Eelmisel õhtul sai reispäevikusse järgmise päeva kohta visatud õhku küsimus – „Valus päev?“. Vihje siis agressiivsele päevitamisele. Vastus sellele oli järgnev: „Kellel valus, kellel mitte.“ Naine, kes oli rannas olles päikesekreemiga hoolas ja väga palju vees ei käinud, ei kurtnud millegi üle. Minuga nii hästi ei läinud. Pikast snorgeldamisest oli selgi ikka päris parasjagu ära kärsanud ning see tegi olemise üsna ebamugavaks. Iga kuradima liivatera oli tunda, mis juhuslikult linale oli sattunud.
Hommikupoolne öö oli üldse kuidagi rahutu, sest vahepeal tõusis üsna kõva tuul, mis pani telgi tugevalt vibama. Vahepeal oli tunne, et äkki lendame veel minema, kuid suutsime oma massiga ikka riidest majakest maapinnal hoida. Gravitatsioon on lahe! :P
Igatahes see laperdamine viis selleni, et ennem üheksat olime juba ujumas. Rand oli praktiliselt tühi, õhutemperatuur mõõdukas ja vesi soe. Mina liikusin rannas ringi nagu kuulus Türkmenbashi kuju Türkmenistanis – nägu kogu aeg päikese poole (sest selg oli ju valus). Aimatavatel põhjustel me täna väga palju päevitamisele aega ei kulutanud ning nii sõimegi varsti juba hommikust ja alustasime sõitu Avignoni poole.
Avignon (loe: avinjoon, provansaali: Avinhon) asus meie telkimisplatsist ligikaudu 1-tunnise autosõidu kaugusel, seega ennem lõunat oli meil masin juba Les Hallesi nimelisse suurde parkimismajja ära pandud.
Avignon on paavstide linn, vähemalt nii teda Prantsusmaal teatakse. Linn asub Rhône’i jõe kaldal ning ümbruskonnaga võrreldes veidi keskmisest kõrgemal. See teeb ta aga väga tuuliseks paigaks, eriti on seda tunda pärastlõunasel ajal, mil tuul tavaliselt tõuseb. Avignon saab tihti tunda ka võimsat mistraaltuult. Kohalik vanasõnagi ütleb: „Tuuline Avignon – kahjurite küüsis kui tuult ei ole, tuule küüsis, kui teda on“.
Hoolimata tuulest, on linna asukoht hea ja sellele järeldusele tulid juba keldid, kes Avignoni kesklinna aluseks oleva kalju otsa oma fordi ehitasid. Linna nimi tuleb Avenniuse klanni nimest. Asula õitseng algas kreeklaste tulekuga, kes rajasid Massalia nimelise sadamalinna (praegune Marseilles) ning alustasid Avignoni arendamist. Roomlaste ajal õitseng jätkus, kuid sellest ajast pole linnas praktiliselt midagi järgi, sest pärast Rooma langust kuulus linn kordamööda gootidele, Burgundia kuningriigile, Arles’i kuningriigile, saratseenidele, frankidele, Pühale Rooma Impeeriumile kuni lõpuks elanikel sai sellest kõigest siiber ja aastal 1135 kuulutati ennast iseseisvaks.
Kõige olulisem periood Avignoni ajaloos on aga ilmselgelt nn paavstide aeg. 14. sajandi algul olid prantsuse kuningatel paavstidega väga head suhted ja see tekitas paksu verd teiste kroonitud ja kroonimata peade hulgas. Hiline keskaeg oli üldse selline keeruline aeg paavstide jaoks, sest üleval oli konflikt Püha Rooma Keisririigi (e siis Saksamaa) ja Püha Tooli (paavstid) vahel ning põhiküsimuseks oli see, et kumb peaks esindama kristlasi ilmalikes asjades. Mõlemad seisid väga innukalt oma soovi eest. Asi läks päris hulluks siis kui prantsuse kuningas Philip IV lasi ühe piiskopi vahistada – valitsev paavst protestis ägedalt selle vastu öeldes, et: „Jumal pani paavstid valitsema kuningate ja kuningriikide üle“, kuningas vastas selle peale à la, et tegelege oma asjadega. Sõnasõda päädis sellega, et paavst arreteeriti, kuigi vabastati mõned päevad hiljem. Sellisele alandusele aga paavsti süda vastu ei pidanud ja ta läks nädal hiljem oma ülemuse juurde ära.
