Äratus oli tavapärane e siis 8.30. Bioloogiline kell millegipärast tiriseb hiljemalt sellel ajal, isegi nii täpselt, et võib muud kellad selle järgi õigeks panna. Aga see on õnneks just ka paras aeg päeva alustamiseks, mistõttu ei ole me väga pikalt juurelnud, et kuidas seda sisemist äratuskella hiljem helisema panna. Sõime hotellitoas ära eilse õhtu ülejäägid ning kõrvale isetehtud kohvi ja pakkisime asjad kokku. Ibisega on see häda, et kui hotellituba on küll normaalne ja ka normaalse hinnaga, siis kõik lisateenused maksavad. Ning hommikusöögi hind ületas kaugelt selle väärtust, mistõttu sõime Ibises ööbides reeglina kaasa ostetud kraami või tegime hommikusöögi kusagil kohvikus.
Check-outi tehes sattusime ühe jutuka administraatori peale. Saades teada, et oleme Eestist, hakkas ta kiirelt mingit oma manuaali lappama. Lõpuni jõudes tuli tal tõdeda, et kahjuks Eesti kohta tema raamatus infot pole, sest Eestis Ibise ketti pole. Viitasime oma keele sarnasusele soomlastega, mille peale läks tal silm särama ja mõnikümmend sekundit hiljem kõlas tema huultelt (manuaalist maha veerituna): „Töörvetuloa“. Ja: „Kiitos“. Selgitasime, et päris üks-ühele meie keel pole, kuid midagi me aru saame. Tema nõudmisel õpetasime selgeks ka kaks sõna – tere ja nägemist – mis tal pärast mitmekordset harjutamist ka enam-vähem aimatavalt välja tulid. Einoh, päris lahe. Omaette hea mõte on ka selline manuaal, kus suurest osast Euroopa riikide keeltest on üles tähendatud mõned fraasid. Alati teeb ju südame soojaks kui keegi kusagil kodumaast eemal midagi emakeeles ütleb. Isegi kui hääldus on selline, et alguses ei saa arugi, et see on su emakeel.
Sõit aga läks läbi Lõuna-Normandia, piki rannikut. Tahtsime võimalikult kiirelt jõuda ühte väga vingesse paika –Mont Saint-Michel mäe ja kloostri juurde. See on täiesti unikaalne koht ning kahjuks teadsid seda ka kõik teised mitutuhat inimest, kes tollel päeval sealkandis ringi rändasid. Seega oli kasulik kohale jõuda võimalikult vara. Meie parkisime auto parklasse veidi peale poolt kümmet kui rahvahulgad olid veel suhteliselt mõõdukad. Kuigi 
parem oleks olnud veel varem tulla. Mis siis teeb Mont Saint-Micheli unikaalseks? Sellest saab aru juba sinna sõites ning päris kindlasti saab sellest aru autot parkides. Parklas oli selline silt: „Tänase tõusu haripunkt on kell 18.00, parklast tuleb auto ära toimetada hiljemalt kell 14.45“. Mont Saint-Michel on saar (või noh selline poolsaare moodi saar), mis asub kohas, kus Atlandi tõus ja mõõn avalduvad kõige jõulisemalt kogu kontinentaalses Euroopas. Vertikaalne diferents on tohutud 15 meetrit ning 
maapinnal tähendab see vee taandumist-tulemist 15 kilomeetrit, kusjuures tõus toimub väga kiirelt. Tõusu ajal liigub üle kuivaks jäänud maa ca poole meetri kõrgune laine ja väidetavalt on kiirus võrdne galopeeriva hobusega. Seega mõõna ajal on uitama minna ääretult ohtlik, üsna palju inimesi on seal oma elu kaotanud. Tõusu tipul ühendab Mont Saint-Micheli mandriga vaid kitsas naturaalne tamm, mille peal on autotee, mõõna ajal on vesi taandunud nii kaugele, et näha seda pole. Kui meie parklasse keerasime, oli õnneks mõõn (tõusu ajal on parkla sügaval vee all). Seega tõus ja mõõn on selline looduslik vaatamisväärsus, mis ookeanidest kaugel elavat inimest võiks vaimustada.
Peale selle on Mont Saint-Michel ka ajaloolis-arhitektuuriline vaatamisväärsus. Arvestades saare unikaalset asukohta, ehitati sinna 5.-l sajandil Bretooni-Romaani kindlus. Paar sajandit hiljem vallutati see frankide poolt ja nii pandi 8.sajandil alus esimesele religioossele ehitisele saarel. Kloostri ja kiriku ehitisega käis kaasas ka legend. Peaingel Miikael (Michel prantsuse keeles) olevat ilmutanud end Avranches’i piiskop St.Aubertile ja käskinud tal ehitada kirik saarele, mis siis kandis veel nime Hauasaar. Kuna piiskop oli kas pikkade juhtmetega või lihtsalt allumatu, siis vaatamata korduvatele käskudele, midagi ei toimunud. Kui peainglil sellise molutamise ja mittemidagitegemise peale lõpuks üle viskas, põletas ta oma sõrmega piiskopi kolju sisse augu. Vat nii.
No ja see argument oli lõpuks veenev. Kirik ehitati ning lisaks sellele nimetati ka saar ümber Miikaeli auks. Saarest sai oluline ja strateegiline paik pärast William I, Normandia hertsogi, vallutusretki Normandias 10.-l sajandil. Mont Saint-Micheli hakati tugevalt kindlustama ja sinna väikesele saarele kerkis sajanditega võimas normannide stiilis klooster. Saja-aastase sõja ajal ründasid inglased saart korduvalt, kuid võimsad kindlustused hoidsid vainlase eemal. Kokku toimus piiramine 30 aastat. Mihklimäest sai seetõttu rahvusliku identiteedi sümbol.
