„I can see clearly now the rain is gone…“. Mingil põhjusel oli äratus pandud kella 8 peale ning pärast ilusa ilma olemasolu fikseerimist, lükkasime ülestõusmise pool tundi edasi. Pool üheksa on selline paras aeg – pole enam väga vara ja pole veel ka liiga hilja – just õige aeg päeva alustamiseks. Ligikaudu sellel ajal jõuab ka telgi sisetemperatuur sinnani, et veri hakkab vaikselt keema minema. Sõna otseses mõttes.
See hommik algas selles mõttes teisiti, et pakkisime oma majakese kokku. See tähendas sisuliselt seda, et kogu meie kraam tuli auto pakiruumis ümber tõsta, sest viimastel päevadel kui telk oli liiva peal lebanud, käisime pagasniku vaba ruumiga üsna hooletult ringi. Nüüd tuli aga sinna ära mahutada nii telk kui kõik muu magamisvarustus. Ütleme nii, et arvestades kõike seda kola, mis reisilt juba soetatud oli (peamiselt vedelas olekus kraam), siis vaba ruum sai üsna kiirelt defitsiidiks. Aga ära kõik mahtus. Veel.
Pärast seda kõva tööd läksime veel viimast korda randa. Korjasime veel merekarpe, käisime ujumas ja päevitasime. Sellel päeval oli isegi tuult ja lainet veidike, see tegi hulpimise huvitavamaks. Me ei tahtnud mitte kuidagi sealt lahkuda. Nii käisimegi vahepeal söömas, tegime termosesse kohvi ja tulime uuesti liiva peale tagasi. Otsustasime, et oleme lubatud aja lõpuni (st 12-ni) ning alles siis lahkume. Ega meil kuhugi kiiret ju polnud. Lõpuks aga oli keskpäev käes. Pesime dušši all soola maha ning suhteliselt vastumeelselt ajasime autole hääled sisse. Kell näitas 11.59 kui kämpingu tõkkepuu alt välja sõitsime.
Aga need neli ööd-päeva Boucanet kämpingus olid kulunud tegelikult ikka väga kiirelt. Tegemist oli väga mõnusa suvituskohaga, strateegiliselt heas paigas. Teinekordki läheks sinna ööbima.
Suuna võtsime Verdoni kanjoni poole, mis on Euroopa üks võimsamaid looduslikke vaatamisväärsusi. Vähemalt meie arvates. Kuna oli pühapäev, siis rannaäärsed teed olid lootusetult umbes. Osa rahvast läks randa nädalavahetust veetma ja teised läksid just sealt ära, sest augustis lõpevad enamuse prantslaste puhkused, mistõttu suvitajad hakkasid kämpingutest ja hotellidest kodu poole sõitma. Igal teisel autol oli sabas haagismajake, mis tegi veel liikluse ekstraaeglaseks. Meie õnneks oli rannast eemalduv suund siiski veidigi liikuvam, randa minejad pidid ilmselt ennem liivale saamist 1-1,5 tundi ummikus passima. Päris frustreeriv, kujutan ette.
Kuna meil tänase päeva kohta täpsemat plaani polnud (et peaks õhtuks kuhugi jõudma või nii), siis võtsime suhteliselt rahulikult. Põhiline autodemass vuhas esimesel võimalusel kiirteele ära, kuid meie valisime n-ö „scenic route’i“. Tee lookles põldude ja (soola)järvede vahel ning andis võimaluse vahest ka telebojektiivi aknast välja sirutada. Meie jaoks oligi ääretult suur üllatus see, et kiirteede kõrval looklevad tavamaanteed nii autovabad olid. Itaaliast oli meil ristivastupidine kogemus – niipea kui kiirteelt ära keerasid, istusid sisuliselt lõppematus ummikus. Siin (nii Lõuna- kui Põhja-Prantsusmaal) aga tähendas kiirteest loobumine tühja ja heas korras kõrvalmaanteed. Võib-olla oli see juhus, ei tea.
