Niisiis Gent. Gent on Belgia kohta üks parajalt pirakas linn (riigi suuruselt neljas), samas maailma mastaabis on tegu sellise keskmise suurusega alevikuga (elanikke veerand miljonit). 
See aga ei tee olematuks fakti, et 7-8 sajandit tagasi oli selle Flandria linna näol tegu väga jõuka ning Euroopa suuruselt teise linnaga (pärast Pariisi). Jõukusele panid aluse soodne asukoht Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning kohalike kangameistrite kõrge oskustase. Kangast valmistati peamiselt imporditud inglise villast ja valmistooted omasid tolleaegset kõrgeimat kvaliteedistandardit. Asi hakkas minema allamäge pärast 100-aastase sõja puhkemist, mil Flandria otsustas toetada Prantsusmaad, lõigates läbi niiviisi toorainekanalid.
Teine tõus oli linnal 19.saj algul, mil läbi tööstusspionaaži pandi Inglismaalt pihta puuvillavabriku plaanid ja Gentist sai seetõttu prantsuse impeeriumi üks tähtsamaid tööstuslinnu. Õitseng kestis mõnikümmend aastat ja sellel ajal vahetus paar korda võim – pärast Waterloo lahingut sai Gentist Hollandi linn ning peagi pärast seda lõpuks Belgia linn. Gent on siiani väga oluline flaami kultuuri keskus. Flaamid on teatavasti viimastel aastatel üsnagi jõuliselt vastandunud prantsusekeelsele Belgiale (e valloonidele), mis oleks peaaegu viinud riigi lagunemiseni – päästjaks ja lepitajaks osutus praegune EL president Rompuy.
Kuhu ma selle ajaloo tutvustamisega tahtsin jõuda oli see, et kõik need õitsenguperioodid ja vähene kokkupuude kaasaegse sõjategevusega (mõlemad maailmasõjad jätsid linna puutumata), on võimaldanud säilitada imekauni keskaegse arhitektuuri ja sellest siis ka mõned pildilised näited. Muide täiesti juhuslikult sain pärast reisu teada, et Genti sõpruslinnaks on teiste hulgas ka Tallinn.
Teisipäevane hommik oli päris mõnus aeg vanalinnale tiiru tegemiseks.
Kauplusi alles vaikselt avati ning linn oli praktiliselt inimtühi. Vastupidiselt lähedal asuvale Bruges’ile (tuntud ka kui Brugge), on Gent teenimatult jäänud turistidele veidi võõramaks. Aga seda parem meile, sest rahvamassi sees tunglemine jätab alati osad võlud varju ning koht jääb tihti meelde ka kui ülerahvastatud turistilõks.
Kuna rahvast liikus vähe ja aega oli laialt käes, siis ei pidanud me paljuks sisse astuda ka C&A kauplusesse, sest see kett on saanud meile üheks väga produktiivseks sisseostu kohaks, kust leiab alati midagi. Nii ka seekord. Kui aga ostud tehtud, siis ülejäänud aeg läks juba suu ammuli ringivaatamise peale, taustaks fotoka katikuklõbin. Ükskõik kus ringi jalutasid – kas
siis jõe ääres või peaväljakul, igal sammul ja igas suunas vaatasid sulle vastu sellised postkaardi laadsed vaated. Keskplatsil suutsid seda veidi rikkuda massiivsed ehitustööd, kuid astudes paar sammu platsist eemale, kõndisid jällegi ringi kuldse keskaja tänavatel. Eks seda tunnet saab tunda ka Tallinnas, kuid Genti ehitusstiil on veidi teine ja linna kunagine jõukus on selgelt tunnetatav.
Vaatasime üle ka kohalikud suveniiripoed. Seal üllatas meid see, et Hiinast toodud praht oli kaubavaliku hulgas selges vähemuses. Ja seda kõikides suvenirkades, kuhu sisse astusime. Rõhuvas enamuses olid kohalikud tekstiilitooted – kootud, ajalooliste stseenidega seinavaibad; heegeldused; tikandid; maalid. Hinnad olid ka muidugi vastavad – selline keskmise suurusega vaip maksis 6-10 000 EEK, suured seinavaibad olid kordades kõrgema hinnaga. Nipet-näpet kohalikust käsitööst mahtus ka meie eelarvesse, kuid Flandria ajaloolisi pilte manatuna tekstiili siiski meie kodu seintelt ei leia. Üks naljakas seik oli kah – ühes suveniiripoes oli suur EL riikide käsilippude väljamüük, 1 lipp 1 €. Veidi üle kümne lipu oli alles, 6 neist olid Eesti omad. Vist ei ole kõige populaarsem toode, aga meie ka ei hakanud ostma. Esiteks meil oli kodus täiesti aus Eesti lipp olemas ning teiseks tahtsime jätta võimaluse ka teistele meie kauni trikoloori omanikuks saada. Ühe euro eest.
Siis aga hotelli tagasi, parklast auto ja suund lõplikult Prantsusmaa ja Amiensi linna poole. Selles maailmanurgas tunduvad vahemaad väga lühikesed. Kui olime kiirteel just hoo sisse
saanud, jäi silmanurgast silma silt „Tere tulemast Prantsusmaale.“ No tere-tere, olime siis nii öelda reisi alguses, kuigi pea 1500 km ning nii mõnedki elamused selja taga. Maastikus otseselt muutust ei toimunud, kuid ühest asjast saab alati aru, et oled Prantsusmaale jõudnud – kiirteede eest hakati raha küsima. Kui tahad kiirelt liikuda, siis pead maksma. Selle eest pakutakse muidugi vastu ka ideaalset teekvaliteeti, aga ikkagi – ega siis Beneluxi, Skandinaavia ja Saksa teedel ka häda polnud. Kuna oleme minevikus kogenud, et mida tähendab näiteks Itaalias või Hispaanias kiirteede vältimine (sõidad lõppematus külas ca 30-ga või siis istud ummikus), siis olime enda jaoks otsustanud, et osad lõigud läbime kiirelt ja osad siis rahulikult kulgedes. Kuna me sellel päeval tahtsime Amiensi ikkagi ära näha, siis olime valmis ka veidi maksma – see veidi jääb reeglina vahemikku 0,75-1 EEK/km.