Reformatsiooni ajal hakkas saare tähtsus vähenema ja Prantsuse revolutsiooni ajal olid jäänud sinna vaid üksikud mungad. Peale revolutsiooni klooster suleti ning sinna tehti vangla. Alguses hoiti seal peamiselt usutegelasi, kes vastandusid vabariigile ja selle juhtidele, kuid hiljem toodi sinna ka kõrgeid poliitilisi vange.
1836.-l aastal alustas aga prantsuse eliit (sh Victor Hugo) kampaaniat Mont Saint-Micheli kui rahvusliku aarde taastamiseks. 30 aastat hiljem vangla lõpuks suleti ja veel 10 aastat hiljem sai saarest lõpuks ajalooline monument. Alates aastast 1979 on Mont Saint-Michel ka UNSESCO Maailmapärandi nimekirjas.
Kui meie oma jalakesed sissepoole kindluseväravat asetasime, oli juba näha, et siin läheb trügimiseks. Rahvast oli palju, kuigi veel mitte tapvalt palju. Kuna tegemist on ikkagi kaljusaarega, siis kloostrisse jõudmiseks tuli ronida mööda üsna kitsast ja järsku tänavat. Ei taha küll pahasti öelda, kuid lapsevankriga inimesed ajasid kopsu üle maksa. No kujutage ise ette järsku munakivitänavat, mis on paksult inimesi täis ja siis seal keskel tüüpe, kes võitlevad gravitatsiooniga oma väikeserattaliste vankritega. No miks pagana pärast on vaja vedada vankrit sinna mäetippu? On ju olemas mingid selja ja kõhukotid, millega saab täiesti normaalselt oma põngerjaid ringi vedada. Seal tõesti ei ole ruumi vankrite jaoks.
Aga mida kõrgemale jõudsime, seda vägevamaks vaated läksid. Ühel hetkel saigi juba pilgu heita saart ümbritsevale tühermaale, kus vee tekitatud liivakujundid olid täiesti selgelt aimatavad. Mõnedes sügavamates kohtades olid veel ka veesilmad näha. Eriti vinge oli vaadata saare kõrval ankrusse jäänud purjekaid, mis mõõna ajal lihtsalt lebasid liiva peal ja ootasid õhtut. Einoh, sellist asja pole veel näinud.
Saare tippu jõudes küsiti meilt edasi minemiseks raha, sest kloostrikompleks oli tasuline.
Tasuks selle eest, et me soovisime seda raha maksta, saime võimaluse seista üsnagi pikas järjekorras ca 30-40 minutit. Oleks pidanud ikka varem tõusma ja tulema. Kui lõpuks pilet käes ja kloostri territooriumil, läks asi palju lahedamaks. Võtsime endale ka audiogiidid ning niiviisi saimegi väga vaikselt edasi liikudes pidevalt teada, et mis siin kõik toimunud oli ja kuidas ning milleks mingi ruum tarviline võis olla. Audiogiidid on ikka väga hääd asjad.
Selles mõttes oli Saint-Micheli kloostris lahe, et kohati kõndisid väljas ja kohati pimedates võlvkambrites. E
t siis vahepeal said lasta ka silmal kaugusesse lennata, ei pidanud kogu aeg mööda umbseid ruume kolama. Kui ülesse kloostri kirikusse jõudsime, algas seal just missa. Sellepärast oligi mujal ruumides rahvast vähem, enamus oli kogunenud siia, et munkade-nunnade laulu kuulda. Me otseselt kuulama ei jäänud, kuid kuna kiriku ees (või siis taga, täpselt aru ei saanud) oli suur terrass, kust avanes hunnitu vaade kogu ümbruskonnale (see oli saare üks kõrgemaid kohti), siis seda ümbruskonda fotoka mälukaardile jäädvustades kaikusid need koraalid meile taustaks.
Kloostrialalt välja astudes tervitasid meid tohutud rahvamassid ja kuumus. Meie tuleku ajal oli palju rahvast, kuid nüüd oli iga viimanegi ruutsentimeeter inimolendiga kaetud ning mäest alla saamiseks tuli meil ikka päris kõvasti tõugelda. Ja ikka oli seal massis ka mõni optimist lapsekäruga, kes blokeeris peatudes kogu ühe suuna liikluse ära. Jah, ega me ei ole väga suured rahvahulkade fännid ning selliste masside sees trügimine tekitas meis vastupandamatut soovi lahkuda.
Siiski ennem tegime väikesed shoppingud – ostsime omale koju köögiseinale mõned plakatid (vahvad vanaaegsed joogi-/toidureklaamid) ning veidi näksimist. Kui abikaasa soetas lihtsalt võileiva, siis mina võtsin endale quiche lorraine’i. Quiche kujutab endast sellist pirukalaadset toodet, kus sisu võib valida erineva (nt juust, sink, seened jne). Minule on see saanud üheks lemmikumaks kiirtoiduks, mida kusagilt pagariärist kaasa haarata. Toidu manustamiseks keerasime sisse ühte võlvialusesse ning seal avastasime, et kellelgi on olnud sama mõte, sest treppidel istus ja tegeles lõunasöögi söömisega üks lasteaiarühm. Kõigil olid kodust lõunasöögikarbid kaasas ja üritasid väga asjalikud näida. Püüdsime olla vähemalt sama viisakad ja korralikud ning võimalikult vähe pudistada.
Kõht täis, pressisime ennast rahvamassi vahelt välja ning tõdesime rõõmuga, et vesi polnud veel meie autot ära viinud. Lõppu veel üks panoraam Micheli saare tipust lahe suunas - vesi tuleb sealt kusagilt taamalt...
Mont Saint-Micheli juurest sõitsime St Malo suunas. Ühtlasi lahkusime niimoodi Normandiast, ees ootas täiesti teistsugune piirkond - bretoonide maa Bretagne ( bretooni keeles: Breizh). Britannia on täiesti erineva kultuuri ja keelega piirkond, prantsuse keelega pole sellel keelel mitte mingit sarnasust. Tegu on vana keldi keelega. Toon ka näite. Britannia moto on „Pigem surm kui au kaotus“ ning see kõlab bretooni keeles nii: „Kentoc'h mervel eget bezañ saotret“. Prantuse keeles aga nii: „Plutot mourir qu'être souillé.”
