15/08 - Plaanimine ja minek

Seekord oli meil juba ammu selge mis 2009 saama hakkab. Prantsusmaa oli mõlkunud meeltes aastaid, kuid senini polnud peale mõnekordse Pariisi külastuse ja ühepäevase Champagne regiooni visiidi veel pikemalt õnnestunud selle maaga tutvust teha. Nüüd oli aeg käes. Üleilmaline MaSu ning sellest tulenev lootus, et üks Euroopa turistiderohkemaid riike on 2009 natuke vähem ränduritest üleküllastunud pani meie mõtted tööle.
Kes on meie? Eks ikka need samad kaks, kes on ka kõikide eelmiste reiside peategelased. Blogiautor ja tema abikaasa (ja samas ka kaasautor). Kuna me selliste privaatreiside harrastajad oleme, siis nii plaanimine, reisipäeviku kirjutamine, pildistamine jne on mõlema koostöö. Otseselt ei pea arvet, et kes millisel päeval pildistas ning kes millisel päeval päevikut pidas. Siiani on kõik toiminud ideaalilähedaselt ning seetõttu polnud põhjust strateegiat muuta ka seekord.
Prantsuse tuuri ette valmistamine oli kordades lihtsam kui Argentiina või Mehhiko reisi oma. Ei mingeid lennupiletite broneerimisi, ei mingeid hotellide broneerimisi, kõikvõimalikest huvipakkuvatest kohtadest oli infot rohkem kui jõudis vastu võtta. Ja kõik oli enamasti arusaadavas keeles. Kokkuvõttes sai ostetud lihtsalt laevapilet Tallinn-Stockholm ja ära bronnitud vabade kuupäevade ja kellaaegadega praamiületused suunal Rootsi-Taani ja Taani-Saksamaa. Rootsi kaudu Saksamaale minek on ainuõige tee sellele, kelle eesmärk on võimalikult kiirelt Lääne-Euroopasse jõuda. Sisuliselt sõidad alates Stockholmist mööda kiirteed ühe jutiga Saksamaale välja ning teekond Rootsi pealinnast Lübecki lähedale võtab ilma erilise pingutuseta aega kõigest 10-11 tundi (koos söögipauside ja praamisõitudega). Balti riike ja Poolat vältides võidad terve päeva ja lugematu hulga närve.
Autoga reis muide oli ainus valik kohe alguses, sest tänu toredatele terroristionudele oli ju vedelike kojuvedamine lennukis praktiliselt välistatud, aga kuidas sa tuled Prantsusmaalt koju ja ei too kaasa veini, konjakeid, calvadost, oliiviõli ja kõike muud likviidset ja vähem likviidset, mis teevad Prantsusmaast Prantsusmaa ning mis kõigele lisaks veel sealkandis oluliselt odavam on.
Peab muidugi mainima, et reisikuupäevade osas võtsime teatava riski. August on kuu, kus kogu Prantsusmaa puhkab ning nagu kõikvõimalikud prantsuse ajakirjanduses presenteeritud küsitlused on näidanud, siis rõhuv enamus puhkab kodumaal. Kas Vahemere ääres, kusagil Britannias-Normandias või siis mägedes. Ehk siis kõikides nendes piirkondades, kuhu meie plaanisime minna. Aga hilisemaks ei tahtnud ka oma retke jätta, sest ilmakaardi uuring näitas, et äikesetormide hooaeg on igal aastal liikunud varasemaks ja algab kusagil septembri esimesel kolmandikul. Nii oli muide ka seekord. Pärast Britannia selja taha jätmist kukkusid seal temperatuurid 20C alla ja päikeselist ilma praktiliselt ilmateade sinna kanti enam ei pakkunud. Seega oli valik siiski õige.
Mis siis veel? Eeltöö osas sai läbi töötatud trip.ee vastav foorum, sealne rahvas on väga laia silmaringiga, väga palju reisinud ning mina olen sealt alati leidnud ääretult kasulikku infot. Lisaks on muidugi abiks ka päises toodud turismiinfo (olemas ka inglise keelne versioon), üle võib vaadata ka kohalike reisibüroode reisikavad (saab vahest häid vihjeid) ning loomulikult on igal rändajal juba peas olemas rodu kohti, kuhu soovib kindasti minna. Noid saab mõnusalt guugeldada. Teadlikult jätsime kõrvale Pariisi ja Champagne regiooni, neis paigus on juba viibitud ning sellest saab lugeda ühest meie teisest reisikirjast.
Igatahes 15. augusti pealelõunal keerasime koduukse lukku ja sõitsime Tallinna sadamasse. Reisiärevust seekord väga polnudki. Laevaks oli jällegi Victoria, sama alusega sai alustatud ka Argentiina reisi. Mõnus äratundmine. Vahe oli ainult selles, et seekord oli väljas soe suveilm ning seetõttu sai pikemalt laevatekil aega veeta ja vaateid kodulinnale nautida. Õhtu arenedes aga see meelelahutus ammendas ennast ning kahjuks on Tallinki meelelahutusprogrammid mõeldud peamiselt juua täis keskealistele, mistõttu taandusime aegsasti oma kajutisse. Jah, kauaoodatud puhkus oli alanud...

16/08 - Rootsi, Taani, Saksamaa

Hommik algas paar tundi ennem Stockholmi saabumist. Öö oli olnud väga rahulik ning seekord isegi ei ärganud Marienhamnis peatumise peale üles. Tavaliselt röögatab kajutikõlar 3-4 paiku öösel kolmes keeles, et oleme jõudnud Ahvenamaale. Võin öelda, et see pole just kõige meeldivam. Seekord ei pannud nagu tähele, et keegi oleks midagi teadustanud.
Kuna meil kuhugi otseselt kiirelt polnud, siis sõime rahulikult hommikust ja vedelesime koikus seni kuni laev juba otsi kai külge sidus. Laevalt mahasõit läks kiirelt ning peagi vurasimegi pooltühjadel pühapäevahommikustel Rootsi pealinna tänavatel.
Nüüd oleks vist õige aeg tutvustada üht uut vidinat, mis pidi meie rändamist mugavamaks tegema. Selleks vidinaks on Garmini navi (1390T) ja kui nüüd mõelda kogu selle reisi peale, siis tegemist oli asendamatu abivahendiga. Siiani on kõik autoreisid käinud nõnna, et pidevalt on näpuga paberkaardil järge aetud ja loodetud, et sai õigest kohast ära keeratud. Ning kui siiski ei läinud nii hästi, siis proovitud pimesi ära aimata, et kui me pole punktis B, siis kus me oleme? (Suur)linnade puhul oli vanasti taktika alati selline, et sõitsime ära kesklinna ja sealt siis hakkasime edasi navigeerima. See kõik võttis aega, loomulikult närve (sest kaardilugeja jäi ju alati süüdi, isegi kui ise valesti sõitsid) ja veelkord aega.
Seekord siis otsustasime, et kasutame teistsugust lähenemist. Keskendume reisimise ajal sellele, mida teha soovime, mitte sellele, et peame pidevalt aimama, et kas oleme ikka õigel teel. Seks puhuks saigi Garmini navi ostetud, kuna nende Euroopa kaardile ja tegelikult ka ülitäpsele Eesti kaardile (Eomapi oma) ei ole tänasel päeval vastast. Ennem sõidu algust salvestasin seadmesse enamuse nendest vaatamisväärsustest, mida plaan külastada oli, mis tähendas seda, et sihtkoha leidmine oli alati paari puute kaugusel. Ning kui õigest teeotsast mööda paned, siis navi arvutab kiirelt uue teekonna, seega aja kokkuhoid oli tegelikult meeletu. Lisaks muidugi võimalused, et sind juhatatakse lähima bensukani, hotellini, kaubakeskuseni, parklani jne. Abiks oli navi ka linnades kolamiseks, kuna sellel on olemas ka jalutusrežiim. Paberkaart on hea üldpildi saamiseks, kuid täpse teekonna paneb paika Garmin.
See seade tegelikult andis meile juurde ka liikumisvabadust. Kui tekkis mingi uitidee kuhugi küla vahele/mägedesse vms sisse keerata, siis uitamise lõppedes juhatati meid kõige otsemat teed pidi õigesse suunda tagasi. Asendamatu oli navi muidugi linnades - ei pidanud ekslema tiheda liiklusega kitsastel tänavatel ja seisma samas ummikus mitu korda. Alati oli teada, et kuhu minna ning see tegi sõitmise võõras kohas suhteliselt pingevabaks. Ehk siis tänapäeval on navi ühe automatkaja asendamatu kaaslane. Aga aitab reklaamtekstist, kuigi sellel vidinal oli positiivseid ja kasulikke omadusi veel ja veel.
Laevalt maha sõites sai manatud navi kaardile tee Helsingborgi sadamasse ja peagi sai gaas põhja surutud (muidugi kiiruspiiranguid arvestades :P). Tee läbi Rootsi oli igav ja mugav. Peatutud sai vaid tankimiseks, paariks söögipeatuseks ning jala sirutamiseks. Enamus teest oli kaherealine, kus liiklus väga hõre. Tee lookles peamiselt läbi metsade ja kaljude ning seetõttu nägime nii põtru, kitsi kui ka kotkaid. Tihti tekkis mõte, et peaks kinni ja keeraks metsa vahele, sest fotohuvilisele oli siin magusaid pildipaiku päris palju. Eriti just lõuna-Rootsis.
Paarsada kilomeetrit ennem Helsingborgi äratas uimasevõitu sõidust üsna konkreetselt üles teel toimunud autoõnnetus. Üks pensionäripaar oli oma Volvo parkinud teepiiretesse ja nii õnnetult, et neid tuli sealt välja lõigata. Inimestega tundus olevat kõik korras, kuid auto oli üsna sodi ja see tekitas teele kilomeetrite pikkuse ummiku. Õnneks oli see kõik vastassuunas, mistõttu meie sõitu see ei seganud. Sellised asjad tuletavad meelde, et ettevaatlik tuleb olla ka siis kui tee on sile, sõidurajad eraldatud ja liiklust vähe. Kiirused on ju suhteliselt suured – sõidetud sai stabiilselt 110-120 km/h.
Poole viie paiku õhtul jõudsime Helsingborgi sadamasse (paremal) ning kuna meil oli pilet olemas, siis saime sõita otse praamile. Ennem kui me autost välja saime, oli laev juba otsad andnud ning uhas vaikselt Helsingøri (Taani) poole. Sõit kestis vaid 20 minutit ja selle aja jooksul jõudsime ära näha Kronborgi lossi (vt pilt allpool), mis on surematuse saavutanud tänu Shakespeare Hamletile. Helsingør on ju teosest tuntud Elsinore.
Sellise praamiületuse kasuks otsustasime seetõttu, et see tee on kõige otsem. Loomulikult võib sõita ka Malmö lähedalt üle silla, kuid see tähendaks väikese jõnksu tegemist ning seda me ei soovinud. Eesmärk oli ikkagi jõuda võimalikult kiirelt võimalikult kaugele. Ning kuna Scandlines nimeline firma pakkus väga mugavat paketti – Rootsi-Taani ja Taani-Saksamaa ühe piletiga, kuupäevad ja kellaajad vabad – siis ei mõelnud me kaua.
