Hommik Napoléon III stiilis (niiviisi hotelli infobuklett väidab) villas. Aknast välja vaadates tervitas meid selline natuke pilves reisuilm. Ennem teele asumist kinnitasime veidi ka keha. Hotell pakkus sellist tüüpilist prantsuse hommikusööki – saiad, saiakesed ja muud saiatooted. Ise valid, mida sööd. Ega kurta polnud tegelikult millegi üle – värsked croissantid algul singiga, pärast moosiga, natuke puuvilju ja apelsinimahl ning kohv tõmbavad päeva just parasjagu käima. Söögilauas saime teada, et olime jälle kaugelt kõige nooremad külalised siin hotellis. Juba teist korda oleme selle reisi jooksul sattunud sellisesse, kuidas nüüd öelda, seenioride võõrastemajja. Ei tea kas see on lihtsalt kokkusattumus või siis midagi muud, kuid see on igatahes garanteerinud asjaolu, et öösel on vaikne ja rahulik magada.Päeva plaanisime alustada särtsakalt, külastusega Normandia ühe uhkuse – calvadose – tootja juurde. Olime välja valinud 170-aastase ajalooga pere-ettevõtte nimega Boulard, kes korraldas oma tootmiskompleksis tuure ja tutvustas calvadose ajalugu. 
Päeva esimesele ringkäigule jäime 10 minutit hiljaks, mistõttu tekkis meil peaaegu tund aega vaba aega. Otsustasime veidi ringi sõita, lootuses leida õunaaedasid, kust kohalikud calvadosemeistrid oma materjali hangivad. Keerasime ühest suvalisest teeotsast sisse ja leidsime ennast seepeale kitsalt ja järsult külateelt, mille kohal oli tee ääres seisvate puude võradest moodustunud peaaegu et katus. Selline tunne oli küll, justkui oleks mööda tunnelit sõitnud. Nagu mainitud, oli tee järsult üles mäkke ning rajal laiust täpselt ühe auto jagu. Ei oleks isegi osanud aimata, et mis oleks saanud kui mõni masin oleks vastu tulnud. Ümber keeramine oli seal täiesti välistatud. Aga õnneks ei tulnud kedagi ning nii saime oma tiiru suhteliselt probleemivabalt tehtud. Navi oli jälle suureks abiks, et pärast kiirelt uuesti Boulardi tagasi jõuda. Õunaaedu kahjuks ei leidnud, pärast tuli välja, et need tohutud õunapuude massiivid asusid veidi eemal orus.
Aga nüüd Boulardist. Calvados Boulard nimeline ettevõte loodi aastal 1825 Pierre-Auguste Boulardi poolt. Sealt maalt alates on see ettevõte liikunud pojalt pojale ja täna on juhtimine 5. põlvkonna käes. Praegu toodetakse lisaks peamisele veel ka sellega seotud/segatud jooke.
Calvadose kui joogi ajalugu on loomulikult palju pikem. Juba Vana-Rooma ajal kirjutati, et Gallias ja Normandias tehakse küpsetatud õuntest jooki. 8.sajandil tuli araablaste kaudu Euroopasse brändi tegemise kunst. Kui alguses tehti brändit peamiselt viinamarjadest, siis tänu Normandia viinamarjakasvatuse olulisele vähendamisele keskaja lõpus, hakati tegema brändit ka õunasiidrist. Aastast 1554 on esimesed kindlad teated siidri destilleerimisest ning 50 aastat hiljem loodi juba esimene calvadose tootjate gild. Calvadost kutsutakse ka kui „Eau de vie de cidre“, mis tähendab maakeeli „eluvesi siidrist“. Calvadose nimi kui regiooniga seotud toodang sai kinnitatud alles aastal 1942. Seega calvadoseks tohib täna nimetada ainult jooki, mis on toodetud Normandias kasvanud õuntest tehtud siidrist. Nõuded on ranged ja kontroll kvaliteedi üle veel rangem.
3,30 € eest lunastasime omale pääsme suhteliselt privaatsele tuurile, ainult mõned itaallased olid veel peale meie. Kahjuks oli ringkäik prantsuse keeles, kuid enamusest saime siiski aru. Abiks oli ka see, et kuna ka itaallased ei olnud väga head prantsuse keele oskajad, siis meie giid rääkis aeglaselt ja küsis pidevalt üle, et kas kõik oli arusaadav. Saime teada, et Boulard on regiooni suurim tootja ning nendel on õunapuude all 65ha, kust siis saadakse igal aastal 20 000 tonni õunu. Kusjuures õunad mida tootmiseks kasutatakse on väikesed, oluliselt väiksemad kui söögiõunad. Kuna 1l calvadose tootmiseks läheb enam-vähem 20kg õunu, siis aastane toodang on Boulardil ligikaudu 1 miljon liitrit.
Calvados valmistatakse praktiliselt äädikaks lastud siidrist. 2000 liitrist siidrist saab esimese destilleerimisega ca 400 liitrit alkoholi. Teistkordse destilleerimisega saab sellest calvadose nime vääriline jook, tingimusel, et see seisab vaadis vähemalt 2 aastat. Alla selle aja seisnud jooki ei tohi calvadoseks nimetada. 2-aastane calvados on selline õrnalt kollakas jook, 10-aastane naps aga täiesti tumepruun (vaata pilti paremal). Kusjuures, mida vanem jook, seda mahedamaks pidi minema maitse. On olemas ka 15- ja 20-aastased calvadosed.