Britannias kaitstakse üsna agaralt oma kultuuri ja pärandit, kuigi riik seda otseselt ei toeta. Kohalike omavalitsuste tasandil siiski seaduse piires tegutsetakse – osades koolides õpetatakse bretooni keelt, tegutsevad bretooni teatrid, avaldatakse raamatuid jne. Tänavapildis paistis see silma nii, et kõik sildid ja viidad muutusid Britanniasse jõudes kakskeelseks. Ning kohanimed muutusid veidi teistsuguseks. Britannia vaated olid muidugi ka üsna maalilised.
Ühes St Malo tee peale jäänud linnakeses sai külastatud jälle boulangerie’d (pagariäri). Nende asutuste suur erisuguste saiakeste ja koogikeste valik on niivõrd isuäratav, et meil oli eesmärk vähemalt murdosagi ära proovida. Jah, eks see raske oli aga keegi peab ka sellist tööd tegema. Reisipäevik väidab, et seekord sai ostetud flani, peale selle veel rosina- ja karamellisaiakesi ning baguette’i. Uudissõna ilmselt enamuse jaoks on flan. Flan on selline quiche’i moodi pehme küpsetis, kuid erinevalt quiche’st, on tegu magustoiduga. Kui Prantsusmaal võib leida väga paljude erinevate sisudega flani (nt meie ostsime mustade ploomidega), siis Lõuna-Ameerikas tähendab flan rangelt karamellikreemiga küpsetist.
Sellest pagariäri külastusest tuleks meelde jätta asjaolu, et tühja kõhuga ei maksa sinna minna. Kui pilti tasku ei pane, siis on oht liiga palju osta. Meie puhul teostus see viimane stsenaarium. Piknikku pidades selgus, et peale ühe flani ei mahtunud kõhtu rohkem midagi. Tükk oli suur ning ääretult magus ja toitev. Ülejäänud ostud jäid ootama paremaid aegu.
Saint-Malo (bretooni keeles Sant-Maloù) on tõsine kuurortlinn. Väidetavalt on linnas Euroopa suurim mereandide restoranide kontsentratsioon. See on muidugi ka arusaadav, kuna krabisid ning muid molluskeid on rannast lihtne saada. Eriti head pidid olema selle piirkonna austrid. Kui siia veel lisada juurde asjaolu, et siinsed mererannad on mõnusalt liivased, siis pole ka imekspandav, et suvel linna rahvastikuarv kahekordistub. Siinkandis pole turismitööstuses masust haisugi. Saint-Malo on lisaks kohalikele veel väga populaarne brittide seas, kes moodustavad enamuse linna supelsaksadest.
Linna on ka mõtet külastada ajaloohuvilistel. Saint-Malo vanalinn on ümbritsetud kõrge müüriga ning üsna palju vanast arhitektuurist on säilinud.
Linnaelanikud on olnud ajast-aega väga isepäised ning ei ole kunagi väga tahtnud mõne riigi osa olla. Keskajal kuulutati end lausa iseseisvaks ja linna moto oli „Mitte prantslased, mitte bretoonid vaid malouiinid“. Kaks eitust linna motos juba näitab minu arvates suhtumist.
Aga selline vastuhakk korrale jätkus ka edaspidi. Linn sai kuulsaks kui korsaaride ja piraatide linn. Siinsed mereröövlid ei hoidnud oma hirmuvalitsuse all (reeglina küsiti kümnist) mitte ainult Inglise kanalil seilavaid inglise laevu vaid jõuti ka oluliselt kaugemale. Jacques Cartier’i näiteks peetakse Kanada avastajaks, sest ta külastas esimest korda Quebeci ja Montreali linnade praeguseid asukohti. Peale selle on St-Malost pärit kolonisaatorid, kes avastasid ja asustasid esimest korda Falklandi saared. Algselt pandi saartele nimi oma kodulinna järgi - Îles Malouines (Malouiinide Saared) – millest hispaania keeles said Islas Malvinas. Malviinide nime kannavad saared Argentiina maakaartidel siiani.
Hoolimata ahvatlusest, jätsime seekord vanalinna külastuse vahele. Me nägime, et rahvast oli väga palju ja Mont Saint-Michelist tulnuna ei tekkinud soovi uuesti tunglema minna. Samas niisama me sealt minema ka ei sõitnud. Reisikavas oli meil märgitud Saint-Malo juurde, et Plage Rochebonne (vt eelmist pilti) on selline rahulikum ja väherahvastatum rand, seega sinna ka suundusime. Ja hästi tegime. Rochebonne’i liivarand oli suur ja lai ning suhteliselt vähe rahvastatud. Selles mõttes, et päevitajaid ja ujujaid oli, kuid kuna oli veel mõõnaaeg, siis veepiir oli rannakindlustustest kaugel. Enamus sealsetest päevitajatest on targad – nad teavad, et vesi tuleb kuni müürideni välja, seega on parimad kohad suhteliselt randa viiva trepi lähistel. Kuna meil oli soov ujuda, siis vantsisime 100-150 meetrit mere poole ja viskasime sinna oma kodinad maha.
End jahutada on kuumal päeval ikka taevalik. Vesi oli natuke soojem kui Ètretat’s, kuid siiski üsna jahe. Rannal lesides oli lahe vaadata kuidas vesi vaikselt sulle lähemale nihkub. Mitu korda tuli üles tõusta ja lina edasi nihutada. Oli selge, et tõus algas. Randa tuli hunnik purjetajaid, kelle katamaraanid kusagil ranna keskel vedelesid. Hakati selleks valmistuma, kui vesi uuesti paatideni jõuab. Nii ju palju mugavam kui kogu aeg aluseid vette ja veest välja lohistada.
