Hommik Grömitzis. Ärkasime poole üheksa paiku ning pärast värskendavat dušši veidi remonti vajavas dušširuumis, 
läksime hommikust sööma. Tegemist oli eht-sakslasliku frühstückiga ning kuna eestlased on saksa köögiga juba sadu aastaid tuttavad, siis oli pakutav meile üsna meelepärane. Külluslik laud ja kohati üsna rasvased road. Praemunad, keedemunad, mitut sorti grillvorsti, praetud peekon, singivõided, munavõided, singid, vorstid, salatikausid, puder, mitu vaagnatäit erinevaid koogikesi, puuviljad jne. Et herr und frau ikka korralikult kõhu täis saaksid hommikul. Murdosa valikust proovisime ära meiegi, võrreldes kohalikega, olime ikka väga tagasihoidlikud. Oma mugimise ajal saime veidi ka ringi vaadata, et kes siin siis veel ööbivad ja kuhu me siis õhtuhämaruses sattusime. Fakt oli see, et me olime vaieldamatult noorimad külalised söögiruumis, võimalik et ka terves hotellis. Keskmine klient paistis olema saksa pensionär, kes siis Läänemere (Saksamaal Idamere) äärde suve oli tulnud lõpetama. Sellest ilmselt ka siis hommikulaua rikkalikkus – ei saa ju ühele saksa vanurile visata ette kaht röstsaia ja väikest moositopsi ja öelda, et see on hommikusöök. Tundus, et selliste tõsiste saksa härrade hommikusöögis oli rohkem käike kui keskmine eesti restoran suudaks õhtusöögi ajal pakkuda.
Aga see selleks – peagi tuletasime meelde, et mitte Saksamaale ei tulnud me puhkust veetma vaid peame ikka edasi lääne poole sõitma. Ajasime siis ennast laua tagant püsti, jätsime selle uhke sisustusega restorani, maksime küsitud 80 veeringut ära ja võtsime suuna Amiensi poole. Suund on tegelikult õige sõna, sest Amiensi me väga suure tõenäosusega õhtuks ei jõua. Vähemalt ei plaaninud küll.
Saksamaa kiirteed olid oma tuntud headuses, kuid m
itte pidevalt. Saksa riigi majanduse turgutamise programmi oli näha ka autos istudes. Kiirteed olid kümnete kilomeetrite pikkuselt remondis, mis tähendas seda, et ühes suunas oli alles jäetud 2 rada. Üks tavalaiuses rada (kus võisid sõita kõik) ning teine täpselt 2 meetrit lai rada (ainult sõiduautodele), mis piirnes ühest küljest tavaliselt betoonplokiga. Kuna esimese raja olid konstantse ketina enese alla võtnud rekkad, siis need kes kiiremini tahtsid sõita, pidid valima kitsa raja. Ja kitsas oli see tõepoolest – tegemist oli sentimeetrite mänguga. Vasakul 10-20 sentimeetri kaugusel betoonplokk, teisel pool 20-30 sentimeetri kaugusel 50-60 km/h tunnis sõitev rekka (tehnilise passi andmetel on mu auto laius 1,8 meetrit, seega võisin natuke liialdada, ei pruukinud olla niipalju ruumi) . Pidevalt niimoodi mööda nööri sõita ei kannatanud, närvid ei pidanud lihtsalt vastu. Ehk siis kohati sai liigutud esimeses rajas ja see tõmbas kokkuvõttes tempo alla. „Vabas vees“ läks püsikiirusehoidjasse 160 km/h ning sellise kiirusega kannatas liigelda keskmises rajas, kiirema raja rahvas uhas ikka sinna 200 alla. Kuna selliseid võimalusi palju ei tule, sai testitud ka oma masina limiite - 185 km/h tuli üsna kergelt ning sellise kiirusega oli põhjust sõita juba kiiremas rajas, kuigi vahest tuli tagant ikka mõni (oluliselt) kiirem.
