Pühapäev on pannkoogipäev. Seda vana tõde ei tea mitte ainult eestlased vaid ka bretoonid ja prantslased. Selle tõestuseks olid meile hommikusöögiks värskelt perenaise poolt küpsetatud krepid, mida siis serveeriti koos kodumooside valikuga. See tõik muidugi lisas veelgi juurde meie vaimustust kodumajutuse osas. No mõelge ise – teid palutakse alla suurde söögituppa lauda, serveeritakse väga maitsvat toitu ja uuritakse meie reisuplaanide kohta ning antakse veel omapoolseid soovitusi juurde. Ja seda vähema raha eest kui oleks kusagil suvalises hotellis ööbinud. Kel võimalus, sel soovitaks alati proovida selliseid kodumajutusi. Lisaks sellele, et saate vahetuma kogemuse kohalikega suhtlemisel, toetate niiviisi just kohalikke väikeettevõtjad, saate kindlasti head nõu oma päeva plaanimiseks, saate turvalise ja kõrge kvaliteediga öömaja ning kõigele lisaks hoiate raha kokku. Ehk siis nn responsible travelling raha kokku hoides. Ja seda mitte ainult Prantsusmaal, kodumajutusi leiab tänasel päeval igast maailma otsast.
Aga pannkookide juurde tagasi. Need maitsesid meile väga. Tehnika oli küll veidi teistsugune kui kodus (olid munasemad ja karamellisemad, mistõttu ka krõbedamad), kuid siiski väga
head. Moosivalikus olid päris põnevad konfitüürid – rabarberi, rabarberi-vaarika, mustsõstra ja aprikoosi. Kõik olevat enda tehtud. Eriti jäi meelde rabarberimoos, mis senini oli meile suhteliselt võõras. Seda vist isegi müüakse Eestis, kuid kodus pole rabarberikeedist kunagi tehtud, mistõttu meie jaoks täielik uudistoode. Ja sellest on jube kahju, et rabarberimoosi varem saanud polnud, sest see pidi keele alla viima. Huvitav kuidas nii hea asi on kahe silma vahele jäänud? Rabarber ju ometigi kasvab Eestis, kuid maasika- ja vaarikamoosid on peamised mida tehakse ja mida ka poest leiad. Seega tuleb kõrva taha panna – rabarberist tasub moosi teha.
Pärast hommikusööki tänasime veelkord pererahvast kõige eest, maksime nõutud veeringud ära ja jätkasime teed bretoonikultuuri ühe keskuse – Quimperi – poole. Muide ülal pildil on hortensiad - lilled mis kaunistavad praktiliselt kõiki Britannia ja ka ülejäänud Prantsusmaa aedasid. Eri värvides ja alati suurtes kogustes.
Sõit läks läbi kauni Britannia, kaaslaseks avarad maastikud ja väikesed, unised linnakesed. Ühe merelahe äärest möödumisel lükkasime aga pidurid blokki, sest rand oli erinevate lindude poolt okupeeritud, mistõttu lõid meie (foto)jahiinstinktid jälle välja. Kuigi rannale pääsemine ja hiilimine oli raskeks tehtud, siis saime vähemalt mõne määramispildid. Võimalik, et tegu oli sügisrändel lindudega ja kes teab – võib-olla olime just neid samu linde luuranud mõned nädalad tagasi kusagil Harjumaa randades. Igatahes päris suured parved erinevaid linde olid just selle ranna omale ööbimiskohaks valinud.
Quimper (bretooni: Kemper) on praeguse Finistère departemangu ja kunagise Cornouaille piirkonna pealinn. Tegemist on kõige traditsioonilisema bretoonikeelse piirkonnaga Prantsusmaal, mistõttu rõhutatakse erinevates reisijuhtides seda, et kui on soov näha tõelist Britanniat, siis mine Quimperisse. Linn asutati kunagi roomlaste poolt, kuid alates keskajast ruulisid siin Cornouaille hertsogid, kellele kuulus lisaks selle Britannia piirkonnale ka Cornwalli (Cornouaille inglise keeles) hertsogkond Inglismaal (Suurbritannias). Üldse on Britannia sidemed Suurbritanniaga väga tugevad. Nii keele, kultuuri kui ka traditsioonide poolest ongi bretoonid rohkem seotud Suurbritannia ja keltidega kui prantslastega. 5% kohalikest lastest käib kakskeelses algkoolis, mis tegelikult on üsna kõrge tase (kõrgematel kooliastmetel on bretooni keel peaaegu alati vabatahtlike ainete seas). Quimperis toimub muuhulgas suur bretooni folgipidu nimega Cornouaille Festival ja suviti on igal neljapäeva õhtul linnas tasuta keldi ja bretooni muusika kontserdid ning tantsupeod.
Kesklinna läheduses oli seda Britannia erilist staatust ka võimalik rohkem tunnetada. Vanalinnas domineeris vernakulaarne (traditsioonilistel kohalikel vormilahendustel ning materjalidel põhinev) arhitektuur, majadel lehvisid mustvalged Britannia lipud ning vaateakendel reklaamiti hulgaliselt kohalikku käsitööd. Kuna oli pühapäev, oli parkimine tasuta, mistõttu saime iseliikuri ära panna üsna keskuse lähedale. Rahvast praktiliselt tänavatel ei liikunud, enamus poodidest olid suletud. Selline tohutult rahulik atmosfäär, kuigi äripäevadel ja ka laupäeval on need vanalinnatänavad turistihordidest pungil. Huvitav, mida teevad tuuribussituristid pühapäeval?