Ning loomulikult oli rannas suur hord inimesi, kes (nagu pildilt näha), kummikud jalas ja ämbrid käes, otsisid kivide vahelt õhtusöögi materjali. Juba väikestel lastel oli selge, et millistes kivipragudes tasus tokiga sorkida. Tegelikult profimatel oli varustust ikka natuke rohkem kui tokk ja ämber. Olid spetsiaalsed kindad, mingid kummalised vedruga haaratsid, spetspõlled jne. Kui randa minnes oli meie ujumiskoha lähedal näha kaks suurt saart, mis oli inimesi täis (vt pilti), siis tund aega hiljem oli meri need praktiliselt endale tagasi võitnud ning jahimehed võrdlesid juba rannas saake. Käisime meiegi piilumas – ei ütleks, et oli isuäratav. Huvitav oli küll, kuid mitte isuäratav. Alamõõdulised (nagu see krabi) visati merre tagasi kuid mõnel olid pangis ka sellised mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga krabid, mille kämblad tundusid olevat piisavalt võimsat, et Kuusakoskis autosid pooleks lõigata.
Kahlasime ka siis natuke vetikate sees ja turnisime kividel ning leidsime selle tulemusel igasuguseid huvitavaid elukaid. Kuna me väga pädevad polnud, siis ei osanud me ka hinnata, kas kõik leiud olid söödavad, kuid ma usun, et ka täiesti algaja saaks rannast üsna kerge vaevaga korraliku kõhutäie. Kui kõht loomulikult neid peajalgseid söögina aktsepteerib.
Kui tõus kahandas üleval pool pildil paistva liivaranna nulli st meri loksus vastu linnamüüri, siis otsustasime, et on paras aeg edasi sõita. Saint-Malos olles olid selle linna võlud täiesti arusaadavad. Rochebonne’i kant oli selline rahulik ja mõnusa atmosfääriga linnaosa, kus kellelgi pole kiiret ja nauditi täiel rinnal mõnusat rannailma. Kui poleks ise nõnda rahutu, siis veedaks seal nii mõnedki päevad. Tänaval nägime seal ka üht prantsuse autotööstuse sümbolit - Citroen 2CV e deudeuche. Pole just kõige vastupidavam auto, kuid selle eest on karakterit kuhjaga.
Edasi viis meid sõit piki Bretagne’i rannikut ning ühel hetkel otsustasime, et oleks õige aeg ööbimisele mõtlema hakata. Seekord tuli kuidagi iseenesest idee, et teeks nii, et see öö hoopis telgiks. Ilm oli väga soe ja pilvitu ning kämpingu silte jäi silma päris palju. Keerasimegi ühte kämpingusse sisse ning suhteliselt libedalt eraldati meile selline 5x7 meetri suurune plats puude vilus. Saime isegi valida, et milline meile rohkem sobib.
Telk läks vana rasva pealt üles endalegi üllatuseks väga kiirelt ja kogu see nali (ööbimine siis) maksis meile 14,5€. Selle eest sai platsi, autokoha, võimaluse kasutada dušširuume, keeta vett, pesta nõusid ja pesu, kasutada kauplust ning pagariäri. Kõik need mugavused olid kämpinguterritooriumil käe-jala juures.
Kui maja püsti, katsime ukse ette ka laua väga hea ja veel paremaga. Tõeliselt hea ja prantsuslik õhtusöök kukkus välja ning peamised tänud sellele päevasele boulangeriele. Kõht täis, otsustasime end veidi liigutada ja ära käia mere ääres. No et otse reitesse ei läheks kõik see sai. Nii võtsimegi auto ja sõitsime 500m eemal asuvasse randa. :P Ok, tegelikult sealt oli seal veidi ikka vaja kõndida ka ja ronida üle liivadüünide, et mere äärde jõuda, seega päris vette rattaid ei lasknud. Tegelikult oleks me muidugi jalutanud, kui oleks teadnud, et rand nii lähedal on, kuid kust me pidime siukseid asju teadma.
Rand ise oli üsna pisike - väike liivariba, ümberringi kaljud. Samas rahvast oli seal omajagu. Valmistuti päikeseloojanguks, tehti lõket ja joodi veini. Korjasime veidi merekarpe ja siis tegime sääred, et ennem pimedat ikka auto juures tagasi olla. Sealses rannaparklas torkas silma asjaolu, et see oli tehtud matkaautokindlaks. Sissepääs oli napilt nii kitsas, et sõiduautoga läbi mahuks ja kusagile 2-2,5 meetri peale olid pandud risti üle tee latid ning nende küljes suht üheselt mõistetavad sildid – „Ei matkaautodele“. Liikluses (kitsastel kõrvalteedel) on need liiklusvahendid täiesti talumatud ja me kindlasti oleme selles klubis, kus „Top Geari“ saatejuhidki – parim matkaauto või matkakäru on õhku lastud matkakäru. Mitte et meil puhkusel kuhugi kiiret oleks, kuid need autokujulised julgad on nii kuradi aeglased ja puudulike manööverdamisomadustega, et iga väiksemgi käänak võib tähendada automaatselt ummikute tekkimist.
Tuli meelde üks seik, kus ühes väikelinnas seisis meie ees valgusfoori taga 3 matkaautot. Ja iga rohelise tsükliga suutis vasakule tänavasse ära keerata täpselt üks nendest. Kuna esimese korraga välja ei keeranud, siis tuli tagurdada ja siis veidi edasi ja siis jälle tagasi ja… oligi uuesti punane. Oh, oleks mul mõni pulk dünamiiti olnud… Seega inimesed, kes lähevad Lõuna-Euroopasse ringreisi tegema – unustage matkaauto või matkakäru ära. Kui teil on plaan sõita ühte kohta (nt mingisse kämpingusse kuhugi randa), siis on ok. Kui te aga tahate teha Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ringreisi, u-nus-ta-ge see variant ära. Lõunamaade linnade tänavad on kitsad, parkimiskohad veel kitsamad ja neid on vähe ning nagu need rannaparklad näitasid, ei saa selliste masinatega väga suvalises kohas parkida ka väljaspool asulaid. Lisaks kõigele on väljamaa numbriga vagunelamud kompvekid murdvarastele.
