Ärkasime jällegi vara, peale seitset ning seda selleks, et võimalikult vara liikuma hakata. Plaanis oli üks suur sõidupäev, väikese vahepeatusega. Hommikusööki hotellihinna sees polnud, mistõttu olime juba ennem kaheksat kiirteel – ees ootas ca 4 tundi sõitu. Vähemalt navi niiviisi väitis. Ilm oli sõidupäevaks väga sobiv – tugev padukas ja suhteliselt jahe, nii ei tekkinud mõtteid, et keeraks kusagilt teeotsast maha ja läheks vaataks veel seda, seda ja seda. Vahepeal kiskus aga liiga tormiks, mis natuke pärssis meie sõidukiirust. Prantsusmaa kiirteedel on tavaoludes lubatud 130 km/h, kuid vihmaga on osades lõikudes seda alandatud 110 km/h peale. Õnneks siiski peagi suurem sadu lakkas ja niiviisi saime ühes bensukas ka hommikusöögi teha, sõidetud oli selleks ajaks juba 1 tund.
Hommikusöök oli seekord õige magus. Seda Britannia pühapäevahommikut meelde tuletades, olid meil kaasa ostetud mõned pannkoogid ja rabarberimoos, kõrvale termosest kohvi. Koogid läksid nagu soojad saiad, kuigi nad polnud soojad. Ning me ei saanud kuidagi üle selle rabarberimoosi headusest, olime mõlemad sellest leiust vaimustuses ja abikaasa lubas kindlasti järgmisel aastal seda ise teha. Saame näha…
Kui endal juba kõhud kreppidest pungil, siis viimased terakesed said endale selle peatuskoha varblased, kes läksid üsna leili sellise magustoidu peale.
Pärast kõhutäidet uhasime aga edasi, taustaks hea muusika ja mõnusad vaated. Eneselegi üllatuslikult lendasid need tunnid niiviisi mööda väga kiirelt ja peagi leidsime Charente’i departemangu Cognaci kommuunis. Kiirteelt maha keerates sai läbitud jällegi suur hulk vingeid väikelinnu ning siin oli vaikselt tunnetada juba teistsugust Prantsusmaad. Kahjuks jäävad Edela-Prantsusmaa regioonid – Poitou-Charentes ja Aquitaine – tihtipeale teenimatult turistiteedelt välja, kuigi Biskaia lahe ümbruses, Bordeaux maakonnas ja baskimaal on vaatamist ja tegemist küllaga. Meil tegelikult oli kavasse pandud mitmeid kohti, kuhu siinkandis võiks minna, kuid reaalselt reisi pikkust arvestades, pidime siiski enamuse välja jätma. Ei tahtnud kuidagi vähendada Provence’s ja Vahemere rannikul veedetavate päevade arvu.
Siiski Cognacist me ei loobunud. See lihtsalt ei olnud variant. Olime ju tulnud Prantsusmaale autoga, mis andis võimaluse häid ja paremaid vedelikke ka hulgi koju vedada. Ja kuna konjak on abikaasa lemmikjook, siis lihtsalt pidime sealsete veinikeldrites ühe tiiru tegema. Oli teada, et paremat valikut ja paremaid hindu kusagilt maailmas ei leias.
Ennem päris Cognaci linna jõudmist, jäi meile teele teine konjakitootmise linn – Jarnac. Selle linna au ja uhkus on Courvoisieri tehas ja esinduspood (noorematel kui 18-aastastel pole põhjust nendel konjakimajade linkidel klikkida).
Selle maailmakuulsa konjakimargi ajalugu ulatub 19.-sse sajandisse, mil veini- ja piiritusekaupmehed Emmanuel Courvoisier ja Louis Gallois ajasid oma äri ühe Pariisi eeslinnas. Aastal 1811 külastas nende ladu Napoleon. Legend räägib, et riigijuhile meeldis konjak nii väga, et ta võttis St Helena saarele pagendusse minnes seda kaasa mitu kasti. Ning väidetavalt ei teinud ka teda valvavad Briti sõdurid virilat nägu pähe kui seda viinamarjatõmmist neile pakuti. Nad ristisid joogi isegi „Napoleoni konjakiks“. Algsete omanike pojad rajasid juba aastal 1843 Jarnaci konjakimaja ning sellest ajast saabki täieline „Courvoisier“ ajalugu alguse. Järjepidevus liikus ka kliente pidi – nimelt tegi Napoleon III sellest konjakimajast „Ametliku Imperaatori Õukonna Konjakitarnija“. Seda kasutab Courvoisier ka tänasel päeval ohtralt ära – teda reklaamitakse endiselt kui Napoleoni lemmikkonjakit (Napoleon on prantslaste seas endiselt väga populaarne), üks tootesari kannab isegi tema nime ning ettevõtte logo ehib väejuhi siluett. Omanikuks on sellel konjakimajal tänasel päeval ameeriklased – Jim Beam Global – kuid traditsioonid ja valmistamise meetodid on kõik muutumatud.
Meil oli plaan teha Courvoisier majas ja keldris väike tuur, kuid kahjuks läks see plaan vett vedama. Järgmine ringkäik pidi algama kell 15.00, kuid sinna oli veel aega üle 3 tunni. Niikaua ei viitsinud küll kohapeal passida. Otsustasime, et teeme selle tuuri siis mõnes teises keldris. Eks kahju muidugi oli, sest antud brand on mu abikaasa lemmik, aga vähemalt niipalju saime, et ostsime vabrikupoest kaasa pudeli Courvoisier Napoleoni ning väga lahedad klaasid.
Niipea kui olime Jarnaci linna selja taha jätnud, algas kohe järgmine asula, mis kandis nime Cognac. Jah, lõpuks olime siis „Eau de vie“ e „eluvee“ allikate juures. See väike linnake on pungil maailmakuulsatest konjakimajadest – Martell, Hennessy, Rémy-Martin, Otard, Larsen, Meukow, Camus jne. Lisaks oli veel suur hulk nn väiketootjaid, kes püüdsid kliente võluda eksklusiivsuse ja piiratud valikuga. Niisiis meie plaan oli teha vähemalt ühes konjakimajas tutvustav tuur ja külastada paari-kolme vabrikupoodi.
