Hommikud telgis algavad alati varem kui hommikud soojas hotellitoas. Mingil (puhkaja jaoks müstiliselt varajasel) ajal sai ärgatud selle peale, et külm näpistas väheke. Mitte muidugi hullusti, sest ilmad olid veel ju soojad, kuid niipalju, et sai ennast täiesti magamiskoti sisse mässitud nii et ainult ninaotsad jäid välja. Ligikaudu 1-1,5 tundi hiljem hakkas aga telgi kohal puu otsas turteltuvide hommikune keelekümblus. Pidevalt kostus kulu-kulu, kulu-kulu, kulu-kulu… Ning see kahjuks ei lõppenudki ära, mistõttu kusagil kella 8 paiku krõbises meie telgiuks lahti ja päev võis alata.
Hommikusöögi saamiseks kasutasime ära kämpingute ohtraid võimalusi ning ostsime kohalikust poest 4 värsket ahjusooja croissanti. Sinna juurde sai jälle tehtud termosesse kohvi ning ega rohkemat polnudki vaja. Pärast seda pakkisime end jälle kokku ja asutasime minekule.
Selgus, et hommikune kämpingu administraator ei teadnud mitte midagi meie olemasolust. Küsis korduvalt üle, et: „Olete te kindel, et te tahate check-outi teha, mitte check-ini?“ Ma hakkasin oma prantsuse keele oskuses juba tõsiselt kahtlema, kuid igaks juhuks kordasin rahulikult üle: „Tulime eile õhtul, olime platsil nr X, 2 inimest, auto, telk. Elektrit ei kasutanud“. Vastu vaatas ainult hämmeldunud pilk. Siiski sukeldus ta vaheldumisi oma arvutisse ja paberfailidesse, vahepeal öeldes, et see ei ole võimalik. Seni kuni ta püüdis leida põhjust, et miks ma seisin leti ees, raha näpus, haarasin ma kõrvalasuvalt stendilt erinevaid buklette piirkonna vaatamisväärsuste ja meelelahutusobjektide kohta. Üks pälvis eriti tähelepanu, mistõttu kibelesin juba autosse tagasi, et kaasale ka näidata. Kuna admin meid üles ei leidnudki, siis usaldas ta minu sõnu ja uskus, et 2 inimest olid 1 öö nende kämpingus veetnud ja kasseeris selle eest lõpuks 14.5€ ära.
Pooleldi joostes sai autosse tagasi lipatud, sest üks reklaambuklett pakkus võimalust minna meresaartele lunne vaatlema. Lunnid on iga loodusfotograafi ideaalmodellid – täiesti omalaadse ja meeldejääva väljanägemisega (nagu klounid) ning fotograafide suhteliselt ükskõiksed. Mitmed Eesti loodusfotograafid on käinud neid spetsiaalselt Islandil pildistamas ja saanud sealt täiesti uskumatult võimsaid pilte, kuid kas nüüd on meie kord? Aga ei olnud, sest hooaeg oli kahjuks vale. See selgus Perros-Guireci (bretooni keeles: Perroz-Gireg) jõudes, kust mainitud tuurid väljusid. Lunnide hooaeg oli maist juulini, seega olime lootusetult hiljaks jäänud. Sellele vaatamata otsustasime, et me siiski võtame selle laevasõidu ette, sest lisaks lunnidele lubati näidata veel erinevaid merelinde ning päris kindlasti pidime külastama suulade (albatrosside mõõtu merelinnud) kolooniat. Meile pakuti välja mitu erinevat võimalust – peagi väljus laev, mis tegi lihtsalt tiiru 7 Saare Arh
ipelaagis (L'archipel des Sept Iles) ning 3 tundi hiljem teine laev, mis tegi ühel saarel ka peatuse. Valisime viimase, kuigi hind just odav ei olnud (19€ per nägu). Lisaks lindude vaatlusele lubati sellel tuuril näidata ka piirkonna kuulsaid roosasid graniitkaljusid ning tutvustada veidi piirkonna ajalugu ja elu-olu. Aga nagu sai mainitud, oli laeva väljumiseni jäänud mitu tundi. Seega tekkis meil nüüd kõvasti vaba aega.