Kes osta plaanib, siis olgu teadmiseks, et „Fine“ ja 3 tärni tähendavad 2-aastast jooki, „Vieux“ ja „
Réserve“ vähemalt 3-aastast jooki, „V.O“ ja V.S.OP“ vähemalt 4-aastast jooki ning „Extra“, „X.O“, „Napoléon“ ja „Hors d’Age“ vähemalt 6-aastast jooki (tihti palju vanem). Kõrgekvaliteediline calvados on reeglina segu erinevatest aastakäikudest ning reeglina sisaldab alati ka väga vana calvadost. Hinnaklass on võrdväärne konjakiga. Seega kui keskmisele eestlasele seostus (iseenda näitel) calvados sellise imeliku kujuga pudeliga, mille tunnuseks oli alkoholi sees vedelev õun või pirn, siis võtke teadmiseks, et see pole õige kraam. Maitse pole asjatundmatule proovijale just suurem asi – selline õunapuskar, aga ega meile maitsmiseks ka väga kallist kraami ei antud.
Kaasa ostsime sealt hoopis Pommeaud, mis oli aastani 1991 muide üldse poolenisti keelatud jook. Tegemist on 17% alkoholisisaldusega joogiga, mida valmistatakse õunabrändi ja õunamahla segamisel. Tünnides laagerdub see ca 30 kuud ja maitse järgi meeldis see meile oluliselt rohkem kui calvados ning ka hind oli palju sobivam (samas see on samuti Normandia spetsialiteet). Lisaks võtsime ühe pudeli „Créme Boulardi“, mis on kreemiliköör calvadosega (naistekas) ning minipudeli calvadost. Kõige odavam 2-aastane normaalsuuruses calvadosepudel maksis 28€ ning kuna see 2-aastane maitse järgi midagi erilist ei olnud, siis läks loosi hoopis pisike pudel vanemat calvadost. Vanemate calvadoste tavapudelihinnad ulatusid sadadesse eurodesse.
Väikene hommikunaps tehtud (autojuht siiski piirdus siidriga), keerasime autonina ranniku suunas. Ülejäänud päeva otsustasime veeta paigas, mille poolest Normandia ilmselt maailmas kõige tuntum on. Märksõnadeks 6. juuni 1944 ja „D-Day“.
See päev oli II Maailmasõja ajaloos pöördeline. Seni oli Saksamaa sõdinud Euroopas ainult idarindel ja Itaalias, kuid oli näha, et idarinne annab järgi ning Punaarmee hakkas vaikselt edenema. Üks sissetungi motivaatoreid oli muide see, et vältida Euroopa langemist NSVL võimu alla. Kuigi seda täielikult ära ei suudetud kahjuks hoida, pool Euroopast siiski päästeti.
Normandia operatsioon algas kahe nn „diversioonoperatsiooniga“. Sakslased ootasid, et liitlasväed maabuvad Calais linna lähedal, kust on Inglismaale kõige lühem maa. Sinna oli koondatud ka suur väekontingent. „Operatsioon Glimmer“ ajal puistasid liitlaste lennukid madallennu ajal Calais lähedale vette metallribasid, mis vaenlase radarile paistsid kui laevad. Paar alust seilas seal ka reaalselt, et tekitada võlts raadioside. Sakslastele paistis aga, et läheneb tohutu vaenlase laevastik, mille pihta avati ka kaldalt tuli.
Teine diversioon kandis nime „Operatsioon Taxable“, sisu oli sama kuid koht veidi teine. Mõlema operatsiooni eesmärk oli sakslasi veenda, et rünnak tulebki Calais lähistele.
Tegelik rünnak, ehk operatsioon „Overlord“, toimus aga Normandia rannikule. 6. Juunil 1944, kell 6.30 hommikul läks lahti. Normandia rannik on kõrge (vt pilti) ja see oli üsna tugevalt kindlustatud rannakaitsepatareidega. See oli ka üks põhjus, miks sakslased arvasid, et rünnak tuleb Calais lähistele. Normandiat paistis olevat palju keerulisem vallutada. Aga sellegipoolest ründasid liitlasväed kõigega, mis neil oli. 175 000 sõdurit esimesel päeval, 5000 laeva, 200 000 abipersonali ning tohutul hulgal erinevat sõjatehnikat. Kuna ilmastikutingimused ei olnud soodsad, siis sakslased ei olnud rünnakuks otseselt valmis. Näiteks kindral Erwin Rommel oli just mõneks päevaks ära sõitnud, et oma naise sünnipäeva pidada. Halvale ilmale vaatamata aga rünnakukava ei muudetud – plaan oli maabuda 50 km pikkusel alal, 6.-s erinevas kohas.
Brittidele jäid rannad koondnimetusega „Sword Beach“ ja „Gold Beach“, kanadalastele „Juno Beach“ ja ameeriklastele „Utah Beach“ ja „Omaha Beach“. Nende riikide vägedega koos olid kaasatud ka austraallaste, tsehhide, poolakate, prantslaste jt rahvaste rühmad.
Rünnaku aluseks oli massiivsus. Eks seda on paljudes filmides ka näidatud kuidas mehi viidi transportkaatritega võimalikult rannale lähedale (vt näiteks seda pilti)
ning siis viimane lõpp tuli neil vees sumbata, et kaldale jõuda. Kaotused olid kohati üsna rängad, esimesest rünnakulainest jõudis kaldale kohati vaid 50% meestest. Kõige kergemini läks inglastel „Sword Beachil“ ja ameeriklastel „Utah Beachil“, kõige rängemad kaotused olid aga kanadalastel „Junol“ ja ameeriklastel „Omaha Beachil“. „Omahaga“ oli see lugu, et see oli üks kõige kindlustatum rand üldse ning seda kaitsesid väga kogenud idarinde veteranid, lisaks kõigele maabus enamus sinna mõeldud vägedest veidi oma sihtkohast eemal. Raskustele vaatamata, operatsioon õnnestus ning liitlasväed said jala Lääne-Euroopas maha. Augusti lõpuks oli Prantsusmaale toodud juba 3 miljonit liitlaste sõdurit. Normandia vallutamisel hukkus ca 200 000 sõdurit liitlaste poolel ja 210 000-450 000 sõdurit vastaste poolel.