Selle kõrvalmaantee äärde jäi jällegi ka mitu kohalike tootjate turukauplust ning ühte nendest põikasime ka sisse. Antud piirkonnaga oli asi selge – rõhk oli veinidel ja peaaegu
ainult veinidel. Oli ka muud nipet-näpet, kuid vein domineeris. Seda va viinamarjavett sai osta nii tavalistes pudelites, tetrapakkides, 5-liitristes (!) pudelites kui ka suurtes kanistrites. Lisaks sellele võisid ka kodust mannergu kaasa võtta, mille poodnik kohapeal veiniga ära täitis (lasti suurtest vaatidest – ilmselt lauavein). Kuigi hinnatase oli siin selline, et oleks tagaistme 5-liitriseid lähkreid täis ladunud, siis hoidsime end tagasi ja piirdusime siiski loetud arvu pudelitega. Lisaks sai prooviks kaasa võetud pakitäis Provence’i ürte.
Ja siis edasi. Mõned tunnid ja väikesed söögipausid hiljem olime juba Verdoni kanjoni ühes otsas. See, et midagi juhtuma hakkab, sellest sai aimu juba varem, sest tee läks ära üpris mägiseks. Ja see võttis hoo maha päris mitmel põhjusel. Esiteks muidugi ei saagi mägede serpentiinidel väga kimada ning teiseks olid vaated kohati sellised, et sai masin kuidagi ära pargitud ja siis lihtsalt niisama lastud silmal üle avaruste, mägede ja metsade lennata. Mingitele paikadele on lihtsalt seda kaunidust kapaga antud. Vähemalt lauskmaa inimestele jäi selline mulje küll.
Hetkel kui hakkasime mõtlema, et millist teed pidi kanjon läbida – olid võimalikud nii põhjapoolne kui lõunapoolne tee – oli selge, et märjaks saame nii või teisiti. Juba eemalt oli näha, et kanjon oli mattunud tumedatesse vihmapilvedesse ja paistis, et need pilved ei kavatse sealt mitte kuhugi liikuda.
Aga veidi sellest kanjonist ka – muudkui kirjutan siin et kanjon ja kanjon, samas ei kopikagi eest selgitusi, et mis me sinna ära kaotasime. Nagu juba eelnevalt sai kirjutatud, on Verdoni kanjon
Euroopa üks võimsamaid ning väga paljude arvates ka Euroopa üks kauneimaid mäekurusid. See on ligikaudu 25 kilomeetrit pikk ja kõige sügavamas kohas 700m sügav kuristik. Kõige uhkem vaatepilt avanebki kohas, kus kaljuseinad kukuvad püstloodis 700 meetrit – seal tee ääre peal seistes ja alla vaadates võib nii mõnelgi jala värisema võtta. Ega mägede ja kuristike mõju ei seisne selles kui kõrgel nad asuvad merepinnast vaid ikka selles, et kui suurt kõrguste vahe sa näed. Ning tiba alla kilomeetrine vertikaalne kaljusein on ääretult muljet avaldav, tahad sa seda või mitte.
Seda ilu saime teatud mööndustega nautida ka meie kui nn põhjapoolset teed pidi läbi kanjoni veeresime. Nendeks mööndusteks olid kohati veekardinana tundunud vihmasadu ja udu. Eks selline rajuilm lisas ka sõidule veidi adrenaliini, sest tänu veemassile läks rooli keeramine väga kergeks ning kuristikuäärest lahutas meid kohati vaid 30-40 cm kõrgune äärekivi. Ning et sellest veel väheks ei jääks, läks tee osades kohtades läbi kaljusse raiutud süvendite, mille juures olid teepeal näha sellised paari t
ellise suurused kivikamakad ning hulgaliselt kiviklibu, mida ülevalt siis alla oli sadanud. Ehk siis kui kihutad lendad väga suure tõenäosusega kuristikku ning kui vales kohas seisma, sajab auto katusele üks korralik kivihunnik. Kõigele sellele vaatamata olime siiski väga rahul, et Verdoni otsustasime külastada. Mõnes kohas sadas veidi vähem ning seal sai aimu selle kuru tegelikust võimsusest. Kusagil sügavustes kohises Verdoni jõgi, kitsas kaljukoridoris vihises aga tuul. Parema ilmaga oleksid vaated muidugi olnud kordades muljetavaldavamad.
Õnneks kohalik Maanteeamet on olnud niipalju tark, et on ehitanud kitsale autoteele iga mõnesaja meetri tagant taskud, kus saab seisma jääda. Ilmselt tuli see odavam kui kanjonipõhjast pidevalt turistide autosid välja vinnata. Ning turiste liigub siin palju, sest Prantsuse Riviera on Verdonist vaid kiviga visata. Muide temperatuur oli kukkunud sinna Eesti suve tasemel ja kõikus vahemikus 16-20 kraadi. Nahk oli Bagdadist (küsimus, et kas oleme Bagdadis tuli kodustelt pärast seda kui ütlesime, et temperatuurid on siin üle 40 kraadi) veel kuum, seega soe oli sees. Selline ajutine jahedus tegelikult isegi kosutas.