Perros-Guireci tuhisedes jätsime oma reisikavas mõned asjad vahele (nt Cap Frehel), mistõttu pidime nüüd improviseerima, et mida selle „vabanenud“ ajaga pihta hakata. Õnneks ei pidanud väga palju pingutama, sest tegu oli mõnusa suvituslinnaga, kus oli suur ja lai liivarand ning vahvad kaljud, mis olid mõõna ajal just parasjagu vee alt väljas, et nendel turnida. Täpsuse huvides mainin ära, et olime Trestarou rannas – just siit väljusid need lõbusõidulaevad. Perros-Guirecis on randasid veel, kuid need olid juba kusagil kõrgete kaljude taga, teistes abajates. Trestarou randa tulles sõitsime ka läbi linnakeskuse ning seal oli tõeliselt palju rahvast ja vähe ruumi, siinne plaaž oli aga vastupidi suhteliselt hõredalt asustatud ning autole leidsime samuti parkimiskoha kohe ranna kõrval, 
sadama juures. Ilm oli muide jälle selline keskpärane, teel siia isegi vahepeal sadas, nüüd õnneks olid vähemalt taevaluugid kinni, kuigi üsna pilves oli.
Perros-Guirec on kuurortlinn, mis asub La Manche’i väina ääres. Piirkonda, kus linn asub, tuntakse kui Côtes-d'Armor (bretooni: Aodoù-an-Arvor) ning seda nime kannab ka departemang. Ar mor tähendab bretooni keeles merd, seega tähendus kokku eesti keeles oleks üsnagi igav – Mererannik. See aga ei tähendanud rannik ise igav oleks olnud. Siinne rannikugraniit on aegade jooksul mere poolt voolitud väga põnevateks, kohati apokalüptilisteks, vormideks ning sellele vaatemängule annavad vunki juurde valgusolud. Vastavalt sellele, et kas päike paistab või mitte ning kas on hommik või õhtu, muutub kardinaalselt ka kaljude värv. Mõnikord võivad need merelt paista ühtlaselt hallina, teinekord jälle maagiliselt roosana ja mõnel eriti võimsal päikeseloojangul värvuvad graniitvormid erepunaseks. Roosa on siiski värv, mis domineerib enamusel ajast. Aga kaljudest hiljem, neid pidime laevasõidu ajal paremini nägema.
Aega tegime parajaks rannas jalutades. Oli juba tekkinud väike hasart erinevate molluskite leidmiseks veepiiril olevate meretaimede vahelt. Tõus oli alanud ja niiviisi liikus meri vaikselt rannapiiretele lähemale ja merelt tuli pidevalt uut kraami peale. Midagi põrutavat just ei saanud, kuid selliseid huvitavaid ja üsna suuri merekarpe leidsime küll. Krabid jäid meil seekord püüdmata, kuid võib-olla parem oligi, sest ega meil peale paljaste käte polnud midagi, millega neid kätte saada. Üsna narr oleks ju olnud pärast kusagil traumapunktis sellepärast sõrmi käia tagasi traageldamas, et tahtsime krabi lähedalt vaadata.
Ühest ranna otsast teise jõudes (liiv sai otsa, kaljud tulid vastu) leidsime, et olime ära teinud kõva töö ja väärisime sööki. Tagasi jalutades leidis abikaasa aga täiesti juhuslikult 2 lanti, mille siis sõjasaagina kaasa võtsime. Üks oli täiesti korralik ja kasutatav, teine aga suhteliselt räsitud.
Ega me tegelikult väga ei lootnudki, et me kusagilt sellisel kellaajal (ca 3 päeval) midagi sooja süüa saame, kuid suur oli meie üllatus kui leidsime rannapromenaadi äärest ühe kiirtoidu putka, mis oli täiesti avatud ja pakkus erinevaid snäkke. Ning kuna see oli ümbruskonnas ilmselt ainus avatud söögikoht, siis oli sinna tekkinud ka väike saba. Huvitav, kas see ei ole piisav vihje teistele söögikohtadele – inimesed tahavad süüa ka peale ametliku lõuna lõppu (14.00). Kõrtsmikud ja restoraniomanikud ei peaks niivõrd mingites vanades stampides kinni olema, eriti kuurortlinnades, kus käivad inimesed, kellel on võib-olla teistsugused toitumisharjumused. Aga noh, asi võib olla ka ju meis. Eestis ju eeldatakse, et see on normaalne, et kell 10 õhtul on supermarket veel avatud ja ka keset ööd võid kusagil omale toidukraami osta ning et pubis võid toitu osta hommikul 10-st õhtul 10-ni. Ja niiviisi 7 päeva nädalas. Päris 24h avatud kaubakeskusi meil veel pole (USAs on) ja tegelikult vist ikka parem ongi.