Meie esimeseks külastuspaigaks olid Longues-sur-Mer linnakese lähedal asuvad rannakaitsepatareid. Ilm oli kohale jõudes veidi pilve tõmmanud ja kohati tibutas ka vihma, kuid see ei häirinud. Pigem oligi parem ringi jalutada. Meile näidati seal natside poolt ehitatud massiivseid punkreid, mis kuulusid nn „Atlandi Seina“ kaitsesüsteemi (ulatus Põhja-Norrast läbi Taani, Saksamaa, Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa kuni Hispaania piirini). Kahurid suudeti D-Dayl pommitamistega elimineerida, järgmisel päeval jalavägi seal vastupanu ei leidnud. Kuna need on tänase päevani üsna hästi säilinud, siis on Longues-sur-Mer ka hea koht selleks, et saada aimu selle kohta, et missuguste kindlustustega liitlastel tuli rinda pista.
Ning tõepoolest, vaatepilt oli vägev. Kahurid asusid paksult betoneeritud punkrites ning sealt kõrgelt kalda pealt avanes vaade kaugele Inglise Kanalile. Strateegiliselt olid nad kindlasti väga heas asukohas – sealt suudeti tuld anda nii Omaha kui Gold Beachile. Kui täna heita lihtsalt pilk mere poole, siis avanes seal väga maaliline vaade, kuid 65 aastat varem sellel heinamaal heina ei tehtud.
Käisime kõik need punkrid läbi – ühes oli näha, et kahur oli saanud otsetabamuse ning väga palju patareist järgi polnud. Teised jällegi tundusid üsna heas korras, vaid juhtimissüsteem tundus olevat veidi roostetanud. 
Seal punkrites ringi kolades tulid silme ette nii mitmedki filmid ja samuti kunagi ammu mängitud arvutimängud. Seetõttu oli üsna lihtne ette kujutada, et mismoodi seal elu käis. Punkrid olid tugevalt kindlustatud nii pommitamise kui jalaväe rünnaku vastu ning oli näha, et osad mürsud, mis olid tulnud täpselt pihta, oli suutnud jätta punkri paarimeetrisele betoonlaele vaid väikese lohu. Sakslased võtsid ranniku kindlustamist tõsiselt, sest oli teada, et ükskord see suurrünnak tuleb. Ning kuna neil oli mitu aastat aega sellega tegeleda, siis oli kaitsesüsteem praktiliselt valmis.
Kahurite juurest sai jalutatud ka veidi rannale lähemale, sest seal asus natside
tulejuhtimispunkt. Samuti massiivne ja tugevalt kindlustatud (vahelagede betooni paksus oli silma järgi 2-2,5 meetrit) ning üllatuslikult praktiliselt täiesti terve. See siis peamiselt seetõttu, et enamus kahuritest tehti kiirelt kahjutuks. Vastasel juhul oleks kogu see kompleks maatasa pommitatud või hiljem õhku lastud.
Tulejuhtimispunktis sai ronida sügavale pimedasse maa alla võis siis mööda seina küljes olevat redelit vaatepunkti, igati interaktiivne vaatamisväärsus. :) Igatahes ääretult põnev oli neis paigus käia.
Sõjainstrumendid vaadatud, suundusime sinna, kus käisid põhilised lahingud. Suund oli Colleville-sur-Mer nimeline külakene, kus asus kurikuulus „Omaha Beach“ ja ameeriklaste veel kuulsam sõjaväekalmistu. Sõit läbi väikeste rannikulinnakeste näitas, et kunagisi kangelasi pole unustatud. Majadel lehvisid koos Pran
tsuse-USA, Prantsuse-Kanada, Prantsuse-Briti lipud. Ühes külas oli ühe maja terve sein maalitud inglise keelse tekstiga tervituseks veteranidele – „Me täname teid kangelased ja vabastajad“, teises külas oli aga suur plakat „Igavene tänu vabastajatele!“. Igal pool oli näha erinevaid monumente ja mälestustahvleid erinevate diviiside, pataljonide, rühmade mälestuseks. Oli tunda, et seda kõike mõeldi tõsiselt ja sõjaväekalmistuid külastavaid veterane koheldi suure austusega. Eks seda on ju ka lihtne mõista – lääneliitlased olidki tõelised vabastajad. Vabastati maa vaenlastest ja võim anti tagasi selle maa rahvale. See on tohutu tragöödia, et ida-Euroopas teisiti läks. Punaarmee ja nõukogude kord tähendavad idaeurooplaste jaoks okupatsiooni, terrorit ja rahvuste hävitamise jätkumist. Ega idaeurooplaste jaoks pole suurt vahet natside ja kommunistide vahel, mistõttu puudub enamasti ka igasugune austus Punaarmee ja seal võidelnud isikute/monumentide jms vastu. Meie maad rüvetati kolearhitektuuri, keskkonnaohtlike suurtehaste ja sõjaväebaasidega, majandused hävitati ja kokkuvõttes jättis see riikide arengud ca 50-ks aastaks seisma. Lääne-Euroopal vedas selles mõttes ikka tohutult, et lääneliitlaste sõjamasin oli niivõrd efektiivne ja kiire, et jõuti Berliini Punaarmeega samal ajal.
„Omaha Beachi“ sõjamemoriaal ja sõjaväekalmistu oli suur turismiatraktsioon. Seal käisid nii veteranid, nende järglased kui ka lihtsalt veidi ajaloost huvituvad turistid. Viimaste hulka lugesime ka endid. Esimene pilguheit sellele valgete ristide merele oli suhteliselt masendav. Kokku on sinna maetud 9387 USA sõdurit, kes langesid Normandia vallutamisel. 1557 nendest omavad ristil/kuusnurgal kirja „Here rests in honored glory a comrade in arms known but to God“ ehk siis tegemist on tundmatute sõdurite haudadega. 
Kalmistu maa kuulub ameeriklastele ning see on vaba igasugustest maksudest ja tasudest. Kalmistut ja memoriaali hooldab samuti USA valitsus oma kulu ja kirjadega.