Uueks paavstiks sai Prantsusmaalt pärit Clementius V, kes tegi ajaloolise otsuse ning tõi Püha Tooli asukoha Roomast ära Avignoni (1309). Ligikaudu 70 aastat see olukord ka säilis kuni aastal 1378 uuesti Rooma tagasi mindi. Avignoni aastate ajal toimusid ka märkimisväärsed sündmused Euroopa ajaloos – algas 100-aastane sõda ning kontinenti laasta Must Surm (mis tappis ka 2/3 Avignoni elanikest).
Mis paavstidest maha jäi, oli suursugune palee e Palais des Papes ja müüriga kindlustatud vanalinn. Kui lähed väljapoole müüri, siis võtab sind vastu tohutu autode meri (nii parklates seisvad kui magistraalidel ummikutes seisvad) ning kui lähed sissepoole müüri, siis tervitab sind aga muljetavaldav rahvamass. Paavstide palee mõjub väga imposantsena oma võimsate müüride ja kõrgete tornidega. Selle ehitamisel väga rahaga ei koonerdatud ning tegelikult olid paavstid sellel ajal 
vagameeste kohta üldse kuidagi pillavad. Näiteks ühe paavsti kroonimisel (kui võib seda nii nimetada) korraldati pidu, mille toidulaua varustamiseks läks vaja (andmed kindlast allikast): 118 lehma, 1937 lammast, 101 vasikat, 60 siga, 3043 kana, 1195 hane, 50 000 kooki, 0,6 tonni mandleid, 39 380 muna jne. Ilmselt kooles selle söögi valmistamisel ja serveerimisel ka hulga kokki ning teenreid (kuigi sellest rangelt vaikitakse :) ) ning ma ei tahaks isegi hakata teoretiseerima selle üle mis toidust pärast söömist edasi sai. Me räägime siin ikka mitmest tonnist toidust.
Samas ega sellise ekstravagantsuse üle imestada ei saa, sest palee on ikkagi keskaja üks suurimaid ehitisi. Ning paavstid olid oma võimutäiuse ja jõukuse tõestamiseks valmis kasvõi nahast välja pugema. Alustades siis eelmainit' peoga ja lõpetades võimsa kullast kujuga torni tipus. Ka praegune paavstide palee Roomas on ju maailma suurim kristlik kirik. Avignoni palee ehitus (või tegelikult kunagise piiskoppide palee laiendus) neelas püstitamise ajal lõviosa paavstitooli sissetulekust. Ning kuna ajad olid keerulised, siis kindlustati see residents enam-vähem tuumapommi kindlaks.
Kuigi nn ametlikud paavstid lahkusid Avignonist aastal 1378, siis pärast seda järgnes periood, mil kaks meest korraga kuulutasid end paavstiks ja Avignoni jäänud isehakanut nimetati antipaavstiks. Antipaavsti toetasid enamus Prantsusmaast, Šotimaa, Hispaania ja mõned Itaalia piirkonnad ning Rooma paavsti Inglismaa, Püha Rooma Impeerium (Saksamaa), Põhja-Itaalia, Skandinaaviamaad ja ida-Euroopa. Päris segane värk kas pole? Kuna antipaavsti toetajad maksid oma kümnist Avignoni mehele edasi, siis sai 
jätkuda ka lossi ehitamine. 50 aastat oli palee veel antipaavstide pooldajate võimu alla, kuid siis võttis ametlik katolik kirik oma. Ja mis oli tulemuseks – 350 aastat ei tehtud lossi juures praktiliselt midagi kuni prantsuse revolutsionäärid leidsid selle koha olevat paraja paiga kontrarevolutsionääride tapatalgute korraldamiseks. Lõhkumine ja lammutamine käis kuni 20.sajandi alguseni, mil see lõpuks muudeti muuseumiks ja taastamistööd tegelikult käivad siiamaani.