Linna jõudes leidis navi meile kesklinnas parkimismaja ning 10EEK/h tundus isegi ida-Euroopast tulnud turistile peenraha. Üha enam ja enam veendun ma Tallinna parkimistasude röövellikkuses. Toon näite – Pariisi südames, mõned sammud Champs-Elysées’st ja 10 min triumfikaarest maksis parkimismajas parkimine ca 20 EEK/h. Või siis Barcelona südames (nii südames kui olla saab) maksis 24h parkimist 16€. See teeb tunni hinnaks ca 10 EEK. Tallinna südalinna piirkonnas on hind 36 EEK/h ja vanalinna 72 EEK/h ei tahaks ma isegi tääkida. Aga õnneks polnud me Tallinnas vaid Amiensis (loe: Amijaansis).
Auto ära pandud, läksime ja tegime kõigepealt ühe pikema jalutuskäigu, kuna istutud oli
juba omajagu. Amiensis on selleks ka ideaalsed võimalused – Somme’i jõe kaldal asuv Hortillonages, mis ladina keelses algupäras tähendas väikest aeda. Polnud ta nii väike midagi – lausa 300ha kuivendatud sood, mis tänasel päeval on peamiselt kasutuses pargina, kust ei puudu tiigid, ilupõõsad, aiapaviljonid kui ka kõik muu mõnusaks vaba aja veetmiseks. Jalutuskäik möödus rahulikult kuni me silmasime ühel tiigikesel askeldamas tiivulisi. Tõsiste linnupededena sai fotokal kiirelt vahetatud objektiiv, sest veelinnud, kes Eestis on nii arad, et vaid tõsiselt hiilides ja igat liigutust läbi mõeldes on võimalik lähedale saada, ronisid Amiensis praktiliselt sülle. Ja kui edasi liikusid, siis lausa jooksid sulle järgi. Ennem kui arugi sai, oli mälukaardil 100 pilti juures ja mõnda neist ülesvõtetest näeb siin, siin ja siin. Ilmselt oleks meil läinud seal tunde, aga õnneks tühi kõht ja kusagil alateadvuses kopsiv mõte, et „me ei tulnud siia linde pildistama“, sundisid edasi liikuma. Kõndisime veel veidi seal roheluses ringi ja siis pöörasime kesklinna poole tagasi.
Ennist jäid jõe kaldal silma rahvast täis restoranid, kõhud lausa hüppasid rõõmust, kui tagumikud ühes nendest maha panime. Ja vaade oli samuti
superluks – otse jõe kaldal (tooliga kõõludes oli reaalne võimalus vette kukkuda) ning teisel pool jõge mäe otsas võimas Amiensi katedraal. Tabloo pealt oli juba hea ja parem valmis vaadatud kuid siis tuli teenindaja ja ütles, et resto oli suletud. Ilusad emotsioonid purunesid tegelikult sama kiirelt kui need tekkisid, sest „uksi“ sulgesid kõik söögikohad – lõunat serveeritakse kella 14.00-ni ja kell oli pool 3. Ning teada oli, et prantslased võtavad puhkepause väga tõsiselt – pealelõunasel ajal võisid süüa osta ainult poest või McDonaldsist – kõik pubid, restoranid, sööklad olid avatud vaid kohvitamiseks. No pagan küll.
Ega’s midagi. McDonalds it is. Pärast meeleheitlikku kolamist katedraali ümbruse tänavate kõikvõimalikes söögikohtades (astusime sisse ka näiteks sushi restorani), andsime alla ja läksime purksi sööma. Sest nälg tahtis juba silmanägemist ära võtta ja üsna selgelt mõjus see ka tujule ja enesetundele. Kilo-(või mega-)kalorid manustatud, tuli värv taas näkku tagasi ning tekkis uuesti jõud vaatamisväärsustega tutvumiseks.
Veidi linnast kah. Amiens on Picardia regioonis asuva Somme’i departemangu pealinn. Kõige huvitavam detail ajaloost võiks olla aastast 1597, mil hispaanlased vallutasid linna ning tegid seda eriti kavalal viisil. Nimelt riietusid nad talupoegadeks ja lihtsalt marssisid linna sisse ja võtsid võimu üle. Prantslastel läks pool aastat aega, et linna enda kätte tagasi saada. Asukohta arvestades on linnast üle käinud kõikvõimalikud sõjad ja see on jätnud ka oma jälje – keskaegset vanalinna on väga vähe järgi, enamus sellest hävis II MS pommitamise tagajärjel. Aga see, mis järgi oli ja mis taastatud oli, oli vaatamist väärt.
Amiensi katedraal Cathédrale Notre-Dame d'Amiens on võimas Gooti stiilis katedraal, mis sarnaneb nii nime kui välimuse poolest Pariisi kuulsa kirikuga. See millega Amiensi peakirik uhkeldada saab on kõrgus – see katedraal on kõrgeim valmis katedraal Prantsusmaal (pooleli olev Beauvais on muidu veel suurem). Löövikõrgus ulatub 42,3 meetri peale, mis tähendas seda, et katedraali ühele pildile saamiseks tuli kolm kaadrit kokku kleepida. Inimesed olid nagu putukad selle ees, kuid eks see oli ka omaette eesmärk. Jumalakoda pidigi olema rabav ja aukartust äratav, see tsementeeris katoliku kiriku võimu veelgi.
2 asja, mis sellest katedraalist selgelt meelde jäid olid labürint ja üks trofee. Labürint oli põrandasse erivärvilistest kividest laotud… labürint. See oli selline kaheksanurkne kujund ning arvestades selle suurust, siis labürindi ausaks läbimiseks oleks läinud vähemalt pool tundi. Kunagi oli ilmselt see üks võimalus oma patte andeks saada,
täna on see lihtsalt üks arhitektuuriline element, mis paljudel jääb kahe silma vahele, sest enamus külastajaid jõllitab üles – roosaknaid, võlvkaari ja dekoreeritud lage.
