 13.sajandi kindlusest(vt plaani ülalt), kus teda vangis hoiti. See pole küll täpselt seesama torn, kuid see on samasugune kui too vangitorn.
Kuna olime platsis üsna vara, siis 1,5€ saime õiguse üle vaadata praktiliselt inimtühja kindlustorni. Kitsa keerdtrepiga ühendatud kolm korrust sisaldasid hulgaliselt infot Jeanne d’Arci eluloo ja saavutuste kohta, sealhulgas oli isegi väljavõte kunagisest kohtuotsusest, millega ta surma mõisteti. Lisaks muidugi presenteeriti veidi ka relvi ja temast tehtud maale/mosaiike.Torn üle vaadatud, võtsime auto ja asusime taas teele. Kuna nüüd paar päeva olime kolanud mööda keskaegseid linnu ja katedraale, siis oli plaan teha sellisele ajalookursusele väike vahe sisse. Seega suundusime rannikule. Tee sinna läks läbi väikelinnade ja me ei suutnud ära imestada, et liiklust praktiliselt ei eksisteerinud. Nii saime rahulikult kulgeda ja soovi korral (reeglina pildistamiseks) tee pervel kinni pidada. See kõik muutus kui jõudsime Étretat (loe: Etretaa) nimelisse kuurortlinna. Seal tervitasid meid lõppematud ummikud ja parkimiskohtade puudus. Esmalt tiirutasime ranna ja kesklinna kandis, et leida kusagilgi mingi parkimiskoht. Pärast tunniajast (!) tiirutamist andsime alla ja leidsime suured parklad kesklinnast veidi eemal. Huvitaval kombel olid need täiesti tasuta – kohti oli seal 200-300 ringis, vabu kohti täpselt 1. Aga sellest meile piisas. Kuna väljas siras päike ja kraade oli julgelt üle 30, siis viskasime rannariided selga ja muu suvitusvarustuse kotti ning astusime ranna suunas. Maad oli sinna 1-1.5 kilomeetrit, seega peagi puutusid meie õrnad jalakesed Étretat kiviklibulist rannariba. Peab ütlema, et selline peenike klibu palja jala all ei ole üldse mõnus, seega peagi panime plätud jalga tagasi.
Rand oli rahvast täis. Etretat ja tegelikult kogu Normandia rannik on ülipopulaarne suvituskoht prantslaste ja ka inglaste seas. Prantslaste jaoks seetõttu, et see asub pealinn Pariisist ainult 2-tunnise autosõidu kaugusel ning inglaste jaoks seetõttu, et ühendus Inglismaaga on piirkonnal hea. Asub ju Étretat La Manche’i väina ääres.Huuh, vesi oli mõnus. Kuna tegu polnud sooja Vahemerega vaid Atlandi ookeani ühe väinaga, siis kraade võis veel olla seal 19-20, õhutemperatuur näitas 35°C. Päris mõnus temperatuuride vahe oli ja mõnus oli ka see, et kohe läks sügavaks, sest selle kiviklibu peal kõndimine oli totaalne piin ja sul oli 100 erinevat võimalust enda vigastamiseks.
Kogenud suvitajad olid rannas päevitamiseks kaasa võtnud päevituslinade asemele paksu bambusmatid. Meie ei olnud kogenud suvitajad ja seetõttu pidime kuidagi niisama hakkama saama. Alguses oli küll ebamugav, kuid lõpuks sai asendi paika ning nii sai ka natuke päikest võtta. Otsustasime, et me päikesekreemi peale ei pane, kuna tahtsime ikka veidi jumet ka tekitada. See muidugi ostus jälle veaks (nagu tavaliselt), aga see viga tuli välja alles järgmisel päeval.
Päevitades oli aega ka ringi vaadata ning vaadata oli seal piisavalt. Lisaks lihtsalt mererannale, on Étretat kuulus ka oma kaljude poolest. Täpsemalt siis looduslikud kaared, mis on tekkinud tänu lainete aastatuhandete pikkusele tööle. Need kaljud olid tõepoolest lummav vaatepilt ja seda ilu on käidud nautimas siin sajandeid. Boudin, Courbet, Monet ja mitmed teised tippkunstnikud on teinud sellest kandist hulgaliselt maale, sest no lihtsalt on väga maaliline paik. Ka siis kui rahvast on murdu.Kuna me päris ära kärsata ei soovinud, siis väga pikalt ka päikese käes ei lesinud. Väike kärsitus tekkis samuti hinge, sest me ei ole sellised rannainimesed, kes tundide viisi võivad mere ääres aega surnuks lüüa.