Esimesena võtsime ette Hennessy. Tuuri mõttes ei õnnestunud meil ka nendega kaubale saada, kohe oli algamas siesta seega järgmine ringkäik oli päris mitme tunni pärast. Ega’s midagi, proovime kusagil mujal. Selle eest saime rahulikult üle vaadata vabrikupoe ning seal presenteeriti kõike, mida Hennessy sellel ajal tootis. Odaivamatest VS-markidest kuni eksklusiivseimateni välja. Viimaste hulka kuuluvad muide sellised joogid, kus juba pudel maksab rohkem kui suvaline konjak mõne Eesti hüpermarketis. Kullast kork, teemantidega kaunistatud kristallist pudel, ülim disain – sellesse klassi kuuluvad nt Richard Hennessy nime kandvad joogid. Richard on segu parimatest ja vanimatest Hennessy konjakitest - osad marjad, millest konjak tehtud on, kasvasid puu küljes 19.-l sajandil. Hinnasilt näitas ühe pudeli juures näiteks 1500€. Meist ta sinna ka jäi. Kaasa ostsime ühe huvitava (plasku kujuga) pudeli VSOP-d, mida Eestis müügil näinud pole.
Hennessyga on see lugu (nagu mitme teisegi tuntud konjakimajaga), et asutajaks ei olnud teps mitte prantslane vaid hoopis iirlane – Richard Hennessy. Selle margi eduloo taga on turustamine ja eksport – Hennessy alustas koheselt tarneid USA-sse (mis oli siis just iseseisvunud) ning edasi ka Inglismaale, Jaapanisse ja Hiinasse. See tootis ettevõttele tohutuid kasumeid ning selle tulemusena suudeti üsna agressiivselt laieneda. Hennessy konjakimaja on ka märgistuse X.O e eriti vana (20+ aastat) looja.
Hennessy naabrusest (neile kuulub suur kvartal) leidsime ühe pisema tootja esinduspoe. Roullet-Fransac on väiketootja, mis tegutseb kohe linna külje all – meie jaoks oli tegu täiesti tundmatu kaubamärgiga. Kaupluses oli peale meie veel ainult paar inimest ning niiviisi saime müüja ühese ja aktiivse tähelepanu osaliseks.
Tema jutust koorus selgelt välja kompleks oma suure naabri suhtes. Kogu aeg püüdis ta ennast võrrelda Hennessyga ja toonitas, et nende konjakid on sama head, kuid kuna nende turunduseelarve on olematu, siis maksavad ka väga head konjakid oluliselt vähem. Ning tõepoolest, XO tüüpi konjak (antud variant 70+ aastat) maksis Fransacis 125€, samaväärne Hennessy maksis aga ca 500€. Tooremate konjakite puhul väga hinnavahet polnud, kuid kallimates tuli siis selge vahe sisse. Kuulasime ta juttu, kuid meid ta ikka ära ei veennud – võimalik, et tegu on hea konjakiga, kuid selline enda upitamine teise (ja ülituntud) margi vaikse halvustamise kaudu eriti ei istunud. Saime veel näiteks teada seda, et Fransac teeb ka private-label tooteid st paneb oma toodangule mõne kliendi sildid peale (niiviisi müüakse Norrasse ja Saksamaale). See süvendas meie kahtluseid veelgi, et äkki ikka ei ole tegu kõige kvaliteetsema tootjaga. Võimalik, et eksime, kuid kaasa me sealt ei ostnud midagi.
Martell oli järgmine, mis meil tee peale jäi ning siin läks õnneks. Tuur oli just algamas ning arvestades kompleksi suurust keset linna, siis vaadata oli kindlasti seal kõvasti.
Martell loodi aastal 1715 Jean Martelli poolt, kes oli pärit Kanalisaartelt. See konjakimaja on muide suurtest ja tuntutest kõige vanem. Tema edu aluseks oli kliendibaasi leidmine Inglismaal ning suur osa toodangust saadetigi üle mere juba esimestel aastatel. Niiviisi tegutseti peaaegu 150 aastat, kuni avastati, et maailmas on veel inimesi, kes konjaki vastu huvi tunnevad.
Tähelepanu suundus Aasiale ning Martelli konjak jõudis seetõttu Hiinasse, Jaapanisse ja Hong Kongi. 20. sajandi algul toimus järgmine oluline sündmus selle konjakimaja ajaloos – loodi kuulus „Cordon Bleu“ nime kandev konjakisort. Tänasel päeval kuulub Martell Pernod-Ricard gruppi (sinna kuuluvad minu arust peaaegu kõik alkoholitootjad juba).
Tuuri eest tuli välja käia kokku 15€ ning selle eest lubati lõpus ka head ja paremat. No või vähemalt head, sest parem maksab ikka palju rohkem. Me ringkäik algas
Jean Martelli majast (pildil), mis tänasel päeval asub keset tehaseterritooriumi. Sellest oli tehtud muuseum ning väga palju olevat alles originaalkraami 18.sajandi algusest. Püüdsime siis ürikuid ja antiiki mitte kogemata ära hävitada, osadele mööbliesemetele oleks piisanud ilmselt väikesest müksust, et need tolmuks pudeneks.
Kuna meile seal tarkust jagati, siis panen siia juurde ka info, et mis teeb konjakist konjaki. Keda see ei huvita, võib rahulikult kursiivis (italic eesti keeles) lõigud vahele jätta.
Kõigepealt tuleb selgeks teha see – kõik konjakid on brändid, kuid kõik brändid ei ole konjakid. Brändisid tehakse igal pool maailmas (isegi Lätis!), kuid konjaki nime võivad kanda ainult Cognaci regioonis asuvad tootjad, kellele on kehtestatud üliranged nõuded, et 300-aasta vanune tootmistehnoloogia ei muutuks. Nagu pildilt näha, jaguneb maakond erinevateks regioonideks ning igal regioonil on oma klimaatilised ja mullastikulised eripärad, mis omakorda mõjutavad konjakit ja selle kvaliteeti. Kõige hinnatumate viinamarjadega regioonid on kohe Cognaci linna ümber asuvad Grand Champagne ja Petite Champagne, edasi Borderies, Fins Bois, Bon Bois ja viimasena Bois Ordinaire. Nimi Champagne kahe esimese piirkonna nimes on tuletis vanast prantsuse keelest ja see tähendab kriidist pinnast. Grand Champagne on selgelt kõige hinnatum regioon ning seda seal asuva eriti lubjase pinnase tõttu, mida kaugem regioon, seda õhem lubjakivi kiht ja seda madalam hinne konjakile.