Trofeeks julgen ma nimetada katedraali reliikviat – väidetavat Ristija Johannese pead, mida külastajatele ka presenteeritakse. Trofee nime võib see ääretult kummaline ese kanda seetõttu, et see oli 4. Ristisõja saak ning tegelikult oli see ka põhjus, miks kunagi Amiensi katedraali ehitama hakati. Veidi asja uurides, saime teada, et tegu on 19.-st sajandist pärit koopiaga –no takka targemaks. Katoliku usu reliikviate kultus on ikka paganama imelik. Kui tõenäoline on, et 1200 aastat pärast ühe isiku surma on kindlalt teada, et see on tema pealuu (aasta 1200 paiku see kolju sõjasaagiks saadi)? Pealegi, Uue Testamendi
sündmused pandi ilmselt kirja vähemalt 100 aastat hiljem kui need olevat juhtunud. Seega kõik need Kristuse kroonid, karikad tema verega, apostlite riidetükid jne on ikka väga-väga suure tõenäosusega võltsingud. Seda teavad päris kindlasti ka katoliiklased alates paavstist kuni tavalise kirikus käijani. Aga millegipärast tehakse nägu, et tegemist on „päris asjaga“. Eriti naljakas on muidugi see Johannese pea koopia. No mis mõttes – kunagise võltsingu täpne koopia? Luterlus on selles mõttes astunud ikka sammu kaugemale ning tseremoniaalsetest artifaktidest on olulisemaks saanud sisu. Ei pea ju näitama selleks Jeesuse sääreluud, et viia religiooni ja sellega kaasnevaid norme rahvani. Saab ka veidi loogilisemat teed pidi. Religioonis on niigi palju müstifikatsiooni ja käegakatsutamatut, vindi üle keeramine jätab natuke halva meki manu.
Sakraalehitis vaadatud, asutasime end minekule. Autoparklas sai tutvus sobitatud ühe kohaliku daamega ning põgusa sõprussuhte aluseks oli fakt, et meil oli münte ja temal ei olnud. Parkimisautomaat aga paberraha ei söönud. Meie jaoks oli kõige meeldivam vast see, et suutsime sellise sundimatu vestluse täiesti rahulikult prantsuse keeles maha pidada ning see andis meile tulevikuks julgust juurde.
Minul isiklikult oli plaan täielikult vältida inglise keele kasutamist Prantsusmaa territooriumil viibides. Veidi masohhistlik? Võib-olla. Keeleliselt hariv? Kindlasti!
Ennem Amiensist lahkumist vaatasime veel üle Jules Verne’i kodumaja. Kuigi ta veetis Amiensis oma elu viimased aastad ja enamus tema teostest olid selleks ajaks juba kirjutatud, siis meie mõlema kunagine lemmikautor oli vähemalt seda väärt, et tema kodu juurest läbi sõita. Muuseumisse sisse ei hakanud minema, aga maja nägime ära. Seal maja juures ringi vaadates juhtusime pealt kuulma ka ühe kohaliku perekonna vestlust, kes olid märganud meie autot ja autonumbril lühendit "EST". Vanemad ja väikseim laps hakkasid arutama, et mis see "EST" on. Selline põhikooliealine poiss pani aga asjad kiirelt paika ja selgitas siis ignorantidele, et see on "Estonii", riik ida-Eurooopas. Siis kõik kooris, et oli jah vist. Meil oli kõrvalt lõbus vaadata ja samas ka hea meel, et isegi teatakse. Eks selle geograafiaga on nii, et meil eeldatakse, et Euroopas Eestit võiks ju teada. Samas kui keskmise eestlase käest küsida, et kus täpselt on Malta või Liechtenstein, siis jäädakse reeglina suhteliselt tühja pilguga otsa vaatama - riiki küll teatakse, aga asukoha osas jäädakse aga hätta. Kuigi Euroopa riigid ju needki.
Õhtuks plaanisime jõuda Roueni (loe: Ruaani). Et meil enam tuli takkus polnud, keelasime
navil kiirteed ära ja peagi olime suurte maisipõldude vahel. Picardie maastik meenutas veidi Lõuna-Eestit – kõrgeid mägesid polnud, olid sellised kuplid. Üllatuslikult olid need väikesed teed autodest üsna tühjad, hoolimata asjaolust, et iga 2-3 kilomeetri tagant oli asula/linnake ja tegu oli kõige otsema tasuta teega Amiensi ja Roueni vahel. Tundsime seal end üsna mõnusalt. Vahepeal tegime kohvipause ja nuusutasime maaõhku. Ühe sellise pausi ajal jäi teisel pool teed, meie juures, seisma üks Ukraina numbriga rekka. Juba eemalt paistis mees olevat eksinud, sest eelmisel ristmikul (loe: ringteel) seisis tüüp nii pikalt, et tema taga sõitnud autod andsid kõvasti signaali. 
Autost välja tulnuna purssis mees mingit imelikku vene-inglise segu prantsuse aktsendiga (vähemalt tema enda arvates). „Amiins? Amijeens? Veer?“ Kui ma talle vene keeles vastasin, et Amiensi suunduva kiirtee teeots on siit mõned kilomeetrid edasi, valdas tüüpi tohutu pinge langus. Pärast põhjalikku tänamist rääkisime asjad selgeks, et kust me oleme ja miks vene keelt oskame. Vastuseks sain sellise tüüpilise endise nõukogude inimese vastuse – „Tallinn on väga ilus linn ja Vana Tallinn on vinge jook!“. Kiitis veel, et teil seal Eestis on kõik hästi, aga meie näed Ukrainas veel vireleme. Ükski asi ei arene ja pool riigist on sisuliselt juba Vene Föderatsiooni kontrolli all. Eks jah, kurb kuulda. No ja lõpuks surusime kätt ja sõitsime edasi – tema Amiensi ja meie Roueni.
Rouenis sõitsime kesklinna ja palusime navil leida hotelli. Kohe esimesega näkkas. Jumal tänatud, ei pidanudki enam hulga aega otsimise peale raiskama. Hotell oli küll selline tärnitu ja
veidi kahtlane, kuid asukoht kesklinna vahetus läheduses ja odav hind kaalusid kahtlused üles. Pealegi auto lubati parkida kinnisele territooriumile, mistõttu ei pidanud me muretsema prantslaste parkimiskommete pärast. Üht sellist õõvastavat vaatepilti me kahjuks ka hotelli ees nägime. Lõunamaades, kus parkimisega on kitsas, on üsnagi levinud see, et tänaval parkides on sinu vahe (kui seda üldse on) ees- ja taga seisva autoga 2-3 cm. Selline vahe saavutatakse ees ja taga seisvaid autosid õrnalt müksates – sellest siis ka asjaolu, et enamus autode pamperid on üsna kriimulised. Aga see, mis me seal hotelli ees nägime oli ikka julm. Üks preilna üritas oma parkimiskohast välja saada. Ilmselgelt oli tegu algaja juhiga, kes ei suutnud ära arvata, et millal ja kuhu suunas peaks ta rooli keerama, et välja saada. Ka siduri ja gaasitunnetus oli tal üsna nadi. Nii ta seal siis kolkiski ikka esimest autot ja tagumist autot ja esimest autot ja tagumist autot. Meist ta sinna jäigi.