Jalgu sai sirutatud Bremenis (suuremad linnad, mille lähistelt ennem läbi sõitsime olid Lübeck ja Hamburg), kus vahetasime ka mõned eurud Pennymarktis toidutagavara vastu. Söögipause tegime kiirtee äärsetes peatuskohtades, kus siis tarbisime erinevat provianti ja jõime peale hotellis termosesse tehtud kohvi. Päris mõnus oli. Selline lahe automatka tunne tuli peale.
Edasi jälle kiirteed, teetööd, kiirteed. Navi töötas nagu loom ning isegi kõige suurematel mahasõitudel/ringteedel hoidis ta meid pidevalt õigel kursil. Nii veeresimegi pealelõunal Dortmundi lähistel üle Hollandi piiri ning ausalt öeldes tuli Hollandisse sattumine väikese üllatusena. Kunagi kui plaanides kaardil jooni sai veetud, siis marsruut oli Saksamaa-Belgia-Prantsusmaa. Aga kui Holland, siis Holland. Ega palju ei muutunud selle piiriületusega, kõige olulisem oli vast see, et kiirteel tohtis nüüd sõita „ainult“ 130 km/h.
Kuna Madalmaadesse polnud rännutee meid varem toonud, siis otsustasime vaadata lähemalt, et mismoodi see Hollandi elu käib. Suurlinna ei tahtnud aega raiskama minna, seetõttu võtsime ette Eindhoveni lähistel asuva Helmondi linna. Käisime sees (ses mõttes et külastasime, mitte ei murdnud sisse) ühes väikeses magalarajooni kaubakeskuses, tutvusime kaubandusvõrgus pakutavaga ja tegime mõned kontrollostud (Hollandi õlu ja võileivamaterjal). Silma hakkas jälle suur immigrantide hulk, võimalik, et olime lihtsalt vastavas linnaosas. Ega me ju ei teadnud. Keegi meid kurja pilguga õnneks ei passinud, seega ilmselt mingisse päris äärmuslikku getosse ka polnud sattunud. Kuigi peas tiirles mõte, et kas Afganistanis oli Helmondi või Helmandi provints? Ja et kas selle Hollandi linna ja äärmiselt sõjaka afgaanide piirkonna vahel võib esineda meie jaoks ebameeldivaid seoseid. On ju Hollandis immigrandid oma õigusi üsna veriselt kaitsnud (Theo van Goghi juhtum näiteks). Vist polnud selliseid seoseid ikka, kuna ma seda reisikirja siin kirjutan.
Kuna olid soovid soetada teatud traditsioonilisi suveniire, siis siirdusime ka Helmondi kesklinna. See oli selline tüüpiline postkaardi-Holland. Kanalid, lahe arhitektuur, välikohvikud ja palju rohelust. Kuna kell oli juba õhtupoolik (ca 6-7), siis kauplused (sh tohutu suur kaubakeskus) olid selleks päevaks suletud. Tegime lihtsalt väikese tiiru kesklinnas ja otsustasime edasi sõita. Kui kunagi Hollandisse naaseme, siis teeme oma suveniiriostud.