Konjakitootmisel on oluline see, et vähemalt 90% ulatuses peab see olema toodetud kolmest viinamarja sordist – Ugni Blanc, Colombard või Folle Blanche. Seda tuleb destilleerida 2 korda vasest tünnides ning saadus peab seisma vähemalt 2 aastat tammevaatides, mis on pärit Limousini või Tronçais piirkonnast Prantsusmaal. Kui kasvõi üht nendest tingimustest rikutakse, ei ole sellel brändil lootustki konjakiks saada.
Niisiis – konjakit toodetakse valgetest viinamarjadest aetud brändist, mida nimetatakse „Eaux-d
e-vieks“ (Eluveed). See jook sai alguse sellest, et veinitegemise ülejääke ei tahetud lihtsalt ära visata ja nii tehti sest hoopis puskarit. Eaux-de-vie (piltidel paremal ja all) ei ole iseenesest joodav, kuna tegu on väga happelise ja kuiva joogiga, kuid see sobib ideaalselt destilleerimiseks. Pärast kaht destilleerimist jääb alles ca 70%-line piiritus. Seda hoitakse, nagu sai mainitud, spetsiaalsetes tammevaatides 2 aastat ning kui see protsess on läbitud, võib nimetada jooki juba konjakiks.
40-kraadine alkoholisisaldus saadakse tavaliselt veega segamisel ning müüdavad konjakid on reeglina segud erinevatest aastakäikudest .
Konjaki vanust hinnatakse vanima eau-de-vie järgi, mida segus on kasutatud. Selline segamine annab konjaki maitsele kõvasti juurde, toob sinna teatud järelmaitseid ja aroome. Igal konjakimajal on olemas oma „maître de chai“ e maitsmismeister (no on alles amet), kes siis vastutab segamise ja kvaliteedi eest. Tegelikult ikka päris vastutusrikas töö.
Konjakil on 3 ametlikku vanuseklassi:
· VS või 3 tärni märgistab vähemalt 2-aastast tammevaadis olemist ehk siis kõige tooremat konjakit.
· VSOP on vaadis olnud vähemalt 4 aastat, kuid tihti ka palju kauem. Esimese kahe vanuseklassi kohta ütles meie giid, et puhtalt neid reeglina ei jooda – VS ja VSOP on sobilikud kokteilide tegemiseks.
· XO – noorimat segu osa on vaadis hoitud vähemalt 6 aastat, kuid keskmine segu osa vanus läheneb 20-le aastale. Seda kannatavat juba puhtalt juua. Noojah, kuidas kellelegi…
On ka erinevaid vaheklasse - Napoleon ja Vieux on XO ja VSOP vahepealsed, Extra, Vieille Réserve ja Hors d’Age on reeglina palju vanemad kui XO.
Giidi abiga käisime kõik tootmise etapid läbi ja saime seetõttu väga hea ülevaate konjakist
kui joogiks ning selle ajaloost. Martell oli üsna palju panustanud kõige selle tutvustamiseks ning üles oli seatud isegi täissuuruses laevamakett, näitamaks, et milliste jõelaevadega kunagi konjakit laiali veeti. Ühes ruumis olid lauale üles rivistatud ka kõik Martelli konjakimaja tooted ning see valik võtaks kindlasti tugevama konjakisõbra jalad nõrgaks. Sealt laualt puudusid ainult kuldsete korkidega kristallpudelites Cordon Bleu eriväljalasked. St üle saja-aasta vanused konjakid, mida tehti vaid piiratud koguses ja mis maksavad tuhandeid eurosid. Neid presenteeriti vaid klaasi tagant, sest mõni hullunud fänn näppe taha ei saaks.
No ja siis lõpus tuli muidugi see kõige magusam osa. Mitte küll minu jaoks, sest esiteks olin ma roolis ja teiseks pole just eriline konjakisõber (vist juba mainisin seda) ega seetõttu ka asjatundja. Tuuri kannatlikult vastupidanutele pakuti täitsa klaasist klaasi sees Martell VSOP-d e siis seda varianti, mida sobib panna vaid kokteilide sisse. Raha eest sai osta suvalise pitsi suvalist Martelli konjakit. Abikaasa hinnang VSOP-le oli üllatuslikult üpris hävitav – olevat väga toore maiguga ning selles mõttes oli isegi nõus, et puhtalt seda ei jooks. See on selles mõttes huvitav, et Courvoisier ja Hennessy VSOPd pidid olema vägagi buenod joogid. Purju teevad nad aga kõik ühtemoodi, eriti kui alkoholi suhteliselt tühja kõhtu valada. Võtsime osa ka ühest loosimisest, mille auhinnaks oli pudel Cordon Bleud, mis siis pidi saadetama koju kui loosirattas veab. Täitsime kupongi õhinaga ära ja jäime lootma, et äkki näkkab. Siiamaani loodame.
Et mitte lahkete võõrustajate juurest tühjade kätega ära minna, ostsime kaasa ühe pudeli Martell Prestige XOd. Prestige XO valisime seetõttu, et me polnud veel Eesti kaubandusvõrgus sellist marki näinud ning alla XO ei julenud ka pärast degusteerimisosa osta. Niimoodi siis vaikselt meie konjakikollektsioon täieneski. Eks siis naine saab kodus palju mõistatada, et mitmest või mitmesajast erinevast brändist ja aastakäigust need ostetud joogid on kokku segatud.
Kuigi olime nüüd juba päris mitmes konjakimajas käinud, siis sellegipoolest otsustasime veel ühes ära käia. Välja sai otsitud Rémy Martini kompleks linna servas ning pärast pikka otsimist leidsime ka sissepääsu külastajate jaoks. Rémy on üks kõrgemini hinnatud konjakimarke üldse kuna ta kasutab ainult Grand ja Petite Champagne marjadest tehtud brändit. See elitaarsus väljendus ka vabrikupoes (väga uhke saal koos viksilt riietatud teenindajatega) ja näiteks ka tasus, mida küsiti tuuri eest – 25€. Selle 
eest lubati küll ka ise oma konjak villida, kuid ma juba kujutan ette, et milline süütevedelik on tulemuseks, kui mind lasta erinevaid konjakisorte segama.