Linna au, uhkus ja südametunnistus on loomulikult jällegi katedraal - Cathédrale Saint-Corentin de Quimper. See võimas gooti stiilis kirik ehib linna peaväljakut. Valmis too ehitis aastal 1410 ning aja jooksul on ka Quimperi peakirik pidanud nägema kõvasti valu ja vaeva. Kõige rohkem tehti liiga jällegi Prantsuse revolutsiooni aegu, mil riigist püüti kõike usuteemalist välja juurida. Katedraalist sai nn Mõistuse Tempel, mis tähendas seda, et kõik mööbel, pühakujud ja sakraalobjektid põletati ühes suures hunnikus ära. Ei kõla just eriti mõistliku teo moodi, aga eks see on inimestele väga omane – kui miski on rahvast kaua rõhunud ja piinanud, siis selle rõhuja kadumise järel püütakse hävitada kõike, mis seostub koleda minevikuga. Nagu on Eestis lood olnud nõukaaja monumentidega või kunagi varem mõisatega. No ei taha näha linnas mingeid punaarmee puuslikke – ajalugu küll, kuid need tuletavad meelde mitte just meeldivaid aegu. Mõisatega oli sama lugu – talumehed läksid ja panid mõisnike majad lihtsalt põlema ja peksid sisustuse sodiks. Mitmesaja aasta pikkuse orjapõlve äng vallandus just nii, kuigi täna mõeldes, oleks võinud ju mõisad ikka alles jätta. Arhitektuuriliselt kaunid kompleksid ning tükike Eesti ajaloost. Aga siis olid ajad teised ja keeruline on kedagi hukka mõista.
Sarnased olid lood ka Prantsusmaal pärast revolutsiooni – kirikuid peeti rahva hulgas nende vara riisujaks ja rahva meelte mürgitajaks. Osati oli neil muidugi ka õigus – katoliku kirik oli Prantsusmaa suurim maaomanik ning nõudis inimestelt kümnist. Seega kui vana kord kukkus, siis kuulutati ka kirik riigi ja rahva vaenlaseks. Õnneks kirikuid päris maatasa ei tehtud, kuid rüüstati neid ikka massiliselt.
Tänasel päeval on Saint-Corentini katedraal aga jälle sakraalehitis ning seda tõestas ka asjaolu, et meie kirikusse jõudmise ajal käis seal just ristimine. Vaatasime veidi seda protseduuri, kuid peagi uitas silm juba võimsatele klaasmosaiikidele akendel. Tõeliselt haaravad on need keskaja klaasikunstnike meistriteosed. Kuigi neid näeb pea igal korral kui kusagil kirikuuksest sisse astud, siis sellegipoolest jääme neid alati pikemalt uurima.
Katedraali kõrval asub kohe bretoonide ajaloomuuseum (Le Musée départemental breton) ning kuna me olimegi senini suhteliselt leigelt võtnud muuseumite külastamist, siis nüüd otsustasime pilgu peale visata. Pealegi hakkas meid see bretoonide rahvuskild üha rohkem ja rohkem huvitama, et mis moodi siis kunagi elati ja mis neid prantslastest eristab. Kusagilt sügavalt ajusopist ilmus välja fakt, et lapsepõlves oli üks raamatusari, milles tutvustati erinevate rahvaste muinasjutte ja ühe raamatu nimi oli kohe päris kindlalt „Bretooni muinasjutte“. Aga millised need muinasjutud olid – vat ei mäleta. On teada, et Britanniaga seostatakse kuningas Arthuri legende, kuid ilmselt sellises lasteraamatukeses nii pikki muinasjutte ikka polnud.
Bretoonimuuseum on enda asupaigaks võtnud kunagise piiskoppide palee, mistõttu juba hoone ise oli paras vaatamisväärsus. Nagu ikka algas muuseumi ringkäik kõige vanemast ajast ja niiviisi liikusid saal saalilt kaasajale lähemale. 
Muuseumi eesmärk on tutvustada peamiselt Lõuna-Britannia kultuuri- ja ajaloolist arenemist, alustades gallo-romaani perioodist. Mainitud perioodi leiud pärinevad kunagise keskuse – Osismesi linna – väljakaevamistelt. Sealt on leitud skulptuure, vaase ja urne, raha-aardeid, hõbenõusid jne.
Meile näidati veel ka bretoonide kunsti läbi skulptuuride, gooti- ja romaanistiilis vitraažide, kohalike kullasseppade nikerduste jne.
Presenteeritud olid ka rahvariided (nii vanad kui ka moodsad stiliseeringud), tarbeesemed, mööbel. Seal ringi jalutades sai tihtipeale tõmmatud paralleele Eestiga. Osad rahvariiete motiivid olid meile üsna sarnased, nikerdustel ja käsitööl võis leida tuttavaid mustreid, mõni talutuba oleks võinud täiesti rahulikult olla ka Vabaõhumuuseumis üleval. Siiski oli ka erinevusi, sest jõukam rahvas sai lubada endale luksesemeid, mida Eesti taluinimesed 
ei suutnud ettegi kujutada. Nagu näiteks see pildil olev kokkukäivate ustega ja väga kaunite nikerdustega voodi. Läksid magama ja tõmbasid ukse enda järel kinni. Miks mitte.
Eriline tähelepanu oli pühendatud keraamikale ja savikunstnikele, sest Quimperi piirkond on väga kuulus oma keraamika (Quimper faïence) poolest. 18.sajandi alguses lepiti kokku, et selle kategooria alla käiv keraamika tuleb maalida käsitsi. Ja täpselt nii tehakse ka tänapäeval. Keraamika valmistamisel ja kaunistamisel kasutatakse traditsioonilisi bretooni mustreid ja värvikombinatsioone ning see on saanud (eriti viimasel ajal) turistide poolt väga populaarseks ostuobjektiks. Quimperis on olemas isegi keraamikamuuseum, seega kel on tallergute ja tasside suhtes sügavam huvi, sellel tasub kindlasti läbi astuda. Me nii suurt kirge keraamika vastu ei tundnud. Vaatasime huviga küll ekspositsiooni üle, kuid muuseumi suveniiripoes jätsid need piltidega savinõud meid suhteliselt külmaks. Hind oli ka muidugi suhteliselt kirbe järelmaiguga. Võib-olla kunagi tulevikus tekib kihk bretooni rahvarõivis poisi/tüdruku pildiga taldrikuid kodus eksponeerida, kuid tänasel päeval on meie kodus kõik taldrikud soetatud söömise (nende pealt söömise siis) eesmärgil.