Eriti kui sind ümbritsevad sellised kaljud, kuhu otsa oli võimalik ronida. Kuigi see võib-olla ei ole just parim mõte – suure kuumaga mäkke turnida – siis me ei kahelnud hetkekski.See ronimine oli tegelikult üsna vaevaline. Kui ikka kuumus sind pidevalt kurikaga pähe laksib, siis tekib tihti siseheitlusi, et miks kuradi pärast on mul vaja sinna ronida. Alt on tegelikult ka päris ilusad vaated. Alt olid tõesti ilusad vaated, kuid kalju tipust olid vaated maagilised ja kogu see ranniku ilu tuli välja seal kivisel
äärel seistes. Fotograafiahulludena otsustasime venitada oma retke veel pikemaks ja minna veel pool kilomeetrit edasi, järgmise kaljunuki peale, et pildistada ka seda kaljut, mille peale esialgu ronisime. Motivaatoriks oli päikese asukoht, sest järgmisel kaljunukil pilti tehes oli päike meile seljatagant, mistõttu ei pidanud niiviisi jändama kontravalgusega. Ohh, milliseid pilte saaks siin teha päikesetõusul. Vaated olid tõepoolest kirjeldamatult kaunid ka ereda päikese käes. Kui ahhetamised ära ahhetatud ja kõikvõimalikest asenditest pildid ära tehtud, siis läksime ja jahutasime end uuesti Inglise Kanali karges vees. Selline naha temperatuuri muutmine 15 kraadi võrra (35 pealt 20 peale) ühe sulpsatusega võtab ikka pildi järsult klaariks. Ja veest välja tulles läheb natuke aega ennem kui soe hakkab.
Mis veel Étretat rannas lesides silma hakkas, oli see, et meri liigub meil vaikselt eest ära. Kohe silmnähtavalt. Atlandi äärse ranniku tõusud ja mõõnad olid teada värk, kuid väga lahe oli seda ihusilmaga jälgida. Kaljude lähedal, kus ennem meie mäkke minekut inimesed ujusid, oli nüüd kuiv maa. Kuigi sealne tõus ja mõõn oli suhteliselt poisike (ca 6 tunniga on vertikaalne tõus-mõõn ca 5 meetrit, mis teeb ca 1cm minutis) võrreldes sellega mida me edaspidi nägime. Ja niipea kui veealused rohealad kuivale jäid, ründasid neid lindude ja inimeste hordid. Eesmärk mõlemal sama – krabid, merekarbid ja muu kvaliteetne merest saadav söögikraam. Ei, väga lahe kui rannas käimise ajal urgitsed kivide vahelt kokku ka õhtusöögimaterjali. Ja veel millise materjali – Atlandi molluskid on meil väga hinnas, seal piisas gurmeeroogade tooraine saamiseks lihtsalt ämbri ja urgitsemiseks vajaliku toki olemasolust. Pildilt on ka tõusu ulatust veidi aimata - tõusu tipul on vesi kuni pildi ülaservas oleva müürini.Étretat’st sõitsime edasi Le Havre’i suunas. Seda s
uurt sadamalinna meil polnud plaanis külastada, kuid sealt lähedalt sai üle (üsna laiaks paisunud) Seine’i jõe. Sõitsime ja sõitsime ja vaatasime, et suur Normandia sillana tuntud ehitis jääb meile juba selja taha. Siis tuli meelde, et olime maksulised teed navil ära keelanud, mistõttu juhatas ta meid lähima tasuta jõeületuseni. Just sel hetkel, kui selle ära tabasime ja plaanisime ümber keerata, et sillale minna, sai tee otsa. Tuli välja, et tasuta jõeületus tähendas mõneminutilist praamisõitu. Kuna praamid käisid tihti, siis järjekordi ei olnud ja nii saimegi peagi teha ühe väikese laevasõidu.