Meie tegime hoonele tiiru peale audiogiidiga ning täieliku üllatusena oli sees rahvast suhteliselt hõredalt. Ei tea kas põhjuseks oli keskmisest kõrgem piletihind (13€) või midagi muud, kuid ruumi jalutamiseks, istumiseks ja kuulamiseks oli piisavalt. Siseruumides oli ka kosutavalt jahe. Väga huvitav ringkäik oli – sai käia keldritest kuni torni tippu välja, väljapanekud oli hästi läbi mõeldud ja huvitavad. Igatahes soovitan sisse astuda kui säärane ajaloovärk huvi pakub.
Paleest välja astudes saimegi juba tunda seda Avignoni üht tunnust – tuult. See oli märgatavalt tõusnud ja lõõtsus päris tugevalt ka kõrgete vanalinna müüride vahel, keerutades üles tolmu ja sodi. Tegelikult on ikka ääretult kummaline mõelda, et igal päeval pead taluma seda, et pärastlõunal tõuseb üks paras maru. Nagu needus kaelas.
Et paleepiletiga sai sisse (tegelikult siis peale) ka Saint-Bénezet’ sillale, siis seadsime sammud jõe poole. Kokkuvõttes hakkas tunduma, et see esialgne kõrge hind ei olegi nii kõrge – selle sees olid mõlema vaatamisväärsuse sissepääsupiletid ning ka audiogiidid.
Pont Saint-Bénezet’d on tegelikult tänasel päeval väga keeruline sillaks nimetada, sest silt lõpeb keset jõge. Ülejäänud osa on kõik hävinenud. Aga nagu ikka on ka selle sillaga seotud üks stoori, mis teeb katkise infrastruktuuri osise suureks vaatamisväärsuseks.
Rhône’i jõgi (üle mille see sild oli) on teada tuntud oma kiire voolu ja suurte kevadiste üleujutuste poolest. Kuni 12.sajandini oli Avignonist teisele kaldale pääsemiseks ainuke võimalus minna paadiga. Silla ehitusele keegi isegi ei mõelnud, sest arvati, et jõgi on liiga agressiivse vooluga.
No ja siis tuligi mängu jumalik ilmutus. Nimelt üks kohalik karjusepoiss, keda teatakse täna Saint-Bénezet’na, väitis ükskord Avignoni tulles, et inglid käskisid tal ehitada silla üle jõe. Kuulutas ta seda käsku suure rahvamassi ees, mistõttu peeti teda (võimalik, et õigustatult) vaimsete eripäradega isikuks. Aga siis läks põnevaks (foto- ja filmimaterjali pole kahjuks sündmustest säilinud) – Saint-Bénezet võttis kaldalt tohutu kivimüraka ja heitis selle jõkke, öeldes: „Sellest saab tulevase silla esimene kivi.“ Selle supermanliku teo peale jäi pealtvaatajatel suu ammuli ning vaikselt hakkas vakatanud pealtvaatajate seast kostma hüüatusi: „See on ime, see on ime.“ Tegelikult oli see ainult üks 18-st ametlikult registreeritud imest. Mitu pimedat sai veel samas nägijaks, kurti kuuljaks ning vigast käijaks. Lisaks ajasid selja sirgu ka paar küürakat. Halleluuja! Niiviisi vähemalt legend väidab. Minul tekkis seda lugu kuuldes küsimus, et mida paganat see vigaste ja väetite bande seal jõe ääres üleüldse tegi?
Oli kuidas oli, aga Püha Bénezet sai endale jõukad toetajad ja alustati täiesti reaalse kivisilla ehitust. Aasta siis oli 1171, sild sai valmis 14 aastaga. Tegemist ei olnud mingi niisama kökatsiga vaid 900 meetri pikkuse 22-kaarelise, võimsa kivist sillaga. Mis aga selgus – linnaelanike esialgsetel kahtlustustel oli põhi all – jõgi osutus sillast tugevamaks. Järgnevate sajandite jooksul uhus veevool minema mitu sillakaart ja need asendati puust konstruktsioonidega. Lõpuks oligi sild selline paras susserdis, kus kivi ja puu olid segamini, ning mis just ei hiilanud koostekvaliteediga. Lõpp saabus aastal 1668, mil tohutu üleujutus hävitas enamuse sillast ja pärast seda isegi ei üritatud enam parandustöid ette võtta. Nii ongi algsest sillast ainult 4 kaart, kusjuures silla alguses on ka kabel, kuhu on Saint-Bénezet maetud. Vaatasime silla üle, kuulasime audiogiidist juttu, kuid mingit suurt elamust sellest ei saanud. Oleks ikka tahtnud rohkem näha seda kuidas lonkurist modell saab või kurttummast oraator. Kui poleks tasuta sissepääsu olnud, siis ilmselt ei oleks sinna ka läinud.