Aga hotellist veel põgusalt – nimeks oli sellel asutusel Hôtel de la Rochefoucauld ning see asus raudteejaama lähistel. Öö hind jäi alla 50€ ja selle raha eest sai täpselt ühe voodi, mis oli napilt väiksem kui see ruum kus ta asus. WC oli koridori peal, kuigi duššikabiin vist oli ikka toa küljes. Otse hotelli vastas asus kirik, mistõttu olime veerandtundide möödumisega üsna hästi kursis. Õnneks öösel kirikukellad ikkagi vaikisid. Ehk siis tegu sellise tüüpilise raudteejaama hotelliga, kust peale voodi ja puhaste linade ei saa tõepoolest midagi. Seega kellel on teatavad standardid ja ootused mingite hotelli lisateenuste osas, siis seda hotelli soovitan vältida. Üheks ööks aga sobis meile küll.
Kuna meil ööbimiskoha leidmine läks kiirelt, siis läksime linnaga tutvuma ja õhtusöögi kohta otsima. Rouen asub juba Normandia maakonnas, täpsemalt on see Haute-Normandie (Ülem-Normandia) pealinn. Keskajal oli tegu väga jõuka linnaga, kuna see oli üks Anglo-Normannide pealinnadest ja siit kontrolliti nii Inglismaad kui ka suurt osa kaasaegsest Prantsusmaast. Linna ajalugu ulatub muidugi keskajast kaugemale ning asulale panid aluse gallialased, nimetades oma küla Ratumacoseks, Rooma ajal sai sellest Rotomagus ning pärast linna vallutamist normannide poolt (841 AD) sai Rouenist Rouen.
Kuna Rouen asub Seine’i jõe ääres, siis kontrolliti kogu kaubandust, mis käis Pariisi ja muu maailma vahel. Sellest jäi üsnagi kopsakas kopikas linnale.
Kõige kuulsam sündmus, mis Roueniga seotud on, on Jeanne d’Arci kohtuprotsess ja hukkamine. Pärast Orleansi neitsi kinnivõtmist toodi ta just Roueni lossi, millest tänaseks on alles jäänud ainult 1 torn. See torn jäigi meil peagi tee peale kui me oma hotellist kesklinna poole sammusime. Kuna sisse enam ei saanud, siis otsustasime homme hommikul siit läbi hüpata.
Vanalinnaga oli jälle see lugu, et II MS oli siia jätnud oma sügava jälje. Normandia parlamendihoonel olid veel selgelt näha kuuli- ja šrapnelliaugud, ilmselt olid need jäetud meelega puutumatuks, et tuletada meelde, mis siin toimus. Kogu vanalinn sai väga suuresti kannatada, praktiliselt ei jäänud pärast pommitamist kivi kivi peale. Isegi pompoosne Roueni katedraal hävis praktiliselt täielikult, kuid see ehitati siiski pärast sõda uuesti üles. Aga II MS polnud ainuke, mis katedraali räsis. 16. sajandi ususõdade ajal peksid kalvinistid sisse enamuse akendest ja 
hävitasid suure osa mööblist ja kujudest. 18.-l sajandil müüs Prantsuse riik maha osa mööblist ja kujudest, et saada raha ning kabeliaed sulatati üles, et teha relvi. Tänaseks on loodetavasti rasked ajad möödas ning see gooti arhitektuuri meistriteos lummab pidevalt linna külalisi. Milline detailirohkus! Muide kiriku kõrgeimat torni nimetatakse Võitorniks. Nimi tuleb sellest, et paastuajal oli või söömine keelatud. Samas müüs kirik laktoosihuvilistele indulgentse, mis lubasid sellest keelust üle astuda. Ja kogutud raha kasutati torni ehitamiseks. Päris palju võisöödikuid elas sealkandis.
Igatahes mulje oli katedraalist jällegi võimas, muljet on see pühakoda avaldanud ka kunstnikele. Näiteks Claude Monet on Roueni Notre Dame’i (jah jälle sama nimi) katedraali kujutanud mitmel oma maalil.
Taastatud vanalinnas ringi jalutades tekkis juba selline tõeline keskaegse Prantsusmaa tunne. Selline iseloomulik arhitektuur ning kõrtsid nimega „Paks põrsas“ või „Pime rebane“ olid täiesti olemas. Ka Seine’i ääres oli mõnus – jõekallas oli loomulikult pikalt-pikalt ära toestatud ning promenaad jätkus nii kaugele kui silm ulatus. Aga silm ei tahtnud enam väga kaugele ulatuda, sest kõht oli tühi. Burgeri peal kaua ei tiksu.
Restoranid on Rouenis suuresti koondunud vanale turuplatsile, mille keskel asub ultramoodne kirik. Kirik näeb välja nagu smurfide maja ja kosmoselaeva ristand. Aga see selleks. Seal erinevate restode menüüsid takseerides, jäime pidama „Toque d’Or“ („Kuldne kokamüts“)
nimelisse söögikohta, kus ülevoolavalt lõbusas tujus teenindaja meid kiirelt lauda juhatas. Istusime väljas, kuna õhtu oli väga mõnus. Olime tähele pannud, et kõige mõistlikum on võtta 3-käigulisi komplekte, nende hind tuli kokkuvõttes kõige soodsam. Reisimärkmik annab teada, et minu 3 käiku sisaldasid Picardia pannkooke singi-juustu-seentega, filet mignoni (veisefilee) ja õunakooki. Abikaasa valis aga Brie juustu saiad salatiga, lõhepasta ja õunakoogi. No ja veini ka muidugi. Selline õhtusöök läheb keskmiselt maksma paarkümmend öörut nägu, aga selle eest on ka garanteeritud, et saad head toitu. Prantsusmaal on võimatu toidu tellimisel alt minna, seal on kokakunst ikkagi üks rahvuslikke uhkusi. Nii ka seekord, kõik oli väga-väga maitsev.
Arve makstud, tõttasime hotelli poole. Kuna kella seierid näitasid juba päeva eelviimast tundi, siis oli läinud üsna jahedaks. Me ei aimanud, et nii pikalt linna peal oleme, mistõttu olime üsna õhukeselt riides. Hotellis mekkisime sisemise soojuse taastamiseks üht kohalikku spetsialiteeti – naturaalset õunasiidrit. Seda 5%-list „päris siidrit“ müüakse ka Eestis, kuid hinnavahe on 3-kordne. Prismas maksab selline 0,75l ca 60 EEK, Prantsusmaal maksis aga ca 20 EEK. Küll maitses teine hea. Sellise positiivse alatooniga lõpetaks ka selle päeva.