Oli näha, et need kes tuurilt tulid, väga ei põdenud selle üsna kopsaka pileti pärast. Ses mõttes, et see jäi ikka üsna märkamatuks kuluks võrreldes kaasa ostetud alkoholi maksumusega. Kuna valisime sealt ka välja ühe pudeli VSOP-d (mis peaks olema ikka vaks parem kui Martelli oma), siis järtsus seistes nägime, et millised tulid eelseisjate arved. 300-400-500€ oli tavaline – osteti mitmetest sortidest ja kohe mitu pudelit. Kuigi kõige elitaarsemaid jooke nagu Louis XIII de Remy Martin keegi siiski meie nähes kotti ei toppinud. Rémy Martin annab ka omad soovitused, et kuidas nautida kõige paremini tema jooke. Esimene variant on traditsiooniline pealevõtukas e siis konjakijoomine pärast sööki. XO-d soovitatakse juua jääga, sest see pidavat välja tooma konjaki kõik maitsed ja aroomid. VSOP puhul minnakse veel kaugemale ja soovitatakse proovida konjakit -18C kraadise temperatuuri juures. No tuleb kõrva taha panna.
Niipalju siis konjakist. Et õhtu ikka edukalt lõpeks, tuli nüüd leida kiirelt üks söögikoht, kus abikaasa saaks manustatud alkoholile veel midagi makku lisada. Loomulikult oli jälle tegu ajaga, mil kõik söögikohad (kaasa arvatud tola baar) olid kinni ning seetõttu maandusimegi McDonaldsis. No mis teha, kõht oli tühi ja süüa oli vaja. Mis meil rämpstoidu kõrvalt silma jäi, oli kohalike noorte omavaheline suhtlemine. Põhjapoolsemates regioonides sellist asja ei näinud, kuid siin oli see tavapärane. Nimelt põsemusid ja 3 korda. Päris naljakas oli isegi vaadata – 5-ne seltskond istus lauas ja teine 4-ne seltskond tuli ning siis musitasid kõik kõiki. Üks kõva matsutamine käis 1-2 minutit. Ei mingit seagripihirmu või muid foobiaid, eestlasel oleks muidugi ka sellist privaatruumi pidevat rikkumist üsna raske (kui mitte võimatu) taluda.
Sellel hilisel pärastlõunal otsustasime ette võtta veel ühe 3-tunnise sõidu Montignaci nime kandvasse linna (navi joonistas ka kohe tee valmis ja väitis, et seitsmest oleme kohal). See mida seal vaadata saab, sellest võib lugeda homsest postitusest. Sõit ise oli suhteliselt sündmustevaene ning veidi ennem päikeseloojangut jõudsimegi (nagu nimigi vihjab) üsna mägisesse linnakesse. Seal tegelikult ilmnesid esimest korda ka navi puudujäägid – kitsastel tänavatel, kõrgete majade vahel võib levi minna auklikuks. See päädib aga sellega, et juhised muutuvad igal sekundil ja mingil hetkel kaotab navi sihtkoha üldse ära. Sellise tohuvabohu tulemusel õnnestus meil keerata tänavasse, mille kalle oli võrdne kiirlaskumise nõlvaga, laiust 5-10cm rohkem kui autol ning mõnisada meetrit hiljem läks uulits veel ca pool meetrit kitsamaks. No tore lugu küll. Päris äge on ülesmäkke tagurdada ja teada, et eksimisruumi praktiliselt pole – õnneks läks kõik hästi ja saime peatänavale tagasi. Sellest ajast peale me enam navit pimesi ei usaldanud.
Hotelli leidmisega oli alguses päris tegu. Tegime kohe mitu tiiru (sõna otseses mõttes) linnale peale. Montignacis oli see teema, et kõik tänavad oli ühesuunalised (sest rohkem autosid ei mahtunud kõrvuti) ning kui sa õigest teeotsast mööda panid, siis ainus võimalus oli tiiruga linnast välja sõita, sealt uuesti ringiga linna teise otsa sõita ja niiviisi taas oma sihtkohale läheneda. Mitte mingit varianti tagasi pööramiseks ei olnud. Esimesed 2-3 hotelli olid täis, kuid kolmandaga näkkas - Le P'tit Monde. See asus küll tee ääres, kuid tuba oli vaikne ning pererahvas ääretult lahke. Auto saime parkida küll veidi eemale, kuid administraator rahustas meid sellega, et see parkla asub kohe sandarmite prefektuuri taga, mistõttu võime üsna rahulikud olla. Eks me natuke muretsesime ikka – suur konjakilaadung ju pagassis, lisaks oli veel kogunenud ka siidreid, veini ja muud kola. Meelde tulid ka need sandarmifilmid Louis de Funesiga, kus sandarmid ei hiilanud just tarkuse ja võimekusega pätte kinni nabida.
50€ eest oli hotellis teenust küll ja veel. Kuna öömaja saime võrdlemisi soodsalt, siis otsustasime vastu võtta ka pakkumise, et all restoranis õhtusöök teha. Tegu oli eheda pereäriga, kus lapsed tõid lauale noad-kahvlid-salvrätikorvi ning pereema soovitas meile roogasid. Pärast teadasaamist, et oleme Eestist, olid nad väga üllatunud – et me nii kaugelt ja autoga. Uuriti meie plaanide kohta ja ka seda, et kuidas meile Prantsusmaa meeldinud on siiani. Söögiks soovitas meile kohalikku rahvusrooga ja seda mõistliku hinna eest. Nõustusimegi 3-käigulise menüüga, mis ühele inimesel maksis 18€ (sisaldas ka karahvinitäit punast majaveini). Käigud sisaldasid endast salatit kohaliku juustuvaliku ja kreeka pähklitega (eelroog), pardiconfit’d ahjukartulitega pähklikastmes ning magustoiduks suur tükk šokolaadikooki (samuti pähklitega). Kõik oli väga maitsev, eriti see pardiliha roog – see lausa viis keele alla. Abikaasat häiris ainult see, et igal pool olid pähklid sees. Kuna aga toit oli nii maitsev, siis oli ta valmis ka kõik ükshaaval välja noppima, järgi ei jätnud me midagi. Kõht oli lõpuks väga täis.