Kusagil poole maa peal hakkas ilm paranema ning ühel hetkel oli kõik see halb selja taha jäänud ning taevas siras jälle päike. See juhtus praktiliselt kohe pärast seda kui kitsas mäekuru lõppes ja kanjon muutus avaraks oruks. Halb ilm oli lihtsalt seal kuristikus kinni. Nüüd kui ilm lubas saime ka pilte klõpsida (vt ka siia). Tiirutasime veel siin-seal ringi ja nautisime vaateid. Tänaseks ju rohkem plaane polnud.
Silma jäid piirkonna kõige kõrgema kalju serva peale ehitatud kirik ja hunnitud vaated Alpidele. Mis seda kirikut puudutas, siis tekkis ikka tõsine küsimus, et mis nendel inimestel mõttes oli, kes pühakoja sinna kaljunuki peale ehitasid. Jah, ega tee Jumala juurde ei 
pea olema kerge, aga no tõesti… Teisalt avanesid kiriku trepilt ilmselt jällegi sellised vaated, mis nii mõnegi inimese uskuma võisid panna. Ükskõik kuidas oli, aga selge oli see, et selline alpimaastik meeldis meile väga ja ilmselt oleks me veel kauemgi ringi tiirutanud, kuid ühel hetkel tuli mõtlema hakata öömaja peale. Kellaseierid näitasid juba seitset.
Seekord läks meil lihtsalt. Niipea kui öömajale mõtlesime, jõudsime Saint-Vallier de Thiey
linnakesse ja sealne uhke nimega hotell „Le Relais Impérial“ (vabatõlge oleks Hotell Imperiaal) oli hoidnud tuba just meile mõeldes. Vähemalt meie arvasime nii. Kuna mägilinnakestes on parkimisega kitsas, siis selleks, et me oma neljarattalise saaksime hotelliparklasse ära mahutada, pidi hotelliomanik enda käru kuhugi mujale viima. Ei teagi kuhu ta sellega läks, aga koha me saime. 70€ eest saime ka korraliku ja suure toa selles väikelinna kohta suures ja vanaaegses hotellis.
Viskasime asjad kiirelt ära ja tormasime välja tagasi lootuses veel poest või mõnest söögikohast midagi söödavat hankida. Väga kaua ei saanud jokutada, sest käes oli juba õhtu ja kunagi ei tea millal väikelinnas ärid sulguvad. Aga kõht oli paganama hele (ülekantud tähenduses, otseses mõttes oli kõht tumepruun). Linnakesse sisse sõites jäi meile silma SPARi kauplus ning peagi olimegi juba lettide vahel uitamas. Otsustasime, et ostame kusagilt kaasa 2 pitsat (pitsakohti oli silma jäänud ebaproportsionaalselt palju) ja poest siis kõrvale veini, magustoitu ja hommikuks ka midagi.
Hotellis pitsat mugides ja veini juues sai sirvitud hotelli infobukletti ning seal selgus ka põhjus, et miks hotellil nii edev nimi on. Nimelt läbib linnakest nn „La Route Napoléon“ e Napoléoni tee. Aastal 1815 põgenes Elba saarelt ja maabus Prantsusmaal Juani lahes. Sealt alustas ta teed pealinna poole, läbides niiviisi oma teel Alpide mäestiku. Just see tee Vahemere äärest, Cannes’i külje alt kuni Grenoble´i linnani kõrg-Alpides, on maha märgitud Napoléoni teena. Teekond toona oli väga raske, sest inimestele mõeldud radu, mis ühendaks Vahemere rannikut ja Grenoble’t sellel ajal polnud. Väejuht liikus oma ca 1200 toetajaga mööda muularadasid.
Täna on seal olemas lausa autotee ning selle ääres võib leida tihtipeale suuri kuldseid lendava kotka kujukesi (Napoléoni sümbol) ning võib lahjat mürki võtta, et rõhuv osa tee äärde jäävatest majutuskohtadest, kummiparandustest, restoranidest, lillepoodidest jne kannavad moel või teisel Napoléoniga seotud nime. Ja seda kõike vaatamata sellele, et see ca 100 päeva, mis ta vabaduses viibis, lõppesid Waterloo all nii talle kui Prantsusmaale suhteliselt kurvalt. Lahingu ta kaotas, kuid populaarsust prantslaste seas mitte.