Kui selle kiirtoidu kioski juures järg meieni jõudis, tellisime sealt friikad (muide prantsuse rahvustoit) paari vorstikesega ning see ajas nälja pealt ära küll. Pärast seda kui nälg silmapiiri taha oli kadunud, hakkas meile huvi pakkuma kohalik kaubandusvõrk. Rannapromenaadi ääres oli mitmeid poode, mis müüsid Bretagne’le omaseid kaupu. Käsitööst toiduaineteni. Sai soetatud erinevaid gourmet kalakonserve, adrust tehtud õlut, maitsesegusid, niniche’i (Britannia kompvekid) jms. Osa kraamist sai ära tarbitud kodus ning oi kui hästi need kalatooted maitsesid. Isegi nii hästi, et pärast nende maitsmist tekkis meil lausa kalatoodete maania – toidupoes käies sai alati pingsalt kalatoodete letid läbi käidud, et midagi analoogset ja head leida. Aga see selleks. Prantsusmaale tagasi.
Viskasime ostud autosse ära ning kell oli selleks ajaks sealmaal, et suundusime vaikselt kai poole, kust meie laevasõit pidi alguse saama. Rahvast oli juba päris palju ootamas, tundus, et kõik kohad olid välja müüdud. Vahetasime fotokal objektiivi ära ja jäime ootama. Nagu Prantusmaal ikka, ei käi kõik täpselt kella järgi. Laev hilines ning väljus alles peale poolt viite (kuigi oleks pidanud otsad lahti siduma 16.15). No polnud hullu, valgust oli veel mitmeks tunniks.
Laeval saime suhteliselt napilt viimased võimalikud istekohad ning see oli päris suur võit. Ringreis oli pikk ning kogu selle aja püsti seista oleks olnud paras piin. Nüüd veidi sellest, et
kuhu meid viidi. L'archipel des Sept Iles e Seitsme Saare Arhipelaag koosneb üllatuslikult vaid viiest saarest (no juba saime petta) ning laidudest, mis asuvad mõne miili kaugusel rannikust Perros-Guireci ja Trégasteli vahel. Prantsusekeelne nimi tuleb saarte bretooni keelse nime – Sentiles – mugandusest (hääldused on sarnased).40 hektari suurune arhipelaag on tõeline merelindude kuningriik. Suulad, lunnid, algid, kajakad, kormoranid ja veel mitmed (kokku 27 erinevat) liigid ning enamuste liikide esindatus on tuhandetes ja osadel kümnetes tuhandetes. Kõige rohkem oligi sealkandis suulasid, kokku üle 17 000 paari. Lisaks lindudele elutseb arhipelaagi vetes ka kolm tosinat hallhüljest. Peale Mungasaare (Ile aux Moines, bretooni keeles Enez ar Breur) on teistele saartele minek keelatud, tegemist on vanima ja olulisima erakaitsealaga Prantsusmaal.
Esimesena jõudsimegi suulade saare juurde (ametliku nimega Rouzic) ning seda võis tõepoolest täiesti rahulikult nimetada suulade saareks. Iga viimanegi ruutmeeter sellest mägisest saarekesest oli nende albatrossilaadsete, kalamaiaste lindude poolt täidetud. Laev sõitis suhteliselt lähedale ja niiviisi saime palju häid pilte nii lähedalt kui kaugelt. Klõps, klõps tegi fotoka katik ikka päris mitu minutit järjest. Laev ju kõikus, inimesed nügisid, mistõttu pidi pingutama, et saada selget kaadrit. 420mm (koos konverteriga) teletoru iga väiksem nõksatus jätab ju pildi uduseks. Õnneks olid pilved taevast kadunud ja valgustingimused head (valgus oli küll terav, kuid mis teha), seega säriajad olid piisavalt lühikesed. Hoolimata suurusest, olid linnud üsna kiired ja eriti suure hooga sööstsid nad vette kala järgi. Tegid ennast võimalikult voolujooneliseks ja siis sööstsid otse alla vette. Sel hetkel, mil nad vett puudutavad, võib kiirus olla isegi kuni 100 km/h. Päris lahe oli neid Euroopa suurimaid merelindusid nii lähedalt jälgida.