Taanis tegime väikese söögipeatuse ning kuna väga leiutama ei viitsinud hakata, siis sobis McDonalds kah. Seal purksi järades ja ringi vaadates tundus nagu oleksime sattunud mõnda araabiariiki. Hõlstides mehed ja peakatetega naised. Multikultuursus on lahe, kuid ainult hetkeni kui see hakkab alla suruma antud riigi enda kultuuri. Millegipärast on Euroopa õigussüsteemi ja sotsiaalpoliitika lähtekoht see, et immigrantidega sisse toodavad tavad on ülimuslikud kohalike tavade osas. Nii kaovad osadest linnadest jõulukuused (sest need võivad moslemeid solvata) ja sügavalt kristlikes maades (Poola, Itaalia) taunitakse ristide olemasolu koolis (õnneks need riigid ei pea Euroopa Komisjoni säärast arvamust miskiks). Peaks ikka ju olema nii, et külaline arvestab võõrustaja tavadega, Euroopas on see läinud kuidagi teisiti ja see tundub olevat vale tee. See on isegi tegelikult ohtlik ja hävitab vaikselt euroopalikke tavasid ja mentaliteeti. Ei ole üldse rassist, šovinist ega ka natsionalist, kuid vaadates kuidas araabiamaad ise oma kultuurikeskkonda kaitsevad (Saudi-Araabias saab naisturist ilmselt surmanuhtluse kui palja peaga ja üksi ringi käib), siis Euroopa liigne lahkus ei ole põhjendatud.
Pärast rämpstoidu tarbimist sõitsime mööda põlluvahelisi kiirteid ühe jutiga läbi Taani. Põlluvahelisi teid selles mõttes, et Taanis peale asulate ja põldude midagi silma ei hakanud. Tohutud tasandikud on kõik üles küntud ja tootma pandud ning metsa kui sellist ei eksisteerinud. Vähemalt selle 3-tunnise sõidu ajal ei trehvanud, küll aga nägime põldudel hulgaliselt metsajäneseid, kes seal mingeid viljasaaduseid tarbisid.
Kella 8 paiku olime Rødby nimelises linnas, praamijärjekorras. Esimesed muide. Laevale hakati lubama punkt kell 20.00 ning kuna päike hakkas loojuma, siis enamus sõidust läkski selle vaatamise nahka. 45 minutit ei ole ka samas väga pikk aeg millegi kasulikuga tegelemiseks. Enamus teistest reisijatest haaras sellel ajal tax-free kaupu, mis soodsate hindadega kuidagi silma ei paistnud. Mandri-Euroopasse tagasi jõudsime juba pilkases pimeduses. Lappasime veidi kaarti ja panime navisse sisse ühe mõnekümne kilomeetri kaugusel asuva linnakese nime – Grömitz. Mis koha peal aga selgus – tegemist on sakslaste seas väga populaarse suvituslinnaga. Kõik hotellid, mis veel avatud olid, olid täis. Ehk siis 2 asja oli uudiseks – enamus hotellidest panevad ca 9 paiku uksed kinni (ei mingit 24h retseptsiooni) ning Põhja-Saksamaa oli väga popp suvituskoht. Lõpuks leidsime ühe hotelli, kus oli vaba tuba, kuid ilma WC-ta toa eest küsiti 95€ ja meie pidasime seda kalliks.
Ok, hotellis kohti pole. Lepime siis kämpinguga. Linna ääres oli navi järgi 5-6 kämpingut, kõigis 150-200 kohta. Aga arvake ära, kas oli kohta? Ei olnud! Kämpad olid ka kõik täis. Hinge tekkis juba väike mure, et mis pagan me nüüd teeme. Sõitsime kesklinna tagasi ja mõtlesime, et läheme ja võtame selle üheksakümneviiese toa ära, mis sa hing ikka teed. Igaks juhuks otsustasime küsida ka linna keskplatsi kõrval olevast hotellist Gosch ning ära sa märgi – oli meile tuba. Tegelikult isegi 2 tuba ning hind 80€ (tegelikult küll 40€ inimene, aga see teeb sama välja)! Ei saanud sellest hinnapoliitikast aru – kesklinnast eemal toapugerik ilma wc-ta 95€, keskplatsi ääres oleva hotelli 2-toaline kõigi mugavustega apartement 80€. No ju siis pidi nii olema. Lootsime küll veel soodsamat hinda, kuid pärast pikka otsimist ei olnud see enam oluline. Hotell oli vägev vanaaegne hoone, antiikse sisustuse ja kõrgete lagedega. Kuna söögikohad olid juba ammu suletud (sest ega siis inimesed ei pea pimedal ajal ometigi tööd tegema), siis sõime ära Rootsist kaasa ostetud söökide jäägid ning peagi kustus ka meie toas tuli.

17/08 - Grömitz (DE), Holland, Gent (Belgia)

Hommik Grömitzis. Ärkasime poole üheksa paiku ning pärast värskendavat dušši veidi remonti vajavas dušširuumis, läksime hommikust sööma. Tegemist oli eht-sakslasliku frühstückiga ning kuna eestlased on saksa köögiga juba sadu aastaid tuttavad, siis oli pakutav meile üsna meelepärane. Külluslik laud ja kohati üsna rasvased road. Praemunad, keedemunad, mitut sorti grillvorsti, praetud peekon, singivõided, munavõided, singid, vorstid, salatikausid, puder, mitu vaagnatäit erinevaid koogikesi, puuviljad jne. Et herr und frau ikka korralikult kõhu täis saaksid hommikul. Murdosa valikust proovisime ära meiegi, võrreldes kohalikega, olime ikka väga tagasihoidlikud. Oma mugimise ajal saime veidi ka ringi vaadata, et kes siin siis veel ööbivad ja kuhu me siis õhtuhämaruses sattusime. Fakt oli see, et me olime vaieldamatult noorimad külalised söögiruumis, võimalik et ka terves hotellis. Keskmine klient paistis olema saksa pensionär, kes siis Läänemere (Saksamaal Idamere) äärde suve oli tulnud lõpetama. Sellest ilmselt ka siis hommikulaua rikkalikkus – ei saa ju ühele saksa vanurile visata ette kaht röstsaia ja väikest moositopsi ja öelda, et see on hommikusöök. Tundus, et selliste tõsiste saksa härrade hommikusöögis oli rohkem käike kui keskmine eesti restoran suudaks õhtusöögi ajal pakkuda.
Aga see selleks – peagi tuletasime meelde, et mitte Saksamaale ei tulnud me puhkust veetma vaid peame ikka edasi lääne poole sõitma. Ajasime siis ennast laua tagant püsti, jätsime selle uhke sisustusega restorani, maksime küsitud 80 veeringut ära ja võtsime suuna Amiensi poole. Suund on tegelikult õige sõna, sest Amiensi me väga suure tõenäosusega õhtuks ei jõua. Vähemalt ei plaaninud küll.
Saksamaa kiirteed olid oma tuntud headuses, kuid mitte pidevalt. Saksa riigi majanduse turgutamise programmi oli näha ka autos istudes. Kiirteed olid kümnete kilomeetrite pikkuselt remondis, mis tähendas seda, et ühes suunas oli alles jäetud 2 rada. Üks tavalaiuses rada (kus võisid sõita kõik) ning teine täpselt 2 meetrit lai rada (ainult sõiduautodele), mis piirnes ühest küljest tavaliselt betoonplokiga. Kuna esimese raja olid konstantse ketina enese alla võtnud rekkad, siis need kes kiiremini tahtsid sõita, pidid valima kitsa raja. Ja kitsas oli see tõepoolest – tegemist oli sentimeetrite mänguga. Vasakul 10-20 sentimeetri kaugusel betoonplokk, teisel pool 20-30 sentimeetri kaugusel 50-60 km/h tunnis sõitev rekka (tehnilise passi andmetel on mu auto laius 1,8 meetrit, seega võisin natuke liialdada, ei pruukinud olla niipalju ruumi) . Pidevalt niimoodi mööda nööri sõita ei kannatanud, närvid ei pidanud lihtsalt vastu. Ehk siis kohati sai liigutud esimeses rajas ja see tõmbas kokkuvõttes tempo alla. „Vabas vees“ läks püsikiirusehoidjasse 160 km/h ning sellise kiirusega kannatas liigelda keskmises rajas, kiirema raja rahvas uhas ikka sinna 200 alla. Kuna selliseid võimalusi palju ei tule, sai testitud ka oma masina limiite - 185 km/h tuli üsna kergelt ning sellise kiirusega oli põhjust sõita juba kiiremas rajas, kuigi vahest tuli tagant ikka mõni (oluliselt) kiirem.
Jalgu sai sirutatud Bremenis (suuremad linnad, mille lähistelt ennem läbi sõitsime olid Lübeck ja Hamburg), kus vahetasime ka mõned eurud Pennymarktis toidutagavara vastu. Söögipause tegime kiirtee äärsetes peatuskohtades, kus siis tarbisime erinevat provianti ja jõime peale hotellis termosesse tehtud kohvi. Päris mõnus oli. Selline lahe automatka tunne tuli peale.
Edasi jälle kiirteed, teetööd, kiirteed. Navi töötas nagu loom ning isegi kõige suurematel mahasõitudel/ringteedel hoidis ta meid pidevalt õigel kursil. Nii veeresimegi pealelõunal Dortmundi lähistel üle Hollandi piiri ning ausalt öeldes tuli Hollandisse sattumine väikese üllatusena. Kunagi kui plaanides kaardil jooni sai veetud, siis marsruut oli Saksamaa-Belgia-Prantsusmaa. Aga kui Holland, siis Holland. Ega palju ei muutunud selle piiriületusega, kõige olulisem oli vast see, et kiirteel tohtis nüüd sõita „ainult“ 130 km/h.
Kuna Madalmaadesse polnud rännutee meid varem toonud, siis otsustasime vaadata lähemalt, et mismoodi see Hollandi elu käib. Suurlinna ei tahtnud aega raiskama minna, seetõttu võtsime ette Eindhoveni lähistel asuva Helmondi linna. Käisime sees (ses mõttes et külastasime, mitte ei murdnud sisse) ühes väikeses magalarajooni kaubakeskuses, tutvusime kaubandusvõrgus pakutavaga ja tegime mõned kontrollostud (Hollandi õlu ja võileivamaterjal). Silma hakkas jälle suur immigrantide hulk, võimalik, et olime lihtsalt vastavas linnaosas. Ega me ju ei teadnud. Keegi meid kurja pilguga õnneks ei passinud, seega ilmselt mingisse päris äärmuslikku getosse ka polnud sattunud. Kuigi peas tiirles mõte, et kas Afganistanis oli Helmondi või Helmandi provints? Ja et kas selle Hollandi linna ja äärmiselt sõjaka afgaanide piirkonna vahel võib esineda meie jaoks ebameeldivaid seoseid. On ju Hollandis immigrandid oma õigusi üsna veriselt kaitsnud (Theo van Goghi juhtum näiteks). Vist polnud selliseid seoseid ikka, kuna ma seda reisikirja siin kirjutan.
Kuna olid soovid soetada teatud traditsioonilisi suveniire, siis siirdusime ka Helmondi kesklinna. See oli selline tüüpiline postkaardi-Holland. Kanalid, lahe arhitektuur, välikohvikud ja palju rohelust. Kuna kell oli juba õhtupoolik (ca 6-7), siis kauplused (sh tohutu suur kaubakeskus) olid selleks päevaks suletud. Tegime lihtsalt väikese tiiru kesklinnas ja otsustasime edasi sõita. Kui kunagi Hollandisse naaseme, siis teeme oma suveniiriostud.