See hommik algas selles mõttes teisiti, et pakkisime oma majakese kokku. See tähendas sisuliselt seda, et kogu meie kraam tuli auto pakiruumis ümber tõsta, sest viimastel päevadel kui telk oli liiva peal lebanud, käisime pagasniku vaba ruumiga üsna hooletult ringi. Nüüd tuli aga sinna ära mahutada nii telk kui kõik muu magamisvarustus. Ütleme nii, et arvestades kõike seda kola, mis reisilt juba soetatud oli (peamiselt vedelas olekus kraam), siis vaba ruum sai üsna kiirelt defitsiidiks. Aga ära kõik mahtus. Veel.
Pärast seda kõva tööd läksime veel viimast korda randa. Korjasime veel merekarpe, käisime ujumas ja päevitasime. Sellel päeval oli isegi tuult ja lainet veidike, see tegi hulpimise huvitavamaks. Me ei tahtnud mitte kuidagi sealt lahkuda. Nii käisimegi vahepeal söömas, tegime termosesse kohvi ja tulime uuesti liiva peale tagasi. Otsustasime, et oleme lubatud aja lõpuni (st 12-ni) ning alles siis lahkume. Ega meil kuhugi kiiret ju polnud. Lõpuks aga oli keskpäev käes. Pesime dušši all soola maha ning suhteliselt vastumeelselt ajasime autole hääled sisse. Kell näitas 11.59 kui kämpingu tõkkepuu alt välja sõitsime.
Aga need neli ööd-päeva Boucanet kämpingus olid kulunud tegelikult ikka väga kiirelt. Tegemist oli väga mõnusa suvituskohaga, strateegiliselt heas paigas. Teinekordki läheks sinna ööbima.
Suuna võtsime Verdoni kanjoni poole, mis on Euroopa üks võimsamaid looduslikke vaatamisväärsusi. Vähemalt meie arvates. Kuna oli pühapäev, siis rannaäärsed teed olid lootusetult umbes. Osa rahvast läks randa nädalavahetust veetma ja teised läksid just sealt ära, sest augustis lõpevad enamuse prantslaste puhkused, mistõttu suvitajad hakkasid kämpingutest ja hotellidest kodu poole sõitma. Igal teisel autol oli sabas haagismajake, mis tegi veel liikluse ekstraaeglaseks. Meie õnneks oli rannast eemalduv suund siiski veidigi liikuvam, randa minejad pidid ilmselt ennem liivale saamist 1-1,5 tundi ummikus passima. Päris frustreeriv, kujutan ette.
Kuna meil tänase päeva kohta täpsemat plaani polnud (et peaks õhtuks kuhugi jõudma või nii), siis võtsime suhteliselt rahulikult. Põhiline autodemass vuhas esimesel võimalusel kiirteele ära, kuid meie valisime n-ö „scenic route’i“. Tee lookles põldude ja (soola)järvede vahel ning andis võimaluse vahest ka telebojektiivi aknast välja sirutada. Meie jaoks oligi ääretult suur üllatus see, et kiirteede kõrval looklevad tavamaanteed nii autovabad olid. Itaaliast oli meil ristivastupidine kogemus – niipea kui kiirteelt ära keerasid, istusid sisuliselt lõppematus ummikus. Siin (nii Lõuna- kui Põhja-Prantsusmaal) aga tähendas kiirteest loobumine tühja ja heas korras kõrvalmaanteed. Võib-olla oli see juhus, ei tea.Selle kõrvalmaantee äärde jäi jällegi ka mitu kohalike tootjate turukauplust ning ühte nendest põikasime ka sisse. Antud piirkonnaga oli asi selge – rõhk oli veinidel ja peaaegu
ainult veinidel. Oli ka muud nipet-näpet, kuid vein domineeris. Seda va viinamarjavett sai osta nii tavalistes pudelites, tetrapakkides, 5-liitristes (!) pudelites kui ka suurtes kanistrites. Lisaks sellele võisid ka kodust mannergu kaasa võtta, mille poodnik kohapeal veiniga ära täitis (lasti suurtest vaatidest – ilmselt lauavein). Kuigi hinnatase oli siin selline, et oleks tagaistme 5-liitriseid lähkreid täis ladunud, siis hoidsime end tagasi ja piirdusime siiski loetud arvu pudelitega. Lisaks sai prooviks kaasa võetud pakitäis Provence’i ürte.