Peale selle näidati meile veel rohelise silmaga kormorani ja terane kaptenisilm leidis veest ka päikest nautiva hallhülge pea (keha oli ka ikka küljes, kuid vee all). Kui hüljes nautis pilve tagant välja tulnud kollakera, siis meile hakkas see õhtu kohta väga ere päike juba vaikselt liiga tegema. Mere peal ju teatavasti päike võtab kordades paremini. Kui Rouzici juures üks mälukaart sai pilte täis lastud, siis hakkaski laev vaikselt edasi liikuma. Tiirutasime seal arhipelaagi saarte vahelt läbi, kuni jõudsimegi Mungasaareni. Seal anti meile vaba aeg ja suunised, et kus miskit on. Enamus grupist pani otseteed ajama saarel asunud kindluse varemete ning majaka suunas. Meie võtsime veidi teistsuguse suuna, sest varemete asemel huvitas meid pigem saarel elutsev elus loodus. Ja me ei pidanud pettuma. Selle üsna mägise saare mereäärsetel jalutusradadel turnides nägime nii mõndagi, pildistada suutsime veidi vähem. Mäekülgedel asunud tihedate põõsaste vahel jooksis ringi päris suur hulk jäneseid. Nägime veel meriskeid, iibiseid ja kajakaid. Kui me lõpuks nende varemeteni jõudsime, siis nentisime, et huvitavam osa saarest oli selleks ajaks ära nähtud. Lonkisime randa tagasi (muide jalutusrajad ei olnud midagi sellised „eurorajad“ – üks vale samm võis osades kohtades tähendada mitmekümnemeetrist kukkumist alla vette) ning peagi jäid saared meile selja taha.
Aga kruiis (kui seda võib nii nimetada) polnud veel läbi. Näidati ikka ette ka Roosa Graniidi Ranniku parimad palad. Millised pinnavormid! Millised värvid! Kui ei oleks neid seal näinud, siis hiljem pilte vaadates tekkis küll küsimus, et kas need ikka olid seal kivist. Tundusid pigem sellised vahtplastist dekoratsioonid. Aga kui ikka Atlandilt tulevad lained pidevalt vastu kallast peksavad, siis pole ka imekspandav selliste pinnavormide teke. Kui nüüd õigesti meeles on, siis on rannik kujunenud selliseks 300 miljoni aasta jooksul.
Rannik on olnud ja on siiamaani väga inspireeriv kirjanike ja maalikunstnike jaoks, mitmed kuulsad meistrid on kunagi siin elanud. Tänasel päeval pead olema ikka väga edukas omal alal, et siinkandis maja omada. Majad ja villad maksavad väääga palju. Me tegime ka väikese sissepõike ühte lahte, kus asus mõnus väikelinn Ploumanach (loe: pluumanahh). Sadam oli kalalaevu ja purjekaid täis, kaldal paistsid vahvad väikesed majad ning rahvas tundis ilusast ilmast täiega mõnu – ujudes, aerutades, piknikku pidades jne. Seal lahes asuval väikesaarel asub muide ka Gustave Eiffeli (tema torni ju teate, NYC-s asuvat Vabadusesammast ilmselt kah) maja (ülal pildil). Väga idülliline paik. Ploumanachist sõitsime piki rannikut Perros-Guireci poole tagasi, mööda kõigist peamistest graniidiranniku kivikujudest. Kilpkonn, inimnägu (Jüri Arraku ainetel), Napoleoni kübar ja kõiksugused muud kujud, 
millele tuurikorraldajad ei ole suutnud veel mingeid loogilisi seletusi anda. Igatahes väga vinge.
Kui Perrosi-Guireci tagasi jõudsime oli tõus vähendanud oluliselt meie jalavaeva. Laevale minnes pidi jalutama praktiliselt kai lõppu, randusime aga juba praktiliselt kai alguses. Jah, meri oli ka enamuse rannast tagasi võitnud – liivariba promenaadi külje all oli jäänud ikka väga ahtakeseks. Aga kuna me olime seda juba eelmistel päevadel korduvalt näinud, siis enam nii rabatud polnud. Kuigi ka siinne üle 10-meetri kõrgune vertikaalne tõusu ja mõõna vahe on tegelikult muljet avaldav.