Muuseumil tiir peal, jalutasime veel veidi kesklinnas ringi ja nautisime kaunist pühapäeva. Midagi kaasa osta väga ei saanud, sest poed olid endiselt suletud. Vaid lillepood (??) ja Tabac olid lahti, viimasest saime vähemalt marke kaartide koju saatmiseks.
Aga peagi olime juba teel ida suunas, uued vaatamisväärsused ootamas. Ühes bensukas otsustasime teha väikese eine, et jaksaks ikka vastu pidada. Võileibu mugides ja kohvi peale luristades abikaasa järsku ütleb, et kuule mingi mees tuleb meie poole. Ma ütlesin, et las tuleb, niikuinii pole ta meie juurde ja siin on täiesti ametlik puhkeala. Suur oli meie üllatus, kui mees tuligi meie juurde ja veel suurem oli üllatus, kui ta ütles: „No tere“. Selgus, et tegu on Eestist pärit rekkamehega, kes sõidab Iirimaa ja Bretagne vahet, vedades Iirimaalt siia erinevaid mereande (Iirimaal pidid krabid olema suuremad ja neid pidi püütama rohkem). Rääkis oma kurba saatust, et pole mitu kuud kellegagi saanud eesti keelt rääkida ja nüüd kui ta nägi eesti numbriga autot, siis otsustas tulla juttu ajama. Väga ebaeestlaslik ütleks ma. Aga vahva mees oli. Uuris, et mis me siin teeme ja kuhu liigume ning siis rääkis, et mis elu ta elab. Enamuse aja aastast pidigi olema Iirimaal, vaid talvel saab koju. Sellegipoolest tundus mees eluga suhteliselt rahul olevat – tööd pidi olema, palk pidi olema korralik ning elu Iirimaal suhteliselt soodne. Aga jah, kaasmaalastega võiks ainult rohkem suhelda saada. Kiitis veel Prantsusmaa teid ja ütles, et ei anna Iirimaaga võrreldagi. Seal pidid väiksemad teed looklema kiviaedade vahel, mistõttu rekkaga sõitmine pidi olema tõeline piin – tohutult kitsad ja halvas olukorras teed. Kui meile tundusid ka mõned prantsuse väikelinnad suhteliselt kitsaste tänavatega, siis selle peale ta ainult naeris. Muljed vahetatud, soovisime üksteisele head teed ja sõitsime kumbki omas suunas edasi.
Meie suunaks oli Carnaci nimeline väike linnake Biskaia lahe ääres. Ega linnas midagi erilist polnudki, kuid selle lähedal asusid vaatamisväärsused, mis meid väga huvitasid – Carnaci kivid. Mitte lihtsalt kivid vaid korrapäraselt paiknevad megaliidid (suured kivid peenema nimega), mis moodustavad nii nn joondusi (lineaarselt ja paralleelselt paiknevad püstised kivid), dolmeneid (4-5 püstise kivi otsa on asetatud lapiti kiviplaat, mis moodustab siis ühe väikese ruumi), tumulusi (hauamägi) ja üksikuid menhire (suur ja üksik püstine kivi). Kõige kuulsam selline kiviformatsioon on loomulikult Stonehenge Inglismaal, kuid Carnaci kivid löövad massiga. Kokku on Carnaci lähistel avastatud ja välja kaevatud üle 3000 eelajaloolise kivi, mille kunagi keltidele eelnenud Britannia rahvad püstitasid. Tegemist on kaugelt suurima sarnase kivikogumiga maailmas.
Kohalik legend räägib, et nende kivide näol on tegemist Rooma leegioniga, kelle siis võlur Merlin või Saint-Cornelius kiviks muutis. Kristlik legend üritab seda üle trumbata oma versiooniga – kivideks muudeti hoopis paganlikud sõdurid, kes ajasid taga paavst Corneliust.
Tegelik kivide püstitamise põhjus on veelgi segasem. On teada, et need kivipõllud tekkisid ca 3300 a.e.Kr, vanimad osad isegi kuni 4500a.e.Kr. Kui täna paistavad kivid selliste ebakorrapärastena, siis tegelikult on uurimisel leitud jälgi, et need on välja tahutud nii, et tekiksid sirged küljed ja korrapärased nurgad.
Konkreetset põhjust, et miks neid kive püstitati, ei ole veel tänaseks päevaks suudetud avastada. Kõige loogilisem oleks muidugi see, et tegu on suure matmiskohaga, kuid siiani ei viita tegelikult ükski uurimistulemus, et see nii võiks olla. Teatud loogika on suudetud leida kivide paiknemises, mistõttu on seda peetud ka üheks suureks observatooriumiks, mille järgi jälgiti päikese ja kuu liikumisi, kuid ka see ei ole „kivisse raiutud“ teooria. Uurimised käivad, kindlaid vastuseid pole. Mis iganes see põhjus siis ka ei ole, vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. Hoolimata sellest, et kaitse alla on piirkond võetud alles viimasel ajal. Varasemalt kasutati dolmeneid näiteks lammaste hoidmiseks ning kive kasutati tee-ehituses. Õnneks väga palju ei suudetud ära rüüstata.