Oma ööbimiskoha juurde tagasi jõudes tegime veel natuke telgiromantikat ning jõime Bretagne’i siidrit ja mängisime taskulambi valgel kaarte. Seni kuni taskulamp otsad andis. Ja mitte patareid ei läinud läbi, vaid aastaid truult teeninud valgusallikas heitis sellel õhtul oma viimased kiired. Nuuks :P Proovisime veel väljast paistva pargilambi valgel mängupõrguga jätkata, kuid see ikka väga hästi ei toimunud. Aga päris mõnus päev oli olnud.
Telgis magamise miinused tulid meelde uuesti öösel kui teatavad ihuvajadused kimbutama hakkasid. Magamiskotist ja telgist väljaronimine oli üsna suur eneseületus. Igatahes nalja kui palju.
Sõit aga läks läbi Lõuna-Normandia, piki rannikut. Tahtsime võimalikult kiirelt jõuda ühte väga vingesse paika –Mont Saint-Michel mäe ja kloostri juurde. See on täiesti unikaalne koht ning kahjuks teadsid seda ka kõik teised mitutuhat inimest, kes tollel päeval sealkandis ringi rändasid. Seega oli kasulik kohale jõuda võimalikult vara. Meie parkisime auto parklasse veidi peale poolt kümmet kui rahvahulgad olid veel suhteliselt mõõdukad. Kuigi parem oleks olnud veel varem tulla. Mis siis teeb Mont Saint-Micheli unikaalseks? Sellest saab aru juba sinna sõites ning päris kindlasti saab sellest aru autot parkides. Parklas oli selline silt: „Tänase tõusu haripunkt on kell 18.00, parklast tuleb auto ära toimetada hiljemalt kell 14.45“. Mont Saint-Michel on saar (või noh selline poolsaare moodi saar), mis asub kohas, kus Atlandi tõus ja mõõn avalduvad kõige jõulisemalt kogu kontinentaalses Euroopas. Vertikaalne diferents on tohutud 15 meetrit ning 
maapinnal tähendab see vee taandumist-tulemist 15 kilomeetrit, kusjuures tõus toimub väga kiirelt. Tõusu ajal liigub üle kuivaks jäänud maa ca poole meetri kõrgune laine ja väidetavalt on kiirus võrdne galopeeriva hobusega. Seega mõõna ajal on uitama minna ääretult ohtlik, üsna palju inimesi on seal oma elu kaotanud. Tõusu tipul ühendab Mont Saint-Micheli mandriga vaid kitsas naturaalne tamm, mille peal on autotee, mõõna ajal on vesi taandunud nii kaugele, et näha seda pole. Kui meie parklasse keerasime, oli õnneks mõõn (tõusu ajal on parkla sügaval vee all). Seega tõus ja mõõn on selline looduslik vaatamisväärsus, mis ookeanidest kaugel elavat inimest võiks vaimustada.
Peale selle on Mont Saint-Michel ka ajaloolis-arhitektuuriline vaatamisväärsus. Arvestades saare unikaalset asukohta, ehitati sinna 5.-l sajandil Bretooni-Romaani kindlus. Paar sajandit hiljem vallutati see frankide poolt ja nii pandi 8.sajandil alus esimesele religioossele ehitisele saarel. Kloostri ja kiriku ehitisega käis kaasas ka legend. Peaingel Miikael (Michel prantsuse keeles) olevat ilmutanud end Avranches’i piiskop St.Aubertile ja käskinud tal ehitada kirik saarele, mis siis kandis veel nime Hauasaar. Kuna piiskop oli kas pikkade juhtmetega või lihtsalt allumatu, siis vaatamata korduvatele käskudele, midagi ei toimunud. Kui peainglil sellise molutamise ja mittemidagitegemise peale lõpuks üle viskas, põletas ta oma sõrmega piiskopi kolju sisse augu. Vat nii.
No ja see argument oli lõpuks veenev. Kirik ehitati ning lisaks sellele nimetati ka saar ümber Miikaeli auks. Saarest sai oluline ja strateegiline paik pärast William I, Normandia hertsogi, vallutusretki Normandias 10.-l sajandil. Mont Saint-Micheli hakati tugevalt kindlustama ja sinna väikesele saarele kerkis sajanditega võimas normannide stiilis klooster. Saja-aastase sõja ajal ründasid inglased saart korduvalt, kuid võimsad kindlustused hoidsid vainlase eemal. Kokku toimus piiramine 30 aastat. Mihklimäest sai seetõttu rahvusliku identiteedi sümbol.
Reformatsiooni ajal hakkas saare tähtsus vähenema ja Prantsuse revolutsiooni ajal olid jäänud sinna vaid üksikud mungad. Peale revolutsiooni klooster suleti ning sinna tehti vangla. Alguses hoiti seal peamiselt usutegelasi, kes vastandusid vabariigile ja selle juhtidele, kuid hiljem toodi sinna ka kõrgeid poliitilisi vange.1836.-l aastal alustas aga prantsuse eliit (sh Victor Hugo) kampaaniat Mont Saint-Micheli kui rahvusliku aarde taastamiseks. 30 aastat hiljem vangla lõpuks suleti ja veel 10 aastat hiljem sai saarest lõpuks ajalooline monument. Alates aastast 1979 on Mont Saint-Michel ka UNSESCO Maailmapärandi nimekirjas.
