„Magaks veel natuke?“
„Nääh, mis siin enam passida.“
„Ok, tegelt vist ei viitsi jah enam lesida.“
Umbes sellise dialoogi saatel sai ennast sellel augustikuu viimasel päeval üles aetud. Suvi on kohe läbi, vähemalt Põhja-Euroopas kindlasti. Tegelikult pole väga pikka pidu ka prantslastel, sest õhtuseid uudiseid jälgides, olime teadlikud asjaolust, et Bretagnes on juba mitu päeva kestnud ägedad äikese- ja vihmatormid ning temperatuurid olid kukkunud sinna 15-20 kraadi vahele (päeval). Ning äikest lubas lähinädalaks ka Vahemere äärde – see tooks kauaoodatud leevenduse siinsele tohutule kuivusele ja põrgukuumusele. Aga loodetavasti peab veel mõned päevad kuiva ilma, sest riigi üks pärle – Prantsuse Riviera või Cote d’Azur või ükskõik seda paika kutsuda – on meil veel plaanis üle vaadata.
Hommikul mingil põhjusel väga isu polnud, seega loobusime hotelli poolt pakutavast einest ning tegime hoopis endale kaasa 6 suurt võikut eile ostetud materjalidest. Need kukkusid välja tõelised hõrgutised toorsingi, pardipasteedi, salati ja sulajuustuga.
Toa eest tasumisel tabas meid väike hinnašokk, sest arve tuli hoopis teise numbriga kui see, mis õhtul sai kokku lepitud. Ei tea kuidas see kommunikatsioonihäire teoks sai, aga igatahes küsiti meilt 70€ asemel hoopis 57€. Võimalik, et me kuulsime ise õhtul valesti, kuigi häälduse mõttes ei ole neil kahel numbril midagi sarnast. Aga ega me protesteerima ka ei hakanud ning maksime vaikselt nõutud summa ära (nagu ikka eestlased teevad :P).
Rahulolevatena asusime teele lõuna suunas ning plaan oli külastada Grasse’i nimelist linna. Tee läks pärast Saint-Vallier de Thiey linnapiiri päris ägedaks - ainult üks suur kurvide kaskaad. Õnneks me väga pikalt ei pidanud nõnnaviisi auto ühest servast teise loksuma, sest Grasse asus meie ööbimiskohast vaid 12 km kaugusel.
Grasse on üks tõsine mägilinn. Selle iseloomustamiseks on sobilik tuua väike näide. Meil oli linna jõudes vaja sõita sisuliselt suhteliselt lühike ots linnapiirist keskuse lähedal asuvasse parkimismajja. No näiteks nagu sõidad Tallinnas kesklinnast Mustamäele. Sisuliselt sõidad mööda üht pikka teed punktist A punkti B. Grasse’s on aga valem oluliselt keerulisem. Selleks, et jõuda punktist A punkti B, tuleb läbida ka punktid C ja D ning seda pidevalt nii horisontaal- kui vertikaalsuunas pendeldades. Ehk siis kui Tallinnasse näide üle tuua, siis sõidad kõigepealt kesklinnast (asub mäe otsas) Nõmmele (mis asuks all orus), siis uuesti üles Põhja-Tallinnasse (mis asub mäe teisel küljel) ja siis Mustamäele (mis asub kusagil vahepeal). Ausalt öeldes oleks ilma navita oleks me seal 100 korda ära eksinud. Naviga eksisime vaid korra :). Aga lõpuks me parkimismaja üles leidsime (see oli loomulikult mäe sisse ehitatud) ning ääretult hoolikalt manööverdades ka masina ära parkisime. Selle parkimismaja probleem oli selles, et parkimiskohad olid jube kitsad. Auto sai pargitud targu nii, et üks külg jäi kandetala poole, seega vähemalt üks külg oli selline, kuhu keegi kõrvale ei saanud parkida. Teisele poole autot parkis samal ajal üks kutt oma väikese pesoo ning kuna temal olid mõlemal pool autod, siis juhi kohalt oli ta sunnitud lahkuma esiukse küljeakna kaudu. Lihtsalt täiesti võimatu oli ust avada.
Aga nüüd siis Grasse (loe: Grass, oksitaani k: Grassa). Kui lihtsalt asi ära seletada, siis Grasse on maailma parfüümitööstuse pealinn. Ükskõik millise kuulsa nimega lõhna sa poest ka ostad, mingit pidi on selle valmistamine või välja töötamine väga suure tõenäosusega Grasse’i linnaga seotud. Parfüümipealinna staatuse sai ta juba 17.-l sajandil, mil siinkandis hakati aktiivsemalt parfüümide arendamisega tegelema. See linn valiti välja seetõttu, et selline mägine-vahemereline kliima oli ideaalne paik lillede, jasmiini ja lavendli kasvatamiseks ning need on parfüümide väga olulised komponendid. Teine oluline põhjus oli ka selles, et parfüümitööstust nähti ideaalse täiendusena naha- ja kindatööstusele, mis Grasse’i olid viimased 4 sajandit toitnud.