Nüüd, kui me olime juba tundideviisi ringi tatsanud, hakkasid jalad ära väsima.
Otsustasime, et ühendame puhkamise kasulikuga ja teeme ühe tiiru vanalinnas tuuritava turistirongiga. No nagu Tallinnaski on. Jajah, teame, teame, et see on üks paras kitšilik naljanumber, kuid nii saime tund aega jalgu puhata ja linnas ringi sõites nii mõndagi teada. Ei maksnud see sunnik ka väga palju – 6€ per kärss. Nagu keskaja linnades ikka, olid teatud tsunftid koondunud oma kvartalitesse ning nende kohta meile ka inffi pilluti. Saime ka käegakatsutavalt kasulikku infot, sest meile soovitati paari tänavat, kust võib leida põnevaid kauplusi ja huvitavat kraami.
Sinna peale rongisõitu suundusimegi, enne seda võtsime veel ühest kohvikust energiapommid (krepid šokolaadi ja suhkruga), mis turgutasid veidi meie väsinud kehasid. Ja tänavad olid tõesti sellised nagu lubati. Soetasime endale kohalikku käsitööseepi ja muud kama ning siis parklasse ära, sest kellaseierid ulatusid juba 18.00 peale. Jah, terve päev oli Avignonis lennanud kui linnutiivul. Parkimismajas tekkis meil aga tõrge – automaat neelas meie 5€ ära ja lisaks sellele oli läinud ka parkimispilet. Need paprid meilt kätte saanuna, otsustas masin vaikida ning mitte reageerida ühelegi nupuvajutusele. Aga ega me seda nii ei jätnud. Seal samas oli olemas nupp teenindaja kutsumiseks ning pressisime ja tiristasime sellega senikaua kuni kusagilt ilmuski üks meesterahvas välja ning pärast situatsiooni äraseletamist, asus ta tegutsema. Seniks oli meil „abiks“ üks teine meesterahvas, kes alguses münte lunis ja päras tohutult vihastas, kui aparaat meie raha ära sõi ja üritas seda masinat tümitades kätte saada. Ei tea kas lootis viiekat endale saada (või vähemalt osa sellest)? Aga parklatöötaja leidis meie käkras viiese üles ja kutsus meid alla oma putkasse, kus siis saime pileti eest käsitsi tasuda. Huvitav oli see, et masina nõutud 6€ asemel pidime maksma vaid 5.60€. Ei tea kas see oli mingi allahindlus probleemide eest või moraalse kahju hüvitamine? Igatahes aitäh.
Ennem kojusõitu käisime jälle läbi Carrefouri supermarketist ja meie eilsed tähelepanekud said veelgi rohkem kinnitust – mustanahaliste ja araabiast pärit inimeste hulk oli siin veel suurem. Siin olid neile lausa eraldi toiduletid, kus müüdi näiteks sealihavabasid vorste ja muid tõsiusklikele (muhameedlastele siis) mõeldud tooteid. Kõrvu jäi ka palju araabiakeelset juttu. Mnjah, millegipärast meenus vanasõna: „Kui oled Roomas…“ Ennem kämpingusse tagasijõudmist, tegime veel ühe pildipeatuse ja klõpsutasime flamingodest mõned seeriad. Õhtuvalgus oli eriti mõnus. Laagripaika jõudes sai veel ujutud ja niisama päikeseloojangut passitud. Niiviisi õnnestus meil maha magada kämpingu söögikoha sulgemine – kui eelmistel päevadel sellisel kellaajal (ca kell 9) alles rahvas läks sööma, siis tänu sellele, et oli laupäev, pandi pood varakult kinni. Kurat küll, rajasime kogu oma õhtusöögiplaani just kohalikule söögikohale. Nüüd tuli auto võtta ja sõita Aigues-Mortes’i, kus me olime McDonni näinud (ma isegi ei viitsi hakata seda teiste söögikohtade ja laupäeva õhtu seost siin enam kirja panema, eks saate isegi aru). Väike burger ja kokakoola ning telgis veel veidikene veinikest peale. Vein oli igatahes päevakohasest piirkonnast – „Côtes du Rhône“ ehk „Rhône’i jõe kaldad“. Muide, väljas hakkas veidi vihma sabistama.