Õhtu lõpetasime televiisorit vaadates ja reisipäevikut kirjutades. Väga alkoholine ja autosõidune päev oli, kuid mitte kordagi need kaks asja omavahel ei lõikunud. Bonne nuit! (head ööd).
Hommikusöök oli seekord õige magus. Seda Britannia pühapäevahommikut meelde tuletades, olid meil kaasa ostetud mõned pannkoogid ja rabarberimoos, kõrvale termosest kohvi. Koogid läksid nagu soojad saiad, kuigi nad polnud soojad. Ning me ei saanud kuidagi üle selle rabarberimoosi headusest, olime mõlemad sellest leiust vaimustuses ja abikaasa lubas kindlasti järgmisel aastal seda ise teha. Saame näha…
Kui endal juba kõhud kreppidest pungil, siis viimased terakesed said endale selle peatuskoha varblased, kes läksid üsna leili sellise magustoidu peale.
Pärast kõhutäidet uhasime aga edasi, taustaks hea muusika ja mõnusad vaated. Eneselegi üllatuslikult lendasid need tunnid niiviisi mööda väga kiirelt ja peagi leidsime Charente’i departemangu Cognaci kommuunis. Kiirteelt maha keerates sai läbitud jällegi suur hulk vingeid väikelinnu ning siin oli vaikselt tunnetada juba teistsugust Prantsusmaad. Kahjuks jäävad Edela-Prantsusmaa regioonid – Poitou-Charentes ja Aquitaine – tihtipeale teenimatult turistiteedelt välja, kuigi Biskaia lahe ümbruses, Bordeaux maakonnas ja baskimaal on vaatamist ja tegemist küllaga. Meil tegelikult oli kavasse pandud mitmeid kohti, kuhu siinkandis võiks minna, kuid reaalselt reisi pikkust arvestades, pidime siiski enamuse välja jätma. Ei tahtnud kuidagi vähendada Provence’s ja Vahemere rannikul veedetavate päevade arvu.Siiski Cognacist me ei loobunud. See lihtsalt ei olnud variant. Olime ju tulnud Prantsusmaale autoga, mis andis võimaluse häid ja paremaid vedelikke ka hulgi koju vedada. Ja kuna konjak on abikaasa lemmikjook, siis lihtsalt pidime sealsete veinikeldrites ühe tiiru tegema. Oli teada, et paremat valikut ja paremaid hindu kusagilt maailmas ei leias.
Ennem päris Cognaci linna jõudmist, jäi meile teele teine konjakitootmise linn – Jarnac. Selle linna au ja uhkus on Courvoisieri tehas ja esinduspood (noorematel kui 18-aastastel pole põhjust nendel konjakimajade linkidel klikkida).
Selle maailmakuulsa konjakimargi ajalugu ulatub 19.-sse sajandisse, mil veini- ja piiritusekaupmehed Emmanuel Courvoisier ja Louis Gallois ajasid oma äri ühe Pariisi eeslinnas. Aastal 1811 külastas nende ladu Napoleon. Legend räägib, et riigijuhile meeldis konjak nii väga, et ta võttis St Helena saarele pagendusse minnes seda kaasa mitu kasti. Ning väidetavalt ei teinud ka teda valvavad Briti sõdurid virilat nägu pähe kui seda viinamarjatõmmist neile pakuti. Nad ristisid joogi isegi „Napoleoni konjakiks“. Algsete omanike pojad rajasid juba aastal 1843 Jarnaci konjakimaja ning sellest ajast saabki täieline „Courvoisier“ ajalugu alguse. Järjepidevus liikus ka kliente pidi – nimelt tegi Napoleon III sellest konjakimajast „Ametliku Imperaatori Õukonna Konjakitarnija“. Seda kasutab Courvoisier ka tänasel päeval ohtralt ära – teda reklaamitakse endiselt kui Napoleoni lemmikkonjakit (Napoleon on prantslaste seas endiselt väga populaarne), üks tootesari kannab isegi tema nime ning ettevõtte logo ehib väejuhi siluett. Omanikuks on sellel konjakimajal tänasel päeval ameeriklased – Jim Beam Global – kuid traditsioonid ja valmistamise meetodid on kõik muutumatud.
Meil oli plaan teha Courvoisier majas ja keldris väike tuur, kuid kahjuks läks see plaan vett vedama. Järgmine ringkäik pidi algama kell 15.00, kuid sinna oli veel aega üle 3 tunni. Niikaua ei viitsinud küll kohapeal passida. Otsustasime, et teeme selle tuuri siis mõnes teises keldris. Eks kahju muidugi oli, sest antud brand on mu abikaasa lemmik, aga vähemalt niipalju saime, et ostsime vabrikupoest kaasa pudeli Courvoisier Napoleoni ning väga lahedad klaasid.
Niipea kui olime Jarnaci linna selja taha jätnud, algas kohe järgmine asula, mis kandis nime Cognac. Jah, lõpuks olime siis „Eau de vie“ e „eluvee“ allikate juures. See väike linnake on pungil maailmakuulsatest konjakimajadest – Martell, Hennessy, Rémy-Martin, Otard, Larsen, Meukow, Camus jne. Lisaks oli veel suur hulk nn väiketootjaid, kes püüdsid kliente võluda eksklusiivsuse ja piiratud valikuga. Niisiis meie plaan oli teha vähemalt ühes konjakimajas tutvustav tuur ja külastada paari-kolme vabrikupoodi.