Seal ringi jalutades tajusid veidi paremini sõja tekitatud õudusi. Kui uudistest loed, et hukkus 500, 5000 või 50 000 inimest, siis seda tihti ei seosta reaalsete inimestega. Need jäävad tühjadeks numbriteks uudistest. Aga kui sa näed laiumas ristide välja nii kaugele kui silm ulatub, siis on perspektiiv kohe teine. Võitluses langenuid (kui ta kunagi identifitseeriti), oli kõigele vaatamata üsna lihtne leida, sest kõik read olid nummerdatud ning külastuskeskuses said kiirelt üles leida, kus täpselt üks või teine isik maetud on. Võiks lausa öelda, et saksa täpsus.
Memoriaal ise oli aga selline eht-ameerikalik, kuid siiski mitte väga palju üle pingutatud. Seintel olid kivisse valatud kunagised sõjakaardid, lisaks olid suurelt kirja pandud tänusõnad kunagistele kangelastele ning memoriaali ees oli pikk USA lippude spaleer.
Kui see kõik vaadatud, otsustasime ära käia ka all mere ääres. Kuigi oli selge, et pärast mööda treppe tagasi üles ronimine ei saa olema eriti kerge ülesanne, siis tahtsime ikkagi kunagisel sõjatandril ära käia. Omaha beach on täna mõnus, lai liivarand. See on kilomeetreid pikk ja mõnisada meetrit lai liivariba. Võib vaid ette kujutada, mis tunne võis sõduritel olla kui nad neid sadu meetreid vee piirilt läbima hakkasid. Vaadet mis neile transpordilaeva luugi avanemisel paistis võis vaadata mõned lõigud üleval pool toodud lingIst, kuid tänapäeval on pilt selline nagu all paistab. Juurde peaks mõtlema siis okastraadi ja muud
laadsed kindlustused. Nende läbimine ei olnud kõigile ette nähtud ja need kes suutsidki jõuda kõrge kalda varju, pidid sealt peagi hakkama üles rühkima. Aga kõigele vaatamata missioon õnnestus ja kuidagi need rannakaitsepatareid ükshaaval lõpuks vallutati.
Tänasel päeval on rand mõnus koht vaba aja veetmiseks. Kes sõidab ratastel purjekaga piki liivariba, kes võtab päikest, kes jooksutab koeri, kes ehitab liivalosse, kes lennutab lohet. Siiski ei ole see täiesti puhkuseturisti rand, kõik teavad, et mis siin on 
toimunud. Seetõttu oli rand praktiliselt tühi, võimalik, et süü oli ka jahedal tuulel ja veidi pilves ilmal. Meie suutsime seal endale lähedale tinistada ühe põneva linnu nii et ka meie loodusblogisse sai kirja jäädvustus sellest ajaloolisest paigast.
Rannalt üles tagasi ronides (mööda treppi!) tekkis uuesti suur küsimus, et mis variandiga kaitsja jaoks nii ideaalset positsiooni vallutati? Trepist ülesminek võttis juba kõvasti võhmale. Kui trepp ära võtta ja juurde lisada pidev tuli vaenlase poolt, siis tundus see tõelise võimatu missioonina.
Collevillest sõitsime mööda rannikut edasi. Järjest olid sellised väikesed vahvad linnakesed ning jätkus ka selline vabastajate kiitmine. Võis arvata, et kunagi võeti neid külasid tagasi tänav tänava, maja maja haaval. Selle kinnituseks oli näha kuuliauke aedades, majades.
Päeva lõpetasime hoopis rõõmsamalt. Tee peale jäi Isigny-Sainte Mere’i kuulus piimakombinaat. Käisime läbi nn vabriku poest. Ostsime kaasa erinevaid juustusid, sest suur juustuvalik oli peamine, miks rahvas sinna tuleb. Ning osteti ikka kottide kaupa. Kõrvaltseisjale võibki tunduda, et prantslaste igapäevane toidulaud koosnebki ainult juustusaiadest.
Üks sealne brie-juustudest aga osutus meie labasele haistmismeelele nii harjumatuks (loe: jõle hais oli!), et see jäi isegi proovimata. Kaubaks läks aga väike purgitäis oranži värvi kokteilijuustu, mis maitses väga hää. Peale selle müüs või tegelikult võiks isegi öelda, et jagas, vabrik tasuta jäätist. Tasuta oli see neile, kes tegid vabrikus läbi ühe tuuri. Meie aga jõudsime sinna liiga hilja, seega meie pidime maksma. 1€ maksis üks hiigelports pehmejäätist. Ja ma ei liialda kui ütlen, et see oli üks suurimaid jäätiseid mida me kunagi söönud olime. Esiteks oli see suure vahvli sees ning teiseks lasti sinna jäätist peale ikka ohtralt. Niipalju kui füüsiliselt mahtus ja siis veel veidi. Kaalu järgi ütleks, et üks vahvlijäätis kaalus sinna poole kilo kanti. Lõpus ajas see kogus lausa öökima, no ei olnud võimalik seda kõike korraga pintslisse pista.
Ennem ööbimiskoha otsimist (võdinad tulid peale eilsele mõeldes) käisime veel läbi toidupoest ning haarasime erinevat kohalikku kraami – loomulikult siidrit, canardi e pardipasteeti ja üks korralik Saucisson de Normandie (Normandia salaami).
Kui kell sai 7, siis hakkasime hotelli vaatama. Navi leidis meile lähedal mitmeid valikuid, kuid meie pilk jäi pidama jälle Ibisel. Hotell asus St-Lô nimelise linna külje all, tehnopargi laadsel alal. Ok, läksime vaatasime. Ja tube oli! Kujuta pilti – kohe esimese korraga näkkas! 69€ saime suure toa (võrreldes Gentiga), muidu oli kõik samasugune nagu teistes Ibistes. Meie ego paitas see, et administraatorid ei püüdnudki inglise keelele üle minna. Ilmselt said nad meist piisavalt aru, meie nendest saime küll.