Aga õhtu hakkas vaikselt endast märku andma. Otsustasime otsida ööbimiskohta. Sõitsime mööda mere äärt ja uurisime maad – esimesed 3-4 hotelli olid täis. Ja ka järgmised 3-4 hotelli olid täis. Proovisime kodumajutusi – ei, kõik kohad on välja müüdud. Käisime läbi mitmeid linnu, mille nimed lõppesid tavaliselt fraasiga „sur mer“ (mere ääres) ning ühes sealses Ibises öeldi konkreetselt – lähima 100km raadiuses te vabu tube ei leia. Tipphooaeg, ilusad ilmad, mõnusad rannad, pealinna lähedus. Oi Toivo, mis nüüd saab! Vaikselt hakkas hämarduma ja lootus kaduma. Ja meil oli veel pulma-aastapäev ning plaan õhtul seda vastavalt tähistada. Nüüd aga võib juhtuda, et peame autos magama. Jätkasime siiski hotellide otsimist ning õhtu saabumisega muutus see, et paljudes hotellides olid töötajad koju läinud ja uksel ilutses silt „Complet“ (täis). Vahepeal muutsime ka taktikat – sõitsime merest eemale. Ka see ei toonud edu. Olgu siis suur ketihotell või väike võõrastemaja, igale toale oli rentnik olemas. Lõpuks jõudsime suvituslinna nimega Cabourg, täielikus ahastuses leidsime kesklinnast hotelli, mis oli küll täiesti pime, aga uksel „complet“ silti polnud. Kuigi me väga midagi ei lootnud kui me uksekella lasime (sest peale 9-t väikesed hotellid tavaliselt kliente ei teeninda), siis seekord tuli vähemalt keegi uksele. Ning oh seda õnne ja rõõmu kui selgus, et selles luksuslikus villas (et mitte öelda lossis) oli üks tuba vaba. Hind oli krõbe (121€), kuid see meid enam ei morjendanud. Selle eest saime väga vinges kohas ööbida – koridorides olid punased vaibad ja riidest tapeedid, toas antiikmööbel ning vannitoas isegi vann. Lisaks kõigele olime täiesti linna keskuses – aknast paistis peaplats, kus käis mingi üritus. Hotelli nimi oli "Le Cabourg".Põhjus, miks see tuba vaba oli, öeldi meile ka ära (lisaks sellele, et meil ikka tohutult vedas). Nimelt oli see hotell juba kevadest saadik sisuliselt terveks suveks bookitud, kuid selle toa rahval juhtus täna rannas õnnetus. Pere üks poegadest murdis rannas jala ning seetõttu pidid nad Pariisi tagasi sõitma. Seega see vana reegel kehtib endiselt – ühe õnn on teise õnnetus.
Asjad tuppa veetud läksime linna peale. Rahvast liikus peatänavalt tohutult. Peaplatsi ääres esines üks bänd, jäätise- ja pannkoogikohvikutes oli pikad järjekorrad, muusika mängis ja rahvas tundis ennast vabalt.Otsisime omale ühe mõnusa restorani aastapäeva tähistamiseks ja lasime toidul hea maitsta. Naisabikaasa tellis endale salati nimelise toote, mis tähendas hiigelsuurt taldrikutäit lehti erinevate juustude ja lihatükkidega. Meesabikaasa proovis kohalikku spetsialiteeti – hapukapsast, kuhu oli juurde lisatud 6 erinevat vorstikest ja lihatükki. Ka see portsjon oli hiiglaslik. Kõrvale võtsime karahvinitäie kohalikku siidrit. Täiesti kindlalt võib väita seda, et me olime oma tellimusega suhteliselt originaalsed, sest enamus teistest külalistest vitsutas kas pitsasid või ragistades mingite suurte tööriistadega mereandide kallal. Kusjuures ühe karbilise avamiseks tundus olevat parim meetod selle toolijala alla panemine, sest seda varianti kasutasid mitmed.
Kuna pitsa on millegi tähistamiseks liiga lame roog ja mereannid puhtal kujul ei maitse meile kummalegi, siis tulidki sellised tellimused nagu tulid. Peale selle oli ühes mereandide portsus niipalju erinevaid karbilisi ja molluskeid ning nende avamiseks kotitäis põnevaid riistasid, et ilmselt poleks me pooli karpe lahti saanud ja kui isegi oleks saanud, siis suure tõenäosusega oleks ära söönud valed jupid. Kogemus ju puudub. Aga hapukapsas oli hea, justkui kodus tehtud.
Pärast pidulikku õhtusööki jalutasime veel seal melus ringi, sõime jäätist ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Täis kõht ja magamiskoha olemasolu viisid ka uuesti meeleolu üles. Oma fäänsisse hotellituppa jõudes lahendasime ära veel ühe siidri ning siis tuli külla „le marchand de sable“, kes on meie Une-Mati prantsuse keelt rääkiv sugulane.
0 kommentaari:
Post a Comment