Grasse’i kolm suurimat parfüümitootjat on Fragonard, Galimard ja Molinard ning meie otsustasime külastada neist esimest, mis juhuslikult asus parkimismajast üle tee. Fragonard on Grasse’i üks vanimaid ja tuntumaid parfümeeriaid, mille ajalugu ulatub aastasse 1782. See nimi, tõsi, võeti aga alles 20. sajandi alguses kuulsa prantsuse maalikunstniku Jean-Honoré Fragonardi auks. Miks me just selle vana vabrikuhoone külastuse ette võtsime tulenes asjaolust, et siin asus ka parfüümimuuseum ning siin lubati näidata ja tutvustada ka tootmisprotsessi.
Tuurini oli aega 15 minutit ja niiviisi saime teha ennem lõhnamaailma sukeldumist veidi kosutust. Olgem ausad, ega me ju ei teadnud sellest ärist midagi. Kui mõtled lõhnadele, siis tulevad ikka silme ette Dior, Hugo Boss, Calvin Klein, Armani, Gucci jne. Nüüd aga öeldi, et lõhnapealinn on Grasse ja võimsaimad parfüümitöötjad on kolm eelpool mainitud nime. Seega jäime põnevusega ootama. Rahvast õnneks ei olnud palju, seega oli lootust, et meie grupp on väike ja kuuleme võimalikult palju giidi juttu. Kui inglise keelne tuur välja kuulutati, siis oli osalejaid täpselt 2 – meie. Ei noh, päris tore – privaattuur ongi üle prahi. Eriti suur üllatus tuli siis kui meie giid (saades teada kust me oleme) pakkus välja võimaluse, et ta teeb ringkäigu soome keeles! Just nimelt – Lõuna-Prantsusmaal sattus kahele eestlasele giidiks olema Soome juurtega tädi Eira. Kuna me soome keelt ei puhu, siis pidime kahjuks loobuma, kuid päris lahe üllatus.
Aga proua Eira tundis teemat. Ringkäigu alguses tehti selgeks, et mis on parfüüm, mis on tualettvesi, mis on eau de parfum. Parfüümi nimetuse määrab ära see, et kui palju on lahuses
(reeglina etanool või etanooli ja vee segu) aromaatset segu. Parfüümiks võib nimetada ekstrakti, kus aromaatsete ainete kontsentratsioon on 15-40% (tavajuhtudel 20%). Neid müüakse tavaliselt 30ml läbipaistmatutes pudelites (pildil villimisliin) ning nende hind on võrdne kauplustes saada olevate 100ml eau de parfumidega (tavajuhtudel aromaatide kontsentratsioon 10-15%). Kuigi eau de parfum tundub seetõttu mõttekam ost, siis tegelikult nii see pole. Paar tilka parfüümi annavad sama tulemuse, mis mõned korrad parfüümivee piserdamist. See väikene vahe kontsentratsioonis annab tegelikult välja väga olulise vahe lõhna kestvuses ja aroomitugevuses.
Järgmine aste on tualettvesi, kus aromaataineid on 5-15% (tavaliselt alla 10%), siis tuleb odekolonn (ca 5%) ja after shave (1-3%). Ehk siis mida odavam on lõhnatoode, seda rohkem saad oma raha eest etanooli ja seda vähem lõhnaaineid.
Lõhna erinevaid kihte seotakse muusikaga ning nimetatakse seetõttu madalateks, kesmisteks ja kõrgeteks nootideks. Iga lõhna baasaineteks e madalateks nootideks on kas patšuli, sammal, lavendel või jasmiin või nende kombinatsioon. Selle peale hakatakse lõhnasid
ehitama. Keskmisteks nootideks on essentsid ja lõhnaained, mis moodustavad antud lõhna südame. Just need lisandid loovad antud lõhnale oma eripära ja samal ajal peaksid mõneks ajaks maskeerima ka madalate nootide algse, suhteliselt jõulise lõhna (vaata ka lõhnataimede kaarti). Kõige viimane kiht lõhnade juures on kõrged noodid. Need erituvad ja aurustuvad koheselt pärast pihustamist ja loovad lõhnale esmamulje. Selle baasilt tehakse tavaliselt ostuotsuseid, kuigi need kõrged noodid kestavad vaid sekundeid. Meile toodi ka üks näide – baaslõhnaks sammal, keskmised noodid e südame moodustavad lilled (nt kannike, ingver, vanilje) ja kõrgeteks nootideks on tsitruselised, mis siis lahustuvad ennem päris lõhna tulekut. Sellest tulenevalt tehti meile ka esimene soovitus – MITTE KUNAGI ei tohi lõhna ostuotsust teha pärast seda kui lased lõhna näidisepaberile või nahale. Kui sa kohe nuusutad, siis tunned vaid etanooliaurusid segatuna kõrgete nootidega. Tuleb oodata kuni pind muutub kuivaks – siis alles avarduvad antud lõhna teised ja õiged nüansid.