See aga ei tee olematuks fakti, et 7-8 sajandit tagasi oli selle Flandria linna näol tegu väga jõuka ning Euroopa suuruselt teise linnaga (pärast Pariisi). Jõukusele panid aluse soodne asukoht Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning kohalike kangameistrite kõrge oskustase. Kangast valmistati peamiselt imporditud inglise villast ja valmistooted omasid tolleaegset kõrgeimat kvaliteedistandardit. Asi hakkas minema allamäge pärast 100-aastase sõja puhkemist, mil Flandria otsustas toetada Prantsusmaad, lõigates läbi niiviisi toorainekanalid.
Teine tõus oli linnal 19.saj algul, mil läbi tööstusspionaaži pandi Inglismaalt pihta puuvillavabriku plaanid ja Gentist sai seetõttu prantsuse impeeriumi üks tähtsamaid tööstuslinnu. Õitseng kestis mõnikümmend aastat ja sellel ajal vahetus paar korda võim – pärast Waterloo lahingut sai Gentist Hollandi linn ning peagi pärast seda lõpuks Belgia linn. Gent on siiani väga oluline flaami kultuuri keskus. Flaamid on teatavasti viimastel aastatel üsnagi jõuliselt vastandunud prantsusekeelsele Belgiale (e valloonidele), mis oleks peaaegu viinud riigi lagunemiseni – päästjaks ja lepitajaks osutus praegune EL president Rompuy.
Kuhu ma selle ajaloo tutvustamisega tahtsin jõuda oli see, et kõik need õitsenguperioodid ja vähene kokkupuude kaasaegse sõjategevusega (mõlemad maailmasõjad jätsid linna puutumata), on võimaldanud säilitada imekauni keskaegse arhitektuuri ja sellest siis ka mõned pildilised näited. Muide täiesti juhuslikult sain pärast reisu teada, et Genti sõpruslinnaks on teiste hulgas ka Tallinn.Teisipäevane hommik oli päris mõnus aeg vanalinnale tiiru tegemiseks.
Kauplusi alles vaikselt avati ning linn oli praktiliselt inimtühi. Vastupidiselt lähedal asuvale Bruges’ile (tuntud ka kui Brugge), on Gent teenimatult jäänud turistidele veidi võõramaks. Aga seda parem meile, sest rahvamassi sees tunglemine jätab alati osad võlud varju ning koht jääb tihti meelde ka kui ülerahvastatud turistilõks.Kuna rahvast liikus vähe ja aega oli laialt käes, siis ei pidanud me paljuks sisse astuda ka C&A kauplusesse, sest see kett on saanud meile üheks väga produktiivseks sisseostu kohaks, kust leiab alati midagi. Nii ka seekord. Kui aga ostud tehtud, siis ülejäänud aeg läks juba suu ammuli ringivaatamise peale, taustaks fotoka katikuklõbin. Ükskõik kus ringi jalutasid – kas
siis jõe ääres või peaväljakul, igal sammul ja igas suunas vaatasid sulle vastu sellised postkaardi laadsed vaated. Keskplatsil suutsid seda veidi rikkuda massiivsed ehitustööd, kuid astudes paar sammu platsist eemale, kõndisid jällegi ringi kuldse keskaja tänavatel. Eks seda tunnet saab tunda ka Tallinnas, kuid Genti ehitusstiil on veidi teine ja linna kunagine jõukus on selgelt tunnetatav.
Vaatasime üle ka kohalikud suveniiripoed. Seal üllatas meid see, et Hiinast toodud praht oli kaubavaliku hulgas selges vähemuses. Ja seda kõikides suvenirkades, kuhu sisse astusime. Rõhuvas enamuses olid kohalikud tekstiilitooted – kootud, ajalooliste stseenidega seinavaibad; heegeldused; tikandid; maalid. Hinnad olid ka muidugi vastavad – selline keskmise suurusega vaip maksis 6-10 000 EEK, suured seinavaibad olid kordades kõrgema hinnaga. Nipet-näpet kohalikust käsitööst mahtus ka meie eelarvesse, kuid Flandria ajaloolisi pilte manatuna tekstiili siiski meie kodu seintelt ei leia. Üks naljakas seik oli kah – ühes suveniiripoes oli suur EL riikide käsilippude väljamüük, 1 lipp 1 €. Veidi üle kümne lipu oli alles, 6 neist olid Eesti omad. Vist ei ole kõige populaarsem toode, aga meie ka ei hakanud ostma. Esiteks meil oli kodus täiesti aus Eesti lipp olemas ning teiseks tahtsime jätta võimaluse ka teistele meie kauni trikoloori omanikuks saada. Ühe euro eest.Siis aga hotelli tagasi, parklast auto ja suund lõplikult Prantsusmaa ja Amiensi linna poole. Selles maailmanurgas tunduvad vahemaad väga lühikesed. Kui olime kiirteel just hoo sisse
saanud, jäi silmanurgast silma silt „Tere tulemast Prantsusmaale.“ No tere-tere, olime siis nii öelda reisi alguses, kuigi pea 1500 km ning nii mõnedki elamused selja taga. Maastikus otseselt muutust ei toimunud, kuid ühest asjast saab alati aru, et oled Prantsusmaale jõudnud – kiirteede eest hakati raha küsima. Kui tahad kiirelt liikuda, siis pead maksma. Selle eest pakutakse muidugi vastu ka ideaalset teekvaliteeti, aga ikkagi – ega siis Beneluxi, Skandinaavia ja Saksa teedel ka häda polnud. Kuna oleme minevikus kogenud, et mida tähendab näiteks Itaalias või Hispaanias kiirteede vältimine (sõidad lõppematus külas ca 30-ga või siis istud ummikus), siis olime enda jaoks otsustanud, et osad lõigud läbime kiirelt ja osad siis rahulikult kulgedes. Kuna me sellel päeval tahtsime Amiensi ikkagi ära näha, siis olime valmis ka veidi maksma – see veidi jääb reeglina vahemikku 0,75-1 EEK/km.