Esimesena võtsime ette Hennessy. Tuuri mõttes ei õnnestunud meil ka nendega kaubale saada, kohe oli algamas siesta seega järgmine ringkäik oli päris mitme tunni pärast. Ega’s midagi, proovime kusagil mujal. Selle eest saime rahulikult üle vaadata vabrikupoe ning seal presenteeriti kõike, mida Hennessy sellel ajal tootis. Odaivamatest VS-markidest kuni eksklusiivseimateni välja. Viimaste hulka kuuluvad muide sellised joogid, kus juba pudel maksab rohkem kui suvaline konjak mõne Eesti hüpermarketis. Kullast kork, teemantidega kaunistatud kristallist pudel, ülim disain – sellesse klassi kuuluvad nt Richard Hennessy nime kandvad joogid. Richard on segu parimatest ja vanimatest Hennessy konjakitest - osad marjad, millest konjak tehtud on, kasvasid puu küljes 19.-l sajandil. Hinnasilt näitas ühe pudeli juures näiteks 1500€. Meist ta sinna ka jäi. Kaasa ostsime ühe huvitava (plasku kujuga) pudeli VSOP-d, mida Eestis müügil näinud pole.
Hennessyga on see lugu (nagu mitme teisegi tuntud konjakimajaga), et asutajaks ei olnud teps mitte prantslane vaid hoopis iirlane – Richard Hennessy. Selle margi eduloo taga on turustamine ja eksport – Hennessy alustas koheselt tarneid USA-sse (mis oli siis just iseseisvunud) ning edasi ka Inglismaale, Jaapanisse ja Hiinasse. See tootis ettevõttele tohutuid kasumeid ning selle tulemusena suudeti üsna agressiivselt laieneda. Hennessy konjakimaja on ka märgistuse X.O e eriti vana (20+ aastat) looja.Hennessy naabrusest (neile kuulub suur kvartal) leidsime ühe pisema tootja esinduspoe. Roullet-Fransac on väiketootja, mis tegutseb kohe linna külje all – meie jaoks oli tegu täiesti tundmatu kaubamärgiga. Kaupluses oli peale meie veel ainult paar inimest ning niiviisi saime müüja ühese ja aktiivse tähelepanu osaliseks.
Tema jutust koorus selgelt välja kompleks oma suure naabri suhtes. Kogu aeg püüdis ta ennast võrrelda Hennessyga ja toonitas, et nende konjakid on sama head, kuid kuna nende turunduseelarve on olematu, siis maksavad ka väga head konjakid oluliselt vähem. Ning tõepoolest, XO tüüpi konjak (antud variant 70+ aastat) maksis Fransacis 125€, samaväärne Hennessy maksis aga ca 500€. Tooremate konjakite puhul väga hinnavahet polnud, kuid kallimates tuli siis selge vahe sisse. Kuulasime ta juttu, kuid meid ta ikka ära ei veennud – võimalik, et tegu on hea konjakiga, kuid selline enda upitamine teise (ja ülituntud) margi vaikse halvustamise kaudu eriti ei istunud. Saime veel näiteks teada seda, et Fransac teeb ka private-label tooteid st paneb oma toodangule mõne kliendi sildid peale (niiviisi müüakse Norrasse ja Saksamaale). See süvendas meie kahtluseid veelgi, et äkki ikka ei ole tegu kõige kvaliteetsema tootjaga. Võimalik, et eksime, kuid kaasa me sealt ei ostnud midagi.Martell oli järgmine, mis meil tee peale jäi ning siin läks õnneks. Tuur oli just algamas ning arvestades kompleksi suurust keset linna, siis vaadata oli kindlasti seal kõvasti.Martell loodi aastal 1715 Jean Martelli poolt, kes oli pärit Kanalisaartelt. See konjakimaja on muide suurtest ja tuntutest kõige vanem. Tema edu aluseks oli kliendibaasi leidmine Inglismaal ning suur osa toodangust saadetigi üle mere juba esimestel aastatel. Niiviisi tegutseti peaaegu 150 aastat, kuni avastati, et maailmas on veel inimesi, kes konjaki vastu huvi tunnevad.
Tähelepanu suundus Aasiale ning Martelli konjak jõudis seetõttu Hiinasse, Jaapanisse ja Hong Kongi. 20. sajandi algul toimus järgmine oluline sündmus selle konjakimaja ajaloos – loodi kuulus „Cordon Bleu“ nime kandev konjakisort. Tänasel päeval kuulub Martell Pernod-Ricard gruppi (sinna kuuluvad minu arust peaaegu kõik alkoholitootjad juba).Tuuri eest tuli välja käia kokku 15€ ning selle eest lubati lõpus ka head ja paremat. No või vähemalt head, sest parem maksab ikka palju rohkem. Me ringkäik algas
Jean Martelli majast (pildil), mis tänasel päeval asub keset tehaseterritooriumi. Sellest oli tehtud muuseum ning väga palju olevat alles originaalkraami 18.sajandi algusest. Püüdsime siis ürikuid ja antiiki mitte kogemata ära hävitada, osadele mööbliesemetele oleks piisanud ilmselt väikesest müksust, et need tolmuks pudeneks.Kuna meile seal tarkust jagati, siis panen siia juurde ka info, et mis teeb konjakist konjaki. Keda see ei huvita, võib rahulikult kursiivis (italic eesti keeles) lõigud vahele jätta.
Kõigepealt tuleb selgeks teha see – kõik konjakid on brändid, kuid kõik brändid ei ole konjakid. Brändisid tehakse igal pool maailmas (isegi Lätis!), kuid konjaki nime võivad kanda ainult Cognaci regioonis asuvad tootjad, kellele on kehtestatud üliranged nõuded, et 300-aasta vanune tootmistehnoloogia ei muutuks. Nagu pildilt näha, jaguneb maakond erinevateks regioonideks ning igal regioonil on oma klimaatilised ja mullastikulised eripärad, mis omakorda mõjutavad konjakit ja selle kvaliteeti. Kõige hinnatumate viinamarjadega regioonid on kohe Cognaci linna ümber asuvad Grand Champagne ja Petite Champagne, edasi Borderies, Fins Bois, Bon Bois ja viimasena Bois Ordinaire. Nimi Champagne kahe esimese piirkonna nimes on tuletis vanast prantsuse keelest ja see tähendab kriidist pinnast. Grand Champagne on selgelt kõige hinnatum regioon ning seda seal asuva eriti lubjase pinnase tõttu, mida kaugem regioon, seda õhem lubjakivi kiht ja seda madalam hinne konjakile.