Kõige suurem kiviväli asub kohe külastuskeskuse juures, põlla peal nn Meneci joondused. Kiviridade pikkus on ca 1,2 kilomeetrit ja laius ligikaudu 100 meetrit. Päris juurde külastajaid enam ei lasta (va giidiga tuurid), kuna selline massiline tallamine hakkas kohale halvasti mõjuma. Aga ega ei peagi ju kohe kivide juurde ronima, efekt tekibki eemalt vaadates. Tekib tõesti selline tunne, et tegu on tardunud armeega. Niivõrd korrapäraselt on kivid paigutatud ja read jooksevad nii kaugele kui silm ulatub. Läänepoolses, laiemas otsas, ulatuvad kivide kõrgused 4 meetrini. Keskosas jääb keskmine kõrgus aga ainult 0,6 meetri peale, selleks, et idapoolses otsas uuesti tõusta uuesti mitme meetri kõrguseks.
Tegime ühele osale sellest kiviväljast tiiru peale ja püüdsime mõistatada, et mida me siis nüüd õigupoolest näeme. Otsisime loogikat kivide kujudest, mida osati ka leidsime (no see on ju inimese nägu, muruste huultega!). Samas kokkuvõttes jäi ikkagi müsteerium õhku. Kõik oleks ju väga loogiline kui meile oleks öeldud, et tegemist on vana-vana surnuaiaga. Aga kuna öeldi, et see pigem ei ole seda, siis jäime oma kujutlusvõimega jänni. Tulnukad? Kiviks muudetud inimesed? Aga võib-olla tegi hoopis mingi eelajalooline mees nalja ning lihtsalt pulli pärast vedas kohati mitmetonniseid kivisid ritta. No et oleks ilus vaadata ja tulevikus inimesed las kurat mõtlevad, et milleks need kivid… Ei tea.
Sõitsime veel sealkandis natuke ringi, sest erinevaid kivipõldusid oli ju palju. Ühes kohas nägime ära ka dolmeni (see oli siis selline kivist tuba) ning silma jäid ka mõned tumulused. Dolmenitega ja tumulustega on lihtne – nende alt on leitud luid ja artifakte, seega need on kindlalt ühishauad. Aga neid oli kokkuvõttes ikkagi vähe – mõlemaid saab üles lugeda vaid kahe käe sõrmedel. Need kivist sadade meetrite pikkused read aga jäidki meid painama kui Carnacist edasi sõitsime.
Meile tuli väikese üllatusena, et Britannias räägitakse niipalju kuningas Arthurist, võlur Merlinist, järveneitsist ja teistest legendaarsetest tegelastest. Olime neid legende seostanud varem ikkagi Inglismaaga.
Tuli aga välja, et kogu Lõuna-Britannia on täis erinevaid Arthuri ja tema legendidega seotud kohti – Broceliande’i mets, Org kust tagasi ei tulda, Merlini haud, Nooruse allikas jne. Uurisin veidi tausta ja selgus, et seos Britanniaga on tegelikult ilmne. Vastavalt legendile oli kuningas Arthur Britannia ja Briti saarte kuningas. Rüütel Lancelot sündis Broceliande’i metsas ning teda kasvatas Järveneitsi. Britannia metsades elutses ka võlur Merlin ning ühte paika on maha märgitud ka tema haud. Keltide maailmas ja bretooni natsionalistide seas püsib endiselt uskumus, et ühel päeval tõuseb kuningas Arthur oma hauast Avalonis ning asub uuesti kelte valitsema. Nagu meil see Kalevipoja ja peerude lõkendamise teemagi…
Seda, et kohalikud ja ka turistid legendidest teadsid, oli näha ka Carnaci suveniiripoes. Seal oli kümnete kaupa erinevaid kuningas Arthuri raamatuid (laste pildiraamatutest kuni paksude juturaamatuteni välja), lisaks veel videomänge, multifilme, mänguasju, Arturiga seotud paikade kaarte, kruuse, särke jne. See teema tundus olevat üks peamisi põhjuseid, miks sinna kanti minnakse.
Ei saanud ka meiegi kehvemad olla. Kuna Brocéliande’i mets jäi meile praktiliselt tee peale, siis sõitsime sealt läbi. Ilmselt ei olnud me piisavalt legendidesse sisse elanud, sest mingit rabavat elamust me ei saanud. Ära meid ei nõiutud, eluvett ei leidnud ning eluvaim jäi sisse. Kuigi seda peab tõele au andes mainima, et kohati tundus mets tõepoolest veidi müstiline. Puuvõrad lõid teekohal kokku, mistõttu valgus muutus kohati hästi kummaliseks. Kindlasti oleks lahedama elamuse saanud kusagil jalgsi matkates, kuid sellel hetkel ei olnud see plaanis. Päev oli juba õhtusse veeremas ja niiviisi piirdusimegi metsast läbi sõitmisega. Peatusime paaris kohas vaid selleks, et pilti teha.
Pärast seda hakkasime vaikselt jälle öömaja vaatama. Mis selgus – kuna oli pühapäev, siis hotellid olid juba üsna varakult oma uksi sulgenud. Kes kell 7, kes kell 8, kes kell 9, kuid alati oli meie kohale jõudmise ajaks hotell lukus ja fuajee pime. Ning nii ei olnud mitte ainult väikeste hotellidega – ka ühe väikelinna uhke „Grand hotel“ oli lukus, kuigi jäime hiljaks vaid mõned minutid. Andsime tulutult kella seal ukse taga. Oli näha, et vabu kohti oli lademes, sest hotelli parklas seisis vaid üks auto. Närvi ajab selline asi kui sinu raha ei taheta vastu võtta. Käies läbi 10-15 hotelli, andsime lõpuks alla.