Peagi pärast kiirteele naasmist ületasime Belgia piiri. Kuna ei viitsinud suurlinna ööseks minna, siis sõitsime Antwerpenist mööda. Selleks, et ei korduks eilse õhtu hotelliotsimise saaga, otsustasime natuke varem öömaja leida. Linnaks, kuhu ööseks jäime, oli Gent. Naviseadme abil sai leitud mõned kohad äärelinnas, kuid meie õuduseks olid need kõik täis, mitte üheski vabu tube ei leidunud. Sõitsime siis kesklinna poole ning mida keskemale poole jõudsime, seda rohkem paelus meie pilke uskumatult kaunis vanalinn. Vanalinna kõrgete majade vahel tuli välja ka navi nõrkus – satelliidilevi muutus katkendlikuks (sest satelliidi ja seadme vahel olid majad) ning paar korda kaotas ta meid täitsa ära. Õnneks ajutiselt. Käisime naviseadme nimekirjas olevad hotellid läbi ning kõige soodsamaks osutus Ibis Opera, mis lisaks kõigele asus praktiliselt linnasüdames. Olles eelnevalt Ibise ketti hotellides ööbinud, oli teada mis meid ees ootab. Täiesti iseloomutud toad ja suhteliselt normaalne hind. Ideaalsed reisijatele, kelle jaoks on oluline, et toad oleks puhtad, mugavad ja turvalised ning seda Ibis pakkus. Lisaks veel auto parkimist maa-alusesse garaaži (küll väikese lisatasu eest). Kokku läks see öö maksma 88€ ning suurepärase vanalinnaga linna kohta oli see väga hea hind. Konkureerivad pakkumised algasid sealt 110-120€ pealt.
Otsustasime, et Gent on piisavalt ilus selleks, et talle veidi aega pühendada ja seetõttu plaanisime homse hommikupooliku veeta linnaga tutvudes. Ausalt öeldes ei teadnud me Gentist midagi, sest polnud plaanis Belgias rohkem viibida kui see läbisõiduks vajalik on. Aga plaanid on selleks, et neid muuta ja Gent tundus olevat piisav põhjus muudatuse tegemiseks. Õhtu sai lõpetatud hotelli buklettidest Genti ajaloo kohta lugemisega, hea ja parema kallal nosimisega ning prantsusekeelse Men in Blacki vaatamisega. Tommy Lee Jones rääkis päris hästi pantsust :) Ahjaa, hollandi õlu oli päris hea…
Muide kanaleid läbi surfates otsustasime, et flaami keel on kõla poolest ikka üks väga kole keel. Kõlas nagu inimestel oleks midagi kurku jäänud ja nad üritavad seda sealt rögastades lahti saada. Selle kauni teadmisega paneme tänasele päevale punkti.

18/08 - Gent (B), Amiens (FRA), Rouen

Niisiis Gent. Gent on Belgia kohta üks parajalt pirakas linn (riigi suuruselt neljas), samas maailma mastaabis on tegu sellise keskmise suurusega alevikuga (elanikke veerand miljonit). See aga ei tee olematuks fakti, et 7-8 sajandit tagasi oli selle Flandria linna näol tegu väga jõuka ning Euroopa suuruselt teise linnaga (pärast Pariisi). Jõukusele panid aluse soodne asukoht Inglismaa ja Prantsusmaa vahel ning kohalike kangameistrite kõrge oskustase. Kangast valmistati peamiselt imporditud inglise villast ja valmistooted omasid tolleaegset kõrgeimat kvaliteedistandardit. Asi hakkas minema allamäge pärast 100-aastase sõja puhkemist, mil Flandria otsustas toetada Prantsusmaad, lõigates läbi niiviisi toorainekanalid.
Teine tõus oli linnal 19.saj algul, mil läbi tööstusspionaaži pandi Inglismaalt pihta puuvillavabriku plaanid ja Gentist sai seetõttu prantsuse impeeriumi üks tähtsamaid tööstuslinnu. Õitseng kestis mõnikümmend aastat ja sellel ajal vahetus paar korda võim – pärast Waterloo lahingut sai Gentist Hollandi linn ning peagi pärast seda lõpuks Belgia linn. Gent on siiani väga oluline flaami kultuuri keskus. Flaamid on teatavasti viimastel aastatel üsnagi jõuliselt vastandunud prantsusekeelsele Belgiale (e valloonidele), mis oleks peaaegu viinud riigi lagunemiseni – päästjaks ja lepitajaks osutus praegune EL president Rompuy.
Kuhu ma selle ajaloo tutvustamisega tahtsin jõuda oli see, et kõik need õitsenguperioodid ja vähene kokkupuude kaasaegse sõjategevusega (mõlemad maailmasõjad jätsid linna puutumata), on võimaldanud säilitada imekauni keskaegse arhitektuuri ja sellest siis ka mõned pildilised näited. Muide täiesti juhuslikult sain pärast reisu teada, et Genti sõpruslinnaks on teiste hulgas ka Tallinn.
Teisipäevane hommik oli päris mõnus aeg vanalinnale tiiru tegemiseks. Kauplusi alles vaikselt avati ning linn oli praktiliselt inimtühi. Vastupidiselt lähedal asuvale Bruges’ile (tuntud ka kui Brugge), on Gent teenimatult jäänud turistidele veidi võõramaks. Aga seda parem meile, sest rahvamassi sees tunglemine jätab alati osad võlud varju ning koht jääb tihti meelde ka kui ülerahvastatud turistilõks.
Kuna rahvast liikus vähe ja aega oli laialt käes, siis ei pidanud me paljuks sisse astuda ka C&A kauplusesse, sest see kett on saanud meile üheks väga produktiivseks sisseostu kohaks, kust leiab alati midagi. Nii ka seekord. Kui aga ostud tehtud, siis ülejäänud aeg läks juba suu ammuli ringivaatamise peale, taustaks fotoka katikuklõbin. Ükskõik kus ringi jalutasid – kas siis jõe ääres või peaväljakul, igal sammul ja igas suunas vaatasid sulle vastu sellised postkaardi laadsed vaated. Keskplatsil suutsid seda veidi rikkuda massiivsed ehitustööd, kuid astudes paar sammu platsist eemale, kõndisid jällegi ringi kuldse keskaja tänavatel. Eks seda tunnet saab tunda ka Tallinnas, kuid Genti ehitusstiil on veidi teine ja linna kunagine jõukus on selgelt tunnetatav.
Vaatasime üle ka kohalikud suveniiripoed. Seal üllatas meid see, et Hiinast toodud praht oli kaubavaliku hulgas selges vähemuses. Ja seda kõikides suvenirkades, kuhu sisse astusime. Rõhuvas enamuses olid kohalikud tekstiilitooted – kootud, ajalooliste stseenidega seinavaibad; heegeldused; tikandid; maalid. Hinnad olid ka muidugi vastavad – selline keskmise suurusega vaip maksis 6-10 000 EEK, suured seinavaibad olid kordades kõrgema hinnaga. Nipet-näpet kohalikust käsitööst mahtus ka meie eelarvesse, kuid Flandria ajaloolisi pilte manatuna tekstiili siiski meie kodu seintelt ei leia. Üks naljakas seik oli kah – ühes suveniiripoes oli suur EL riikide käsilippude väljamüük, 1 lipp 1 €. Veidi üle kümne lipu oli alles, 6 neist olid Eesti omad. Vist ei ole kõige populaarsem toode, aga meie ka ei hakanud ostma. Esiteks meil oli kodus täiesti aus Eesti lipp olemas ning teiseks tahtsime jätta võimaluse ka teistele meie kauni trikoloori omanikuks saada. Ühe euro eest.
Siis aga hotelli tagasi, parklast auto ja suund lõplikult Prantsusmaa ja Amiensi linna poole. Selles maailmanurgas tunduvad vahemaad väga lühikesed. Kui olime kiirteel just hoo sisse saanud, jäi silmanurgast silma silt „Tere tulemast Prantsusmaale.“ No tere-tere, olime siis nii öelda reisi alguses, kuigi pea 1500 km ning nii mõnedki elamused selja taga. Maastikus otseselt muutust ei toimunud, kuid ühest asjast saab alati aru, et oled Prantsusmaale jõudnud – kiirteede eest hakati raha küsima. Kui tahad kiirelt liikuda, siis pead maksma. Selle eest pakutakse muidugi vastu ka ideaalset teekvaliteeti, aga ikkagi – ega siis Beneluxi, Skandinaavia ja Saksa teedel ka häda polnud. Kuna oleme minevikus kogenud, et mida tähendab näiteks Itaalias või Hispaanias kiirteede vältimine (sõidad lõppematus külas ca 30-ga või siis istud ummikus), siis olime enda jaoks otsustanud, et osad lõigud läbime kiirelt ja osad siis rahulikult kulgedes. Kuna me sellel päeval tahtsime Amiensi ikkagi ära näha, siis olime valmis ka veidi maksma – see veidi jääb reeglina vahemikku 0,75-1 EEK/km.
Linna jõudes leidis navi meile kesklinnas parkimismaja ning 10EEK/h tundus isegi ida-Euroopast tulnud turistile peenraha. Üha enam ja enam veendun ma Tallinna parkimistasude röövellikkuses. Toon näite – Pariisi südames, mõned sammud Champs-Elysées’st ja 10 min triumfikaarest maksis parkimismajas parkimine ca 20 EEK/h. Või siis Barcelona südames (nii südames kui olla saab) maksis 24h parkimist 16€. See teeb tunni hinnaks ca 10 EEK. Tallinna südalinna piirkonnas on hind 36 EEK/h ja vanalinna 72 EEK/h ei tahaks ma isegi tääkida. Aga õnneks polnud me Tallinnas vaid Amiensis (loe: Amijaansis).
Auto ära pandud, läksime ja tegime kõigepealt ühe pikema jalutuskäigu, kuna istutud oli juba omajagu. Amiensis on selleks ka ideaalsed võimalused – Somme’i jõe kaldal asuv Hortillonages, mis ladina keelses algupäras tähendas väikest aeda. Polnud ta nii väike midagi – lausa 300ha kuivendatud sood, mis tänasel päeval on peamiselt kasutuses pargina, kust ei puudu tiigid, ilupõõsad, aiapaviljonid kui ka kõik muu mõnusaks vaba aja veetmiseks. Jalutuskäik möödus rahulikult kuni me silmasime ühel tiigikesel askeldamas tiivulisi. Tõsiste linnupededena sai fotokal kiirelt vahetatud objektiiv, sest veelinnud, kes Eestis on nii arad, et vaid tõsiselt hiilides ja igat liigutust läbi mõeldes on võimalik lähedale saada, ronisid Amiensis praktiliselt sülle. Ja kui edasi liikusid, siis lausa jooksid sulle järgi. Ennem kui arugi sai, oli mälukaardil 100 pilti juures ja mõnda neist ülesvõtetest näeb siin, siin ja siin. Ilmselt oleks meil läinud seal tunde, aga õnneks tühi kõht ja kusagil alateadvuses kopsiv mõte, et „me ei tulnud siia linde pildistama“, sundisid edasi liikuma. Kõndisime veel veidi seal roheluses ringi ja siis pöörasime kesklinna poole tagasi.