Auto oli ilusti alles ning ennem kui linnast vehkat tegime, hüppasime läbi juba tuttavaks saanud Intermarché toidupoest. Mõtlesime jälle proovida kohalikke spetsialiteete – foie pork (seamaksapasteedi laadne asi), siis mingi pika poisi laadne toode, veidi kohalikku õlut, baguette, salat jne. Kuna me polnud väga kindlad, et me täna öösel kuhugi hotelli läheme, siis valmistusime selleks, et ei söö õhtust väljas. Igaks juhuks tasub valmis olla. Tegelikult oli meil ajusoppides üks plaan ka valmis – soovisime ära proovida kodumajutuse. Perrosist Bretagne kultuuripealinna Quimperi poole sõites jäigi varsti silma roheline silt „Gites de France“, mis viitabki kodumajutusele. Reisikirja päises on ka link lehele, kus kõik kodumajutused kirjas on – neid on palju, kuid need on ka üsna popid. Seega me ei olnud kindlad, et kas saame. Leidsime maja üles ning üks lahke härrasmees jooksis kohe meile vastu. Kahjuks teatas ta meile, et tal on juba öömajalised olemas. Kuid sellega asi ei lõppenud – ta palus auto ära parkida ja tuppa tulla. Ütles, et helistab veidi ja leiab meile öömaja. Et ärgu me muretsegu. Einoh, sellist lahkust poleks me oodanud. Aga eks see kodumajutuste kommuun on selline omaette klubi. Kõik teavad kõiki lähedal asuvaid teenusepakkujaid ning tundus, et see ongi tavapärane – kui endal on klient olemas, siis pakutakse tulijat järgmisele.
Maja oli neil superkaunis ja veel ilusama aiaga. Tõeline piltpostkaart. Tuppa jõudes tutvustati meid ka prouale ja siis jäime kiirelt küsimuste rahe alla. Kodumajutuste puhul on see lugu, et kuna tegemist on tavaliste inimestega, siis inglise keelt reeglina ei räägita. Kuigi nende prantsuse keel oli vahva bretooni aktsendiga, siis enamusest saime ikka aru (küll mitte kõigest) ja püüdsime neile ka adekvaatselt vastata. Küsimusi oli nii tavalisi kui ka ebatavalisi. Kui saadi teada, et oleme Eestist, siis järgmine küsimus oli see, et kas meil seal Internet on. Oi kuidas ma oleks tahtnud rääkida ID-kaardist, e-valimistest, e-riigist jne, kuid keeleoskus ei võimaldanud. Selle asemel sai öeldud, et LOOMULIKULT on. See oli piisav vastus selleks, et saada mehe visiitkaart ja seletus, et see on siin siis nn e-posti aadress ja see nn kodulehe aadress (ilmselt ta ikka väga ei uskunud seda Interneti värki Eestis – aga noh juhuks kui see kunagi jõuab aborigeenideni siin on aadressid olema).
Saime veel teada sellise huvitava fakti, et meie prantsuse keel pidi olema itaalia aktsendiga. Igaks juhuks uuriti veel üle, et oleme me kindlad, et me itaallased pole. No tõesti – 2 meetrine mehemürakas ja blond sinisilmne naisterahvas – tüüpilised itaallased. Kinnitasime üle, et ei ole. Vahepeal oli härra saanud toru otsa ka naaberküla kodumajutaja ning andis meile hea uudise, et nad ootavad meid. Joonistas veel paberile kaardi kah, et millisest ringteest ära keerata ja kuidas sinna täpselt jõuda. Kolm korda seletas aeglaselt üle, kuigi juba esimese korra peale sai öeldud, et selge ja navis oli koht juba ammu üles leitud. Lõpuks tänasime südamest abi eest ning asusime teele. Väga vahva kogemus, maarahvas on ikka lahke igal pool.