Kui meie oma jalakesed sissepoole kindluseväravat asetasime, oli juba näha, et siin läheb trügimiseks. Rahvast oli palju, kuigi veel mitte tapvalt palju. Kuna tegemist on ikkagi kaljusaarega, siis kloostrisse jõudmiseks tuli ronida mööda üsna kitsast ja järsku tänavat. Ei taha küll pahasti öelda, kuid lapsevankriga inimesed ajasid kopsu üle maksa. No kujutage ise ette järsku munakivitänavat, mis on paksult inimesi täis ja siis seal keskel tüüpe, kes võitlevad gravitatsiooniga oma väikeserattaliste vankritega. No miks pagana pärast on vaja vedada vankrit sinna mäetippu? On ju olemas mingid selja ja kõhukotid, millega saab täiesti normaalselt oma põngerjaid ringi vedada. Seal tõesti ei ole ruumi vankrite jaoks.
Aga mida kõrgemale jõudsime, seda vägevamaks vaated läksid. Ühel hetkel saigi juba pilgu heita saart ümbritsevale tühermaale, kus vee tekitatud liivakujundid olid täiesti selgelt aimatavad. Mõnedes sügavamates kohtades olid veel ka veesilmad näha. Eriti vinge oli vaadata saare kõrval ankrusse jäänud purjekaid, mis mõõna ajal lihtsalt lebasid liiva peal ja ootasid õhtut. Einoh, sellist asja pole veel näinud.Saare tippu jõudes küsiti meilt edasi minemiseks raha, sest kloostrikompleks oli tasuline.
Tasuks selle eest, et me soovisime seda raha maksta, saime võimaluse seista üsnagi pikas järjekorras ca 30-40 minutit. Oleks pidanud ikka varem tõusma ja tulema. Kui lõpuks pilet käes ja kloostri territooriumil, läks asi palju lahedamaks. Võtsime endale ka audiogiidid ning niiviisi saimegi väga vaikselt edasi liikudes pidevalt teada, et mis siin kõik toimunud oli ja kuidas ning milleks mingi ruum tarviline võis olla. Audiogiidid on ikka väga hääd asjad.Selles mõttes oli Saint-Micheli kloostris lahe, et kohati kõndisid väljas ja kohati pimedates võlvkambrites. E
t siis vahepeal said lasta ka silmal kaugusesse lennata, ei pidanud kogu aeg mööda umbseid ruume kolama. Kui ülesse kloostri kirikusse jõudsime, algas seal just missa. Sellepärast oligi mujal ruumides rahvast vähem, enamus oli kogunenud siia, et munkade-nunnade laulu kuulda. Me otseselt kuulama ei jäänud, kuid kuna kiriku ees (või siis taga, täpselt aru ei saanud) oli suur terrass, kust avanes hunnitu vaade kogu ümbruskonnale (see oli saare üks kõrgemaid kohti), siis seda ümbruskonda fotoka mälukaardile jäädvustades kaikusid need koraalid meile taustaks.
Kloostrialalt välja astudes tervitasid meid tohutud rahvamassid ja kuumus. Meie tuleku ajal oli palju rahvast, kuid nüüd oli iga viimanegi ruutsentimeeter inimolendiga kaetud ning mäest alla saamiseks tuli meil ikka päris kõvasti tõugelda. Ja ikka oli seal massis ka mõni optimist lapsekäruga, kes blokeeris peatudes kogu ühe suuna liikluse ära. Jah, ega me ei ole väga suured rahvahulkade fännid ning selliste masside sees trügimine tekitas meis vastupandamatut soovi lahkuda.
Siiski ennem tegime väikesed shoppingud – ostsime omale koju köögiseinale mõned plakatid (vahvad vanaaegsed joogi-/toidureklaamid) ning veidi näksimist. Kui abikaasa soetas lihtsalt võileiva, siis mina võtsin endale quiche lorraine’i. Quiche kujutab endast sellist pirukalaadset toodet, kus sisu võib valida erineva (nt juust, sink, seened jne). Minule on see saanud üheks lemmikumaks kiirtoiduks, mida kusagilt pagariärist kaasa haarata. Toidu manustamiseks keerasime sisse ühte võlvialusesse ning seal avastasime, et kellelgi on olnud sama mõte, sest treppidel istus ja tegeles lõunasöögi söömisega üks lasteaiarühm. Kõigil olid kodust lõunasöögikarbid kaasas ja üritasid väga asjalikud näida. Püüdsime olla vähemalt sama viisakad ja korralikud ning võimalikult vähe pudistada.Kõht täis, pressisime ennast rahvamassi vahelt välja ning tõdesime rõõmuga, et vesi polnud veel meie autot ära viinud. Lõppu veel üks panoraam Micheli saare tipust lahe suunas - vesi tuleb sealt kusagilt taamalt...
Mont Saint-Micheli juurest sõitsime St Malo suunas. Ühtlasi lahkusime niimoodi Normandiast, ees ootas täiesti teistsugune piirkond - bretoonide maa Bretagne ( bretooni keeles: Breizh). Britannia on täiesti erineva kultuuri ja keelega piirkond, prantsuse keelega pole sellel keelel mitte mingit sarnasust. Tegu on vana keldi keelega. Toon ka näite. Britannia moto on „Pigem surm kui au kaotus“ ning see kõlab bretooni keeles nii: „Kentoc'h mervel eget bezañ saotret“. Prantuse keeles aga nii: „Plutot mourir qu'être souillé.”Britannias kaitstakse üsna agaralt oma kultuuri ja pärandit, kuigi riik seda otseselt ei toeta. Kohalike omavalitsuste tasandil siiski seaduse piires tegutsetakse – osades koolides õpetatakse bretooni keelt, tegutsevad bretooni teatrid, avaldatakse raamatuid jne. Tänavapildis paistis see silma nii, et kõik sildid ja viidad muutusid Britanniasse jõudes kakskeelseks. Ning kohanimed muutusid veidi teistsuguseks. Britannia vaated olid muidugi ka üsna maalilised.