Me teadsime, et üks hotellikett (meile sobivas hinnaklassis) on alati 24h avatud retseptsiooniga – „Ibis“. Navi leidis, et lähim Ibis (mis asub meile sobivas suunas) on 60 km kaugusel Angers’i linnas. Hotelli jõudsime 22.30 ning selgus, et õnneks kohti oli ja hind mõistlik (67€). Kuna olime supernäljased, siis võtsime vastu ka administraatori pakkumise hotelli juures olevas söögikohas hiline õhtusöök teha. Viskasime asjad tuppa ära ning ruttu alla tagasi, sest seda meile lubati, et köök on avatud kuni 23.00-ni. Pärast seda enam süüa ei saa. Abikaasa tellis steigi ja tagliatelled roqueforti kastmega ning mina kohaliku nimega burgeri, mis osutus tohutusuureks ja mida tuli süüa noa ja kahvliga. Isegi ei oska öelda mis seal kõik vahel oli – praemunast paari seakoodini. Kuna nälg oli suur, siis alles ei jäänud midagi. Kui kilorid kätte saadud, läksime kohe magama ära – üsna väsitav päev oli olnud (väga kuum ilm oli teinud oma töö).
Aga pannkookide juurde tagasi. Need maitsesid meile väga. Tehnika oli küll veidi teistsugune kui kodus (olid munasemad ja karamellisemad, mistõttu ka krõbedamad), kuid siiski väga
head. Moosivalikus olid päris põnevad konfitüürid – rabarberi, rabarberi-vaarika, mustsõstra ja aprikoosi. Kõik olevat enda tehtud. Eriti jäi meelde rabarberimoos, mis senini oli meile suhteliselt võõras. Seda vist isegi müüakse Eestis, kuid kodus pole rabarberikeedist kunagi tehtud, mistõttu meie jaoks täielik uudistoode. Ja sellest on jube kahju, et rabarberimoosi varem saanud polnud, sest see pidi keele alla viima. Huvitav kuidas nii hea asi on kahe silma vahele jäänud? Rabarber ju ometigi kasvab Eestis, kuid maasika- ja vaarikamoosid on peamised mida tehakse ja mida ka poest leiad. Seega tuleb kõrva taha panna – rabarberist tasub moosi teha.Pärast hommikusööki tänasime veelkord pererahvast kõige eest, maksime nõutud veeringud ära ja jätkasime teed bretoonikultuuri ühe keskuse – Quimperi – poole. Muide ülal pildil on hortensiad - lilled mis kaunistavad praktiliselt kõiki Britannia ja ka ülejäänud Prantsusmaa aedasid. Eri värvides ja alati suurtes kogustes.
Sõit läks läbi kauni Britannia, kaaslaseks avarad maastikud ja väikesed, unised linnakesed. Ühe merelahe äärest möödumisel lükkasime aga pidurid blokki, sest rand oli erinevate lindude poolt okupeeritud, mistõttu lõid meie (foto)jahiinstinktid jälle välja. Kuigi rannale pääsemine ja hiilimine oli raskeks tehtud, siis saime vähemalt mõne määramispildid. Võimalik, et tegu oli sügisrändel lindudega ja kes teab – võib-olla olime just neid samu linde luuranud mõned nädalad tagasi kusagil Harjumaa randades. Igatahes päris suured parved erinevaid linde olid just selle ranna omale ööbimiskohaks valinud.
Quimper (bretooni: Kemper) on praeguse Finistère departemangu ja kunagise Cornouaille piirkonna pealinn. Tegemist on kõige traditsioonilisema bretoonikeelse piirkonnaga Prantsusmaal, mistõttu rõhutatakse erinevates reisijuhtides seda, et kui on soov näha tõelist Britanniat, siis mine Quimperisse. Linn asutati kunagi roomlaste poolt, kuid alates keskajast ruulisid siin Cornouaille hertsogid, kellele kuulus lisaks selle Britannia piirkonnale ka Cornwalli (Cornouaille inglise keeles) hertsogkond Inglismaal (Suurbritannias). Üldse on Britannia sidemed Suurbritanniaga väga tugevad. Nii keele, kultuuri kui ka traditsioonide poolest ongi bretoonid rohkem seotud Suurbritannia ja keltidega kui prantslastega. 5% kohalikest lastest käib kakskeelses algkoolis, mis tegelikult on üsna kõrge tase (kõrgematel kooliastmetel on bretooni keel peaaegu alati vabatahtlike ainete seas). Quimperis toimub muuhulgas suur bretooni folgipidu nimega Cornouaille Festival ja suviti on igal neljapäeva õhtul linnas tasuta keldi ja bretooni muusika kontserdid ning tantsupeod.
Kesklinna läheduses oli seda Britannia erilist staatust ka võimalik rohkem tunnetada. Vanalinnas domineeris vernakulaarne (traditsioonilistel kohalikel vormilahendustel ning materjalidel põhinev) arhitektuur, majadel lehvisid mustvalged Britannia lipud ning vaateakendel reklaamiti hulgaliselt kohalikku käsitööd. Kuna oli pühapäev, oli parkimine tasuta, mistõttu saime iseliikuri ära panna üsna keskuse lähedale. Rahvast praktiliselt tänavatel ei liikunud, enamus poodidest olid suletud. Selline tohutult rahulik atmosfäär, kuigi äripäevadel ja ka laupäeval on need vanalinnatänavad turistihordidest pungil. Huvitav, mida teevad tuuribussituristid pühapäeval?
Linna au, uhkus ja südametunnistus on loomulikult jällegi katedraal - Cathédrale Saint-Corentin de Quimper. See võimas gooti stiilis kirik ehib linna peaväljakut. Valmis too ehitis aastal 1410 ning aja jooksul on ka Quimperi peakirik pidanud nägema kõvasti valu ja vaeva. Kõige rohkem tehti liiga jällegi Prantsuse revolutsiooni aegu, mil riigist püüti kõike usuteemalist välja juurida. Katedraalist sai nn Mõistuse Tempel, mis tähendas seda, et kõik mööbel, pühakujud ja sakraalobjektid põletati ühes suures hunnikus ära. Ei kõla just eriti mõistliku teo moodi, aga eks see on inimestele väga omane – kui miski on rahvast kaua rõhunud ja piinanud, siis selle rõhuja kadumise järel püütakse hävitada kõike, mis seostub koleda minevikuga. Nagu on Eestis lood olnud nõukaaja monumentidega või kunagi varem mõisatega. No ei taha näha linnas mingeid punaarmee puuslikke – ajalugu küll, kuid need tuletavad meelde mitte just meeldivaid aegu. Mõisatega oli sama lugu – talumehed läksid ja panid mõisnike majad lihtsalt põlema ja peksid sisustuse sodiks. Mitmesaja aasta pikkuse orjapõlve äng vallandus just nii, kuigi täna mõeldes, oleks võinud ju mõisad ikka alles jätta. Arhitektuuriliselt kaunid kompleksid ning tükike Eesti ajaloost. Aga siis olid ajad teised ja keeruline on kedagi hukka mõista.