Kuna meile tehti tee sisuliselt puust ja punasest ette, siis jõudsime sinna kohale mõne minutiga -härra Jean-Marc ja proua Annic Payen olid meie pererahvas. Esimene asi, mis üle huulte lipsas maja nähes, oli „Vau“. Samamoodi - tõeliselt lahe maja, mõnus aiaga. Tuba oli samuti selline ülimalt kodune, kus igale detailile oli rõhku pandud ning iga ruutsentimeetri nimel vaeva nähtud. Abikaasal oli kogu aeg nunnumeeter punases. Öö maksis 50€ ja selle eest lubati ka hommikusööki. Ennem tuli aga ära lahendada õhtusöök. Kui peremees nägi, et meil on toidukraam omal kaasas, siis juhatas ta meid lahkesti taha aeda, kus oli selline mõnus paviljon l
aua ja toolidega. Väga tore õhtupoolik oli. Tunne oli küll veidi imelik – oled ju ikka kellegi kodus, mitte hotellis. Aga lõpuks harjusime ära. Õhtusöök söödud, kobisime oma tuppa, kirjutasime reisipäevikut ja tohterdasime end veidi. Nimelt selgus, et täna olime merel ikka natuke liiga palju päikest saanud ja see andis tunda. Kui lõpuks tule kustu lasime, võttis maad kõrvulukustav vaikus. Olime ju ühes väikeses Ploulec’h (loe: pluulegh) nimelises külas keset Bretagnet, kus ei olnud lärmavaid turiste ega lähedalasuvat kiirteed. Olime ikka öömaja valikuga väga-väga rahul.
Hommikusöögi saamiseks kasutasime ära kämpingute ohtraid võimalusi ning ostsime kohalikust poest 4 värsket ahjusooja croissanti. Sinna juurde sai jälle tehtud termosesse kohvi ning ega rohkemat polnudki vaja. Pärast seda pakkisime end jälle kokku ja asutasime minekule.
Selgus, et hommikune kämpingu administraator ei teadnud mitte midagi meie olemasolust. Küsis korduvalt üle, et: „Olete te kindel, et te tahate check-outi teha, mitte check-ini?“ Ma hakkasin oma prantsuse keele oskuses juba tõsiselt kahtlema, kuid igaks juhuks kordasin rahulikult üle: „Tulime eile õhtul, olime platsil nr X, 2 inimest, auto, telk. Elektrit ei kasutanud“. Vastu vaatas ainult hämmeldunud pilk. Siiski sukeldus ta vaheldumisi oma arvutisse ja paberfailidesse, vahepeal öeldes, et see ei ole võimalik. Seni kuni ta püüdis leida põhjust, et miks ma seisin leti ees, raha näpus, haarasin ma kõrvalasuvalt stendilt erinevaid buklette piirkonna vaatamisväärsuste ja meelelahutusobjektide kohta. Üks pälvis eriti tähelepanu, mistõttu kibelesin juba autosse tagasi, et kaasale ka näidata. Kuna admin meid üles ei leidnudki, siis usaldas ta minu sõnu ja uskus, et 2 inimest olid 1 öö nende kämpingus veetnud ja kasseeris selle eest lõpuks 14.5€ ära.
Pooleldi joostes sai autosse tagasi lipatud, sest üks reklaambuklett pakkus võimalust minna meresaartele lunne vaatlema. Lunnid on iga loodusfotograafi ideaalmodellid – täiesti omalaadse ja meeldejääva väljanägemisega (nagu klounid) ning fotograafide suhteliselt ükskõiksed. Mitmed Eesti loodusfotograafid on käinud neid spetsiaalselt Islandil pildistamas ja saanud sealt täiesti uskumatult võimsaid pilte, kuid kas nüüd on meie kord? Aga ei olnud, sest hooaeg oli kahjuks vale. See selgus Perros-Guireci (bretooni keeles: Perroz-Gireg) jõudes, kust mainitud tuurid väljusid. Lunnide hooaeg oli maist juulini, seega olime lootusetult hiljaks jäänud. Sellele vaatamata otsustasime, et me siiski võtame selle laevasõidu ette, sest lisaks lunnidele lubati näidata veel erinevaid merelinde ning päris kindlasti pidime külastama suulade (albatrosside mõõtu merelinnud) kolooniat. Meile pakuti välja mitu erinevat võimalust – peagi väljus laev, mis tegi lihtsalt tiiru 7 Saare Arh
ipelaagis (L'archipel des Sept Iles) ning 3 tundi hiljem teine laev, mis tegi ühel saarel ka peatuse. Valisime viimase, kuigi hind just odav ei olnud (19€ per nägu). Lisaks lindude vaatlusele lubati sellel tuuril näidata ka piirkonna kuulsaid roosasid graniitkaljusid ning tutvustada veidi piirkonna ajalugu ja elu-olu. Aga nagu sai mainitud, oli laeva väljumiseni jäänud mitu tundi. Seega tekkis meil nüüd kõvasti vaba aega.