Sinna otsa tuli kohe ka teine soovitus – MITTE kunagi ei tohi lõhna pärast nahale piserdamist laiali hõõruda ning piserdama peaks parfüümi (seda kangemat siis) kas kõrva taha, kaelale või rannetele. Mitte kunagi riietele – parfüüm peab reageerima nahaga.
Räägiti veidi ka valmistamisest. Parfüümiessentse tehakse siis peamiselt erinevate taimede õitest ja 1 kg essentsi saamiseks on vaja ligikaudu 1 tonn õisi. Arvestades ühe õrna õiekese kaalu, siis võib ette kujutada mida tähendab 1 tonn õisi. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ei kujuta ette.
Vanasti saadi aroomid õitest kätte nii, et õied asetati rasvale, mille peale essents imbus rasva sisse. Seepeale asetati rasv vette, sest rasv vajus põhja ja õline essents jäi pinnale. Tänapäeval õied aurutatakse, tihti kasutatakse ka sünteetilisi lõhnaaineid.
Lõhnade väljatöötajaid nimetatakse tabavalt „ninadeks“ ning just „ninade“ koolitamisel ja rakendamisel on Grasse esirinnas. Enamus „ninadest“ on mehed, kuna meestel on stabiilsem
hormoonsüsteem ja nende lõhnatajud reeglina ei muutu (pildil lõhnameistri tööruum). Selleks, et „ninaks“ saada peavad lõhnaretseptorid olema ikka tõeliselt ülimuslikud – hea „nina“ suudab eristada kuni 2500 erinevat lõhna (enne treenimist pead suutma eristada vähemalt 400 lõhna). Peale selle pead olema õppinud keemiat ja biokeemiat. Nende eelduste täitmisel võid sattuda 20 inimese hulka, keda igal aastal õpetama hakatakse. Vaid üksikud nendest vastuvõetud inimestest suudavad ennast lõpuks „ninana“ tõestada. Kui sinu tööpositsioon on lõpuks parfüümimeister („nina“), siis see tähendab tegelikult ka loobumist paljudest asjadest – teravad toidud ja alkohol ei ole soovitatavad. Ning kõige hirmsam haigus, mis „ninal“ kunagi tulla võib, on ilmselt nohu. Seega arvatavasti ei reisi nad väga tihti külmades maades. Selle viimase mõtlesime küll ise välja.
Lisaks erineva kangusastmega lõhnaveele, valmistab Fragonard ka seotud tooteid. Seebid, puudrid, kreemid. Turistide lõbustamiseks oli sinna parfüümimuuseumisse ka üks väike seebitootmine püsti pandud. Ühest otsast läksid seebigraanulid sisse, teiselt poolt lisati värvaineid ja aroome ning voilà – olidki kanamunakujulised, värvilised seebid valmis. Kui nüüd õigesti meeles on, siis selline käsitööline seebitootmine ongi ainus, mida Fragonard pakub. Tööstuslikust tootmisest loobuti.
Meie väga põnev ringkäik lõppes seekord testiga. Huuh, vihkan teste. Meile anti nuusutada erinevaid lõhnu ja paluti kirjeldada, et kellele see võiks kõige paremini sobida ja mis lõhnu me seal tabame. Mina meesterahvana jäin siin kohe hätta, sest hoolimata pikkadest selgitustest ja soovitustest, minu nina jaoks olid enamus haisuõlisid suhteliselt sarnased. Ok, magusam lõhn sobib noortele – seda teadsin, aga muus osas ei osanud öelda mõmmigi. Ilmselt on mulle elevant nina peal astunud. Perekonna au päästis abikaasa, kellel oli pea iga lõhna kohta oma arvamus ja kes suutis sealt lõhnadest ka erinevaid essentse välja noppida. Täiesti fenomenaalne ütleks ma! Et mehed on parimad „ninad“ – yeah right.
Proua Eira üritas küll hea ja halvaga mind leidma endale sobivat ja põnevat lõhna, kuid see väga ei õnnestunud. Osasid lõhnasid mina ei tundnudki – see pidi tähendama seda, et antud lõhn ei ärrita, mistõttu lõhnaretseptorid ei kipu haisu fikseerima. No ei tea. Aga kokkuvõttes tänasime oma giidi ja sukeldusime Fragonardi vabrikupoe põnevasse maailma.
Kuna abikaasa oli juba selles lõputestis suutnud endale leida paar lõhna, mis talle väga meeldisid, siis teadsime mida tahtsime. Fragonardi „Diamant“ tilluke parfüümipudel oli üks, mis ostukorvi läks. Lisaks sai veel ostetud üks eau de parfumi valik, kus oli 5 erinevat lõhna. Peale selle veel nipet näpet. Hoolimata selle poodlemise suhteliselt kõrgest maksumusest, oli tegemist ausa kaubaga. Hiljem parfüümi kasutades oli kõik nagu lubati – paar tilka parfüümi täidab terve toa lõhnaga ja lõhn püsib peal väga kaua.