Ühes St Malo tee peale jäänud linnakeses sai külastatud jälle boulangerie’d (pagariäri). Nende asutuste suur erisuguste saiakeste ja koogikeste valik on niivõrd isuäratav, et meil oli eesmärk vähemalt murdosagi ära proovida. Jah, eks see raske oli aga keegi peab ka sellist tööd tegema. Reisipäevik väidab, et seekord sai ostetud flani, peale selle veel rosina- ja karamellisaiakesi ning baguette’i. Uudissõna ilmselt enamuse jaoks on flan. Flan on selline quiche’i moodi pehme küpsetis, kuid erinevalt quiche’st, on tegu magustoiduga. Kui Prantsusmaal võib leida väga paljude erinevate sisudega flani (nt meie ostsime mustade ploomidega), siis Lõuna-Ameerikas tähendab flan rangelt karamellikreemiga küpsetist.Sellest pagariäri külastusest tuleks meelde jätta asjaolu, et tühja kõhuga ei maksa sinna minna. Kui pilti tasku ei pane, siis on oht liiga palju osta. Meie puhul teostus see viimane stsenaarium. Piknikku pidades selgus, et peale ühe flani ei mahtunud kõhtu rohkem midagi. Tükk oli suur ning ääretult magus ja toitev. Ülejäänud ostud jäid ootama paremaid aegu.
Saint-Malo (bretooni keeles Sant-Maloù) on tõsine kuurortlinn. Väidetavalt on linnas Euroopa suurim mereandide restoranide kontsentratsioon. See on muidugi ka arusaadav, kuna krabisid ning muid molluskeid on rannast lihtne saada. Eriti head pidid olema selle piirkonna austrid. Kui siia veel lisada juurde asjaolu, et siinsed mererannad on mõnusalt liivased, siis pole ka imekspandav, et suvel linna rahvastikuarv kahekordistub. Siinkandis pole turismitööstuses masust haisugi. Saint-Malo on lisaks kohalikele veel väga populaarne brittide seas, kes moodustavad enamuse linna supelsaksadest.
Linna on ka mõtet külastada ajaloohuvilistel. Saint-Malo vanalinn on ümbritsetud kõrge müüriga ning üsna palju vanast arhitektuurist on säilinud.
Linnaelanikud on olnud ajast-aega väga isepäised ning ei ole kunagi väga tahtnud mõne riigi osa olla. Keskajal kuulutati end lausa iseseisvaks ja linna moto oli „Mitte prantslased, mitte bretoonid vaid malouiinid“. Kaks eitust linna motos juba näitab minu arvates suhtumist.
Aga selline vastuhakk korrale jätkus ka edaspidi. Linn sai kuulsaks kui korsaaride ja piraatide linn. Siinsed mereröövlid ei hoidnud oma hirmuvalitsuse all (reeglina küsiti kümnist) mitte ainult Inglise kanalil seilavaid inglise laevu vaid jõuti ka oluliselt kaugemale. Jacques Cartier’i näiteks peetakse Kanada avastajaks, sest ta külastas esimest korda Quebeci ja Montreali linnade praeguseid asukohti. Peale selle on St-Malost pärit kolonisaatorid, kes avastasid ja asustasid esimest korda Falklandi saared. Algselt pandi saartele nimi oma kodulinna järgi - Îles Malouines (Malouiinide Saared) – millest hispaania keeles said Islas Malvinas. Malviinide nime kannavad saared Argentiina maakaartidel siiani.Hoolimata ahvatlusest, jätsime seekord vanalinna külastuse vahele. Me nägime, et rahvast oli väga palju ja Mont Saint-Michelist tulnuna ei tekkinud soovi uuesti tunglema minna. Samas niisama me sealt minema ka ei sõitnud. Reisikavas oli meil märgitud Saint-Malo juurde, et Plage Rochebonne (vt eelmist pilti) on selline rahulikum ja väherahvastatum rand, seega sinna ka suundusime. Ja hästi tegime. Rochebonne’i liivarand oli suur ja lai ning suhteliselt vähe rahvastatud. Selles mõttes, et päevitajaid ja ujujaid oli, kuid kuna oli veel mõõnaaeg, siis veepiir oli rannakindlustustest kaugel. Enamus sealsetest päevitajatest on targad – nad teavad, et vesi tuleb kuni müürideni välja, seega on parimad kohad suhteliselt randa viiva trepi lähistel. Kuna meil oli soov ujuda, siis vantsisime 100-150 meetrit mere poole ja viskasime sinna oma kodinad maha.
End jahutada on kuumal päeval ikka taevalik. Vesi oli natuke soojem kui Ètretat’s, kuid siiski üsna jahe. Rannal lesides oli lahe vaadata kuidas vesi vaikselt sulle lähemale nihkub. Mitu korda tuli üles tõusta ja lina edasi nihutada. Oli selge, et tõus algas. Randa tuli hunnik purjetajaid, kelle katamaraanid kusagil ranna keskel vedelesid. Hakati selleks valmistuma, kui vesi uuesti paatideni jõuab. Nii ju palju mugavam kui kogu aeg aluseid vette ja veest välja lohistada.
Ning loomulikult oli rannas suur hord inimesi, kes (nagu pildilt näha), kummikud jalas ja ämbrid käes, otsisid kivide vahelt õhtusöögi materjali. Juba väikestel lastel oli selge, et millistes kivipragudes tasus tokiga sorkida. Tegelikult profimatel oli varustust ikka natuke rohkem kui tokk ja ämber. Olid spetsiaalsed kindad, mingid kummalised vedruga haaratsid, spetspõlled jne. Kui randa minnes oli meie ujumiskoha lähedal näha kaks suurt saart, mis oli inimesi täis (vt pilti), siis tund aega hiljem oli meri need praktiliselt endale tagasi võitnud ning jahimehed võrdlesid juba rannas saake. Käisime meiegi piilumas – ei ütleks, et oli isuäratav. Huvitav oli küll, kuid mitte isuäratav. Alamõõdulised (nagu see krabi) visati merre tagasi kuid mõnel olid pangis ka sellised mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga krabid, mille kämblad tundusid olevat piisavalt võimsat, et Kuusakoskis autosid pooleks lõigata.