Hommikupoolne öö oli üldse kuidagi rahutu, sest vahepeal tõusis üsna kõva tuul, mis pani telgi tugevalt vibama. Vahepeal oli tunne, et äkki lendame veel minema, kuid suutsime oma massiga ikka riidest majakest maapinnal hoida. Gravitatsioon on lahe! :P
Igatahes see laperdamine viis selleni, et ennem üheksat olime juba ujumas. Rand oli praktiliselt tühi, õhutemperatuur mõõdukas ja vesi soe. Mina liikusin rannas ringi nagu kuulus Türkmenbashi kuju Türkmenistanis – nägu kogu aeg päikese poole (sest selg oli ju valus). Aimatavatel põhjustel me täna väga palju päevitamisele aega ei kulutanud ning nii sõimegi varsti juba hommikust ja alustasime sõitu Avignoni poole.
Avignon (loe: avinjoon, provansaali: Avinhon) asus meie telkimisplatsist ligikaudu 1-tunnise autosõidu kaugusel, seega ennem lõunat oli meil masin juba Les Hallesi nimelisse suurde parkimismajja ära pandud.
Avignon on paavstide linn, vähemalt nii teda Prantsusmaal teatakse. Linn asub Rhône’i jõe kaldal ning ümbruskonnaga võrreldes veidi keskmisest kõrgemal. See teeb ta aga väga tuuliseks paigaks, eriti on seda tunda pärastlõunasel ajal, mil tuul tavaliselt tõuseb. Avignon saab tihti tunda ka võimsat mistraaltuult. Kohalik vanasõnagi ütleb: „Tuuline Avignon – kahjurite küüsis kui tuult ei ole, tuule küüsis, kui teda on“.
Hoolimata tuulest, on linna asukoht hea ja sellele järeldusele tulid juba keldid, kes Avignoni kesklinna aluseks oleva kalju otsa oma fordi ehitasid. Linna nimi tuleb Avenniuse klanni nimest. Asula õitseng algas kreeklaste tulekuga, kes rajasid Massalia nimelise sadamalinna (praegune Marseilles) ning alustasid Avignoni arendamist. Roomlaste ajal õitseng jätkus, kuid sellest ajast pole linnas praktiliselt midagi järgi, sest pärast Rooma langust kuulus linn kordamööda gootidele, Burgundia kuningriigile, Arles’i kuningriigile, saratseenidele, frankidele, Pühale Rooma Impeeriumile kuni lõpuks elanikel sai sellest kõigest siiber ja aastal 1135 kuulutati ennast iseseisvaks.
Kõige olulisem periood Avignoni ajaloos on aga ilmselgelt nn paavstide aeg. 14. sajandi algul olid prantsuse kuningatel paavstidega väga head suhted ja see tekitas paksu verd teiste kroonitud ja kroonimata peade hulgas. Hiline keskaeg oli üldse selline keeruline aeg paavstide jaoks, sest üleval oli konflikt Püha Rooma Keisririigi (e siis Saksamaa) ja Püha Tooli (paavstid) vahel ning põhiküsimuseks oli see, et kumb peaks esindama kristlasi ilmalikes asjades. Mõlemad seisid väga innukalt oma soovi eest. Asi läks päris hulluks siis kui prantsuse kuningas Philip IV lasi ühe piiskopi vahistada – valitsev paavst protestis ägedalt selle vastu öeldes, et: „Jumal pani paavstid valitsema kuningate ja kuningriikide üle“, kuningas vastas selle peale à la, et tegelege oma asjadega. Sõnasõda päädis sellega, et paavst arreteeriti, kuigi vabastati mõned päevad hiljem. Sellisele alandusele aga paavsti süda vastu ei pidanud ja ta läks nädal hiljem oma ülemuse juurde ära.Uueks paavstiks sai Prantsusmaalt pärit Clementius V, kes tegi ajaloolise otsuse ning tõi Püha Tooli asukoha Roomast ära Avignoni (1309). Ligikaudu 70 aastat see olukord ka säilis kuni aastal 1378 uuesti Rooma tagasi mindi. Avignoni aastate ajal toimusid ka märkimisväärsed sündmused Euroopa ajaloos – algas 100-aastane sõda ning kontinenti laasta Must Surm (mis tappis ka 2/3 Avignoni elanikest).