Ennist jäid jõe kaldal silma rahvast täis restoranid, kõhud lausa hüppasid rõõmust, kui tagumikud ühes nendest maha panime. Ja vaade oli samuti superluks – otse jõe kaldal (tooliga kõõludes oli reaalne võimalus vette kukkuda) ning teisel pool jõge mäe otsas võimas Amiensi katedraal. Tabloo pealt oli juba hea ja parem valmis vaadatud kuid siis tuli teenindaja ja ütles, et resto oli suletud. Ilusad emotsioonid purunesid tegelikult sama kiirelt kui need tekkisid, sest „uksi“ sulgesid kõik söögikohad – lõunat serveeritakse kella 14.00-ni ja kell oli pool 3. Ning teada oli, et prantslased võtavad puhkepause väga tõsiselt – pealelõunasel ajal võisid süüa osta ainult poest või McDonaldsist – kõik pubid, restoranid, sööklad olid avatud vaid kohvitamiseks. No pagan küll.
Ega’s midagi. McDonalds it is. Pärast meeleheitlikku kolamist katedraali ümbruse tänavate kõikvõimalikes söögikohtades (astusime sisse ka näiteks sushi restorani), andsime alla ja läksime purksi sööma. Sest nälg tahtis juba silmanägemist ära võtta ja üsna selgelt mõjus see ka tujule ja enesetundele. Kilo-(või mega-)kalorid manustatud, tuli värv taas näkku tagasi ning tekkis uuesti jõud vaatamisväärsustega tutvumiseks.
Veidi linnast kah. Amiens on Picardia regioonis asuva Somme’i departemangu pealinn. Kõige huvitavam detail ajaloost võiks olla aastast 1597, mil hispaanlased vallutasid linna ning tegid seda eriti kavalal viisil. Nimelt riietusid nad talupoegadeks ja lihtsalt marssisid linna sisse ja võtsid võimu üle. Prantslastel läks pool aastat aega, et linna enda kätte tagasi saada. Asukohta arvestades on linnast üle käinud kõikvõimalikud sõjad ja see on jätnud ka oma jälje – keskaegset vanalinna on väga vähe järgi, enamus sellest hävis II MS pommitamise tagajärjel. Aga see, mis järgi oli ja mis taastatud oli, oli vaatamist väärt.
Amiensi katedraal Cathédrale Notre-Dame d'Amiens on võimas Gooti stiilis katedraal, mis sarnaneb nii nime kui välimuse poolest Pariisi kuulsa kirikuga. See millega Amiensi peakirik uhkeldada saab on kõrgus – see katedraal on kõrgeim valmis katedraal Prantsusmaal (pooleli olev Beauvais on muidu veel suurem). Löövikõrgus ulatub 42,3 meetri peale, mis tähendas seda, et katedraali ühele pildile saamiseks tuli kolm kaadrit kokku kleepida. Inimesed olid nagu putukad selle ees, kuid eks see oli ka omaette eesmärk. Jumalakoda pidigi olema rabav ja aukartust äratav, see tsementeeris katoliku kiriku võimu veelgi.
2 asja, mis sellest katedraalist selgelt meelde jäid olid labürint ja üks trofee. Labürint oli põrandasse erivärvilistest kividest laotud… labürint. See oli selline kaheksanurkne kujund ning arvestades selle suurust, siis labürindi ausaks läbimiseks oleks läinud vähemalt pool tundi. Kunagi oli ilmselt see üks võimalus oma patte andeks saada, täna on see lihtsalt üks arhitektuuriline element, mis paljudel jääb kahe silma vahele, sest enamus külastajaid jõllitab üles – roosaknaid, võlvkaari ja dekoreeritud lage.
Trofeeks julgen ma nimetada katedraali reliikviat – väidetavat Ristija Johannese pead, mida külastajatele ka presenteeritakse. Trofee nime võib see ääretult kummaline ese kanda seetõttu, et see oli 4. Ristisõja saak ning tegelikult oli see ka põhjus, miks kunagi Amiensi katedraali ehitama hakati. Veidi asja uurides, saime teada, et tegu on 19.-st sajandist pärit koopiaga –no takka targemaks. Katoliku usu reliikviate kultus on ikka paganama imelik. Kui tõenäoline on, et 1200 aastat pärast ühe isiku surma on kindlalt teada, et see on tema pealuu (aasta 1200 paiku see kolju sõjasaagiks saadi)? Pealegi, Uue Testamendi sündmused pandi ilmselt kirja vähemalt 100 aastat hiljem kui need olevat juhtunud. Seega kõik need Kristuse kroonid, karikad tema verega, apostlite riidetükid jne on ikka väga-väga suure tõenäosusega võltsingud. Seda teavad päris kindlasti ka katoliiklased alates paavstist kuni tavalise kirikus käijani. Aga millegipärast tehakse nägu, et tegemist on „päris asjaga“. Eriti naljakas on muidugi see Johannese pea koopia. No mis mõttes – kunagise võltsingu täpne koopia? Luterlus on selles mõttes astunud ikka sammu kaugemale ning tseremoniaalsetest artifaktidest on olulisemaks saanud sisu. Ei pea ju näitama selleks Jeesuse sääreluud, et viia religiooni ja sellega kaasnevaid norme rahvani. Saab ka veidi loogilisemat teed pidi. Religioonis on niigi palju müstifikatsiooni ja käegakatsutamatut, vindi üle keeramine jätab natuke halva meki manu.
Sakraalehitis vaadatud, asutasime end minekule. Autoparklas sai tutvus sobitatud ühe kohaliku daamega ning põgusa sõprussuhte aluseks oli fakt, et meil oli münte ja temal ei olnud. Parkimisautomaat aga paberraha ei söönud. Meie jaoks oli kõige meeldivam vast see, et suutsime sellise sundimatu vestluse täiesti rahulikult prantsuse keeles maha pidada ning see andis meile tulevikuks julgust juurde. Minul isiklikult oli plaan täielikult vältida inglise keele kasutamist Prantsusmaa territooriumil viibides. Veidi masohhistlik? Võib-olla. Keeleliselt hariv? Kindlasti!
Ennem Amiensist lahkumist vaatasime veel üle Jules Verne’i kodumaja. Kuigi ta veetis Amiensis oma elu viimased aastad ja enamus tema teostest olid selleks ajaks juba kirjutatud, siis meie mõlema kunagine lemmikautor oli vähemalt seda väärt, et tema kodu juurest läbi sõita. Muuseumisse sisse ei hakanud minema, aga maja nägime ära. Seal maja juures ringi vaadates juhtusime pealt kuulma ka ühe kohaliku perekonna vestlust, kes olid märganud meie autot ja autonumbril lühendit "EST". Vanemad ja väikseim laps hakkasid arutama, et mis see "EST" on. Selline põhikooliealine poiss pani aga asjad kiirelt paika ja selgitas siis ignorantidele, et see on "Estonii", riik ida-Eurooopas. Siis kõik kooris, et oli jah vist. Meil oli kõrvalt lõbus vaadata ja samas ka hea meel, et isegi teatakse. Eks selle geograafiaga on nii, et meil eeldatakse, et Euroopas Eestit võiks ju teada. Samas kui keskmise eestlase käest küsida, et kus täpselt on Malta või Liechtenstein, siis jäädakse reeglina suhteliselt tühja pilguga otsa vaatama - riiki küll teatakse, aga asukoha osas jäädakse aga hätta. Kuigi Euroopa riigid ju needki.
Õhtuks plaanisime jõuda Roueni (loe: Ruaani). Et meil enam tuli takkus polnud, keelasime navil kiirteed ära ja peagi olime suurte maisipõldude vahel. Picardie maastik meenutas veidi Lõuna-Eestit – kõrgeid mägesid polnud, olid sellised kuplid. Üllatuslikult olid need väikesed teed autodest üsna tühjad, hoolimata asjaolust, et iga 2-3 kilomeetri tagant oli asula/linnake ja tegu oli kõige otsema tasuta teega Amiensi ja Roueni vahel. Tundsime seal end üsna mõnusalt. Vahepeal tegime kohvipause ja nuusutasime maaõhku. Ühe sellise pausi ajal jäi teisel pool teed, meie juures, seisma üks Ukraina numbriga rekka. Juba eemalt paistis mees olevat eksinud, sest eelmisel ristmikul (loe: ringteel) seisis tüüp nii pikalt, et tema taga sõitnud autod andsid kõvasti signaali. Autost välja tulnuna purssis mees mingit imelikku vene-inglise segu prantsuse aktsendiga (vähemalt tema enda arvates). „Amiins? Amijeens? Veer?“ Kui ma talle vene keeles vastasin, et Amiensi suunduva kiirtee teeots on siit mõned kilomeetrid edasi, valdas tüüpi tohutu pinge langus. Pärast põhjalikku tänamist rääkisime asjad selgeks, et kust me oleme ja miks vene keelt oskame. Vastuseks sain sellise tüüpilise endise nõukogude inimese vastuse – „Tallinn on väga ilus linn ja Vana Tallinn on vinge jook!“. Kiitis veel, et teil seal Eestis on kõik hästi, aga meie näed Ukrainas veel vireleme. Ükski asi ei arene ja pool riigist on sisuliselt juba Vene Föderatsiooni kontrolli all. Eks jah, kurb kuulda. No ja lõpuks surusime kätt ja sõitsime edasi – tema Amiensi ja meie Roueni.
Rouenis sõitsime kesklinna ja palusime navil leida hotelli. Kohe esimesega näkkas. Jumal tänatud, ei pidanudki enam hulga aega otsimise peale raiskama. Hotell oli küll selline tärnitu ja veidi kahtlane, kuid asukoht kesklinna vahetus läheduses ja odav hind kaalusid kahtlused üles. Pealegi auto lubati parkida kinnisele territooriumile, mistõttu ei pidanud me muretsema prantslaste parkimiskommete pärast. Üht sellist õõvastavat vaatepilti me kahjuks ka hotelli ees nägime. Lõunamaades, kus parkimisega on kitsas, on üsnagi levinud see, et tänaval parkides on sinu vahe (kui seda üldse on) ees- ja taga seisva autoga 2-3 cm. Selline vahe saavutatakse ees ja taga seisvaid autosid õrnalt müksates – sellest siis ka asjaolu, et enamus autode pamperid on üsna kriimulised. Aga see, mis me seal hotelli ees nägime oli ikka julm. Üks preilna üritas oma parkimiskohast välja saada. Ilmselgelt oli tegu algaja juhiga, kes ei suutnud ära arvata, et millal ja kuhu suunas peaks ta rooli keerama, et välja saada. Ka siduri ja gaasitunnetus oli tal üsna nadi. Nii ta seal siis kolkiski ikka esimest autot ja tagumist autot ja esimest autot ja tagumist autot. Meist ta sinna jäigi.
Aga hotellist veel põgusalt – nimeks oli sellel asutusel Hôtel de la Rochefoucauld ning see asus raudteejaama lähistel. Öö hind jäi alla 50€ ja selle raha eest sai täpselt ühe voodi, mis oli napilt väiksem kui see ruum kus ta asus. WC oli koridori peal, kuigi duššikabiin vist oli ikka toa küljes. Otse hotelli vastas asus kirik, mistõttu olime veerandtundide möödumisega üsna hästi kursis. Õnneks öösel kirikukellad ikkagi vaikisid. Ehk siis tegu sellise tüüpilise raudteejaama hotelliga, kust peale voodi ja puhaste linade ei saa tõepoolest midagi. Seega kellel on teatavad standardid ja ootused mingite hotelli lisateenuste osas, siis seda hotelli soovitan vältida. Üheks ööks aga sobis meile küll.