Sarnased olid lood ka Prantsusmaal pärast revolutsiooni – kirikuid peeti rahva hulgas nende vara riisujaks ja rahva meelte mürgitajaks. Osati oli neil muidugi ka õigus – katoliku kirik oli Prantsusmaa suurim maaomanik ning nõudis inimestelt kümnist. Seega kui vana kord kukkus, siis kuulutati ka kirik riigi ja rahva vaenlaseks. Õnneks kirikuid päris maatasa ei tehtud, kuid rüüstati neid ikka massiliselt.Tänasel päeval on Saint-Corentini katedraal aga jälle sakraalehitis ning seda tõestas ka asjaolu, et meie kirikusse jõudmise ajal käis seal just ristimine. Vaatasime veidi seda protseduuri, kuid peagi uitas silm juba võimsatele klaasmosaiikidele akendel. Tõeliselt haaravad on need keskaja klaasikunstnike meistriteosed. Kuigi neid näeb pea igal korral kui kusagil kirikuuksest sisse astud, siis sellegipoolest jääme neid alati pikemalt uurima.
Katedraali kõrval asub kohe bretoonide ajaloomuuseum (Le Musée départemental breton) ning kuna me olimegi senini suhteliselt leigelt võtnud muuseumite külastamist, siis nüüd otsustasime pilgu peale visata. Pealegi hakkas meid see bretoonide rahvuskild üha rohkem ja rohkem huvitama, et mis moodi siis kunagi elati ja mis neid prantslastest eristab. Kusagilt sügavalt ajusopist ilmus välja fakt, et lapsepõlves oli üks raamatusari, milles tutvustati erinevate rahvaste muinasjutte ja ühe raamatu nimi oli kohe päris kindlalt „Bretooni muinasjutte“. Aga millised need muinasjutud olid – vat ei mäleta. On teada, et Britanniaga seostatakse kuningas Arthuri legende, kuid ilmselt sellises lasteraamatukeses nii pikki muinasjutte ikka polnud.
Bretoonimuuseum on enda asupaigaks võtnud kunagise piiskoppide palee, mistõttu juba hoone ise oli paras vaatamisväärsus. Nagu ikka algas muuseumi ringkäik kõige vanemast ajast ja niiviisi liikusid saal saalilt kaasajale lähemale. 
Muuseumi eesmärk on tutvustada peamiselt Lõuna-Britannia kultuuri- ja ajaloolist arenemist, alustades gallo-romaani perioodist. Mainitud perioodi leiud pärinevad kunagise keskuse – Osismesi linna – väljakaevamistelt. Sealt on leitud skulptuure, vaase ja urne, raha-aardeid, hõbenõusid jne.Meile näidati veel ka bretoonide kunsti läbi skulptuuride, gooti- ja romaanistiilis vitraažide, kohalike kullasseppade nikerduste jne.
Presenteeritud olid ka rahvariided (nii vanad kui ka moodsad stiliseeringud), tarbeesemed, mööbel. Seal ringi jalutades sai tihtipeale tõmmatud paralleele Eestiga. Osad rahvariiete motiivid olid meile üsna sarnased, nikerdustel ja käsitööl võis leida tuttavaid mustreid, mõni talutuba oleks võinud täiesti rahulikult olla ka Vabaõhumuuseumis üleval. Siiski oli ka erinevusi, sest jõukam rahvas sai lubada endale luksesemeid, mida Eesti taluinimesed 
ei suutnud ettegi kujutada. Nagu näiteks see pildil olev kokkukäivate ustega ja väga kaunite nikerdustega voodi. Läksid magama ja tõmbasid ukse enda järel kinni. Miks mitte.Eriline tähelepanu oli pühendatud keraamikale ja savikunstnikele, sest Quimperi piirkond on väga kuulus oma keraamika (Quimper faïence) poolest. 18.sajandi alguses lepiti kokku, et selle kategooria alla käiv keraamika tuleb maalida käsitsi. Ja täpselt nii tehakse ka tänapäeval. Keraamika valmistamisel ja kaunistamisel kasutatakse traditsioonilisi bretooni mustreid ja värvikombinatsioone ning see on saanud (eriti viimasel ajal) turistide poolt väga populaarseks ostuobjektiks. Quimperis on olemas isegi keraamikamuuseum, seega kel on tallergute ja tasside suhtes sügavam huvi, sellel tasub kindlasti läbi astuda. Me nii suurt kirge keraamika vastu ei tundnud. Vaatasime huviga küll ekspositsiooni üle, kuid muuseumi suveniiripoes jätsid need piltidega savinõud meid suhteliselt külmaks. Hind oli ka muidugi suhteliselt kirbe järelmaiguga. Võib-olla kunagi tulevikus tekib kihk bretooni rahvarõivis poisi/tüdruku pildiga taldrikuid kodus eksponeerida, kuid tänasel päeval on meie kodus kõik taldrikud soetatud söömise (nende pealt söömise siis) eesmärgil.