Mis paavstidest maha jäi, oli suursugune palee e Palais des Papes ja müüriga kindlustatud vanalinn. Kui lähed väljapoole müüri, siis võtab sind vastu tohutu autode meri (nii parklates seisvad kui magistraalidel ummikutes seisvad) ning kui lähed sissepoole müüri, siis tervitab sind aga muljetavaldav rahvamass. Paavstide palee mõjub väga imposantsena oma võimsate müüride ja kõrgete tornidega. Selle ehitamisel väga rahaga ei koonerdatud ning tegelikult olid paavstid sellel ajal 
vagameeste kohta üldse kuidagi pillavad. Näiteks ühe paavsti kroonimisel (kui võib seda nii nimetada) korraldati pidu, mille toidulaua varustamiseks läks vaja (andmed kindlast allikast): 118 lehma, 1937 lammast, 101 vasikat, 60 siga, 3043 kana, 1195 hane, 50 000 kooki, 0,6 tonni mandleid, 39 380 muna jne. Ilmselt kooles selle söögi valmistamisel ja serveerimisel ka hulga kokki ning teenreid (kuigi sellest rangelt vaikitakse :) ) ning ma ei tahaks isegi hakata teoretiseerima selle üle mis toidust pärast söömist edasi sai. Me räägime siin ikka mitmest tonnist toidust.
Samas ega sellise ekstravagantsuse üle imestada ei saa, sest palee on ikkagi keskaja üks suurimaid ehitisi. Ning paavstid olid oma võimutäiuse ja jõukuse tõestamiseks valmis kasvõi nahast välja pugema. Alustades siis eelmainit' peoga ja lõpetades võimsa kullast kujuga torni tipus. Ka praegune paavstide palee Roomas on ju maailma suurim kristlik kirik. Avignoni palee ehitus (või tegelikult kunagise piiskoppide palee laiendus) neelas püstitamise ajal lõviosa paavstitooli sissetulekust. Ning kuna ajad olid keerulised, siis kindlustati see residents enam-vähem tuumapommi kindlaks.
Kuigi nn ametlikud paavstid lahkusid Avignonist aastal 1378, siis pärast seda järgnes periood, mil kaks meest korraga kuulutasid end paavstiks ja Avignoni jäänud isehakanut nimetati antipaavstiks. Antipaavsti toetasid enamus Prantsusmaast, Šotimaa, Hispaania ja mõned Itaalia piirkonnad ning Rooma paavsti Inglismaa, Püha Rooma Impeerium (Saksamaa), Põhja-Itaalia, Skandinaaviamaad ja ida-Euroopa. Päris segane värk kas pole? Kuna antipaavsti toetajad maksid oma kümnist Avignoni mehele edasi, siis sai 
jätkuda ka lossi ehitamine. 50 aastat oli palee veel antipaavstide pooldajate võimu alla, kuid siis võttis ametlik katolik kirik oma. Ja mis oli tulemuseks – 350 aastat ei tehtud lossi juures praktiliselt midagi kuni prantsuse revolutsionäärid leidsid selle koha olevat paraja paiga kontrarevolutsionääride tapatalgute korraldamiseks. Lõhkumine ja lammutamine käis kuni 20.sajandi alguseni, mil see lõpuks muudeti muuseumiks ja taastamistööd tegelikult käivad siiamaani.Meie tegime hoonele tiiru peale audiogiidiga ning täieliku üllatusena oli sees rahvast suhteliselt hõredalt. Ei tea kas põhjuseks oli keskmisest kõrgem piletihind (13€) või midagi muud, kuid ruumi jalutamiseks, istumiseks ja kuulamiseks oli piisavalt. Siseruumides oli ka kosutavalt jahe. Väga huvitav ringkäik oli – sai käia keldritest kuni torni tippu välja, väljapanekud oli hästi läbi mõeldud ja huvitavad. Igatahes soovitan sisse astuda kui säärane ajaloovärk huvi pakub.