Kuna meil ööbimiskoha leidmine läks kiirelt, siis läksime linnaga tutvuma ja õhtusöögi kohta otsima. Rouen asub juba Normandia maakonnas, täpsemalt on see Haute-Normandie (Ülem-Normandia) pealinn. Keskajal oli tegu väga jõuka linnaga, kuna see oli üks Anglo-Normannide pealinnadest ja siit kontrolliti nii Inglismaad kui ka suurt osa kaasaegsest Prantsusmaast. Linna ajalugu ulatub muidugi keskajast kaugemale ning asulale panid aluse gallialased, nimetades oma küla Ratumacoseks, Rooma ajal sai sellest Rotomagus ning pärast linna vallutamist normannide poolt (841 AD) sai Rouenist Rouen.
Kuna Rouen asub Seine’i jõe ääres, siis kontrolliti kogu kaubandust, mis käis Pariisi ja muu maailma vahel. Sellest jäi üsnagi kopsakas kopikas linnale.
Kõige kuulsam sündmus, mis Roueniga seotud on, on Jeanne d’Arci kohtuprotsess ja hukkamine. Pärast Orleansi neitsi kinnivõtmist toodi ta just Roueni lossi, millest tänaseks on alles jäänud ainult 1 torn. See torn jäigi meil peagi tee peale kui me oma hotellist kesklinna poole sammusime. Kuna sisse enam ei saanud, siis otsustasime homme hommikul siit läbi hüpata.
Vanalinnaga oli jälle see lugu, et II MS oli siia jätnud oma sügava jälje. Normandia parlamendihoonel olid veel selgelt näha kuuli- ja šrapnelliaugud, ilmselt olid need jäetud meelega puutumatuks, et tuletada meelde, mis siin toimus. Kogu vanalinn sai väga suuresti kannatada, praktiliselt ei jäänud pärast pommitamist kivi kivi peale. Isegi pompoosne Roueni katedraal hävis praktiliselt täielikult, kuid see ehitati siiski pärast sõda uuesti üles. Aga II MS polnud ainuke, mis katedraali räsis. 16. sajandi ususõdade ajal peksid kalvinistid sisse enamuse akendest ja hävitasid suure osa mööblist ja kujudest. 18.-l sajandil müüs Prantsuse riik maha osa mööblist ja kujudest, et saada raha ning kabeliaed sulatati üles, et teha relvi. Tänaseks on loodetavasti rasked ajad möödas ning see gooti arhitektuuri meistriteos lummab pidevalt linna külalisi. Milline detailirohkus! Muide kiriku kõrgeimat torni nimetatakse Võitorniks. Nimi tuleb sellest, et paastuajal oli või söömine keelatud. Samas müüs kirik laktoosihuvilistele indulgentse, mis lubasid sellest keelust üle astuda. Ja kogutud raha kasutati torni ehitamiseks. Päris palju võisöödikuid elas sealkandis.
Igatahes mulje oli katedraalist jällegi võimas, muljet on see pühakoda avaldanud ka kunstnikele. Näiteks Claude Monet on Roueni Notre Dame’i (jah jälle sama nimi) katedraali kujutanud mitmel oma maalil.
Taastatud vanalinnas ringi jalutades tekkis juba selline tõeline keskaegse Prantsusmaa tunne. Selline iseloomulik arhitektuur ning kõrtsid nimega „Paks põrsas“ või „Pime rebane“ olid täiesti olemas. Ka Seine’i ääres oli mõnus – jõekallas oli loomulikult pikalt-pikalt ära toestatud ning promenaad jätkus nii kaugele kui silm ulatus. Aga silm ei tahtnud enam väga kaugele ulatuda, sest kõht oli tühi. Burgeri peal kaua ei tiksu.
Restoranid on Rouenis suuresti koondunud vanale turuplatsile, mille keskel asub ultramoodne kirik. Kirik näeb välja nagu smurfide maja ja kosmoselaeva ristand. Aga see selleks. Seal erinevate restode menüüsid takseerides, jäime pidama Toque d’Or („Kuldne kokamüts“) nimelisse söögikohta, kus ülevoolavalt lõbusas tujus teenindaja meid kiirelt lauda juhatas. Istusime väljas, kuna õhtu oli väga mõnus. Olime tähele pannud, et kõige mõistlikum on võtta 3-käigulisi komplekte, nende hind tuli kokkuvõttes kõige soodsam. Reisimärkmik annab teada, et minu 3 käiku sisaldasid Picardia pannkooke singi-juustu-seentega, filet mignoni (veisefilee) ja õunakooki. Abikaasa valis aga Brie juustu saiad salatiga, lõhepasta ja õunakoogi. No ja veini ka muidugi. Selline õhtusöök läheb keskmiselt maksma paarkümmend öörut nägu, aga selle eest on ka garanteeritud, et saad head toitu. Prantsusmaal on võimatu toidu tellimisel alt minna, seal on kokakunst ikkagi üks rahvuslikke uhkusi. Nii ka seekord, kõik oli väga-väga maitsev.
Arve makstud, tõttasime hotelli poole. Kuna kella seierid näitasid juba päeva eelviimast tundi, siis oli läinud üsna jahedaks. Me ei aimanud, et nii pikalt linna peal oleme, mistõttu olime üsna õhukeselt riides. Hotellis mekkisime sisemise soojuse taastamiseks üht kohalikku spetsialiteeti – naturaalset õunasiidrit. Seda 5%-list „päris siidrit“ müüakse ka Eestis, kuid hinnavahe on 3-kordne. Prismas maksab selline 0,75l ca 60 EEK, Prantsusmaal maksis aga ca 20 EEK. Küll maitses teine hea. Sellise positiivse alatooniga lõpetaks ka selle päeva.

19/08 - Rouen, Etretat, Cabourg

Tuleb kohe ära mainida, et tegu oli meie pulma-aastapäevaga. Ehk siis palju õnne meile!
Et sellisest tähtsast päevast viimast võtta, ärkasime juba 8.30. Pooleldi kirikukellade kolina, pooleldi telefonis piriseva äratuse peale. Nagu arvata võite, siis mingit hommikusööki see hotellihakatis meile ei pakkunud, kuid olime selleks valmis. Reisukotis leidus meil nii termos, keeduspiraal kui ka 3in1 kohv, juurde oli vaja ainult vett. Kuigi tõsised kohvihoolikud kirtsutavad kolmühes kohvide peale nina, siis kerged sõltlased saavad nendest omale vajaliku kofeiini laksu kätte. Retsept oli meil juba teada – 1 termos=5 pakki seda segu. Siis tuli selline mõnusalt tummine jook, mida kannatas tarbida nii hommiku alustamiseks kui ka pärastlõunasel piknikul.
Niisiis pärast ise-tehtud-hästi-tehtud hommikust linnupetet asutasime end linna poole ja sinna, kus eile pooleli jäime. Nimelt Jeanne d'Arci nime kandva torni juurde.
Tuletame siis kiirelt meelde ka tolle preilna eluloo, juhuks kui kooli ajaloo tunnid jäävad kaugele. Jeanne d'Arc sündis talumehe perre ja ilmselt oleks temast ka üks tavaline talunaine saanud, kui mitte poleks ta väidetavalt saanud ilmutust. Prantsusmaa ja Inglismaa pidasid juba pikemat aega sõda (Saja-aastane Sõda) ning võitu ei paistnud kusagil. Jeanne d'Arci ilmutus käskis tal liituda prantsuse armeega ja juhtida nad võidule. Mingi ime läbi ta ka prantsuse sõjaväe juhtidele augu pähe rääkis ning seetõttu osales ta mitme sõjaplaani koostamisel ja samuti tegi kaasa lahingutes. Igaks juhuks tuletan meelde, et tegu oli 17-aastase neiuga.
Kõige kuulsam saavutus on tema osalemine Orleansi piiramises ja selle vallutamises. Kuigi ajaloolased seda üks üheselt ei kinnita, siis paljud usuvad, et Orleans võeti inglastelt ära tänu talle ja seetõttu on Jeanne d'Arci hüüdnimeks muuhulgas ka Orleansi Neitsi. Pärast seda levisid kuuldused temast kulutulena ja Jeannest sai ikoon ning prantsuse armee juhtkonna üks olulisemaid nõunikke. Tema osalusel liiguti võidult võidule. Kahjuks lõppes edulugu kiirelt kuna ühe lapsiku apsaka tõttu langes ta 1430. aasta mais inglaste kätte vangi. Jeanne viidi Roueni, kus asus inglise okupatsioonivägede peakorter ning aasta hiljem põletati ta linna keskplatsi tuleriidal (kui nõid ja ketser). Täna on see 19-aastaseks elanud neidis üks Prantsusmaa kaitsepühakutest ning katoliku kirik on kuulutanud ta ka märtriks.
Meie läksime vaatama seda kohta, kus ta oma viimased päevad veetis. Tour Jeanne d´Arc (Jeanne d’Arci torn) on ainus alles jäänud torn 13.sajandi kindlusest(vt plaani ülalt), kus teda vangis hoiti. See pole küll täpselt seesama torn, kuid see on samasugune kui too vangitorn. Kuna olime platsis üsna vara, siis 1,5€ saime õiguse üle vaadata praktiliselt inimtühja kindlustorni. Kitsa keerdtrepiga ühendatud kolm korrust sisaldasid hulgaliselt infot Jeanne d’Arci eluloo ja saavutuste kohta, sealhulgas oli isegi väljavõte kunagisest kohtuotsusest, millega ta surma mõisteti. Lisaks muidugi presenteeriti veidi ka relvi ja temast tehtud maale/mosaiike.
Torn üle vaadatud, võtsime auto ja asusime taas teele. Kuna nüüd paar päeva olime kolanud mööda keskaegseid linnu ja katedraale, siis oli plaan teha sellisele ajalookursusele väike vahe sisse. Seega suundusime rannikule. Tee sinna läks läbi väikelinnade ja me ei suutnud ära imestada, et liiklust praktiliselt ei eksisteerinud. Nii saime rahulikult kulgeda ja soovi korral (reeglina pildistamiseks) tee pervel kinni pidada. See kõik muutus kui jõudsime Étretat (loe: Etretaa) nimelisse kuurortlinna. Seal tervitasid meid lõppematud ummikud ja parkimiskohtade puudus. Esmalt tiirutasime ranna ja kesklinna kandis, et leida kusagilgi mingi parkimiskoht. Pärast tunniajast (!) tiirutamist andsime alla ja leidsime suured parklad kesklinnast veidi eemal. Huvitaval kombel olid need täiesti tasuta – kohti oli seal 200-300 ringis, vabu kohti täpselt 1. Aga sellest meile piisas. Kuna väljas siras päike ja kraade oli julgelt üle 30, siis viskasime rannariided selga ja muu suvitusvarustuse kotti ning astusime ranna suunas. Maad oli sinna 1-1.5 kilomeetrit, seega peagi puutusid meie õrnad jalakesed Étretat kiviklibulist rannariba. Peab ütlema, et selline peenike klibu palja jala all ei ole üldse mõnus, seega peagi panime plätud jalga tagasi.
Rand oli rahvast täis. Etretat ja tegelikult kogu Normandia rannik on ülipopulaarne suvituskoht prantslaste ja ka inglaste seas. Prantslaste jaoks seetõttu, et see asub pealinn Pariisist ainult 2-tunnise autosõidu kaugusel ning inglaste jaoks seetõttu, et ühendus Inglismaaga on piirkonnal hea. Asub ju Étretat La Manche’i väina ääres.