Linna jõudes leidis navi meile kesklinnas parkimismaja ning 10EEK/h tundus isegi ida-Euroopast tulnud turistile peenraha. Üha enam ja enam veendun ma Tallinna parkimistasude röövellikkuses. Toon näite – Pariisi südames, mõned sammud Champs-Elysées’st ja 10 min triumfikaarest maksis parkimismajas parkimine ca 20 EEK/h. Või siis Barcelona südames (nii südames kui olla saab) maksis 24h parkimist 16€. See teeb tunni hinnaks ca 10 EEK. Tallinna südalinna piirkonnas on hind 36 EEK/h ja vanalinna 72 EEK/h ei tahaks ma isegi tääkida. Aga õnneks polnud me Tallinnas vaid Amiensis (loe: Amijaansis).Auto ära pandud, läksime ja tegime kõigepealt ühe pikema jalutuskäigu, kuna istutud oli
juba omajagu. Amiensis on selleks ka ideaalsed võimalused – Somme’i jõe kaldal asuv Hortillonages, mis ladina keelses algupäras tähendas väikest aeda. Polnud ta nii väike midagi – lausa 300ha kuivendatud sood, mis tänasel päeval on peamiselt kasutuses pargina, kust ei puudu tiigid, ilupõõsad, aiapaviljonid kui ka kõik muu mõnusaks vaba aja veetmiseks. Jalutuskäik möödus rahulikult kuni me silmasime ühel tiigikesel askeldamas tiivulisi. Tõsiste linnupededena sai fotokal kiirelt vahetatud objektiiv, sest veelinnud, kes Eestis on nii arad, et vaid tõsiselt hiilides ja igat liigutust läbi mõeldes on võimalik lähedale saada, ronisid Amiensis praktiliselt sülle. Ja kui edasi liikusid, siis lausa jooksid sulle järgi. Ennem kui arugi sai, oli mälukaardil 100 pilti juures ja mõnda neist ülesvõtetest näeb siin, siin ja siin. Ilmselt oleks meil läinud seal tunde, aga õnneks tühi kõht ja kusagil alateadvuses kopsiv mõte, et „me ei tulnud siia linde pildistama“, sundisid edasi liikuma. Kõndisime veel veidi seal roheluses ringi ja siis pöörasime kesklinna poole tagasi.Ennist jäid jõe kaldal silma rahvast täis restoranid, kõhud lausa hüppasid rõõmust, kui tagumikud ühes nendest maha panime. Ja vaade oli samuti
superluks – otse jõe kaldal (tooliga kõõludes oli reaalne võimalus vette kukkuda) ning teisel pool jõge mäe otsas võimas Amiensi katedraal. Tabloo pealt oli juba hea ja parem valmis vaadatud kuid siis tuli teenindaja ja ütles, et resto oli suletud. Ilusad emotsioonid purunesid tegelikult sama kiirelt kui need tekkisid, sest „uksi“ sulgesid kõik söögikohad – lõunat serveeritakse kella 14.00-ni ja kell oli pool 3. Ning teada oli, et prantslased võtavad puhkepause väga tõsiselt – pealelõunasel ajal võisid süüa osta ainult poest või McDonaldsist – kõik pubid, restoranid, sööklad olid avatud vaid kohvitamiseks. No pagan küll.Ega’s midagi. McDonalds it is. Pärast meeleheitlikku kolamist katedraali ümbruse tänavate kõikvõimalikes söögikohtades (astusime sisse ka näiteks sushi restorani), andsime alla ja läksime purksi sööma. Sest nälg tahtis juba silmanägemist ära võtta ja üsna selgelt mõjus see ka tujule ja enesetundele. Kilo-(või mega-)kalorid manustatud, tuli värv taas näkku tagasi ning tekkis uuesti jõud vaatamisväärsustega tutvumiseks.
Veidi linnast kah. Amiens on Picardia regioonis asuva Somme’i departemangu pealinn. Kõige huvitavam detail ajaloost võiks olla aastast 1597, mil hispaanlased vallutasid linna ning tegid seda eriti kavalal viisil. Nimelt riietusid nad talupoegadeks ja lihtsalt marssisid linna sisse ja võtsid võimu üle. Prantslastel läks pool aastat aega, et linna enda kätte tagasi saada. Asukohta arvestades on linnast üle käinud kõikvõimalikud sõjad ja see on jätnud ka oma jälje – keskaegset vanalinna on väga vähe järgi, enamus sellest hävis II MS pommitamise tagajärjel. Aga see, mis järgi oli ja mis taastatud oli, oli vaatamist väärt.
Amiensi katedraal Cathédrale Notre-Dame d'Amiens on võimas Gooti stiilis katedraal, mis sarnaneb nii nime kui välimuse poolest Pariisi kuulsa kirikuga. See millega Amiensi peakirik uhkeldada saab on kõrgus – see katedraal on kõrgeim valmis katedraal Prantsusmaal (pooleli olev Beauvais on muidu veel suurem). Löövikõrgus ulatub 42,3 meetri peale, mis tähendas seda, et katedraali ühele pildile saamiseks tuli kolm kaadrit kokku kleepida. Inimesed olid nagu putukad selle ees, kuid eks see oli ka omaette eesmärk. Jumalakoda pidigi olema rabav ja aukartust äratav, see tsementeeris katoliku kiriku võimu veelgi.2 asja, mis sellest katedraalist selgelt meelde jäid olid labürint ja üks trofee. Labürint oli põrandasse erivärvilistest kividest laotud… labürint. See oli selline kaheksanurkne kujund ning arvestades selle suurust, siis labürindi ausaks läbimiseks oleks läinud vähemalt pool tundi. Kunagi oli ilmselt see üks võimalus oma patte andeks saada,
täna on see lihtsalt üks arhitektuuriline element, mis paljudel jääb kahe silma vahele, sest enamus külastajaid jõllitab üles – roosaknaid, võlvkaari ja dekoreeritud lage.Trofeeks julgen ma nimetada katedraali reliikviat – väidetavat Ristija Johannese pead, mida külastajatele ka presenteeritakse. Trofee nime võib see ääretult kummaline ese kanda seetõttu, et see oli 4. Ristisõja saak ning tegelikult oli see ka põhjus, miks kunagi Amiensi katedraali ehitama hakati. Veidi asja uurides, saime teada, et tegu on 19.-st sajandist pärit koopiaga –no takka targemaks. Katoliku usu reliikviate kultus on ikka paganama imelik. Kui tõenäoline on, et 1200 aastat pärast ühe isiku surma on kindlalt teada, et see on tema pealuu (aasta 1200 paiku see kolju sõjasaagiks saadi)? Pealegi, Uue Testamendi
sündmused pandi ilmselt kirja vähemalt 100 aastat hiljem kui need olevat juhtunud. Seega kõik need Kristuse kroonid, karikad tema verega, apostlite riidetükid jne on ikka väga-väga suure tõenäosusega võltsingud. Seda teavad päris kindlasti ka katoliiklased alates paavstist kuni tavalise kirikus käijani. Aga millegipärast tehakse nägu, et tegemist on „päris asjaga“. Eriti naljakas on muidugi see Johannese pea koopia. No mis mõttes – kunagise võltsingu täpne koopia? Luterlus on selles mõttes astunud ikka sammu kaugemale ning tseremoniaalsetest artifaktidest on olulisemaks saanud sisu. Ei pea ju näitama selleks Jeesuse sääreluud, et viia religiooni ja sellega kaasnevaid norme rahvani. Saab ka veidi loogilisemat teed pidi. Religioonis on niigi palju müstifikatsiooni ja käegakatsutamatut, vindi üle keeramine jätab natuke halva meki manu.Sakraalehitis vaadatud, asutasime end minekule. Autoparklas sai tutvus sobitatud ühe kohaliku daamega ning põgusa sõprussuhte aluseks oli fakt, et meil oli münte ja temal ei olnud. Parkimisautomaat aga paberraha ei söönud. Meie jaoks oli kõige meeldivam vast see, et suutsime sellise sundimatu vestluse täiesti rahulikult prantsuse keeles maha pidada ning see andis meile tulevikuks julgust juurde.