Nüüd olime aga juba tänu sarinuusutamistele selles staadiumis, et nina ei eristanud enam mitte ühtegi lõhna, seega oli viimane aeg sealt jalga lasta. Kui algselt oli plaan veel mõnest vabrikupoest läbi minna, siis selle matsime kiirelt maha. Meie lõhnataju polnud enam adekvaatne ning me olime juba lõhnadesse investeerinud paraja summa, seega aitas küll.
Leidsime, et hoolimata ülikitsale parkimismajale, oli meie auto endiselt ühegi kriimuta. Ptüi, ptüi, ptüi. Natuke sõitmist ja juba sillerdas meie ees taas Vahemeri. Mnjah, Côte d'Azur on Côte d'Azur. Kõrged kaljupealsed serpentiinid, sügavsinine meri ja siin seal paistmas võimsad luksvillad. Kuna kell oli juba pool 1, siis tundus see olevat paras aeg teha hommikusöök, mis hommikul tegemata jäi. Parkisime oma auto ühte kaljuäärse tee taskusse ära ja lasime oma supervõikudel hea maitsta. Söögi taustaks olid siis vaated merele ja üle lahe paistvale Cannes’i linnale. Vägev!
Mõnede kohtadega on nii, et telekast või ajakirjade klantspiltidelt jääb selline võimas mulje, aga kohale jõudes pead natuke pettuma. Côte d'Azuriga oli vastupidi – telekast ja klantspiltidelt oli ka selle kohta võimas ettekujutus tekkinud, aga tegelikkus oli veelgi vingem. Vastupidisel Montpellier ümbrusele (seal kus me kämpisime) on siin tegelikult randadega veidi keerulisem. Just nende kaljude tõttu. Ujumiskohti on, kuid 
enamustes nendes on kivised rannad. Osadesse on küll eraldi liiva veetud, kuid vette minek on endiselt suhteliselt valus ettevõtmine. Aga ei see heiduta – leidsime endale väikese rannasopi ja peagi saime mõnusast mereveest kosutust ja kärsatasime oma niigi pruuni nahka. Selles kandis oli ka juba laineid ning see tegi ujumise/hulpimise palju lahedamaks.
Pärast tunniajast vedelemist sai otsustatud, et otsime endale ööbimiskoha valmis. Et siis saaks pärastlõuna ja õhtupooliku rahulikult ranna- ja muudele mõnudele pühendada. Kuna soov oli jääda võimalikult merele l
ähedale, siis otsustasime korra veel telkida. Leidsime sellise koha nagu „Paradis des campeurs“ ehk kämpijate paradiis. Mõned vabad kohad neil olid ning kuna me plaanisime siia jääda ainult üheks ööks, siis anti meile valida kahe suhteliselt kehva platsi vahel. Positiivne asjaolu oli see, et meri oli väga lähedal ja piirkonnas oli ka mitmeid söögikohti. 25€ võtsime pakkumise vastu, kuid paradiisist oli asi ikka väga kaugel. Telgivaiade maasse saamiseks tuli neid kiviga taguda ja ka siis läksid vaiad pigem kõveraks kui maa sisse. Kuidagi me igatahes oma riidemajakese püsti saime. Pärast seda kohe randa ära. Kallas oli endiselt kivine ning siin oli lainel tekkinud ka päris mõnus tagasitõmme. Snorgeldada seetõttu ei saanud – lainetus oli tugev ja kuna eksisteeris ka tagasitõmme, siis oli vesi suhteliselt sogane (liiv, kiviklibu, taimed). Aga see ei seganud meil rannas päeva õhtusse veeretamast.
Pärast plaažilt tulekut hüppasime veel korra poest läbi ja siis otsustasime proovida kämpingu kõrval asuva restorani valikut. Kõik algas paljulubavalt, kuna restoran oli vabas õhus, kohe ranna vahetus läheduses. Siis aga tutvusime oma ettekandjaga. Tegemist oli sellise lakutud välimusega kutiga, kelle võltsnaeratus paistis juba kaugelt silma. Lisaks üritas ta pidevalt nalja teha, kuid ka selles olid tema võimed äärmiselt piiratud. Kui ta nägi, et tuimadele põhjamaalastele tema „vapustav ja peen“ huumor mitte kuidagi peale ei lähe, siis viimase õlekõrrena haarast võimalusest hakata mõnitama ja halvustama oma naisettekandjast kollegi. Oli näha, et preilnal oli sellest juba
ammu siiber ning üllatuslikult ei võitnud ta selle käiguga ka meie poolehoidu. Aga vähemalt toidud olid head, kahju, et sellise idioodist teenindaja otsa komistasime. Päeva lõpetuseks sai veel mere ääres patseeritud ja salvestatud digikaamera mälukaardile mõningaid ülesvõtteid hilisõhtusest rannikust ja kaugel siravatest Cannes’i linna tuledest. Sellised selged ja valged ööhakud on väga head pildistamiseks kui õnnestub valgusreostust vältida ja kui statiiv kaasas on. Meil oli, ja siin siis ka mõned näited – vaata ka siia.