Huuh, vesi oli mõnus. Kuna tegu polnud sooja Vahemerega vaid Atlandi ookeani ühe väinaga, siis kraade võis veel olla seal 19-20, õhutemperatuur näitas 35°C. Päris mõnus temperatuuride vahe oli ja mõnus oli ka see, et kohe läks sügavaks, sest selle kiviklibu peal kõndimine oli totaalne piin ja sul oli 100 erinevat võimalust enda vigastamiseks.
Kogenud suvitajad olid rannas päevitamiseks kaasa võtnud päevituslinade asemele paksu bambusmatid. Meie ei olnud kogenud suvitajad ja seetõttu pidime kuidagi niisama hakkama saama. Alguses oli küll ebamugav, kuid lõpuks sai asendi paika ning nii sai ka natuke päikest võtta. Otsustasime, et me päikesekreemi peale ei pane, kuna tahtsime ikka veidi jumet ka tekitada. See muidugi ostus jälle veaks (nagu tavaliselt), aga see viga tuli välja alles järgmisel päeval.
Päevitades oli aega ka ringi vaadata ning vaadata oli seal piisavalt. Lisaks lihtsalt mererannale, on Étretat kuulus ka oma kaljude poolest. Täpsemalt siis looduslikud kaared, mis on tekkinud tänu lainete aastatuhandete pikkusele tööle. Need kaljud olid tõepoolest lummav vaatepilt ja seda ilu on käidud nautimas siin sajandeid. Boudin, Courbet, Monet ja mitmed teised tippkunstnikud on teinud sellest kandist hulgaliselt maale, sest no lihtsalt on väga maaliline paik. Ka siis kui rahvast on murdu.
Kuna me päris ära kärsata ei soovinud, siis väga pikalt ka päikese käes ei lesinud. Väike kärsitus tekkis samuti hinge, sest me ei ole sellised rannainimesed, kes tundide viisi võivad mere ääres aega surnuks lüüa. Eriti kui sind ümbritsevad sellised kaljud, kuhu otsa oli võimalik ronida. Kuigi see võib-olla ei ole just parim mõte – suure kuumaga mäkke turnida – siis me ei kahelnud hetkekski.
See ronimine oli tegelikult üsna vaevaline. Kui ikka kuumus sind pidevalt kurikaga pähe laksib, siis tekib tihti siseheitlusi, et miks kuradi pärast on mul vaja sinna ronida. Alt on tegelikult ka päris ilusad vaated. Alt olid tõesti ilusad vaated, kuid kalju tipust olid vaated maagilised ja kogu see ranniku ilu tuli välja seal kivisel äärel seistes. Fotograafiahulludena otsustasime venitada oma retke veel pikemaks ja minna veel pool kilomeetrit edasi, järgmise kaljunuki peale, et pildistada ka seda kaljut, mille peale esialgu ronisime. Motivaatoriks oli päikese asukoht, sest järgmisel kaljunukil pilti tehes oli päike meile seljatagant, mistõttu ei pidanud niiviisi jändama kontravalgusega. Ohh, milliseid pilte saaks siin teha päikesetõusul. Vaated olid tõepoolest kirjeldamatult kaunid ka ereda päikese käes. Kui ahhetamised ära ahhetatud ja kõikvõimalikest asenditest pildid ära tehtud, siis läksime ja jahutasime end uuesti Inglise Kanali karges vees. Selline naha temperatuuri muutmine 15 kraadi võrra (35 pealt 20 peale) ühe sulpsatusega võtab ikka pildi järsult klaariks. Ja veest välja tulles läheb natuke aega ennem kui soe hakkab.
Mis veel Étretat rannas lesides silma hakkas, oli see, et meri liigub meil vaikselt eest ära. Kohe silmnähtavalt. Atlandi äärse ranniku tõusud ja mõõnad olid teada värk, kuid väga lahe oli seda ihusilmaga jälgida. Kaljude lähedal, kus ennem meie mäkke minekut inimesed ujusid, oli nüüd kuiv maa. Kuigi sealne tõus ja mõõn oli suhteliselt poisike (ca 6 tunniga on vertikaalne tõus-mõõn ca 5 meetrit, mis teeb ca 1cm minutis) võrreldes sellega mida me edaspidi nägime. Ja niipea kui veealused rohealad kuivale jäid, ründasid neid lindude ja inimeste hordid. Eesmärk mõlemal sama – krabid, merekarbid ja muu kvaliteetne merest saadav söögikraam. Ei, väga lahe kui rannas käimise ajal urgitsed kivide vahelt kokku ka õhtusöögimaterjali. Ja veel millise materjali – Atlandi molluskid on meil väga hinnas, seal piisas gurmeeroogade tooraine saamiseks lihtsalt ämbri ja urgitsemiseks vajaliku toki olemasolust. Pildilt on ka tõusu ulatust veidi aimata - tõusu tipul on vesi kuni pildi ülaservas oleva müürini.
Étretat’st sõitsime edasi Le Havre’i suunas. Seda suurt sadamalinna meil polnud plaanis külastada, kuid sealt lähedalt sai üle (üsna laiaks paisunud) Seine’i jõe. Sõitsime ja sõitsime ja vaatasime, et suur Normandia sillana tuntud ehitis jääb meile juba selja taha. Siis tuli meelde, et olime maksulised teed navil ära keelanud, mistõttu juhatas ta meid lähima tasuta jõeületuseni. Just sel hetkel, kui selle ära tabasime ja plaanisime ümber keerata, et sillale minna, sai tee otsa. Tuli välja, et tasuta jõeületus tähendas mõneminutilist praamisõitu. Kuna praamid käisid tihti, siis järjekordi ei olnud ja nii saimegi peagi teha ühe väikese laevasõidu.
Aga õhtu hakkas vaikselt endast märku andma. Otsustasime otsida ööbimiskohta. Sõitsime mööda mere äärt ja uurisime maad – esimesed 3-4 hotelli olid täis. Ja ka järgmised 3-4 hotelli olid täis. Proovisime kodumajutusi – ei, kõik kohad on välja müüdud. Käisime läbi mitmeid linnu, mille nimed lõppesid tavaliselt fraasiga „sur mer“ (mere ääres) ning ühes sealses Ibises öeldi konkreetselt – lähima 100km raadiuses te vabu tube ei leia. Tipphooaeg, ilusad ilmad, mõnusad rannad, pealinna lähedus. Oi Toivo, mis nüüd saab! Vaikselt hakkas hämarduma ja lootus kaduma. Ja meil oli veel pulma-aastapäev ning plaan õhtul seda vastavalt tähistada. Nüüd aga võib juhtuda, et peame autos magama. Jätkasime siiski hotellide otsimist ning õhtu saabumisega muutus see, et paljudes hotellides olid töötajad koju läinud ja uksel ilutses silt „Complet“ (täis). Vahepeal muutsime ka taktikat – sõitsime merest eemale. Ka see ei toonud edu. Olgu siis suur ketihotell või väike võõrastemaja, igale toale oli rentnik olemas. Lõpuks jõudsime suvituslinna nimega Cabourg, täielikus ahastuses leidsime kesklinnast hotelli, mis oli küll täiesti pime, aga uksel „complet“ silti polnud. Kuigi me väga midagi ei lootnud kui me uksekella lasime (sest peale 9-t väikesed hotellid tavaliselt kliente ei teeninda), siis seekord tuli vähemalt keegi uksele. Ning oh seda õnne ja rõõmu kui selgus, et selles luksuslikus villas (et mitte öelda lossis) oli üks tuba vaba. Hind oli krõbe (121€), kuid see meid enam ei morjendanud. Selle eest saime väga vinges kohas ööbida – koridorides olid punased vaibad ja riidest tapeedid, toas antiikmööbel ning vannitoas isegi vann. Lisaks kõigele olime täiesti linna keskuses – aknast paistis peaplats, kus käis mingi üritus. Hotelli nimi oli "Le Cabourg".
Põhjus, miks see tuba vaba oli, öeldi meile ka ära (lisaks sellele, et meil ikka tohutult vedas). Nimelt oli see hotell juba kevadest saadik sisuliselt terveks suveks bookitud, kuid selle toa rahval juhtus täna rannas õnnetus. Pere üks poegadest murdis rannas jala ning seetõttu pidid nad Pariisi tagasi sõitma. Seega see vana reegel kehtib endiselt – ühe õnn on teise õnnetus.
Asjad tuppa veetud läksime linna peale. Rahvast liikus peatänavalt tohutult. Peaplatsi ääres esines üks bänd, jäätise- ja pannkoogikohvikutes oli pikad järjekorrad, muusika mängis ja rahvas tundis ennast vabalt.
Otsisime omale ühe mõnusa restorani aastapäeva tähistamiseks ja lasime toidul hea maitsta. Naisabikaasa tellis endale salati nimelise toote, mis tähendas hiigelsuurt taldrikutäit lehti erinevate juustude ja lihatükkidega. Meesabikaasa proovis kohalikku spetsialiteeti – hapukapsast, kuhu oli juurde lisatud 6 erinevat vorstikest ja lihatükki. Ka see portsjon oli hiiglaslik. Kõrvale võtsime karahvinitäie kohalikku siidrit. Täiesti kindlalt võib väita seda, et me olime oma tellimusega suhteliselt originaalsed, sest enamus teistest külalistest vitsutas kas pitsasid või ragistades mingite suurte tööriistadega mereandide kallal. Kusjuures ühe karbilise avamiseks tundus olevat parim meetod selle toolijala alla panemine, sest seda varianti kasutasid mitmed.
Kuna pitsa on millegi tähistamiseks liiga lame roog ja mereannid puhtal kujul ei maitse meile kummalegi, siis tulidki sellised tellimused nagu tulid. Peale selle oli ühes mereandide portsus niipalju erinevaid karbilisi ja molluskeid ning nende avamiseks kotitäis põnevaid riistasid, et ilmselt poleks me pooli karpe lahti saanud ja kui isegi oleks saanud, siis suure tõenäosusega oleks ära söönud valed jupid. Kogemus ju puudub. Aga hapukapsas oli hea, justkui kodus tehtud.
Pärast pidulikku õhtusööki jalutasime veel seal melus ringi, sõime jäätist ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Täis kõht ja magamiskoha olemasolu viisid ka uuesti meeleolu üles. Oma fäänsisse hotellituppa jõudes lahendasime ära veel ühe siidri ning siis tuli külla „le marchand de sable“, kes on meie Une-Mati prantsuse keelt rääkiv sugulane.

20/08 - Calvados, Longues-sur-Mer, Omaha beach, Colleville-sur-Mer

Hommik Napoléon III stiilis (niiviisi hotelli infobuklett väidab) villas. Aknast välja vaadates tervitas meid selline natuke pilves reisuilm. Ennem teele asumist kinnitasime veidi ka keha. Hotell pakkus sellist tüüpilist prantsuse hommikusööki – saiad, saiakesed ja muud saiatooted. Ise valid, mida sööd. Ega kurta polnud tegelikult millegi üle – värsked croissantid algul singiga, pärast moosiga, natuke puuvilju ja apelsinimahl ning kohv tõmbavad päeva just parasjagu käima. Söögilauas saime teada, et olime jälle kaugelt kõige nooremad külalised siin hotellis. Juba teist korda oleme selle reisi jooksul sattunud sellisesse, kuidas nüüd öelda, seenioride võõrastemajja. Ei tea kas see on lihtsalt kokkusattumus või siis midagi muud, kuid see on igatahes garanteerinud asjaolu, et öösel on vaikne ja rahulik magada.