Peagi pärast kiirteele naasmist ületasime Belgia piiri. Kuna ei viitsinud suurlinna ööseks minna, siis sõitsime Antwerpenist mööda. Selleks, et ei
korduks eilse õhtu hotelliotsimise saaga, otsustasime natuke varem öömaja leida. Linnaks, kuhu ööseks jäime, oli Gent. Naviseadme abil sai leitud mõned kohad äärelinnas, kuid meie õuduseks olid need kõik täis, mitte üheski vabu tube ei leidunud. Sõitsime siis kesklinna poole ning mida keskemale poole jõudsime, seda rohkem paelus meie pilke uskumatult kaunis vanalinn. Vanalinna kõrgete majade vahel tuli välja ka navi nõrkus – satelliidilevi muutus katkendlikuks (sest satelliidi ja seadme vahel olid majad) ning paar korda kaotas ta meid täitsa ära. Õnneks ajutiselt. Käisime naviseadme nimekirjas olevad hotellid läbi ning kõige soodsamaks osutus Ibis Opera, mis lisaks kõigele asus praktiliselt linnasüdames. Olles eelnevalt Ibise ketti hotellides ööbinud, oli teada mis meid ees ootab. Täiesti iseloomutud toad ja suhteliselt normaalne hind. Ideaalsed reisijatele, kelle jaoks on oluline, et toad oleks puhtad, mugavad ja turvalised ning seda Ibis pakkus. Lisaks veel auto parkimist maa-alusesse garaaži (küll väikese lisatasu eest). Kokku läks see öö maksma 88€ ning suurepärase vanalinnaga linna kohta oli see väga hea hind. Konkureerivad pakkumised algasid sealt 110-120€ pealt.
Otsustasime, et Gent on piisavalt ilus selleks, et talle veidi aega pühendada ja seetõttu plaanisime homse hommikupooliku veeta linnaga tutvudes. Ausalt öeldes ei teadnud me Gentist midagi, sest polnud plaanis Belgias rohkem viibida kui see läbisõiduks vajalik on. Aga plaanid on selleks, et neid muuta ja Gent tundus olevat piisav põhjus muudatuse tegemiseks. Õhtu sai lõpetatud hotelli buklettidest Genti ajaloo kohta lugemisega, hea ja parema kallal nosimisega ning prantsusekeelse Men in Blacki vaatamisega. Tommy Lee Jones rääkis päris hästi pantsust :) Ahjaa, hollandi õlu oli päris hea…
Muide kanaleid läbi surfates otsustasime, et flaami keel on kõla poolest ikka üks väga kole keel. Kõlas nagu inimestel oleks midagi kurku jäänud ja nad üritavad seda sealt rögastades lahti saada. Selle kauni teadmisega paneme tänasele päevale punkti.
läksime hommikust sööma. Tegemist oli eht-sakslasliku frühstückiga ning kuna eestlased on saksa köögiga juba sadu aastaid tuttavad, siis oli pakutav meile üsna meelepärane. Külluslik laud ja kohati üsna rasvased road. Praemunad, keedemunad, mitut sorti grillvorsti, praetud peekon, singivõided, munavõided, singid, vorstid, salatikausid, puder, mitu vaagnatäit erinevaid koogikesi, puuviljad jne. Et herr und frau ikka korralikult kõhu täis saaksid hommikul. Murdosa valikust proovisime ära meiegi, võrreldes kohalikega, olime ikka väga tagasihoidlikud. Oma mugimise ajal saime veidi ka ringi vaadata, et kes siin siis veel ööbivad ja kuhu me siis õhtuhämaruses sattusime. Fakt oli see, et me olime vaieldamatult noorimad külalised söögiruumis, võimalik et ka terves hotellis. Keskmine klient paistis olema saksa pensionär, kes siis Läänemere (Saksamaal Idamere) äärde suve oli tulnud lõpetama. Sellest ilmselt ka siis hommikulaua rikkalikkus – ei saa ju ühele saksa vanurile visata ette kaht röstsaia ja väikest moositopsi ja öelda, et see on hommikusöök. Tundus, et selliste tõsiste saksa härrade hommikusöögis oli rohkem käike kui keskmine eesti restoran suudaks õhtusöögi ajal pakkuda.Aga see selleks – peagi tuletasime meelde, et mitte Saksamaale ei tulnud me puhkust veetma vaid peame ikka edasi lääne poole sõitma. Ajasime siis ennast laua tagant püsti, jätsime selle uhke sisustusega restorani, maksime küsitud 80 veeringut ära ja võtsime suuna Amiensi poole. Suund on tegelikult õige sõna, sest Amiensi me väga suure tõenäosusega õhtuks ei jõua. Vähemalt ei plaaninud küll.