Minul isiklikult oli plaan täielikult vältida inglise keele kasutamist Prantsusmaa territooriumil viibides. Veidi masohhistlik? Võib-olla. Keeleliselt hariv? Kindlasti!Ennem Amiensist lahkumist vaatasime veel üle Jules Verne’i kodumaja. Kuigi ta veetis Amiensis oma elu viimased aastad ja enamus tema teostest olid selleks ajaks juba kirjutatud, siis meie mõlema kunagine lemmikautor oli vähemalt seda väärt, et tema kodu juurest läbi sõita. Muuseumisse sisse ei hakanud minema, aga maja nägime ära. Seal maja juures ringi vaadates juhtusime pealt kuulma ka ühe kohaliku perekonna vestlust, kes olid märganud meie autot ja autonumbril lühendit "EST". Vanemad ja väikseim laps hakkasid arutama, et mis see "EST" on. Selline põhikooliealine poiss pani aga asjad kiirelt paika ja selgitas siis ignorantidele, et see on "Estonii", riik ida-Eurooopas. Siis kõik kooris, et oli jah vist. Meil oli kõrvalt lõbus vaadata ja samas ka hea meel, et isegi teatakse. Eks selle geograafiaga on nii, et meil eeldatakse, et Euroopas Eestit võiks ju teada. Samas kui keskmise eestlase käest küsida, et kus täpselt on Malta või Liechtenstein, siis jäädakse reeglina suhteliselt tühja pilguga otsa vaatama - riiki küll teatakse, aga asukoha osas jäädakse aga hätta. Kuigi Euroopa riigid ju needki.
Õhtuks plaanisime jõuda Roueni (loe: Ruaani). Et meil enam tuli takkus polnud, keelasime
navil kiirteed ära ja peagi olime suurte maisipõldude vahel. Picardie maastik meenutas veidi Lõuna-Eestit – kõrgeid mägesid polnud, olid sellised kuplid. Üllatuslikult olid need väikesed teed autodest üsna tühjad, hoolimata asjaolust, et iga 2-3 kilomeetri tagant oli asula/linnake ja tegu oli kõige otsema tasuta teega Amiensi ja Roueni vahel. Tundsime seal end üsna mõnusalt. Vahepeal tegime kohvipause ja nuusutasime maaõhku. Ühe sellise pausi ajal jäi teisel pool teed, meie juures, seisma üks Ukraina numbriga rekka. Juba eemalt paistis mees olevat eksinud, sest eelmisel ristmikul (loe: ringteel) seisis tüüp nii pikalt, et tema taga sõitnud autod andsid kõvasti signaali. 
Autost välja tulnuna purssis mees mingit imelikku vene-inglise segu prantsuse aktsendiga (vähemalt tema enda arvates). „Amiins? Amijeens? Veer?“ Kui ma talle vene keeles vastasin, et Amiensi suunduva kiirtee teeots on siit mõned kilomeetrid edasi, valdas tüüpi tohutu pinge langus. Pärast põhjalikku tänamist rääkisime asjad selgeks, et kust me oleme ja miks vene keelt oskame. Vastuseks sain sellise tüüpilise endise nõukogude inimese vastuse – „Tallinn on väga ilus linn ja Vana Tallinn on vinge jook!“. Kiitis veel, et teil seal Eestis on kõik hästi, aga meie näed Ukrainas veel vireleme. Ükski asi ei arene ja pool riigist on sisuliselt juba Vene Föderatsiooni kontrolli all. Eks jah, kurb kuulda. No ja lõpuks surusime kätt ja sõitsime edasi – tema Amiensi ja meie Roueni.Rouenis sõitsime kesklinna ja palusime navil leida hotelli. Kohe esimesega näkkas. Jumal tänatud, ei pidanudki enam hulga aega otsimise peale raiskama. Hotell oli küll selline tärnitu ja
veidi kahtlane, kuid asukoht kesklinna vahetus läheduses ja odav hind kaalusid kahtlused üles. Pealegi auto lubati parkida kinnisele territooriumile, mistõttu ei pidanud me muretsema prantslaste parkimiskommete pärast. Üht sellist õõvastavat vaatepilti me kahjuks ka hotelli ees nägime. Lõunamaades, kus parkimisega on kitsas, on üsnagi levinud see, et tänaval parkides on sinu vahe (kui seda üldse on) ees- ja taga seisva autoga 2-3 cm. Selline vahe saavutatakse ees ja taga seisvaid autosid õrnalt müksates – sellest siis ka asjaolu, et enamus autode pamperid on üsna kriimulised. Aga see, mis me seal hotelli ees nägime oli ikka julm. Üks preilna üritas oma parkimiskohast välja saada. Ilmselgelt oli tegu algaja juhiga, kes ei suutnud ära arvata, et millal ja kuhu suunas peaks ta rooli keerama, et välja saada. Ka siduri ja gaasitunnetus oli tal üsna nadi. Nii ta seal siis kolkiski ikka esimest autot ja tagumist autot ja esimest autot ja tagumist autot. Meist ta sinna jäigi.Aga hotellist veel põgusalt – nimeks oli sellel asutusel Hôtel de la Rochefoucauld ning see asus raudteejaama lähistel. Öö hind jäi alla 50€ ja selle raha eest sai täpselt ühe voodi, mis oli napilt väiksem kui see ruum kus ta asus. WC oli koridori peal, kuigi duššikabiin vist oli ikka toa küljes. Otse hotelli vastas asus kirik, mistõttu olime veerandtundide möödumisega üsna hästi kursis. Õnneks öösel kirikukellad ikkagi vaikisid. Ehk siis tegu sellise tüüpilise raudteejaama hotelliga, kust peale voodi ja puhaste linade ei saa tõepoolest midagi. Seega kellel on teatavad standardid ja ootused mingite hotelli lisateenuste osas, siis seda hotelli soovitan vältida. Üheks ööks aga sobis meile küll.