Päris head prantsuse keelt rääkisid. :P
Tassisime vajaliku kraami tuppa ja tegime elu-olu mõnusaks. Prantsuse toidukraam on ikka ülimaitsev (v.a see brie juust siis). Maitsete bukett vaikselt õrritab su maitsmismeeli – maitse, järelmaitse – kõik on paigas. Taustaks mängivas telekas jäi silma see kuidas Usain Bolt jooksis mingitel võistlustel uue 200m maailmarekordi – 19.19.
Aga nagu meie keeleõpetaja kunagi iga tunni lõpus ütles: „C’est tout pour aujourd’hui“. St tänaseks kõik.
Päeva esimesele ringkäigule jäime 10 minutit hiljaks, mistõttu tekkis meil peaaegu tund aega vaba aega. Otsustasime veidi ringi sõita, lootuses leida õunaaedasid, kust kohalikud calvadosemeistrid oma materjali hangivad. Keerasime ühest suvalisest teeotsast sisse ja leidsime ennast seepeale kitsalt ja järsult külateelt, mille kohal oli tee ääres seisvate puude võradest moodustunud peaaegu et katus. Selline tunne oli küll, justkui oleks mööda tunnelit sõitnud. Nagu mainitud, oli tee järsult üles mäkke ning rajal laiust täpselt ühe auto jagu. Ei oleks isegi osanud aimata, et mis oleks saanud kui mõni masin oleks vastu tulnud. Ümber keeramine oli seal täiesti välistatud. Aga õnneks ei tulnud kedagi ning nii saime oma tiiru suhteliselt probleemivabalt tehtud. Navi oli jälle suureks abiks, et pärast kiirelt uuesti Boulardi tagasi jõuda. Õunaaedu kahjuks ei leidnud, pärast tuli välja, et need tohutud õunapuude massiivid asusid veidi eemal orus.
Aga nüüd Boulardist. Calvados Boulard nimeline ettevõte loodi aastal 1825 Pierre-Auguste Boulardi poolt. Sealt maalt alates on see ettevõte liikunud pojalt pojale ja täna on juhtimine 5. põlvkonna käes. Praegu toodetakse lisaks peamisele veel ka sellega seotud/segatud jooke.Calvadose kui joogi ajalugu on loomulikult palju pikem. Juba Vana-Rooma ajal kirjutati, et Gallias ja Normandias tehakse küpsetatud õuntest jooki. 8.sajandil tuli araablaste kaudu Euroopasse brändi tegemise kunst. Kui alguses tehti brändit peamiselt viinamarjadest, siis tänu Normandia viinamarjakasvatuse olulisele vähendamisele keskaja lõpus, hakati tegema brändit ka õunasiidrist. Aastast 1554 on esimesed kindlad teated siidri destilleerimisest ning 50 aastat hiljem loodi juba esimene calvadose tootjate gild. Calvadost kutsutakse ka kui „Eau de vie de cidre“, mis tähendab maakeeli „eluvesi siidrist“. Calvadose nimi kui regiooniga seotud toodang sai kinnitatud alles aastal 1942. Seega calvadoseks tohib täna nimetada ainult jooki, mis on toodetud Normandias kasvanud õuntest tehtud siidrist. Nõuded on ranged ja kontroll kvaliteedi üle veel rangem.
3,30 € eest lunastasime omale pääsme suhteliselt privaatsele tuurile, ainult mõned itaallased olid veel peale meie. Kahjuks oli ringkäik prantsuse keeles, kuid enamusest saime siiski aru. Abiks oli ka see, et kuna ka itaallased ei olnud väga head prantsuse keele oskajad, siis meie giid rääkis aeglaselt ja küsis pidevalt üle, et kas kõik oli arusaadav. Saime teada, et Boulard on regiooni suurim tootja ning nendel on õunapuude all 65ha, kust siis saadakse igal aastal 20 000 tonni õunu. Kusjuures õunad mida tootmiseks kasutatakse on väikesed, oluliselt väiksemad kui söögiõunad. Kuna 1l calvadose tootmiseks läheb enam-vähem 20kg õunu, siis aastane toodang on Boulardil ligikaudu 1 miljon liitrit.
Calvados valmistatakse praktiliselt äädikaks lastud siidrist. 2000 liitrist siidrist saab esimese destilleerimisega ca 400 liitrit alkoholi. Teistkordse destilleerimisega saab sellest calvadose nime vääriline jook, tingimusel, et see seisab vaadis vähemalt 2 aastat. Alla selle aja seisnud jooki ei tohi calvadoseks nimetada. 2-aastane calvados on selline õrnalt kollakas jook, 10-aastane naps aga täiesti tumepruun (vaata pilti paremal). Kusjuures, mida vanem jook, seda mahedamaks pidi minema maitse. On olemas ka 15- ja 20-aastased calvadosed.Kes osta plaanib, siis olgu teadmiseks, et „Fine“ ja 3 tärni tähendavad 2-aastast jooki, „Vieux“ ja „
Réserve“ vähemalt 3-aastast jooki, „V.O“ ja V.S.OP“ vähemalt 4-aastast jooki ning „Extra“, „X.O“, „Napoléon“ ja „Hors d’Age“ vähemalt 6-aastast jooki (tihti palju vanem). Kõrgekvaliteediline calvados on reeglina segu erinevatest aastakäikudest ning reeglina sisaldab alati ka väga vana calvadost. Hinnaklass on võrdväärne konjakiga. Seega kui keskmisele eestlasele seostus (iseenda näitel) calvados sellise imeliku kujuga pudeliga, mille tunnuseks oli alkoholi sees vedelev õun või pirn, siis võtke teadmiseks, et see pole õige kraam. Maitse pole asjatundmatule proovijale just suurem asi – selline õunapuskar, aga ega meile maitsmiseks ka väga kallist kraami ei antud.Kaasa ostsime sealt hoopis Pommeaud, mis oli aastani 1991 muide üldse poolenisti keelatud jook. Tegemist on 17% alkoholisisaldusega joogiga, mida valmistatakse õunabrändi ja õunamahla segamisel. Tünnides laagerdub see ca 30 kuud ja maitse järgi meeldis see meile oluliselt rohkem kui calvados ning ka hind oli palju sobivam (samas see on samuti Normandia spetsialiteet). Lisaks võtsime ühe pudeli „Créme Boulardi“, mis on kreemiliköör calvadosega (naistekas) ning minipudeli calvadost. Kõige odavam 2-aastane normaalsuuruses calvadosepudel maksis 28€ ning kuna see 2-aastane maitse järgi midagi erilist ei olnud, siis läks loosi hoopis pisike pudel vanemat calvadost. Vanemate calvadoste tavapudelihinnad ulatusid sadadesse eurodesse.