Saksamaa kiirteed olid oma tuntud headuses, kuid m
itte pidevalt. Saksa riigi majanduse turgutamise programmi oli näha ka autos istudes. Kiirteed olid kümnete kilomeetrite pikkuselt remondis, mis tähendas seda, et ühes suunas oli alles jäetud 2 rada. Üks tavalaiuses rada (kus võisid sõita kõik) ning teine täpselt 2 meetrit lai rada (ainult sõiduautodele), mis piirnes ühest küljest tavaliselt betoonplokiga. Kuna esimese raja olid konstantse ketina enese alla võtnud rekkad, siis need kes kiiremini tahtsid sõita, pidid valima kitsa raja. Ja kitsas oli see tõepoolest – tegemist oli sentimeetrite mänguga. Vasakul 10-20 sentimeetri kaugusel betoonplokk, teisel pool 20-30 sentimeetri kaugusel 50-60 km/h tunnis sõitev rekka (tehnilise passi andmetel on mu auto laius 1,8 meetrit, seega võisin natuke liialdada, ei pruukinud olla niipalju ruumi) . Pidevalt niimoodi mööda nööri sõita ei kannatanud, närvid ei pidanud lihtsalt vastu. Ehk siis kohati sai liigutud esimeses rajas ja see tõmbas kokkuvõttes tempo alla. „Vabas vees“ läks püsikiirusehoidjasse 160 km/h ning sellise kiirusega kannatas liigelda keskmises rajas, kiirema raja rahvas uhas ikka sinna 200 alla. Kuna selliseid võimalusi palju ei tule, sai testitud ka oma masina limiite - 185 km/h tuli üsna kergelt ning sellise kiirusega oli põhjust sõita juba kiiremas rajas, kuigi vahest tuli tagant ikka mõni (oluliselt) kiirem.Jalgu sai sirutatud Bremenis (suuremad linnad, mille lähistelt ennem läbi sõitsime olid Lübeck ja Hamburg), kus vahetasime ka mõned eurud Pennymarktis toidutagavara vastu. Söögipause tegime kiirtee äärsetes peatuskohtades, kus siis tarbisime erinevat provianti ja jõime peale hotellis termosesse tehtud kohvi. Päris mõnus oli. Selline lahe automatka tunne tuli peale.
Edasi jälle kiirteed, teetööd, kiirteed. Navi töötas nagu loom ning isegi kõige suurematel mahasõitudel/ringteedel hoidis ta meid pidevalt õigel kursil. Nii veeresimegi pealelõunal Dortmundi lähistel üle Hollandi piiri ning ausalt öeldes tuli Hollandisse sattumine väikese üllatusena. Kunagi kui plaanides kaardil jooni sai veetud, siis marsruut oli Saksamaa-Belgia-Prantsusmaa. Aga kui Holland, siis Holland. Ega palju ei muutunud selle piiriületusega, kõige olulisem oli vast see, et kiirteel tohtis nüüd sõita „ainult“ 130 km/h.
Kuna Madalmaadesse polnud rännutee meid varem toonud, siis otsustasime vaadata lähemalt, et mismoodi see Hollandi elu käib. Suurlinna ei tahtnud aega raiskama minna, seetõttu võtsime ette Eindhoveni lähistel asuva Helmondi linna. Käisime sees (ses mõttes et külastasime, mitte ei murdnud sisse) ühes väikeses magalarajooni kaubakeskuses, tutvusime kaubandusvõrgus pakutavaga ja tegime mõned kontrollostud (Hollandi õlu ja võileivamaterjal). Silma hakkas jälle suur immigrantide hulk, võimalik, et olime lihtsalt vastavas linnaosas. Ega me ju ei teadnud. Keegi meid kurja pilguga õnneks ei passinud, seega ilmselt mingisse päris äärmuslikku getosse ka polnud sattunud. Kuigi peas tiirles mõte, et kas Afganistanis oli Helmondi või Helmandi provints? Ja et kas selle Hollandi linna ja äärmiselt sõjaka afgaanide piirkonna vahel võib esineda meie jaoks ebameeldivaid seoseid. On ju Hollandis immigrandid oma õigusi üsna veriselt kaitsnud (Theo van Goghi juhtum näiteks). Vist polnud selliseid seoseid ikka, kuna ma seda reisikirja siin kirjutan.