Ja siis edasi. Mõned tunnid ja väikesed söögipausid hiljem olime juba Verdoni kanjoni ühes otsas. See, et midagi juhtuma hakkab, sellest sai aimu juba varem, sest tee läks ära üpris mägiseks. Ja see võttis hoo maha päris mitmel põhjusel. Esiteks muidugi ei saagi mägede serpentiinidel väga kimada ning teiseks olid vaated kohati sellised, et sai masin kuidagi ära pargitud ja siis lihtsalt niisama lastud silmal üle avaruste, mägede ja metsade lennata. Mingitele paikadele on lihtsalt seda kaunidust kapaga antud. Vähemalt lauskmaa inimestele jäi selline mulje küll.
Hetkel kui hakkasime mõtlema, et millist teed pidi kanjon läbida – olid võimalikud nii põhjapoolne kui lõunapoolne tee – oli selge, et märjaks saame nii või teisiti. Juba eemalt oli näha, et kanjon oli mattunud tumedatesse vihmapilvedesse ja paistis, et need pilved ei kavatse sealt mitte kuhugi liikuda.Aga veidi sellest kanjonist ka – muudkui kirjutan siin et kanjon ja kanjon, samas ei kopikagi eest selgitusi, et mis me sinna ära kaotasime. Nagu juba eelnevalt sai kirjutatud, on Verdoni kanjon
Euroopa üks võimsamaid ning väga paljude arvates ka Euroopa üks kauneimaid mäekurusid. See on ligikaudu 25 kilomeetrit pikk ja kõige sügavamas kohas 700m sügav kuristik. Kõige uhkem vaatepilt avanebki kohas, kus kaljuseinad kukuvad püstloodis 700 meetrit – seal tee ääre peal seistes ja alla vaadates võib nii mõnelgi jala värisema võtta. Ega mägede ja kuristike mõju ei seisne selles kui kõrgel nad asuvad merepinnast vaid ikka selles, et kui suurt kõrguste vahe sa näed. Ning tiba alla kilomeetrine vertikaalne kaljusein on ääretult muljet avaldav, tahad sa seda või mitte.
Seda ilu saime teatud mööndustega nautida ka meie kui nn põhjapoolset teed pidi läbi kanjoni veeresime. Nendeks mööndusteks olid kohati veekardinana tundunud vihmasadu ja udu. Eks selline rajuilm lisas ka sõidule veidi adrenaliini, sest tänu veemassile läks rooli keeramine väga kergeks ning kuristikuäärest lahutas meid kohati vaid 30-40 cm kõrgune äärekivi. Ning et sellest veel väheks ei jääks, läks tee osades kohtades läbi kaljusse raiutud süvendite, mille juures olid teepeal näha sellised paari t
ellise suurused kivikamakad ning hulgaliselt kiviklibu, mida ülevalt siis alla oli sadanud. Ehk siis kui kihutad lendad väga suure tõenäosusega kuristikku ning kui vales kohas seisma, sajab auto katusele üks korralik kivihunnik. Kõigele sellele vaatamata olime siiski väga rahul, et Verdoni otsustasime külastada. Mõnes kohas sadas veidi vähem ning seal sai aimu selle kuru tegelikust võimsusest. Kusagil sügavustes kohises Verdoni jõgi, kitsas kaljukoridoris vihises aga tuul. Parema ilmaga oleksid vaated muidugi olnud kordades muljetavaldavamad.
Õnneks kohalik Maanteeamet on olnud niipalju tark, et on ehitanud kitsale autoteele iga mõnesaja meetri tagant taskud, kus saab seisma jääda. Ilmselt tuli see odavam kui kanjonipõhjast pidevalt turistide autosid välja vinnata. Ning turiste liigub siin palju, sest Prantsuse Riviera on Verdonist vaid kiviga visata. Muide temperatuur oli kukkunud sinna Eesti suve tasemel ja kõikus vahemikus 16-20 kraadi. Nahk oli Bagdadist (küsimus, et kas oleme Bagdadis tuli kodustelt pärast seda kui ütlesime, et temperatuurid on siin üle 40 kraadi) veel kuum, seega soe oli sees. Selline ajutine jahedus tegelikult isegi kosutas.Kusagil poole maa peal hakkas ilm paranema ning ühel hetkel oli kõik see halb selja taha jäänud ning taevas siras jälle päike. See juhtus praktiliselt kohe pärast seda kui kitsas mäekuru lõppes ja kanjon muutus avaraks oruks. Halb ilm oli lihtsalt seal kuristikus kinni. Nüüd kui ilm lubas saime ka pilte klõpsida (vt ka siia). Tiirutasime veel siin-seal ringi ja nautisime vaateid. Tänaseks ju rohkem plaane polnud.