Päeva plaanisime alustada särtsakalt, külastusega Normandia ühe uhkuse – calvadose – tootja juurde. Olime välja valinud 170-aastase ajalooga pere-ettevõtte nimega Boulard, kes korraldas oma tootmiskompleksis tuure ja tutvustas calvadose ajalugu. Päeva esimesele ringkäigule jäime 10 minutit hiljaks, mistõttu tekkis meil peaaegu tund aega vaba aega. Otsustasime veidi ringi sõita, lootuses leida õunaaedasid, kust kohalikud calvadosemeistrid oma materjali hangivad. Keerasime ühest suvalisest teeotsast sisse ja leidsime ennast seepeale kitsalt ja järsult külateelt, mille kohal oli tee ääres seisvate puude võradest moodustunud peaaegu et katus. Selline tunne oli küll, justkui oleks mööda tunnelit sõitnud. Nagu mainitud, oli tee järsult üles mäkke ning rajal laiust täpselt ühe auto jagu. Ei oleks isegi osanud aimata, et mis oleks saanud kui mõni masin oleks vastu tulnud. Ümber keeramine oli seal täiesti välistatud. Aga õnneks ei tulnud kedagi ning nii saime oma tiiru suhteliselt probleemivabalt tehtud. Navi oli jälle suureks abiks, et pärast kiirelt uuesti Boulardi tagasi jõuda. Õunaaedu kahjuks ei leidnud, pärast tuli välja, et need tohutud õunapuude massiivid asusid veidi eemal orus.
Aga nüüd Boulardist. Calvados Boulard nimeline ettevõte loodi aastal 1825 Pierre-Auguste Boulardi poolt. Sealt maalt alates on see ettevõte liikunud pojalt pojale ja täna on juhtimine 5. põlvkonna käes. Praegu toodetakse lisaks peamisele veel ka sellega seotud/segatud jooke.
Calvadose kui joogi ajalugu on loomulikult palju pikem. Juba Vana-Rooma ajal kirjutati, et Gallias ja Normandias tehakse küpsetatud õuntest jooki. 8.sajandil tuli araablaste kaudu Euroopasse brändi tegemise kunst. Kui alguses tehti brändit peamiselt viinamarjadest, siis tänu Normandia viinamarjakasvatuse olulisele vähendamisele keskaja lõpus, hakati tegema brändit ka õunasiidrist. Aastast 1554 on esimesed kindlad teated siidri destilleerimisest ning 50 aastat hiljem loodi juba esimene calvadose tootjate gild. Calvadost kutsutakse ka kui „Eau de vie de cidre“, mis tähendab maakeeli „eluvesi siidrist“. Calvadose nimi kui regiooniga seotud toodang sai kinnitatud alles aastal 1942. Seega calvadoseks tohib täna nimetada ainult jooki, mis on toodetud Normandias kasvanud õuntest tehtud siidrist. Nõuded on ranged ja kontroll kvaliteedi üle veel rangem.
3,30 € eest lunastasime omale pääsme suhteliselt privaatsele tuurile, ainult mõned itaallased olid veel peale meie. Kahjuks oli ringkäik prantsuse keeles, kuid enamusest saime siiski aru. Abiks oli ka see, et kuna ka itaallased ei olnud väga head prantsuse keele oskajad, siis meie giid rääkis aeglaselt ja küsis pidevalt üle, et kas kõik oli arusaadav. Saime teada, et Boulard on regiooni suurim tootja ning nendel on õunapuude all 65ha, kust siis saadakse igal aastal 20 000 tonni õunu. Kusjuures õunad mida tootmiseks kasutatakse on väikesed, oluliselt väiksemad kui söögiõunad. Kuna 1l calvadose tootmiseks läheb enam-vähem 20kg õunu, siis aastane toodang on Boulardil ligikaudu 1 miljon liitrit. Calvados valmistatakse praktiliselt äädikaks lastud siidrist. 2000 liitrist siidrist saab esimese destilleerimisega ca 400 liitrit alkoholi. Teistkordse destilleerimisega saab sellest calvadose nime vääriline jook, tingimusel, et see seisab vaadis vähemalt 2 aastat. Alla selle aja seisnud jooki ei tohi calvadoseks nimetada. 2-aastane calvados on selline õrnalt kollakas jook, 10-aastane naps aga täiesti tumepruun (vaata pilti paremal). Kusjuures, mida vanem jook, seda mahedamaks pidi minema maitse. On olemas ka 15- ja 20-aastased calvadosed.
Kes osta plaanib, siis olgu teadmiseks, et „Fine“ ja 3 tärni tähendavad 2-aastast jooki, „Vieux“ ja „Réserve“ vähemalt 3-aastast jooki, „V.O“ ja V.S.OP“ vähemalt 4-aastast jooki ning „Extra“, „X.O“, „Napoléon“ ja „Hors d’Age“ vähemalt 6-aastast jooki (tihti palju vanem). Kõrgekvaliteediline calvados on reeglina segu erinevatest aastakäikudest ning reeglina sisaldab alati ka väga vana calvadost. Hinnaklass on võrdväärne konjakiga. Seega kui keskmisele eestlasele seostus (iseenda näitel) calvados sellise imeliku kujuga pudeliga, mille tunnuseks oli alkoholi sees vedelev õun või pirn, siis võtke teadmiseks, et see pole õige kraam. Maitse pole asjatundmatule proovijale just suurem asi – selline õunapuskar, aga ega meile maitsmiseks ka väga kallist kraami ei antud.
Kaasa ostsime sealt hoopis Pommeaud, mis oli aastani 1991 muide üldse poolenisti keelatud jook. Tegemist on 17% alkoholisisaldusega joogiga, mida valmistatakse õunabrändi ja õunamahla segamisel. Tünnides laagerdub see ca 30 kuud ja maitse järgi meeldis see meile oluliselt rohkem kui calvados ning ka hind oli palju sobivam (samas see on samuti Normandia spetsialiteet). Lisaks võtsime ühe pudeli „Créme Boulardi“, mis on kreemiliköör calvadosega (naistekas) ning minipudeli calvadost. Kõige odavam 2-aastane normaalsuuruses calvadosepudel maksis 28€ ning kuna see 2-aastane maitse järgi midagi erilist ei olnud, siis läks loosi hoopis pisike pudel vanemat calvadost. Vanemate calvadoste tavapudelihinnad ulatusid sadadesse eurodesse.
Väikene hommikunaps tehtud (autojuht siiski piirdus siidriga), keerasime autonina ranniku suunas. Ülejäänud päeva otsustasime veeta paigas, mille poolest Normandia ilmselt maailmas kõige tuntum on. Märksõnadeks 6. juuni 1944 ja „D-Day“.
See päev oli II Maailmasõja ajaloos pöördeline. Seni oli Saksamaa sõdinud Euroopas ainult idarindel ja Itaalias, kuid oli näha, et idarinne annab järgi ning Punaarmee hakkas vaikselt edenema. Üks sissetungi motivaatoreid oli muide see, et vältida Euroopa langemist NSVL võimu alla. Kuigi seda täielikult ära ei suudetud kahjuks hoida, pool Euroopast siiski päästeti.
Normandia operatsioon algas kahe nn „diversioonoperatsiooniga“. Sakslased ootasid, et liitlasväed maabuvad Calais linna lähedal, kust on Inglismaale kõige lühem maa. Sinna oli koondatud ka suur väekontingent. „Operatsioon Glimmer“ ajal puistasid liitlaste lennukid madallennu ajal Calais lähedale vette metallribasid, mis vaenlase radarile paistsid kui laevad. Paar alust seilas seal ka reaalselt, et tekitada võlts raadioside. Sakslastele paistis aga, et läheneb tohutu vaenlase laevastik, mille pihta avati ka kaldalt tuli.
Teine diversioon kandis nime „Operatsioon Taxable“, sisu oli sama kuid koht veidi teine. Mõlema operatsiooni eesmärk oli sakslasi veenda, et rünnak tulebki Calais lähistele.
Tegelik rünnak, ehk operatsioon „Overlord“, toimus aga Normandia rannikule. 6. Juunil 1944, kell 6.30 hommikul läks lahti. Normandia rannik on kõrge (vt pilti) ja see oli üsna tugevalt kindlustatud rannakaitsepatareidega. See oli ka üks põhjus, miks sakslased arvasid, et rünnak tuleb Calais lähistele. Normandiat paistis olevat palju keerulisem vallutada. Aga sellegipoolest ründasid liitlasväed kõigega, mis neil oli. 175 000 sõdurit esimesel päeval, 5000 laeva, 200 000 abipersonali ning tohutul hulgal erinevat sõjatehnikat. Kuna ilmastikutingimused ei olnud soodsad, siis sakslased ei olnud rünnakuks otseselt valmis. Näiteks kindral Erwin Rommel oli just mõneks päevaks ära sõitnud, et oma naise sünnipäeva pidada. Halvale ilmale vaatamata aga rünnakukava ei muudetud – plaan oli maabuda 50 km pikkusel alal, 6.-s erinevas kohas.
Brittidele jäid rannad koondnimetusega „Sword Beach“ ja „Gold Beach“, kanadalastele „Juno Beach“ ja ameeriklastele „Utah Beach“ ja „Omaha Beach“. Nende riikide vägedega koos olid kaasatud ka austraallaste, tsehhide, poolakate, prantslaste jt rahvaste rühmad.
Rünnaku aluseks oli massiivsus. Eks seda on paljudes filmides ka näidatud kuidas mehi viidi transportkaatritega võimalikult rannale lähedale (vt näiteks seda pilti) ning siis viimane lõpp tuli neil vees sumbata, et kaldale jõuda. Kaotused olid kohati üsna rängad, esimesest rünnakulainest jõudis kaldale kohati vaid 50% meestest. Kõige kergemini läks inglastel „Sword Beachil“ ja ameeriklastel „Utah Beachil“, kõige rängemad kaotused olid aga kanadalastel „Junol“ ja ameeriklastel „Omaha Beachil“. „Omahaga“ oli see lugu, et see oli üks kõige kindlustatum rand üldse ning seda kaitsesid väga kogenud idarinde veteranid, lisaks kõigele maabus enamus sinna mõeldud vägedest veidi oma sihtkohast eemal. Raskustele vaatamata, operatsioon õnnestus ning liitlasväed said jala Lääne-Euroopas maha. Augusti lõpuks oli Prantsusmaale toodud juba 3 miljonit liitlaste sõdurit. Normandia vallutamisel hukkus ca 200 000 sõdurit liitlaste poolel ja 210 000-450 000 sõdurit vastaste poolel.
Meie esimeseks külastuspaigaks olid Longues-sur-Mer linnakese lähedal asuvad rannakaitsepatareid. Ilm oli kohale jõudes veidi pilve tõmmanud ja kohati tibutas ka vihma, kuid see ei häirinud. Pigem oligi parem ringi jalutada. Meile näidati seal natside poolt ehitatud massiivseid punkreid, mis kuulusid nn „Atlandi Seina“ kaitsesüsteemi (ulatus Põhja-Norrast läbi Taani, Saksamaa, Belgia, Hollandi ja Prantsusmaa kuni Hispaania piirini). Kahurid suudeti D-Dayl pommitamistega elimineerida, järgmisel päeval jalavägi seal vastupanu ei leidnud. Kuna need on tänase päevani üsna hästi säilinud, siis on Longues-sur-Mer ka hea koht selleks, et saada aimu selle kohta, et missuguste kindlustustega liitlastel tuli rinda pista.