„Nääh, mis siin enam passida.“
„Ok, tegelt vist ei viitsi jah enam lesida.“
Umbes sellise dialoogi saatel sai ennast sellel augustikuu viimasel päeval üles aetud. Suvi on kohe läbi, vähemalt Põhja-Euroopas kindlasti. Tegelikult pole väga pikka pidu ka prantslastel, sest õhtuseid uudiseid jälgides, olime teadlikud asjaolust, et Bretagnes on juba mitu päeva kestnud ägedad äikese- ja vihmatormid ning temperatuurid olid kukkunud sinna 15-20 kraadi vahele (päeval). Ning äikest lubas lähinädalaks ka Vahemere äärde – see tooks kauaoodatud leevenduse siinsele tohutule kuivusele ja põrgukuumusele. Aga loodetavasti peab veel mõned päevad kuiva ilma, sest riigi üks pärle – Prantsuse Riviera või Cote d’Azur või ükskõik seda paika kutsuda – on meil veel plaanis üle vaadata.
Hommikul mingil põhjusel väga isu polnud, seega loobusime hotelli poolt pakutavast einest ning tegime hoopis endale kaasa 6 suurt võikut eile ostetud materjalidest. Need kukkusid välja tõelised hõrgutised toorsingi, pardipasteedi, salati ja sulajuustuga.
Toa eest tasumisel tabas meid väike hinnašokk, sest arve tuli hoopis teise numbriga kui see, mis õhtul sai kokku lepitud. Ei tea kuidas see kommunikatsioonihäire teoks sai, aga igatahes küsiti meilt 70€ asemel hoopis 57€. Võimalik, et me kuulsime ise õhtul valesti, kuigi häälduse mõttes ei ole neil kahel numbril midagi sarnast. Aga ega me protesteerima ka ei hakanud ning maksime vaikselt nõutud summa ära (nagu ikka eestlased teevad :P).
Rahulolevatena asusime teele lõuna suunas ning plaan oli külastada Grasse’i nimelist linna. Tee läks pärast Saint-Vallier de Thiey linnapiiri päris ägedaks - ainult üks suur kurvide kaskaad. Õnneks me väga pikalt ei pidanud nõnnaviisi auto ühest servast teise loksuma, sest Grasse asus meie ööbimiskohast vaid 12 km kaugusel.
Grasse on üks tõsine mägilinn. Selle iseloomustamiseks on sobilik tuua väike näide. Meil oli linna jõudes vaja sõita sisuliselt suhteliselt lühike ots linnapiirist keskuse lähedal asuvasse parkimismajja. No näiteks nagu sõidad Tallinnas kesklinnast Mustamäele. Sisuliselt sõidad mööda üht pikka teed punktist A punkti B. Grasse’s on aga valem oluliselt keerulisem. Selleks, et jõuda punktist A punkti B, tuleb läbida ka punktid C ja D ning seda pidevalt nii horisontaal- kui vertikaalsuunas pendeldades. Ehk siis kui Tallinnasse näide üle tuua, siis sõidad kõigepealt kesklinnast (asub mäe otsas) Nõmmele (mis asuks all orus), siis uuesti üles Põhja-Tallinnasse (mis asub mäe teisel küljel) ja siis Mustamäele (mis asub kusagil vahepeal). Ausalt öeldes oleks ilma navita oleks me seal 100 korda ära eksinud. Naviga eksisime vaid korra :). Aga lõpuks me parkimismaja üles leidsime (see oli loomulikult mäe sisse ehitatud) ning ääretult hoolikalt manööverdades ka masina ära parkisime. Selle parkimismaja probleem oli selles, et parkimiskohad olid jube kitsad. Auto sai pargitud targu nii, et üks külg jäi kandetala poole, seega vähemalt üks külg oli selline, kuhu keegi kõrvale ei saanud parkida. Teisele poole autot parkis samal ajal üks kutt oma väikese pesoo ning kuna temal olid mõlemal pool autod, siis juhi kohalt oli ta sunnitud lahkuma esiukse küljeakna kaudu. Lihtsalt täiesti võimatu oli ust avada.
Aga nüüd siis Grasse (loe: Grass, oksitaani k: Grassa). Kui lihtsalt asi ära seletada, siis Grasse on maailma parfüümitööstuse pealinn. Ükskõik millise kuulsa nimega lõhna sa poest ka ostad, mingit pidi on selle valmistamine või välja töötamine väga suure tõenäosusega Grasse’i linnaga seotud. Parfüümipealinna staatuse sai ta juba 17.-l sajandil, mil siinkandis hakati aktiivsemalt parfüümide arendamisega tegelema. See linn valiti välja seetõttu, et selline mägine-vahemereline kliima oli ideaalne paik lillede, jasmiini ja lavendli kasvatamiseks ning need on parfüümide väga olulised komponendid. Teine oluline põhjus oli ka selles, et parfüümitööstust nähti ideaalse täiendusena naha- ja kindatööstusele, mis Grasse’i olid viimased 4 sajandit toitnud.