Väikene hommikunaps tehtud (autojuht siiski piirdus siidriga), keerasime autonina ranniku suunas. Ülejäänud päeva otsustasime veeta paigas, mille poolest Normandia ilmselt maailmas kõige tuntum on. Märksõnadeks 6. juuni 1944 ja „D-Day“.
See päev oli II Maailmasõja ajaloos pöördeline. Seni oli Saksamaa sõdinud Euroopas ainult idarindel ja Itaalias, kuid oli näha, et idarinne annab järgi ning Punaarmee hakkas vaikselt edenema. Üks sissetungi motivaatoreid oli muide see, et vältida Euroopa langemist NSVL võimu alla. Kuigi seda täielikult ära ei suudetud kahjuks hoida, pool Euroopast siiski päästeti.Normandia operatsioon algas kahe nn „diversioonoperatsiooniga“. Sakslased ootasid, et liitlasväed maabuvad Calais linna lähedal, kust on Inglismaale kõige lühem maa. Sinna oli koondatud ka suur väekontingent. „Operatsioon Glimmer“ ajal puistasid liitlaste lennukid madallennu ajal Calais lähedale vette metallribasid, mis vaenlase radarile paistsid kui laevad. Paar alust seilas seal ka reaalselt, et tekitada võlts raadioside. Sakslastele paistis aga, et läheneb tohutu vaenlase laevastik, mille pihta avati ka kaldalt tuli.
Teine diversioon kandis nime „Operatsioon Taxable“, sisu oli sama kuid koht veidi teine. Mõlema operatsiooni eesmärk oli sakslasi veenda, et rünnak tulebki Calais lähistele.
Tegelik rünnak, ehk operatsioon „Overlord“, toimus aga Normandia rannikule. 6. Juunil 1944, kell 6.30 hommikul läks lahti. Normandia rannik on kõrge (vt pilti) ja see oli üsna tugevalt kindlustatud rannakaitsepatareidega. See oli ka üks põhjus, miks sakslased arvasid, et rünnak tuleb Calais lähistele. Normandiat paistis olevat palju keerulisem vallutada. Aga sellegipoolest ründasid liitlasväed kõigega, mis neil oli. 175 000 sõdurit esimesel päeval, 5000 laeva, 200 000 abipersonali ning tohutul hulgal erinevat sõjatehnikat. Kuna ilmastikutingimused ei olnud soodsad, siis sakslased ei olnud rünnakuks otseselt valmis. Näiteks kindral Erwin Rommel oli just mõneks päevaks ära sõitnud, et oma naise sünnipäeva pidada. Halvale ilmale vaatamata aga rünnakukava ei muudetud – plaan oli maabuda 50 km pikkusel alal, 6.-s erinevas kohas.Brittidele jäid rannad koondnimetusega „Sword Beach“ ja „Gold Beach“, kanadalastele „Juno Beach“ ja ameeriklastele „Utah Beach“ ja „Omaha Beach“. Nende riikide vägedega koos olid kaasatud ka austraallaste, tsehhide, poolakate, prantslaste jt rahvaste rühmad.
Rünnaku aluseks oli massiivsus. Eks seda on paljudes filmides ka näidatud kuidas mehi viidi transportkaatritega võimalikult rannale lähedale (vt näiteks seda pilti)
ning siis viimane lõpp tuli neil vees sumbata, et kaldale jõuda. Kaotused olid kohati üsna rängad, esimesest rünnakulainest jõudis kaldale kohati vaid 50% meestest. Kõige kergemini läks inglastel „Sword Beachil“ ja ameeriklastel „Utah Beachil“, kõige rängemad kaotused olid aga kanadalastel „Junol“ ja ameeriklastel „Omaha Beachil“. „Omahaga“ oli see lugu, et see oli üks kõige kindlustatum rand üldse ning seda kaitsesid väga kogenud idarinde veteranid, lisaks kõigele maabus enamus sinna mõeldud vägedest veidi oma sihtkohast eemal. Raskustele vaatamata, operatsioon õnnestus ning liitlasväed said jala Lääne-Euroopas maha. Augusti lõpuks oli Prantsusmaale toodud juba 3 miljonit liitlaste sõdurit. Normandia vallutamisel hukkus ca 200 000 sõdurit liitlaste poolel ja 210 000-450 000 sõdurit vastaste poolel.
Meie esimeseks külastuspaigaks olid Longues-sur-Mer linnakese lähedal asuvad rannakaitsepatareid. Ilm oli kohale jõudes veidi pilve tõmmanud ja kohati tibutas ka vihma, kuid see ei häirinud. Pigem oligi parem ringi jalutada. Meile näidati seal natside poolt ehitatud massiivseid punkreid, mis kuulusid nn „Atlandi Seina“ kaitsesüsteemi (ulatus Põhja-Norrast läbi Taani, Saksamaa, Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa kuni Hispaania piirini). Kahurid suudeti D-Dayl pommitamistega elimineerida, järgmisel päeval jalavägi seal vastupanu ei leidnud. Kuna need on tänase päevani üsna hästi säilinud, siis on Longues-sur-Mer ka hea koht selleks, et saada aimu selle kohta, et missuguste kindlustustega liitlastel tuli rinda pista.Ning tõepoolest, vaatepilt oli vägev. Kahurid asusid paksult betoneeritud punkrites ning sealt kõrgelt kalda pealt avanes vaade kaugele Inglise Kanalile. Strateegiliselt olid nad kindlasti väga heas asukohas – sealt suudeti tuld anda nii Omaha kui Gold Beachile. Kui täna heita lihtsalt pilk mere poole, siis avanes seal väga maaliline vaade, kuid 65 aastat varem sellel heinamaal heina ei tehtud.