Ning tõepoolest, vaatepilt oli vägev. Kahurid asusid paksult betoneeritud punkrites ning sealt kõrgelt kalda pealt avanes vaade kaugele Inglise Kanalile. Strateegiliselt olid nad kindlasti väga heas asukohas – sealt suudeti tuld anda nii Omaha kui Gold Beachile. Kui täna heita lihtsalt pilk mere poole, siis avanes seal väga maaliline vaade, kuid 65 aastat varem sellel heinamaal heina ei tehtud.
Käisime kõik need punkrid läbi – ühes oli näha, et kahur oli saanud otsetabamuse ning väga palju patareist järgi polnud. Teised jällegi tundusid üsna heas korras, vaid juhtimissüsteem tundus olevat veidi roostetanud. Seal punkrites ringi kolades tulid silme ette nii mitmedki filmid ja samuti kunagi ammu mängitud arvutimängud. Seetõttu oli üsna lihtne ette kujutada, et mismoodi seal elu käis. Punkrid olid tugevalt kindlustatud nii pommitamise kui jalaväe rünnaku vastu ning oli näha, et osad mürsud, mis olid tulnud täpselt pihta, oli suutnud jätta punkri paarimeetrisele betoonlaele vaid väikese lohu. Sakslased võtsid ranniku kindlustamist tõsiselt, sest oli teada, et ükskord see suurrünnak tuleb. Ning kuna neil oli mitu aastat aega sellega tegeleda, siis oli kaitsesüsteem praktiliselt valmis.
Kahurite juurest sai jalutatud ka veidi rannale lähemale, sest seal asus natside tulejuhtimispunkt. Samuti massiivne ja tugevalt kindlustatud (vahelagede betooni paksus oli silma järgi 2-2,5 meetrit) ning üllatuslikult praktiliselt täiesti terve. See siis peamiselt seetõttu, et enamus kahuritest tehti kiirelt kahjutuks. Vastasel juhul oleks kogu see kompleks maatasa pommitatud või hiljem õhku lastud.
Tulejuhtimispunktis sai ronida sügavale pimedasse maa alla võis siis mööda seina küljes olevat redelit vaatepunkti, igati interaktiivne vaatamisväärsus. :) Igatahes ääretult põnev oli neis paigus käia.
Sõjainstrumendid vaadatud, suundusime sinna, kus käisid põhilised lahingud. Suund oli Colleville-sur-Mer nimeline külakene, kus asus kurikuulus „Omaha Beach“ ja ameeriklaste veel kuulsam sõjaväekalmistu. Sõit läbi väikeste rannikulinnakeste näitas, et kunagisi kangelasi pole unustatud. Majadel lehvisid koos Prantsuse-USA, Prantsuse-Kanada, Prantsuse-Briti lipud. Ühes külas oli ühe maja terve sein maalitud inglise keelse tekstiga tervituseks veteranidele – „Me täname teid kangelased ja vabastajad“, teises külas oli aga suur plakat „Igavene tänu vabastajatele!“. Igal pool oli näha erinevaid monumente ja mälestustahvleid erinevate diviiside, pataljonide, rühmade mälestuseks. Oli tunda, et seda kõike mõeldi tõsiselt ja sõjaväekalmistuid külastavaid veterane koheldi suure austusega. Eks seda on ju ka lihtne mõista – lääneliitlased olidki tõelised vabastajad. Vabastati maa vaenlastest ja võim anti tagasi selle maa rahvale. See on tohutu tragöödia, et ida-Euroopas teisiti läks. Punaarmee ja nõukogude kord tähendavad idaeurooplaste jaoks okupatsiooni, terrorit ja rahvuste hävitamise jätkumist. Ega idaeurooplaste jaoks pole suurt vahet natside ja kommunistide vahel, mistõttu puudub enamasti ka igasugune austus Punaarmee ja seal võidelnud isikute/monumentide jms vastu. Meie maad rüvetati kolearhitektuuri, keskkonnaohtlike suurtehaste ja sõjaväebaasidega, majandused hävitati ja kokkuvõttes jättis see riikide arengud ca 50-ks aastaks seisma. Lääne-Euroopal vedas selles mõttes ikka tohutult, et lääneliitlaste sõjamasin oli niivõrd efektiivne ja kiire, et jõuti Berliini Punaarmeega samal ajal.
„Omaha Beachi“ sõjamemoriaal ja sõjaväekalmistu oli suur turismiatraktsioon. Seal käisid nii veteranid, nende järglased kui ka lihtsalt veidi ajaloost huvituvad turistid. Viimaste hulka lugesime ka endid. Esimene pilguheit sellele valgete ristide merele oli suhteliselt masendav. Kokku on sinna maetud 9387 USA sõdurit, kes langesid Normandia vallutamisel. 1557 nendest omavad ristil/kuusnurgal kirja „Here rests in honored glory a comrade in arms known but to God“ ehk siis tegemist on tundmatute sõdurite haudadega. Kalmistu maa kuulub ameeriklastele ning see on vaba igasugustest maksudest ja tasudest. Kalmistut ja memoriaali hooldab samuti USA valitsus oma kulu ja kirjadega.
Seal ringi jalutades tajusid veidi paremini sõja tekitatud õudusi. Kui uudistest loed, et hukkus 500, 5000 või 50 000 inimest, siis seda tihti ei seosta reaalsete inimestega. Need jäävad tühjadeks numbriteks uudistest. Aga kui sa näed laiumas ristide välja nii kaugele kui silm ulatub, siis on perspektiiv kohe teine. Võitluses langenuid (kui ta kunagi identifitseeriti), oli kõigele vaatamata üsna lihtne leida, sest kõik read olid nummerdatud ning külastuskeskuses said kiirelt üles leida, kus täpselt üks või teine isik maetud on. Võiks lausa öelda, et saksa täpsus.
Memoriaal ise oli aga selline eht-ameerikalik, kuid siiski mitte väga palju üle pingutatud. Seintel olid kivisse valatud kunagised sõjakaardid, lisaks olid suurelt kirja pandud tänusõnad kunagistele kangelastele ning memoriaali ees oli pikk USA lippude spaleer.
Kui see kõik vaadatud, otsustasime ära käia ka all mere ääres. Kuigi oli selge, et pärast mööda treppe tagasi üles ronimine ei saa olema eriti kerge ülesanne, siis tahtsime ikkagi kunagisel sõjatandril ära käia. Omaha beach on täna mõnus, lai liivarand. See on kilomeetreid pikk ja mõnisada meetrit lai liivariba. Võib vaid ette kujutada, mis tunne võis sõduritel olla kui nad neid sadu meetreid vee piirilt läbima hakkasid. Vaadet mis neile transpordilaeva luugi avanemisel paistis võis vaadata mõned lõigud üleval pool toodud lingIst, kuid tänapäeval on pilt selline nagu all paistab. Juurde peaks mõtlema siis okastraadi ja muud laadsed kindlustused. Nende läbimine ei olnud kõigile ette nähtud ja need kes suutsidki jõuda kõrge kalda varju, pidid sealt peagi hakkama üles rühkima. Aga kõigele vaatamata missioon õnnestus ja kuidagi need rannakaitsepatareid ükshaaval lõpuks vallutati.
Tänasel päeval on rand mõnus koht vaba aja veetmiseks. Kes sõidab ratastel purjekaga piki liivariba, kes võtab päikest, kes jooksutab koeri, kes ehitab liivalosse, kes lennutab lohet. Siiski ei ole see täiesti puhkuseturisti rand, kõik teavad, et mis siin on toimunud. Seetõttu oli rand praktiliselt tühi, võimalik, et süü oli ka jahedal tuulel ja veidi pilves ilmal. Meie suutsime seal endale lähedale tinistada ühe põneva linnu nii et ka meie loodusblogisse sai kirja jäädvustus sellest ajaloolisest paigast.
Rannalt üles tagasi ronides (mööda treppi!) tekkis uuesti suur küsimus, et mis variandiga kaitsja jaoks nii ideaalset positsiooni vallutati? Trepist ülesminek võttis juba kõvasti võhmale. Kui trepp ära võtta ja juurde lisada pidev tuli vaenlase poolt, siis tundus see tõelise võimatu missioonina.
Collevillest sõitsime mööda rannikut edasi. Järjest olid sellised väikesed vahvad linnakesed ning jätkus ka selline vabastajate kiitmine. Võis arvata, et kunagi võeti neid külasid tagasi tänav tänava, maja maja haaval. Selle kinnituseks oli näha kuuliauke aedades, majades.
Päeva lõpetasime hoopis rõõmsamalt. Tee peale jäi Isigny-Sainte Mere’i kuulus piimakombinaat. Käisime läbi nn vabriku poest. Ostsime kaasa erinevaid juustusid, sest suur juustuvalik oli peamine, miks rahvas sinna tuleb. Ning osteti ikka kottide kaupa. Kõrvaltseisjale võibki tunduda, et prantslaste igapäevane toidulaud koosnebki ainult juustusaiadest.
Üks sealne brie-juustudest aga osutus meie labasele haistmismeelele nii harjumatuks (loe: jõle hais oli!), et see jäi isegi proovimata. Kaubaks läks aga väike purgitäis oranži värvi kokteilijuustu, mis maitses väga hää. Peale selle müüs või tegelikult võiks isegi öelda, et jagas, vabrik tasuta jäätist. Tasuta oli see neile, kes tegid vabrikus läbi ühe tuuri. Meie aga jõudsime sinna liiga hilja, seega meie pidime maksma. 1€ maksis üks hiigelports pehmejäätist. Ja ma ei liialda kui ütlen, et see oli üks suurimaid jäätiseid mida me kunagi söönud olime. Esiteks oli see suure vahvli sees ning teiseks lasti sinna jäätist peale ikka ohtralt. Niipalju kui füüsiliselt mahtus ja siis veel veidi. Kaalu järgi ütleks, et üks vahvlijäätis kaalus sinna poole kilo kanti. Lõpus ajas see kogus lausa öökima, no ei olnud võimalik seda kõike korraga pintslisse pista.
Ennem ööbimiskoha otsimist (võdinad tulid peale eilsele mõeldes) käisime veel läbi toidupoest ning haarasime erinevat kohalikku kraami – loomulikult siidrit, canardi e pardipasteeti ja üks korralik Saucisson de Normandie (Normandia salaami).
Kui kell sai 7, siis hakkasime hotelli vaatama. Navi leidis meile lähedal mitmeid valikuid, kuid meie pilk jäi pidama jälle Ibisel. Hotell asus St-Lô nimelise linna külje all, tehnopargi laadsel alal. Ok, läksime vaatasime. Ja tube oli! Kujuta pilti – kohe esimese korraga näkkas! 69€ saime suure toa (võrreldes Gentiga), muidu oli kõik samasugune nagu teistes Ibistes. Meie ego paitas see, et administraatorid ei püüdnudki inglise keelele üle minna. Ilmselt said nad meist piisavalt aru, meie nendest saime küll. Päris head prantsuse keelt rääkisid. :P
Tassisime vajaliku kraami tuppa ja tegime elu-olu mõnusaks. Prantsuse toidukraam on ikka ülimaitsev (v.a see brie juust siis). Maitsete bukett vaikselt õrritab su maitsmismeeli – maitse, järelmaitse – kõik on paigas. Taustaks mängivas telekas jäi silma see kuidas Usain Bolt jooksis mingitel võistlustel uue 200m maailmarekordi – 19.19.
Aga nagu meie keeleõpetaja kunagi iga tunni lõpus ütles: „C’est tout pour aujourd’hui“. St tänaseks kõik.