Grasse’i kolm suurimat parfüümitootjat on Fragonard, Galimard ja Molinard ning meie otsustasime külastada neist esimest, mis juhuslikult asus parkimismajast üle tee. Fragonard on Grasse’i üks vanimaid ja tuntumaid parfümeeriaid, mille ajalugu ulatub aastasse 1782. See nimi, tõsi, võeti aga alles 20. sajandi alguses kuulsa prantsuse maalikunstniku Jean-Honoré Fragonardi auks. Miks me just selle vana vabrikuhoone külastuse ette võtsime tulenes asjaolust, et siin asus ka parfüümimuuseum ning siin lubati näidata ja tutvustada ka tootmisprotsessi.Tuurini oli aega 15 minutit ja niiviisi saime teha ennem lõhnamaailma sukeldumist veidi kosutust. Olgem ausad, ega me ju ei teadnud sellest ärist midagi. Kui mõtled lõhnadele, siis tulevad ikka silme ette Dior, Hugo Boss, Calvin Klein, Armani, Gucci jne. Nüüd aga öeldi, et lõhnapealinn on Grasse ja võimsaimad parfüümitöötjad on kolm eelpool mainitud nime. Seega jäime põnevusega ootama. Rahvast õnneks ei olnud palju, seega oli lootust, et meie grupp on väike ja kuuleme võimalikult palju giidi juttu. Kui inglise keelne tuur välja kuulutati, siis oli osalejaid täpselt 2 – meie. Ei noh, päris tore – privaattuur ongi üle prahi. Eriti suur üllatus tuli siis kui meie giid (saades teada kust me oleme) pakkus välja võimaluse, et ta teeb ringkäigu soome keeles! Just nimelt – Lõuna-Prantsusmaal sattus kahele eestlasele giidiks olema Soome juurtega tädi Eira. Kuna me soome keelt ei puhu, siis pidime kahjuks loobuma, kuid päris lahe üllatus.
Aga proua Eira tundis teemat. Ringkäigu alguses tehti selgeks, et mis on parfüüm, mis on tualettvesi, mis on eau de parfum. Parfüümi nimetuse määrab ära see, et kui palju on lahuses
(reeglina etanool või etanooli ja vee segu) aromaatset segu. Parfüümiks võib nimetada ekstrakti, kus aromaatsete ainete kontsentratsioon on 15-40% (tavajuhtudel 20%). Neid müüakse tavaliselt 30ml läbipaistmatutes pudelites (pildil villimisliin) ning nende hind on võrdne kauplustes saada olevate 100ml eau de parfumidega (tavajuhtudel aromaatide kontsentratsioon 10-15%). Kuigi eau de parfum tundub seetõttu mõttekam ost, siis tegelikult nii see pole. Paar tilka parfüümi annavad sama tulemuse, mis mõned korrad parfüümivee piserdamist. See väikene vahe kontsentratsioonis annab tegelikult välja väga olulise vahe lõhna kestvuses ja aroomitugevuses.Järgmine aste on tualettvesi, kus aromaataineid on 5-15% (tavaliselt alla 10%), siis tuleb odekolonn (ca 5%) ja after shave (1-3%). Ehk siis mida odavam on lõhnatoode, seda rohkem saad oma raha eest etanooli ja seda vähem lõhnaaineid.
Lõhna erinevaid kihte seotakse muusikaga ning nimetatakse seetõttu madalateks, kesmisteks ja kõrgeteks nootideks. Iga lõhna baasaineteks e madalateks nootideks on kas patšuli, sammal, lavendel või jasmiin või nende kombinatsioon. Selle peale hakatakse lõhnasid
ehitama. Keskmisteks nootideks on essentsid ja lõhnaained, mis moodustavad antud lõhna südame. Just need lisandid loovad antud lõhnale oma eripära ja samal ajal peaksid mõneks ajaks maskeerima ka madalate nootide algse, suhteliselt jõulise lõhna (vaata ka lõhnataimede kaarti). Kõige viimane kiht lõhnade juures on kõrged noodid. Need erituvad ja aurustuvad koheselt pärast pihustamist ja loovad lõhnale esmamulje. Selle baasilt tehakse tavaliselt ostuotsuseid, kuigi need kõrged noodid kestavad vaid sekundeid. Meile toodi ka üks näide – baaslõhnaks sammal, keskmised noodid e südame moodustavad lilled (nt kannike, ingver, vanilje) ja kõrgeteks nootideks on tsitruselised, mis siis lahustuvad ennem päris lõhna tulekut. Sellest tulenevalt tehti meile ka esimene soovitus – MITTE KUNAGI ei tohi lõhna ostuotsust teha pärast seda kui lased lõhna näidisepaberile või nahale. Kui sa kohe nuusutad, siis tunned vaid etanooliaurusid segatuna kõrgete nootidega. Tuleb oodata kuni pind muutub kuivaks – siis alles avarduvad antud lõhna teised ja õiged nüansid.Sinna otsa tuli kohe ka teine soovitus – MITTE kunagi ei tohi lõhna pärast nahale piserdamist laiali hõõruda ning piserdama peaks parfüümi (seda kangemat siis) kas kõrva taha, kaelale või rannetele. Mitte kunagi riietele – parfüüm peab reageerima nahaga.