Kuna meil ööbimiskoha leidmine läks kiirelt, siis läksime linnaga tutvuma ja õhtusöögi kohta otsima. Rouen asub juba Normandia maakonnas, täpsemalt on see Haute-Normandie (Ülem-Normandia) pealinn. Keskajal oli tegu väga jõuka linnaga, kuna see oli üks Anglo-Normannide pealinnadest ja siit kontrolliti nii Inglismaad kui ka suurt osa kaasaegsest Prantsusmaast. Linna ajalugu ulatub muidugi keskajast kaugemale ning asulale panid aluse gallialased, nimetades oma küla Ratumacoseks, Rooma ajal sai sellest Rotomagus ning pärast linna vallutamist normannide poolt (841 AD) sai Rouenist Rouen.Kuna Rouen asub Seine’i jõe ääres, siis kontrolliti kogu kaubandust, mis käis Pariisi ja muu maailma vahel. Sellest jäi üsnagi kopsakas kopikas linnale.
Kõige kuulsam sündmus, mis Roueniga seotud on, on Jeanne d’Arci kohtuprotsess ja hukkamine. Pärast Orleansi neitsi kinnivõtmist toodi ta just Roueni lossi, millest tänaseks on alles jäänud ainult 1 torn. See torn jäigi meil peagi tee peale kui me oma hotellist kesklinna poole sammusime. Kuna sisse enam ei saanud, siis otsustasime homme hommikul siit läbi hüpata.
Vanalinnaga oli jälle see lugu, et II MS oli siia jätnud oma sügava jälje. Normandia parlamendihoonel olid veel selgelt näha kuuli- ja šrapnelliaugud, ilmselt olid need jäetud meelega puutumatuks, et tuletada meelde, mis siin toimus. Kogu vanalinn sai väga suuresti kannatada, praktiliselt ei jäänud pärast pommitamist kivi kivi peale. Isegi pompoosne Roueni katedraal hävis praktiliselt täielikult, kuid see ehitati siiski pärast sõda uuesti üles. Aga II MS polnud ainuke, mis katedraali räsis. 16. sajandi ususõdade ajal peksid kalvinistid sisse enamuse akendest ja 
hävitasid suure osa mööblist ja kujudest. 18.-l sajandil müüs Prantsuse riik maha osa mööblist ja kujudest, et saada raha ning kabeliaed sulatati üles, et teha relvi. Tänaseks on loodetavasti rasked ajad möödas ning see gooti arhitektuuri meistriteos lummab pidevalt linna külalisi. Milline detailirohkus! Muide kiriku kõrgeimat torni nimetatakse Võitorniks. Nimi tuleb sellest, et paastuajal oli või söömine keelatud. Samas müüs kirik laktoosihuvilistele indulgentse, mis lubasid sellest keelust üle astuda. Ja kogutud raha kasutati torni ehitamiseks. Päris palju võisöödikuid elas sealkandis.Igatahes mulje oli katedraalist jällegi võimas, muljet on see pühakoda avaldanud ka kunstnikele. Näiteks Claude Monet on Roueni Notre Dame’i (jah jälle sama nimi) katedraali kujutanud mitmel oma maalil.
Taastatud vanalinnas ringi jalutades tekkis juba selline tõeline keskaegse Prantsusmaa tunne. Selline iseloomulik arhitektuur ning kõrtsid nimega „Paks põrsas“ või „Pime rebane“ olid täiesti olemas. Ka Seine’i ääres oli mõnus – jõekallas oli loomulikult pikalt-pikalt ära toestatud ning promenaad jätkus nii kaugele kui silm ulatus. Aga silm ei tahtnud enam väga kaugele ulatuda, sest kõht oli tühi. Burgeri peal kaua ei tiksu.Restoranid on Rouenis suuresti koondunud vanale turuplatsile, mille keskel asub ultramoodne kirik. Kirik näeb välja nagu smurfide maja ja kosmoselaeva ristand. Aga see selleks. Seal erinevate restode menüüsid takseerides, jäime pidama „Toque d’Or“ („Kuldne kokamüts“)
nimelisse söögikohta, kus ülevoolavalt lõbusas tujus teenindaja meid kiirelt lauda juhatas. Istusime väljas, kuna õhtu oli väga mõnus. Olime tähele pannud, et kõige mõistlikum on võtta 3-käigulisi komplekte, nende hind tuli kokkuvõttes kõige soodsam. Reisimärkmik annab teada, et minu 3 käiku sisaldasid Picardia pannkooke singi-juustu-seentega, filet mignoni (veisefilee) ja õunakooki. Abikaasa valis aga Brie juustu saiad salatiga, lõhepasta ja õunakoogi. No ja veini ka muidugi. Selline õhtusöök läheb keskmiselt maksma paarkümmend öörut nägu, aga selle eest on ka garanteeritud, et saad head toitu. Prantsusmaal on võimatu toidu tellimisel alt minna, seal on kokakunst ikkagi üks rahvuslikke uhkusi. Nii ka seekord, kõik oli väga-väga maitsev.Arve makstud, tõttasime hotelli poole. Kuna kella seierid näitasid juba päeva eelviimast tundi, siis oli läinud üsna jahedaks. Me ei aimanud, et nii pikalt linna peal oleme, mistõttu olime üsna õhukeselt riides. Hotellis mekkisime sisemise soojuse taastamiseks üht kohalikku spetsialiteeti – naturaalset õunasiidrit. Seda 5%-list „päris siidrit“ müüakse ka Eestis, kuid hinnavahe on 3-kordne. Prismas maksab selline 0,75l ca 60 EEK, Prantsusmaal maksis aga ca 20 EEK. Küll maitses teine hea. Sellise positiivse alatooniga lõpetaks ka selle päeva.
0 kommentaari:
Post a Comment