Käisime kõik need punkrid läbi – ühes oli näha, et kahur oli saanud otsetabamuse ning väga palju patareist järgi polnud. Teised jällegi tundusid üsna heas korras, vaid juhtimissüsteem tundus olevat veidi roostetanud. 
Seal punkrites ringi kolades tulid silme ette nii mitmedki filmid ja samuti kunagi ammu mängitud arvutimängud. Seetõttu oli üsna lihtne ette kujutada, et mismoodi seal elu käis. Punkrid olid tugevalt kindlustatud nii pommitamise kui jalaväe rünnaku vastu ning oli näha, et osad mürsud, mis olid tulnud täpselt pihta, oli suutnud jätta punkri paarimeetrisele betoonlaele vaid väikese lohu. Sakslased võtsid ranniku kindlustamist tõsiselt, sest oli teada, et ükskord see suurrünnak tuleb. Ning kuna neil oli mitu aastat aega sellega tegeleda, siis oli kaitsesüsteem praktiliselt valmis.Kahurite juurest sai jalutatud ka veidi rannale lähemale, sest seal asus natside
tulejuhtimispunkt. Samuti massiivne ja tugevalt kindlustatud (vahelagede betooni paksus oli silma järgi 2-2,5 meetrit) ning üllatuslikult praktiliselt täiesti terve. See siis peamiselt seetõttu, et enamus kahuritest tehti kiirelt kahjutuks. Vastasel juhul oleks kogu see kompleks maatasa pommitatud või hiljem õhku lastud.Tulejuhtimispunktis sai ronida sügavale pimedasse maa alla võis siis mööda seina küljes olevat redelit vaatepunkti, igati interaktiivne vaatamisväärsus. :) Igatahes ääretult põnev oli neis paigus käia.
Sõjainstrumendid vaadatud, suundusime sinna, kus käisid põhilised lahingud. Suund oli Colleville-sur-Mer nimeline külakene, kus asus kurikuulus „Omaha Beach“ ja ameeriklaste veel kuulsam sõjaväekalmistu. Sõit läbi väikeste rannikulinnakeste näitas, et kunagisi kangelasi pole unustatud. Majadel lehvisid koos Pran
tsuse-USA, Prantsuse-Kanada, Prantsuse-Briti lipud. Ühes külas oli ühe maja terve sein maalitud inglise keelse tekstiga tervituseks veteranidele – „Me täname teid kangelased ja vabastajad“, teises külas oli aga suur plakat „Igavene tänu vabastajatele!“. Igal pool oli näha erinevaid monumente ja mälestustahvleid erinevate diviiside, pataljonide, rühmade mälestuseks. Oli tunda, et seda kõike mõeldi tõsiselt ja sõjaväekalmistuid külastavaid veterane koheldi suure austusega. Eks seda on ju ka lihtne mõista – lääneliitlased olidki tõelised vabastajad. Vabastati maa vaenlastest ja võim anti tagasi selle maa rahvale. See on tohutu tragöödia, et ida-Euroopas teisiti läks. Punaarmee ja nõukogude kord tähendavad idaeurooplaste jaoks okupatsiooni, terrorit ja rahvuste hävitamise jätkumist. Ega idaeurooplaste jaoks pole suurt vahet natside ja kommunistide vahel, mistõttu puudub enamasti ka igasugune austus Punaarmee ja seal võidelnud isikute/monumentide jms vastu. Meie maad rüvetati kolearhitektuuri, keskkonnaohtlike suurtehaste ja sõjaväebaasidega, majandused hävitati ja kokkuvõttes jättis see riikide arengud ca 50-ks aastaks seisma. Lääne-Euroopal vedas selles mõttes ikka tohutult, et lääneliitlaste sõjamasin oli niivõrd efektiivne ja kiire, et jõuti Berliini Punaarmeega samal ajal.
„Omaha Beachi“ sõjamemoriaal ja sõjaväekalmistu oli suur turismiatraktsioon. Seal käisid nii veteranid, nende järglased kui ka lihtsalt veidi ajaloost huvituvad turistid. Viimaste hulka lugesime ka endid. Esimene pilguheit sellele valgete ristide merele oli suhteliselt masendav. Kokku on sinna maetud 9387 USA sõdurit, kes langesid Normandia vallutamisel. 1557 nendest omavad ristil/kuusnurgal kirja „Here rests in honored glory a comrade in arms known but to God“ ehk siis tegemist on tundmatute sõdurite haudadega. 
Kalmistu maa kuulub ameeriklastele ning see on vaba igasugustest maksudest ja tasudest. Kalmistut ja memoriaali hooldab samuti USA valitsus oma kulu ja kirjadega.Seal ringi jalutades tajusid veidi paremini sõja tekitatud õudusi. Kui uudistest loed, et hukkus 500, 5000 või 50 000 inimest, siis seda tihti ei seosta reaalsete inimestega. Need jäävad tühjadeks numbriteks uudistest. Aga kui sa näed laiumas ristide välja nii kaugele kui silm ulatub, siis on perspektiiv kohe teine. Võitluses langenuid (kui ta kunagi identifitseeriti), oli kõigele vaatamata üsna lihtne leida, sest kõik read olid nummerdatud ning külastuskeskuses said kiirelt üles leida, kus täpselt üks või teine isik maetud on. Võiks lausa öelda, et saksa täpsus.