Räägiti veidi ka valmistamisest. Parfüümiessentse tehakse siis peamiselt erinevate taimede õitest ja 1 kg essentsi saamiseks on vaja ligikaudu 1 tonn õisi. Arvestades ühe õrna õiekese kaalu, siis võib ette kujutada mida tähendab 1 tonn õisi. Kui nüüd järele mõelda, siis tegelikult ei kujuta ette.Vanasti saadi aroomid õitest kätte nii, et õied asetati rasvale, mille peale essents imbus rasva sisse. Seepeale asetati rasv vette, sest rasv vajus põhja ja õline essents jäi pinnale. Tänapäeval õied aurutatakse, tihti kasutatakse ka sünteetilisi lõhnaaineid.
Lõhnade väljatöötajaid nimetatakse tabavalt „ninadeks“ ning just „ninade“ koolitamisel ja rakendamisel on Grasse esirinnas. Enamus „ninadest“ on mehed, kuna meestel on stabiilsem
hormoonsüsteem ja nende lõhnatajud reeglina ei muutu (pildil lõhnameistri tööruum). Selleks, et „ninaks“ saada peavad lõhnaretseptorid olema ikka tõeliselt ülimuslikud – hea „nina“ suudab eristada kuni 2500 erinevat lõhna (enne treenimist pead suutma eristada vähemalt 400 lõhna). Peale selle pead olema õppinud keemiat ja biokeemiat. Nende eelduste täitmisel võid sattuda 20 inimese hulka, keda igal aastal õpetama hakatakse. Vaid üksikud nendest vastuvõetud inimestest suudavad ennast lõpuks „ninana“ tõestada. Kui sinu tööpositsioon on lõpuks parfüümimeister („nina“), siis see tähendab tegelikult ka loobumist paljudest asjadest – teravad toidud ja alkohol ei ole soovitatavad. Ning kõige hirmsam haigus, mis „ninal“ kunagi tulla võib, on ilmselt nohu. Seega arvatavasti ei reisi nad väga tihti külmades maades. Selle viimase mõtlesime küll ise välja.Lisaks erineva kangusastmega lõhnaveele, valmistab Fragonard ka seotud tooteid. Seebid, puudrid, kreemid. Turistide lõbustamiseks oli sinna parfüümimuuseumisse ka üks väike seebitootmine püsti pandud. Ühest otsast läksid seebigraanulid sisse, teiselt poolt lisati värvaineid ja aroome ning voilà – olidki kanamunakujulised, värvilised seebid valmis. Kui nüüd õigesti meeles on, siis selline käsitööline seebitootmine ongi ainus, mida Fragonard pakub. Tööstuslikust tootmisest loobuti.
Meie väga põnev ringkäik lõppes seekord testiga. Huuh, vihkan teste. Meile anti nuusutada erinevaid lõhnu ja paluti kirjeldada, et kellele see võiks kõige paremini sobida ja mis lõhnu me seal tabame. Mina meesterahvana jäin siin kohe hätta, sest hoolimata pikkadest selgitustest ja soovitustest, minu nina jaoks olid enamus haisuõlisid suhteliselt sarnased. Ok, magusam lõhn sobib noortele – seda teadsin, aga muus osas ei osanud öelda mõmmigi. Ilmselt on mulle elevant nina peal astunud. Perekonna au päästis abikaasa, kellel oli pea iga lõhna kohta oma arvamus ja kes suutis sealt lõhnadest ka erinevaid essentse välja noppida. Täiesti fenomenaalne ütleks ma! Et mehed on parimad „ninad“ – yeah right.
Proua Eira üritas küll hea ja halvaga mind leidma endale sobivat ja põnevat lõhna, kuid see väga ei õnnestunud. Osasid lõhnasid mina ei tundnudki – see pidi tähendama seda, et antud lõhn ei ärrita, mistõttu lõhnaretseptorid ei kipu haisu fikseerima. No ei tea. Aga kokkuvõttes tänasime oma giidi ja sukeldusime Fragonardi vabrikupoe põnevasse maailma.
Kuna abikaasa oli juba selles lõputestis suutnud endale leida paar lõhna, mis talle väga meeldisid, siis teadsime mida tahtsime. Fragonardi „Diamant“ tilluke parfüümipudel oli üks, mis ostukorvi läks. Lisaks sai veel ostetud üks eau de parfumi valik, kus oli 5 erinevat lõhna. Peale selle veel nipet näpet. Hoolimata selle poodlemise suhteliselt kõrgest maksumusest, oli tegemist ausa kaubaga. Hiljem parfüümi kasutades oli kõik nagu lubati – paar tilka parfüümi täidab terve toa lõhnaga ja lõhn püsib peal väga kaua.