Muuseumil tiir peal, jalutasime veel veidi kesklinnas ringi ja nautisime kaunist pühapäeva. Midagi kaasa osta väga ei saanud, sest poed olid endiselt suletud. Vaid lillepood (??) ja Tabac olid lahti, viimasest saime vähemalt marke kaartide koju saatmiseks.Aga peagi olime juba teel ida suunas, uued vaatamisväärsused ootamas. Ühes bensukas otsustasime teha väikese eine, et jaksaks ikka vastu pidada. Võileibu mugides ja kohvi peale luristades abikaasa järsku ütleb, et kuule mingi mees tuleb meie poole. Ma ütlesin, et las tuleb, niikuinii pole ta meie juurde ja siin on täiesti ametlik puhkeala. Suur oli meie üllatus, kui mees tuligi meie juurde ja veel suurem oli üllatus, kui ta ütles: „No tere“. Selgus, et tegu on Eestist pärit rekkamehega, kes sõidab Iirimaa ja Bretagne vahet, vedades Iirimaalt siia erinevaid mereande (Iirimaal pidid krabid olema suuremad ja neid pidi püütama rohkem). Rääkis oma kurba saatust, et pole mitu kuud kellegagi saanud eesti keelt rääkida ja nüüd kui ta nägi eesti numbriga autot, siis otsustas tulla juttu ajama. Väga ebaeestlaslik ütleks ma. Aga vahva mees oli. Uuris, et mis me siin teeme ja kuhu liigume ning siis rääkis, et mis elu ta elab. Enamuse aja aastast pidigi olema Iirimaal, vaid talvel saab koju. Sellegipoolest tundus mees eluga suhteliselt rahul olevat – tööd pidi olema, palk pidi olema korralik ning elu Iirimaal suhteliselt soodne. Aga jah, kaasmaalastega võiks ainult rohkem suhelda saada. Kiitis veel Prantsusmaa teid ja ütles, et ei anna Iirimaaga võrreldagi. Seal pidid väiksemad teed looklema kiviaedade vahel, mistõttu rekkaga sõitmine pidi olema tõeline piin – tohutult kitsad ja halvas olukorras teed. Kui meile tundusid ka mõned prantsuse väikelinnad suhteliselt kitsaste tänavatega, siis selle peale ta ainult naeris. Muljed vahetatud, soovisime üksteisele head teed ja sõitsime kumbki omas suunas edasi.
Meie suunaks oli Carnaci nimeline väike linnake Biskaia lahe ääres. Ega linnas midagi erilist polnudki, kuid selle lähedal asusid vaatamisväärsused, mis meid väga huvitasid – Carnaci kivid. Mitte lihtsalt kivid vaid korrapäraselt paiknevad megaliidid (suured kivid peenema nimega), mis moodustavad nii nn joondusi (lineaarselt ja paralleelselt paiknevad püstised kivid), dolmeneid (4-5 püstise kivi otsa on asetatud lapiti kiviplaat, mis moodustab siis ühe väikese ruumi), tumulusi (hauamägi) ja üksikuid menhire (suur ja üksik püstine kivi). Kõige kuulsam selline kiviformatsioon on loomulikult Stonehenge Inglismaal, kuid Carnaci kivid löövad massiga. Kokku on Carnaci lähistel avastatud ja välja kaevatud üle 3000 eelajaloolise kivi, mille kunagi keltidele eelnenud Britannia rahvad püstitasid. Tegemist on kaugelt suurima sarnase kivikogumiga maailmas.
Kohalik legend räägib, et nende kivide näol on tegemist Rooma leegioniga, kelle siis võlur Merlin või Saint-Cornelius kiviks muutis. Kristlik legend üritab seda üle trumbata oma versiooniga – kivideks muudeti hoopis paganlikud sõdurid, kes ajasid taga paavst Corneliust.Tegelik kivide püstitamise põhjus on veelgi segasem. On teada, et need kivipõllud tekkisid ca 3300 a.e.Kr, vanimad osad isegi kuni 4500a.e.Kr. Kui täna paistavad kivid selliste ebakorrapärastena, siis tegelikult on uurimisel leitud jälgi, et need on välja tahutud nii, et tekiksid sirged küljed ja korrapärased nurgad.
Konkreetset põhjust, et miks neid kive püstitati, ei ole veel tänaseks päevaks suudetud avastada. Kõige loogilisem oleks muidugi see, et tegu on suure matmiskohaga, kuid siiani ei viita tegelikult ükski uurimistulemus, et see nii võiks olla. Teatud loogika on suudetud leida kivide paiknemises, mistõttu on seda peetud ka üheks suureks observatooriumiks, mille järgi jälgiti päikese ja kuu liikumisi, kuid ka see ei ole „kivisse raiutud“ teooria. Uurimised käivad, kindlaid vastuseid pole. Mis iganes see põhjus siis ka ei ole, vaatepilt oli igatahes muljetavaldav. Hoolimata sellest, et kaitse alla on piirkond võetud alles viimasel ajal. Varasemalt kasutati dolmeneid näiteks lammaste hoidmiseks ning kive kasutati tee-ehituses. Õnneks väga palju ei suudetud ära rüüstata.Kõige suurem kiviväli asub kohe külastuskeskuse juures, põlla peal nn Meneci joondused. Kiviridade pikkus on ca 1,2 kilomeetrit ja laius ligikaudu 100 meetrit. Päris juurde külastajaid enam ei lasta (va giidiga tuurid), kuna selline massiline tallamine hakkas kohale halvasti mõjuma. Aga ega ei peagi ju kohe kivide juurde ronima, efekt tekibki eemalt vaadates. Tekib tõesti selline tunne, et tegu on tardunud armeega. Niivõrd korrapäraselt on kivid paigutatud ja read jooksevad nii kaugele kui silm ulatub. Läänepoolses, laiemas otsas, ulatuvad kivide kõrgused 4 meetrini. Keskosas jääb keskmine kõrgus aga ainult 0,6 meetri peale, selleks, et idapoolses otsas uuesti tõusta uuesti mitme meetri kõrguseks.