Paleest välja astudes saimegi juba tunda seda Avignoni üht tunnust – tuult. See oli märgatavalt tõusnud ja lõõtsus päris tugevalt ka kõrgete vanalinna müüride vahel, keerutades üles tolmu ja sodi. Tegelikult on ikka ääretult kummaline mõelda, et igal päeval pead taluma seda, et pärastlõunal tõuseb üks paras maru. Nagu needus kaelas.Et paleepiletiga sai sisse (tegelikult siis peale) ka Saint-Bénezet’ sillale, siis seadsime sammud jõe poole. Kokkuvõttes hakkas tunduma, et see esialgne kõrge hind ei olegi nii kõrge – selle sees olid mõlema vaatamisväärsuse sissepääsupiletid ning ka audiogiidid.
Pont Saint-Bénezet’d on tegelikult tänasel päeval väga keeruline sillaks nimetada, sest silt lõpeb keset jõge. Ülejäänud osa on kõik hävinenud. Aga nagu ikka on ka selle sillaga seotud üks stoori, mis teeb katkise infrastruktuuri osise suureks vaatamisväärsuseks.
Rhône’i jõgi (üle mille see sild oli) on teada tuntud oma kiire voolu ja suurte kevadiste üleujutuste poolest. Kuni 12.sajandini oli Avignonist teisele kaldale pääsemiseks ainuke võimalus minna paadiga. Silla ehitusele keegi isegi ei mõelnud, sest arvati, et jõgi on liiga agressiivse vooluga.
No ja siis tuligi mängu jumalik ilmutus. Nimelt üks kohalik karjusepoiss, keda teatakse täna Saint-Bénezet’na, väitis ükskord Avignoni tulles, et inglid käskisid tal ehitada silla üle jõe. Kuulutas ta seda käsku suure rahvamassi ees, mistõttu peeti teda (võimalik, et õigustatult) vaimsete eripäradega isikuks. Aga siis läks põnevaks (foto- ja filmimaterjali pole kahjuks sündmustest säilinud) – Saint-Bénezet võttis kaldalt tohutu kivimüraka ja heitis selle jõkke, öeldes: „Sellest saab tulevase silla esimene kivi.“ Selle supermanliku teo peale jäi pealtvaatajatel suu ammuli ning vaikselt hakkas vakatanud pealtvaatajate seast kostma hüüatusi: „See on ime, see on ime.“ Tegelikult oli see ainult üks 18-st ametlikult registreeritud imest. Mitu pimedat sai veel samas nägijaks, kurti kuuljaks ning vigast käijaks. Lisaks ajasid selja sirgu ka paar küürakat. Halleluuja! Niiviisi vähemalt legend väidab. Minul tekkis seda lugu kuuldes küsimus, et mida paganat see vigaste ja väetite bande seal jõe ääres üleüldse tegi?
Oli kuidas oli, aga Püha Bénezet sai endale jõukad toetajad ja alustati täiesti reaalse kivisilla ehitust. Aasta siis oli 1171, sild sai valmis 14 aastaga. Tegemist ei olnud mingi niisama kökatsiga vaid 900 meetri pikkuse 22-kaarelise, võimsa kivist sillaga. Mis aga selgus – linnaelanike esialgsetel kahtlustustel oli põhi all – jõgi osutus sillast tugevamaks. Järgnevate sajandite jooksul uhus veevool minema mitu sillakaart ja need asendati puust konstruktsioonidega. Lõpuks oligi sild selline paras susserdis, kus kivi ja puu olid segamini, ning mis just ei hiilanud koostekvaliteediga. Lõpp saabus aastal 1668, mil tohutu üleujutus hävitas enamuse sillast ja pärast seda isegi ei üritatud enam parandustöid ette võtta. Nii ongi algsest sillast ainult 4 kaart, kusjuures silla alguses on ka kabel, kuhu on Saint-Bénezet maetud. Vaatasime silla üle, kuulasime audiogiidist juttu, kuid mingit suurt elamust sellest ei saanud. Oleks ikka tahtnud rohkem näha seda kuidas lonkurist modell saab või kurttummast oraator. Kui poleks tasuta sissepääsu olnud, siis ilmselt ei oleks sinna ka läinud.Nüüd, kui me olime juba tundideviisi ringi tatsanud, hakkasid jalad ära väsima.