Konjakitootmisel on oluline see, et vähemalt 90% ulatuses peab see olema toodetud kolmest viinamarja sordist – Ugni Blanc, Colombard või Folle Blanche. Seda tuleb destilleerida 2 korda vasest tünnides ning saadus peab seisma vähemalt 2 aastat tammevaatides, mis on pärit Limousini või Tronçais piirkonnast Prantsusmaal. Kui kasvõi üht nendest tingimustest rikutakse, ei ole sellel brändil lootustki konjakiks saada.Niisiis – konjakit toodetakse valgetest viinamarjadest aetud brändist, mida nimetatakse „Eaux-d
e-vieks“ (Eluveed). See jook sai alguse sellest, et veinitegemise ülejääke ei tahetud lihtsalt ära visata ja nii tehti sest hoopis puskarit. Eaux-de-vie (piltidel paremal ja all) ei ole iseenesest joodav, kuna tegu on väga happelise ja kuiva joogiga, kuid see sobib ideaalselt destilleerimiseks. Pärast kaht destilleerimist jääb alles ca 70%-line piiritus. Seda hoitakse, nagu sai mainitud, spetsiaalsetes tammevaatides 2 aastat ning kui see protsess on läbitud, võib nimetada jooki juba konjakiks.40-kraadine alkoholisisaldus saadakse tavaliselt veega segamisel ning müüdavad konjakid on reeglina segud erinevatest aastakäikudest .
Konjaki vanust hinnatakse vanima eau-de-vie järgi, mida segus on kasutatud. Selline segamine annab konjaki maitsele kõvasti juurde, toob sinna teatud järelmaitseid ja aroome. Igal konjakimajal on olemas oma „maître de chai“ e maitsmismeister (no on alles amet), kes siis vastutab segamise ja kvaliteedi eest. Tegelikult ikka päris vastutusrikas töö.Konjakil on 3 ametlikku vanuseklassi:
· VS või 3 tärni märgistab vähemalt 2-aastast tammevaadis olemist ehk siis kõige tooremat konjakit.
· VSOP on vaadis olnud vähemalt 4 aastat, kuid tihti ka palju kauem. Esimese kahe vanuseklassi kohta ütles meie giid, et puhtalt neid reeglina ei jooda – VS ja VSOP on sobilikud kokteilide tegemiseks.
· XO – noorimat segu osa on vaadis hoitud vähemalt 6 aastat, kuid keskmine segu osa vanus läheneb 20-le aastale. Seda kannatavat juba puhtalt juua. Noojah, kuidas kellelegi…
On ka erinevaid vaheklasse - Napoleon ja Vieux on XO ja VSOP vahepealsed, Extra, Vieille Réserve ja Hors d’Age on reeglina palju vanemad kui XO.
Giidi abiga käisime kõik tootmise etapid läbi ja saime seetõttu väga hea ülevaate konjakist
kui joogiks ning selle ajaloost. Martell oli üsna palju panustanud kõige selle tutvustamiseks ning üles oli seatud isegi täissuuruses laevamakett, näitamaks, et milliste jõelaevadega kunagi konjakit laiali veeti. Ühes ruumis olid lauale üles rivistatud ka kõik Martelli konjakimaja tooted ning see valik võtaks kindlasti tugevama konjakisõbra jalad nõrgaks. Sealt laualt puudusid ainult kuldsete korkidega kristallpudelites Cordon Bleu eriväljalasked. St üle saja-aasta vanused konjakid, mida tehti vaid piiratud koguses ja mis maksavad tuhandeid eurosid. Neid presenteeriti vaid klaasi tagant, sest mõni hullunud fänn näppe taha ei saaks.No ja siis lõpus tuli muidugi see kõige magusam osa. Mitte küll minu jaoks, sest esiteks olin ma roolis ja teiseks pole just eriline konjakisõber (vist juba mainisin seda) ega seetõttu ka asjatundja. Tuuri kannatlikult vastupidanutele pakuti täitsa klaasist klaasi sees Martell VSOP-d e siis seda varianti, mida sobib panna vaid kokteilide sisse. Raha eest sai osta suvalise pitsi suvalist Martelli konjakit. Abikaasa hinnang VSOP-le oli üllatuslikult üpris hävitav – olevat väga toore maiguga ning selles mõttes oli isegi nõus, et puhtalt seda ei jooks. See on selles mõttes huvitav, et Courvoisier ja Hennessy VSOPd pidid olema vägagi buenod joogid. Purju teevad nad aga kõik ühtemoodi, eriti kui alkoholi suhteliselt tühja kõhtu valada. Võtsime osa ka ühest loosimisest, mille auhinnaks oli pudel Cordon Bleud, mis siis pidi saadetama koju kui loosirattas veab. Täitsime kupongi õhinaga ära ja jäime lootma, et äkki näkkab. Siiamaani loodame.
Et mitte lahkete võõrustajate juurest tühjade kätega ära minna, ostsime kaasa ühe pudeli Martell Prestige XOd. Prestige XO valisime seetõttu, et me polnud veel Eesti kaubandusvõrgus sellist marki näinud ning alla XO ei julenud ka pärast degusteerimisosa osta. Niimoodi siis vaikselt meie konjakikollektsioon täieneski. Eks siis naine saab kodus palju mõistatada, et mitmest või mitmesajast erinevast brändist ja aastakäigust need ostetud joogid on kokku segatud.
Kuigi olime nüüd juba päris mitmes konjakimajas käinud, siis sellegipoolest otsustasime veel ühes ära käia. Välja sai otsitud Rémy Martini kompleks linna servas ning pärast pikka otsimist leidsime ka sissepääsu külastajate jaoks. Rémy on üks kõrgemini hinnatud konjakimarke üldse kuna ta kasutab ainult Grand ja Petite Champagne marjadest tehtud brändit. See elitaarsus väljendus ka vabrikupoes (väga uhke saal koos viksilt riietatud teenindajatega) ja näiteks ka tasus, mida küsiti tuuri eest – 25€. Selle 
eest lubati küll ka ise oma konjak villida, kuid ma juba kujutan ette, et milline süütevedelik on tulemuseks, kui mind lasta erinevaid konjakisorte segama.Oli näha, et need kes tuurilt tulid, väga ei põdenud selle üsna kopsaka pileti pärast. Ses mõttes, et see jäi ikka üsna märkamatuks kuluks võrreldes kaasa ostetud alkoholi maksumusega. Kuna valisime sealt ka välja ühe pudeli VSOP-d (mis peaks olema ikka vaks parem kui Martelli oma), siis järtsus seistes nägime, et millised tulid eelseisjate arved. 300-400-500€ oli tavaline – osteti mitmetest sortidest ja kohe mitu pudelit. Kuigi kõige elitaarsemaid jooke nagu Louis XIII de Remy Martin keegi siiski meie nähes kotti ei toppinud. Rémy Martin annab ka omad soovitused, et kuidas nautida kõige paremini tema jooke. Esimene variant on traditsiooniline pealevõtukas e siis konjakijoomine pärast sööki. XO-d soovitatakse juua jääga, sest see pidavat välja tooma konjaki kõik maitsed ja aroomid. VSOP puhul minnakse veel kaugemale ja soovitatakse proovida konjakit -18C kraadise temperatuuri juures. No tuleb kõrva taha panna.