Silma jäid piirkonna kõige kõrgema kalju serva peale ehitatud kirik ja hunnitud vaated Alpidele. Mis seda kirikut puudutas, siis tekkis ikka tõsine küsimus, et mis nendel inimestel mõttes oli, kes pühakoja sinna kaljunuki peale ehitasid. Jah, ega tee Jumala juurde ei pea olema kerge, aga no tõesti… Teisalt avanesid kiriku trepilt ilmselt jällegi sellised vaated, mis nii mõnegi inimese uskuma võisid panna. Ükskõik kuidas oli, aga selge oli see, et selline alpimaastik meeldis meile väga ja ilmselt oleks me veel kauemgi ringi tiirutanud, kuid ühel hetkel tuli mõtlema hakata öömaja peale. Kellaseierid näitasid juba seitset.Seekord läks meil lihtsalt. Niipea kui öömajale mõtlesime, jõudsime Saint-Vallier de Thiey
linnakesse ja sealne uhke nimega hotell „Le Relais Impérial“ (vabatõlge oleks Hotell Imperiaal) oli hoidnud tuba just meile mõeldes. Vähemalt meie arvasime nii. Kuna mägilinnakestes on parkimisega kitsas, siis selleks, et me oma neljarattalise saaksime hotelliparklasse ära mahutada, pidi hotelliomanik enda käru kuhugi mujale viima. Ei teagi kuhu ta sellega läks, aga koha me saime. 70€ eest saime ka korraliku ja suure toa selles väikelinna kohta suures ja vanaaegses hotellis.Viskasime asjad kiirelt ära ja tormasime välja tagasi lootuses veel poest või mõnest söögikohast midagi söödavat hankida. Väga kaua ei saanud jokutada, sest käes oli juba õhtu ja kunagi ei tea millal väikelinnas ärid sulguvad. Aga kõht oli paganama hele (ülekantud tähenduses, otseses mõttes oli kõht tumepruun). Linnakesse sisse sõites jäi meile silma SPARi kauplus ning peagi olimegi juba lettide vahel uitamas. Otsustasime, et ostame kusagilt kaasa 2 pitsat (pitsakohti oli silma jäänud ebaproportsionaalselt palju) ja poest siis kõrvale veini, magustoitu ja hommikuks ka midagi.
Hotellis pitsat mugides ja veini juues sai sirvitud hotelli infobukletti ning seal selgus ka põhjus, et miks hotellil nii edev nimi on. Nimelt läbib linnakest nn „La Route Napoléon“ e Napoléoni tee. Aastal 1815 põgenes Elba saarelt ja maabus Prantsusmaal Juani lahes. Sealt alustas ta teed pealinna poole, läbides niiviisi oma teel Alpide mäestiku. Just see tee Vahemere äärest, Cannes’i külje alt kuni Grenoble´i linnani kõrg-Alpides, on maha märgitud Napoléoni teena. Teekond toona oli väga raske, sest inimestele mõeldud radu, mis ühendaks Vahemere rannikut ja Grenoble’t sellel ajal polnud. Väejuht liikus oma ca 1200 toetajaga mööda muularadasid.
Täna on seal olemas lausa autotee ning selle ääres võib leida tihtipeale suuri kuldseid lendava kotka kujukesi (Napoléoni sümbol) ning võib lahjat mürki võtta, et rõhuv osa tee äärde jäävatest majutuskohtadest, kummiparandustest, restoranidest, lillepoodidest jne kannavad moel või teisel Napoléoniga seotud nime. Ja seda kõike vaatamata sellele, et see ca 100 päeva, mis ta vabaduses viibis, lõppesid Waterloo all nii talle kui Prantsusmaale suhteliselt kurvalt. Lahingu ta kaotas, kuid populaarsust prantslaste seas mitte.
0 kommentaari:
Post a Comment