Kuna olid soovid soetada teatud traditsioonilisi suveniire, siis siirdusime ka Helmondi kesklinna. See oli selline tüüpiline postkaardi-Holland. Kanalid, lahe arhitektuur, välikohvikud ja palju rohelust. Kuna kell oli juba õhtupoolik (ca 6-7), siis kauplused (sh tohutu suur kaubakeskus) olid selleks päevaks suletud. Tegime lihtsalt väikese tiiru kesklinnas ja otsustasime edasi sõita. Kui kunagi Hollandisse naaseme, siis teeme oma suveniiriostud.Peagi pärast kiirteele naasmist ületasime Belgia piiri. Kuna ei viitsinud suurlinna ööseks minna, siis sõitsime Antwerpenist mööda. Selleks, et ei
korduks eilse õhtu hotelliotsimise saaga, otsustasime natuke varem öömaja leida. Linnaks, kuhu ööseks jäime, oli Gent. Naviseadme abil sai leitud mõned kohad äärelinnas, kuid meie õuduseks olid need kõik täis, mitte üheski vabu tube ei leidunud. Sõitsime siis kesklinna poole ning mida keskemale poole jõudsime, seda rohkem paelus meie pilke uskumatult kaunis vanalinn. Vanalinna kõrgete majade vahel tuli välja ka navi nõrkus – satelliidilevi muutus katkendlikuks (sest satelliidi ja seadme vahel olid majad) ning paar korda kaotas ta meid täitsa ära. Õnneks ajutiselt. Käisime naviseadme nimekirjas olevad hotellid läbi ning kõige soodsamaks osutus Ibis Opera, mis lisaks kõigele asus praktiliselt linnasüdames. Olles eelnevalt Ibise ketti hotellides ööbinud, oli teada mis meid ees ootab. Täiesti iseloomutud toad ja suhteliselt normaalne hind. Ideaalsed reisijatele, kelle jaoks on oluline, et toad oleks puhtad, mugavad ja turvalised ning seda Ibis pakkus. Lisaks veel auto parkimist maa-alusesse garaaži (küll väikese lisatasu eest). Kokku läks see öö maksma 88€ ning suurepärase vanalinnaga linna kohta oli see väga hea hind. Konkureerivad pakkumised algasid sealt 110-120€ pealt.Otsustasime, et Gent on piisavalt ilus selleks, et talle veidi aega pühendada ja seetõttu plaanisime homse hommikupooliku veeta linnaga tutvudes. Ausalt öeldes ei teadnud me Gentist midagi, sest polnud plaanis Belgias rohkem viibida kui see läbisõiduks vajalik on. Aga plaanid on selleks, et neid muuta ja Gent tundus olevat piisav põhjus muudatuse tegemiseks. Õhtu sai lõpetatud hotelli buklettidest Genti ajaloo kohta lugemisega, hea ja parema kallal nosimisega ning prantsusekeelse Men in Blacki vaatamisega. Tommy Lee Jones rääkis päris hästi pantsust :) Ahjaa, hollandi õlu oli päris hea…
Muide kanaleid läbi surfates otsustasime, et flaami keel on kõla poolest ikka üks väga kole keel. Kõlas nagu inimestel oleks midagi kurku jäänud ja nad üritavad seda sealt rögastades lahti saada. Selle kauni teadmisega paneme tänasele päevale punkti.
0 kommentaari:
Post a Comment