Niipalju siis konjakist. Et õhtu ikka edukalt lõpeks, tuli nüüd leida kiirelt üks söögikoht, kus abikaasa saaks manustatud alkoholile veel midagi makku lisada. Loomulikult oli jälle tegu ajaga, mil kõik söögikohad (kaasa arvatud tola baar) olid kinni ning seetõttu maandusimegi McDonaldsis. No mis teha, kõht oli tühi ja süüa oli vaja. Mis meil rämpstoidu kõrvalt silma jäi, oli kohalike noorte omavaheline suhtlemine. Põhjapoolsemates regioonides sellist asja ei näinud, kuid siin oli see tavapärane. Nimelt põsemusid ja 3 korda. Päris naljakas oli isegi vaadata – 5-ne seltskond istus lauas ja teine 4-ne seltskond tuli ning siis musitasid kõik kõiki. Üks kõva matsutamine käis 1-2 minutit. Ei mingit seagripihirmu või muid foobiaid, eestlasel oleks muidugi ka sellist privaatruumi pidevat rikkumist üsna raske (kui mitte võimatu) taluda.
Sellel hilisel pärastlõunal otsustasime ette võtta veel ühe 3-tunnise sõidu Montignaci nime kandvasse linna (navi joonistas ka kohe tee valmis ja väitis, et seitsmest oleme kohal). See mida seal vaadata saab, sellest võib lugeda homsest postitusest. Sõit ise oli suhteliselt sündmustevaene ning veidi ennem päikeseloojangut jõudsimegi (nagu nimigi vihjab) üsna mägisesse linnakesse. Seal tegelikult ilmnesid esimest korda ka navi puudujäägid – kitsastel tänavatel, kõrgete majade vahel võib levi minna auklikuks. See päädib aga sellega, et juhised muutuvad igal sekundil ja mingil hetkel kaotab navi sihtkoha üldse ära. Sellise tohuvabohu tulemusel õnnestus meil keerata tänavasse, mille kalle oli võrdne kiirlaskumise nõlvaga, laiust 5-10cm rohkem kui autol ning mõnisada meetrit hiljem läks uulits veel ca pool meetrit kitsamaks. No tore lugu küll. Päris äge on ülesmäkke tagurdada ja teada, et eksimisruumi praktiliselt pole – õnneks läks kõik hästi ja saime peatänavale tagasi. Sellest ajast peale me enam navit pimesi ei usaldanud.
Hotelli leidmisega oli alguses päris tegu. Tegime kohe mitu tiiru (sõna otseses mõttes) linnale peale. Montignacis oli see teema, et kõik tänavad oli ühesuunalised (sest rohkem autosid ei mahtunud kõrvuti) ning kui sa õigest teeotsast mööda panid, siis ainus võimalus oli tiiruga linnast välja sõita, sealt uuesti ringiga linna teise otsa sõita ja niiviisi taas oma sihtkohale läheneda. Mitte mingit varianti tagasi pööramiseks ei olnud. Esimesed 2-3 hotelli olid täis, kuid kolmandaga näkkas - Le P'tit Monde. See asus küll tee ääres, kuid tuba oli vaikne ning pererahvas ääretult lahke. Auto saime parkida küll veidi eemale, kuid administraator rahustas meid sellega, et see parkla asub kohe sandarmite prefektuuri taga, mistõttu võime üsna rahulikud olla. Eks me natuke muretsesime ikka – suur konjakilaadung ju pagassis, lisaks oli veel kogunenud ka siidreid, veini ja muud kola. Meelde tulid ka need sandarmifilmid Louis de Funesiga, kus sandarmid ei hiilanud just tarkuse ja võimekusega pätte kinni nabida.50€ eest oli hotellis teenust küll ja veel. Kuna öömaja saime võrdlemisi soodsalt, siis otsustasime vastu võtta ka pakkumise, et all restoranis õhtusöök teha. Tegu oli eheda pereäriga, kus lapsed tõid lauale noad-kahvlid-salvrätikorvi ning pereema soovitas meile roogasid. Pärast teadasaamist, et oleme Eestist, olid nad väga üllatunud – et me nii kaugelt ja autoga. Uuriti meie plaanide kohta ja ka seda, et kuidas meile Prantsusmaa meeldinud on siiani. Söögiks soovitas meile kohalikku rahvusrooga ja seda mõistliku hinna eest. Nõustusimegi 3-käigulise menüüga, mis ühele inimesel maksis 18€ (sisaldas ka karahvinitäit punast majaveini). Käigud sisaldasid endast salatit kohaliku juustuvaliku ja kreeka pähklitega (eelroog), pardiconfit’d ahjukartulitega pähklikastmes ning magustoiduks suur tükk šokolaadikooki (samuti pähklitega). Kõik oli väga maitsev, eriti see pardiliha roog – see lausa viis keele alla. Abikaasat häiris ainult see, et igal pool olid pähklid sees. Kuna aga toit oli nii maitsev, siis oli ta valmis ka kõik ükshaaval välja noppima, järgi ei jätnud me midagi. Kõht oli lõpuks väga täis.
Õhtu lõpetasime televiisorit vaadates ja reisipäevikut kirjutades. Väga alkoholine ja autosõidune päev oli, kuid mitte kordagi need kaks asja omavahel ei lõikunud. Bonne nuit! (head ööd).
0 kommentaari:
Post a Comment