Kahlasime ka siis natuke vetikate sees ja turnisime kividel ning leidsime selle tulemusel igasuguseid huvitavaid elukaid. Kuna me väga pädevad polnud, siis ei osanud me ka hinnata, kas kõik leiud olid söödavad, kuid ma usun, et ka täiesti algaja saaks rannast üsna kerge vaevaga korraliku kõhutäie. Kui kõht loomulikult neid peajalgseid söögina aktsepteerib.Kui tõus kahandas üleval pool pildil paistva liivaranna nulli st meri loksus vastu linnamüüri, siis otsustasime, et on paras aeg edasi sõita. Saint-Malos olles olid selle linna võlud täiesti arusaadavad. Rochebonne’i kant oli selline rahulik ja mõnusa atmosfääriga linnaosa, kus kellelgi pole kiiret ja nauditi täiel rinnal mõnusat rannailma. Kui poleks ise nõnda rahutu, siis veedaks seal nii mõnedki päevad. Tänaval nägime seal ka üht prantsuse autotööstuse sümbolit - Citroen 2CV e deudeuche. Pole just kõige vastupidavam auto, kuid selle eest on karakterit kuhjaga.
Edasi viis meid sõit piki Bretagne’i rannikut ning ühel hetkel otsustasime, et oleks õige aeg ööbimisele mõtlema hakata. Seekord tuli kuidagi iseenesest idee, et teeks nii, et see öö hoopis telgiks. Ilm oli väga soe ja pilvitu ning kämpingu silte jäi silma päris palju. Keerasimegi ühte kämpingusse sisse ning suhteliselt libedalt eraldati meile selline 5x7 meetri suurune plats puude vilus. Saime isegi valida, et milline meile rohkem sobib.Telk läks vana rasva pealt üles endalegi üllatuseks väga kiirelt ja kogu see nali (ööbimine siis) maksis meile 14,5€. Selle eest sai platsi, autokoha, võimaluse kasutada dušširuume, keeta vett, pesta nõusid ja pesu, kasutada kauplust ning pagariäri. Kõik need mugavused olid kämpinguterritooriumil käe-jala juures.
Kui maja püsti, katsime ukse ette ka laua väga hea ja veel paremaga. Tõeliselt hea ja prantsuslik õhtusöök kukkus välja ning peamised tänud sellele päevasele boulangeriele. Kõht täis, otsustasime end veidi liigutada ja ära käia mere ääres. No et otse reitesse ei läheks kõik see sai. Nii võtsimegi auto ja sõitsime 500m eemal asuvasse randa. :P Ok, tegelikult sealt oli seal veidi ikka vaja kõndida ka ja ronida üle liivadüünide, et mere äärde jõuda, seega päris vette rattaid ei lasknud. Tegelikult oleks me muidugi jalutanud, kui oleks teadnud, et rand nii lähedal on, kuid kust me pidime siukseid asju teadma.
Rand ise oli üsna pisike - väike liivariba, ümberringi kaljud. Samas rahvast oli seal omajagu. Valmistuti päikeseloojanguks, tehti lõket ja joodi veini. Korjasime veidi merekarpe ja siis tegime sääred, et ennem pimedat ikka auto juures tagasi olla. Sealses rannaparklas torkas silma asjaolu, et see oli tehtud matkaautokindlaks. Sissepääs oli napilt nii kitsas, et sõiduautoga läbi mahuks ja kusagile 2-2,5 meetri peale olid pandud risti üle tee latid ning nende küljes suht üheselt mõistetavad sildid – „Ei matkaautodele“. Liikluses (kitsastel kõrvalteedel) on need liiklusvahendid täiesti talumatud ja me kindlasti oleme selles klubis, kus „Top Geari“ saatejuhidki – parim matkaauto või matkakäru on õhku lastud matkakäru. Mitte et meil puhkusel kuhugi kiiret oleks, kuid need autokujulised julgad on nii kuradi aeglased ja puudulike manööverdamisomadustega, et iga väiksemgi käänak võib tähendada automaatselt ummikute tekkimist.
Tuli meelde üks seik, kus ühes väikelinnas seisis meie ees valgusfoori taga 3 matkaautot. Ja iga rohelise tsükliga suutis vasakule tänavasse ära keerata täpselt üks nendest. Kuna esimese korraga välja ei keeranud, siis tuli tagurdada ja siis veidi edasi ja siis jälle tagasi ja… oligi uuesti punane. Oh, oleks mul mõni pulk dünamiiti olnud… Seega inimesed, kes lähevad Lõuna-Euroopasse ringreisi tegema – unustage matkaauto või matkakäru ära. Kui teil on plaan sõita ühte kohta (nt mingisse kämpingusse kuhugi randa), siis on ok. Kui te aga tahate teha Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias ringreisi, u-nus-ta-ge see variant ära. Lõunamaade linnade tänavad on kitsad, parkimiskohad veel kitsamad ja neid on vähe ning nagu need rannaparklad näitasid, ei saa selliste masinatega väga suvalises kohas parkida ka väljaspool asulaid. Lisaks kõigele on väljamaa numbriga vagunelamud kompvekid murdvarastele.
Oma ööbimiskoha juurde tagasi jõudes tegime veel natuke telgiromantikat ning jõime Bretagne’i siidrit ja mängisime taskulambi valgel kaarte. Seni kuni taskulamp otsad andis. Ja mitte patareid ei läinud läbi, vaid aastaid truult teeninud valgusallikas heitis sellel õhtul oma viimased kiired. Nuuks :P Proovisime veel väljast paistva pargilambi valgel mängupõrguga jätkata, kuid see ikka väga hästi ei toimunud. Aga päris mõnus päev oli olnud.
Telgis magamise miinused tulid meelde uuesti öösel kui teatavad ihuvajadused kimbutama hakkasid. Magamiskotist ja telgist väljaronimine oli üsna suur eneseületus. Igatahes nalja kui palju.
0 kommentaari:
Post a Comment