Memoriaal ise oli aga selline eht-ameerikalik, kuid siiski mitte väga palju üle pingutatud. Seintel olid kivisse valatud kunagised sõjakaardid, lisaks olid suurelt kirja pandud tänusõnad kunagistele kangelastele ning memoriaali ees oli pikk USA lippude spaleer.Kui see kõik vaadatud, otsustasime ära käia ka all mere ääres. Kuigi oli selge, et pärast mööda treppe tagasi üles ronimine ei saa olema eriti kerge ülesanne, siis tahtsime ikkagi kunagisel sõjatandril ära käia. Omaha beach on täna mõnus, lai liivarand. See on kilomeetreid pikk ja mõnisada meetrit lai liivariba. Võib vaid ette kujutada, mis tunne võis sõduritel olla kui nad neid sadu meetreid vee piirilt läbima hakkasid. Vaadet mis neile transpordilaeva luugi avanemisel paistis võis vaadata mõned lõigud üleval pool toodud lingIst, kuid tänapäeval on pilt selline nagu all paistab. Juurde peaks mõtlema siis okastraadi ja muud
laadsed kindlustused. Nende läbimine ei olnud kõigile ette nähtud ja need kes suutsidki jõuda kõrge kalda varju, pidid sealt peagi hakkama üles rühkima. Aga kõigele vaatamata missioon õnnestus ja kuidagi need rannakaitsepatareid ükshaaval lõpuks vallutati.
Tänasel päeval on rand mõnus koht vaba aja veetmiseks. Kes sõidab ratastel purjekaga piki liivariba, kes võtab päikest, kes jooksutab koeri, kes ehitab liivalosse, kes lennutab lohet. Siiski ei ole see täiesti puhkuseturisti rand, kõik teavad, et mis siin on 
toimunud. Seetõttu oli rand praktiliselt tühi, võimalik, et süü oli ka jahedal tuulel ja veidi pilves ilmal. Meie suutsime seal endale lähedale tinistada ühe põneva linnu nii et ka meie loodusblogisse sai kirja jäädvustus sellest ajaloolisest paigast.Rannalt üles tagasi ronides (mööda treppi!) tekkis uuesti suur küsimus, et mis variandiga kaitsja jaoks nii ideaalset positsiooni vallutati? Trepist ülesminek võttis juba kõvasti võhmale. Kui trepp ära võtta ja juurde lisada pidev tuli vaenlase poolt, siis tundus see tõelise võimatu missioonina.
Collevillest sõitsime mööda rannikut edasi. Järjest olid sellised väikesed vahvad linnakesed ning jätkus ka selline vabastajate kiitmine. Võis arvata, et kunagi võeti neid külasid tagasi tänav tänava, maja maja haaval. Selle kinnituseks oli näha kuuliauke aedades, majades.
Päeva lõpetasime hoopis rõõmsamalt. Tee peale jäi Isigny-Sainte Mere’i kuulus piimakombinaat. Käisime läbi nn vabriku poest. Ostsime kaasa erinevaid juustusid, sest suur juustuvalik oli peamine, miks rahvas sinna tuleb. Ning osteti ikka kottide kaupa. Kõrvaltseisjale võibki tunduda, et prantslaste igapäevane toidulaud koosnebki ainult juustusaiadest.
Üks sealne brie-juustudest aga osutus meie labasele haistmismeelele nii harjumatuks (loe: jõle hais oli!), et see jäi isegi proovimata. Kaubaks läks aga väike purgitäis oranži värvi kokteilijuustu, mis maitses väga hää. Peale selle müüs või tegelikult võiks isegi öelda, et jagas, vabrik tasuta jäätist. Tasuta oli see neile, kes tegid vabrikus läbi ühe tuuri. Meie aga jõudsime sinna liiga hilja, seega meie pidime maksma. 1€ maksis üks hiigelports pehmejäätist. Ja ma ei liialda kui ütlen, et see oli üks suurimaid jäätiseid mida me kunagi söönud olime. Esiteks oli see suure vahvli sees ning teiseks lasti sinna jäätist peale ikka ohtralt. Niipalju kui füüsiliselt mahtus ja siis veel veidi. Kaalu järgi ütleks, et üks vahvlijäätis kaalus sinna poole kilo kanti. Lõpus ajas see kogus lausa öökima, no ei olnud võimalik seda kõike korraga pintslisse pista.
Ennem ööbimiskoha otsimist (võdinad tulid peale eilsele mõeldes) käisime veel läbi toidupoest ning haarasime erinevat kohalikku kraami – loomulikult siidrit, canardi e pardipasteeti ja üks korralik Saucisson de Normandie (Normandia salaami).
Kui kell sai 7, siis hakkasime hotelli vaatama. Navi leidis meile lähedal mitmeid valikuid, kuid meie pilk jäi pidama jälle Ibisel. Hotell asus St-Lô nimelise linna külje all, tehnopargi laadsel alal. Ok, läksime vaatasime. Ja tube oli! Kujuta pilti – kohe esimese korraga näkkas! 69€ saime suure toa (võrreldes Gentiga), muidu oli kõik samasugune nagu teistes Ibistes. Meie ego paitas see, et administraatorid ei püüdnudki inglise keelele üle minna. Ilmselt said nad meist piisavalt aru, meie nendest saime küll.
Päris head prantsuse keelt rääkisid. :PTassisime vajaliku kraami tuppa ja tegime elu-olu mõnusaks. Prantsuse toidukraam on ikka ülimaitsev (v.a see brie juust siis). Maitsete bukett vaikselt õrritab su maitsmismeeli – maitse, järelmaitse – kõik on paigas. Taustaks mängivas telekas jäi silma see kuidas Usain Bolt jooksis mingitel võistlustel uue 200m maailmarekordi – 19.19.
Aga nagu meie keeleõpetaja kunagi iga tunni lõpus ütles: „C’est tout pour aujourd’hui“. St tänaseks kõik.
0 kommentaari:
Post a Comment