Tegime ühele osale sellest kiviväljast tiiru peale ja püüdsime mõistatada, et mida me siis nüüd õigupoolest näeme. Otsisime loogikat kivide kujudest, mida osati ka leidsime (no see on ju inimese nägu, muruste huultega!). Samas kokkuvõttes jäi ikkagi müsteerium õhku. Kõik oleks ju väga loogiline kui meile oleks öeldud, et tegemist on vana-vana surnuaiaga. Aga kuna öeldi, et see pigem ei ole seda, siis jäime oma kujutlusvõimega jänni. Tulnukad? Kiviks muudetud inimesed? Aga võib-olla tegi hoopis mingi eelajalooline mees nalja ning lihtsalt pulli pärast vedas kohati mitmetonniseid kivisid ritta. No et oleks ilus vaadata ja tulevikus inimesed las kurat mõtlevad, et milleks need kivid… Ei tea.
Sõitsime veel sealkandis natuke ringi, sest erinevaid kivipõldusid oli ju palju. Ühes kohas nägime ära ka dolmeni (see oli siis selline kivist tuba) ning silma jäid ka mõned tumulused. Dolmenitega ja tumulustega on lihtne – nende alt on leitud luid ja artifakte, seega need on kindlalt ühishauad. Aga neid oli kokkuvõttes ikkagi vähe – mõlemaid saab üles lugeda vaid kahe käe sõrmedel. Need kivist sadade meetrite pikkused read aga jäidki meid painama kui Carnacist edasi sõitsime.Meile tuli väikese üllatusena, et Britannias räägitakse niipalju kuningas Arthurist, võlur Merlinist, järveneitsist ja teistest legendaarsetest tegelastest. Olime neid legende seostanud varem ikkagi Inglismaaga.
Tuli aga välja, et kogu Lõuna-Britannia on täis erinevaid Arthuri ja tema legendidega seotud kohti – Broceliande’i mets, Org kust tagasi ei tulda, Merlini haud, Nooruse allikas jne. Uurisin veidi tausta ja selgus, et seos Britanniaga on tegelikult ilmne. Vastavalt legendile oli kuningas Arthur Britannia ja Briti saarte kuningas. Rüütel Lancelot sündis Broceliande’i metsas ning teda kasvatas Järveneitsi. Britannia metsades elutses ka võlur Merlin ning ühte paika on maha märgitud ka tema haud. Keltide maailmas ja bretooni natsionalistide seas püsib endiselt uskumus, et ühel päeval tõuseb kuningas Arthur oma hauast Avalonis ning asub uuesti kelte valitsema. Nagu meil see Kalevipoja ja peerude lõkendamise teemagi…Seda, et kohalikud ja ka turistid legendidest teadsid, oli näha ka Carnaci suveniiripoes. Seal oli kümnete kaupa erinevaid kuningas Arthuri raamatuid (laste pildiraamatutest kuni paksude juturaamatuteni välja), lisaks veel videomänge, multifilme, mänguasju, Arturiga seotud paikade kaarte, kruuse, särke jne. See teema tundus olevat üks peamisi põhjuseid, miks sinna kanti minnakse.
Ei saanud ka meiegi kehvemad olla. Kuna Brocéliande’i mets jäi meile praktiliselt tee peale, siis sõitsime sealt läbi. Ilmselt ei olnud me piisavalt legendidesse sisse elanud, sest mingit rabavat elamust me ei saanud. Ära meid ei nõiutud, eluvett ei leidnud ning eluvaim jäi sisse. Kuigi seda peab tõele au andes mainima, et kohati tundus mets tõepoolest veidi müstiline. Puuvõrad lõid teekohal kokku, mistõttu valgus muutus kohati hästi kummaliseks. Kindlasti oleks lahedama elamuse saanud kusagil jalgsi matkates, kuid sellel hetkel ei olnud see plaanis. Päev oli juba õhtusse veeremas ja niiviisi piirdusimegi metsast läbi sõitmisega. Peatusime paaris kohas vaid selleks, et pilti teha.Pärast seda hakkasime vaikselt jälle öömaja vaatama. Mis selgus – kuna oli pühapäev, siis hotellid olid juba üsna varakult oma uksi sulgenud. Kes kell 7, kes kell 8, kes kell 9, kuid alati oli meie kohale jõudmise ajaks hotell lukus ja fuajee pime. Ning nii ei olnud mitte ainult väikeste hotellidega – ka ühe väikelinna uhke „Grand hotel“ oli lukus, kuigi jäime hiljaks vaid mõned minutid. Andsime tulutult kella seal ukse taga. Oli näha, et vabu kohti oli lademes, sest hotelli parklas seisis vaid üks auto. Närvi ajab selline asi kui sinu raha ei taheta vastu võtta. Käies läbi 10-15 hotelli, andsime lõpuks alla.
Me teadsime, et üks hotellikett (meile sobivas hinnaklassis) on alati 24h avatud retseptsiooniga – „Ibis“. Navi leidis, et lähim Ibis (mis asub meile sobivas suunas) on 60 km kaugusel Angers’i linnas. Hotelli jõudsime 22.30 ning selgus, et õnneks kohti oli ja hind mõistlik (67€). Kuna olime supernäljased, siis võtsime vastu ka administraatori pakkumise hotelli juures olevas söögikohas hiline õhtusöök teha. Viskasime asjad tuppa ära ning ruttu alla tagasi, sest seda meile lubati, et köök on avatud kuni 23.00-ni. Pärast seda enam süüa ei saa. Abikaasa tellis steigi ja tagliatelled roqueforti kastmega ning mina kohaliku nimega burgeri, mis osutus tohutusuureks ja mida tuli süüa noa ja kahvliga. Isegi ei oska öelda mis seal kõik vahel oli – praemunast paari seakoodini. Kuna nälg oli suur, siis alles ei jäänud midagi. Kui kilorid kätte saadud, läksime kohe magama ära – üsna väsitav päev oli olnud (väga kuum ilm oli teinud oma töö). 
0 kommentaari:
Post a Comment