Nüüd olime aga juba tänu sarinuusutamistele selles staadiumis, et nina ei eristanud enam mitte ühtegi lõhna, seega oli viimane aeg sealt jalga lasta. Kui algselt oli plaan veel mõnest vabrikupoest läbi minna, siis selle matsime kiirelt maha. Meie lõhnataju polnud enam adekvaatne ning me olime juba lõhnadesse investeerinud paraja summa, seega aitas küll.
Leidsime, et hoolimata ülikitsale parkimismajale, oli meie auto endiselt ühegi kriimuta. Ptüi, ptüi, ptüi. Natuke sõitmist ja juba sillerdas meie ees taas Vahemeri. Mnjah, Côte d'Azur on Côte d'Azur. Kõrged kaljupealsed serpentiinid, sügavsinine meri ja siin seal paistmas võimsad luksvillad. Kuna kell oli juba pool 1, siis tundus see olevat paras aeg teha hommikusöök, mis hommikul tegemata jäi. Parkisime oma auto ühte kaljuäärse tee taskusse ära ja lasime oma supervõikudel hea maitsta. Söögi taustaks olid siis vaated merele ja üle lahe paistvale Cannes’i linnale. Vägev!
Mõnede kohtadega on nii, et telekast või ajakirjade klantspiltidelt jääb selline võimas mulje, aga kohale jõudes pead natuke pettuma. Côte d'Azuriga oli vastupidi – telekast ja klantspiltidelt oli ka selle kohta võimas ettekujutus tekkinud, aga tegelikkus oli veelgi vingem. Vastupidisel Montpellier ümbrusele (seal kus me kämpisime) on siin tegelikult randadega veidi keerulisem. Just nende kaljude tõttu. Ujumiskohti on, kuid 
enamustes nendes on kivised rannad. Osadesse on küll eraldi liiva veetud, kuid vette minek on endiselt suhteliselt valus ettevõtmine. Aga ei see heiduta – leidsime endale väikese rannasopi ja peagi saime mõnusast mereveest kosutust ja kärsatasime oma niigi pruuni nahka. Selles kandis oli ka juba laineid ning see tegi ujumise/hulpimise palju lahedamaks.Pärast tunniajast vedelemist sai otsustatud, et otsime endale ööbimiskoha valmis. Et siis saaks pärastlõuna ja õhtupooliku rahulikult ranna- ja muudele mõnudele pühendada. Kuna soov oli jääda võimalikult merele l
ähedale, siis otsustasime korra veel telkida. Leidsime sellise koha nagu „Paradis des campeurs“ ehk kämpijate paradiis. Mõned vabad kohad neil olid ning kuna me plaanisime siia jääda ainult üheks ööks, siis anti meile valida kahe suhteliselt kehva platsi vahel. Positiivne asjaolu oli see, et meri oli väga lähedal ja piirkonnas oli ka mitmeid söögikohti. 25€ võtsime pakkumise vastu, kuid paradiisist oli asi ikka väga kaugel. Telgivaiade maasse saamiseks tuli neid kiviga taguda ja ka siis läksid vaiad pigem kõveraks kui maa sisse. Kuidagi me igatahes oma riidemajakese püsti saime. Pärast seda kohe randa ära. Kallas oli endiselt kivine ning siin oli lainel tekkinud ka päris mõnus tagasitõmme. Snorgeldada seetõttu ei saanud – lainetus oli tugev ja kuna eksisteeris ka tagasitõmme, siis oli vesi suhteliselt sogane (liiv, kiviklibu, taimed). Aga see ei seganud meil rannas päeva õhtusse veeretamast.Pärast plaažilt tulekut hüppasime veel korra poest läbi ja siis otsustasime proovida kämpingu kõrval asuva restorani valikut. Kõik algas paljulubavalt, kuna restoran oli vabas õhus, kohe ranna vahetus läheduses. Siis aga tutvusime oma ettekandjaga. Tegemist oli sellise lakutud välimusega kutiga, kelle võltsnaeratus paistis juba kaugelt silma. Lisaks üritas ta pidevalt nalja teha, kuid ka selles olid tema võimed äärmiselt piiratud. Kui ta nägi, et tuimadele põhjamaalastele tema „vapustav ja peen“ huumor mitte kuidagi peale ei lähe, siis viimase õlekõrrena haarast võimalusest hakata mõnitama ja halvustama oma naisettekandjast kollegi. Oli näha, et preilnal oli sellest juba
ammu siiber ning üllatuslikult ei võitnud ta selle käiguga ka meie poolehoidu. Aga vähemalt toidud olid head, kahju, et sellise idioodist teenindaja otsa komistasime. Päeva lõpetuseks sai veel mere ääres patseeritud ja salvestatud digikaamera mälukaardile mõningaid ülesvõtteid hilisõhtusest rannikust ja kaugel siravatest Cannes’i linna tuledest. Sellised selged ja valged ööhakud on väga head pildistamiseks kui õnnestub valgusreostust vältida ja kui statiiv kaasas on. Meil oli, ja siin siis ka mõned näited – vaata ka siia.
0 kommentaari:
Post a Comment