Otsustasime, et ühendame puhkamise kasulikuga ja teeme ühe tiiru vanalinnas tuuritava turistirongiga. No nagu Tallinnaski on. Jajah, teame, teame, et see on üks paras kitšilik naljanumber, kuid nii saime tund aega jalgu puhata ja linnas ringi sõites nii mõndagi teada. Ei maksnud see sunnik ka väga palju – 6€ per kärss. Nagu keskaja linnades ikka, olid teatud tsunftid koondunud oma kvartalitesse ning nende kohta meile ka inffi pilluti. Saime ka käegakatsutavalt kasulikku infot, sest meile soovitati paari tänavat, kust võib leida põnevaid kauplusi ja huvitavat kraami.Sinna peale rongisõitu suundusimegi, enne seda võtsime veel ühest kohvikust energiapommid (krepid šokolaadi ja suhkruga), mis turgutasid veidi meie väsinud kehasid. Ja tänavad olid tõesti sellised nagu lubati. Soetasime endale kohalikku käsitööseepi ja muud kama ning siis parklasse ära, sest kellaseierid ulatusid juba 18.00 peale. Jah, terve päev oli Avignonis lennanud kui linnutiivul. Parkimismajas tekkis meil aga tõrge – automaat neelas meie 5€ ära ja lisaks sellele oli läinud ka parkimispilet. Need paprid meilt kätte saanuna, otsustas masin vaikida ning mitte reageerida ühelegi nupuvajutusele. Aga ega me seda nii ei jätnud. Seal samas oli olemas nupp teenindaja kutsumiseks ning pressisime ja tiristasime sellega senikaua kuni kusagilt ilmuski üks meesterahvas välja ning pärast situatsiooni äraseletamist, asus ta tegutsema. Seniks oli meil „abiks“ üks teine meesterahvas, kes alguses münte lunis ja päras tohutult vihastas, kui aparaat meie raha ära sõi ja üritas seda masinat tümitades kätte saada. Ei tea kas lootis viiekat endale saada (või vähemalt osa sellest)? Aga parklatöötaja leidis meie käkras viiese üles ja kutsus meid alla oma putkasse, kus siis saime pileti eest käsitsi tasuda. Huvitav oli see, et masina nõutud 6€ asemel pidime maksma vaid 5.60€. Ei tea kas see oli mingi allahindlus probleemide eest või moraalse kahju hüvitamine? Igatahes aitäh.
Ennem kojusõitu käisime jälle läbi Carrefouri supermarketist ja meie eilsed tähelepanekud said veelgi rohkem kinnitust – mustanahaliste ja araabiast pärit inimeste hulk oli siin veel suurem. Siin olid neile lausa eraldi toiduletid, kus müüdi näiteks sealihavabasid vorste ja muid tõsiusklikele (muhameedlastele siis) mõeldud tooteid. Kõrvu jäi ka palju araabiakeelset juttu. Mnjah, millegipärast meenus vanasõna: „Kui oled Roomas…“ Ennem kämpingusse tagasijõudmist, tegime veel ühe pildipeatuse ja klõpsutasime flamingodest mõned seeriad. Õhtuvalgus oli eriti mõnus. Laagripaika jõudes sai veel ujutud ja niisama päikeseloojangut passitud. Niiviisi õnnestus meil maha magada kämpingu söögikoha sulgemine – kui eelmistel päevadel sellisel kellaajal (ca kell 9) alles rahvas läks sööma, siis tänu sellele, et oli laupäev, pandi pood varakult kinni. Kurat küll, rajasime kogu oma õhtusöögiplaani just kohalikule söögikohale. Nüüd tuli auto võtta ja sõita Aigues-Mortes’i, kus me olime McDonni näinud (ma isegi ei viitsi hakata seda teiste söögikohtade ja laupäeva õhtu seost siin enam kirja panema, eks saate isegi aru). Väike burger ja kokakoola ning telgis veel veidikene veinikest peale. Vein oli igatahes päevakohasest piirkonnast – „Côtes du Rhône“ ehk „Rhône’i jõe kaldad“. Muide, väljas hakkas veidi vihma sabistama.
0 kommentaari:
Post a Comment