Perros-Guireci tuhisedes jätsime oma reisikavas mõned asjad vahele (nt Cap Frehel), mistõttu pidime nüüd improviseerima, et mida selle „vabanenud“ ajaga pihta hakata. Õnneks ei pidanud väga palju pingutama, sest tegu oli mõnusa suvituslinnaga, kus oli suur ja lai liivarand ning vahvad kaljud, mis olid mõõna ajal just parasjagu vee alt väljas, et nendel turnida. Täpsuse huvides mainin ära, et olime Trestarou rannas – just siit väljusid need lõbusõidulaevad. Perros-Guirecis on randasid veel, kuid need olid juba kusagil kõrgete kaljude taga, teistes abajates. Trestarou randa tulles sõitsime ka läbi linnakeskuse ning seal oli tõeliselt palju rahvast ja vähe ruumi, siinne plaaž oli aga vastupidi suhteliselt hõredalt asustatud ning autole leidsime samuti parkimiskoha kohe ranna kõrval, 
sadama juures. Ilm oli muide jälle selline keskpärane, teel siia isegi vahepeal sadas, nüüd õnneks olid vähemalt taevaluugid kinni, kuigi üsna pilves oli.
Perros-Guirec on kuurortlinn, mis asub La Manche’i väina ääres. Piirkonda, kus linn asub, tuntakse kui Côtes-d'Armor (bretooni: Aodoù-an-Arvor) ning seda nime kannab ka departemang. Ar mor tähendab bretooni keeles merd, seega tähendus kokku eesti keeles oleks üsnagi igav – Mererannik. See aga ei tähendanud rannik ise igav oleks olnud. Siinne rannikugraniit on aegade jooksul mere poolt voolitud väga põnevateks, kohati apokalüptilisteks, vormideks ning sellele vaatemängule annavad vunki juurde valgusolud. Vastavalt sellele, et kas päike paistab või mitte ning kas on hommik või õhtu, muutub kardinaalselt ka kaljude värv. Mõnikord võivad need merelt paista ühtlaselt hallina, teinekord jälle maagiliselt roosana ja mõnel eriti võimsal päikeseloojangul värvuvad graniitvormid erepunaseks. Roosa on siiski värv, mis domineerib enamusel ajast. Aga kaljudest hiljem, neid pidime laevasõidu ajal paremini nägema.
Aega tegime parajaks rannas jalutades. Oli juba tekkinud väike hasart erinevate molluskite leidmiseks veepiiril olevate meretaimede vahelt. Tõus oli alanud ja niiviisi liikus meri vaikselt rannapiiretele lähemale ja merelt tuli pidevalt uut kraami peale. Midagi põrutavat just ei saanud, kuid selliseid huvitavaid ja üsna suuri merekarpe leidsime küll. Krabid jäid meil seekord püüdmata, kuid võib-olla parem oligi, sest ega meil peale paljaste käte polnud midagi, millega neid kätte saada. Üsna narr oleks ju olnud pärast kusagil traumapunktis sellepärast sõrmi käia tagasi traageldamas, et tahtsime krabi lähedalt vaadata.Ühest ranna otsast teise jõudes (liiv sai otsa, kaljud tulid vastu) leidsime, et olime ära teinud kõva töö ja väärisime sööki. Tagasi jalutades leidis abikaasa aga täiesti juhuslikult 2 lanti, mille siis sõjasaagina kaasa võtsime. Üks oli täiesti korralik ja kasutatav, teine aga suhteliselt räsitud.
Ega me tegelikult väga ei lootnudki, et me kusagilt sellisel kellaajal (ca 3 päeval) midagi sooja süüa saame, kuid suur oli meie üllatus kui leidsime rannapromenaadi äärest ühe kiirtoidu putka, mis oli täiesti avatud ja pakkus erinevaid snäkke. Ning kuna see oli ümbruskonnas ilmselt ainus avatud söögikoht, siis oli sinna tekkinud ka väike saba. Huvitav, kas see ei ole piisav vihje teistele söögikohtadele – inimesed tahavad süüa ka peale ametliku lõuna lõppu (14.00). Kõrtsmikud ja restoraniomanikud ei peaks niivõrd mingites vanades stampides kinni olema, eriti kuurortlinnades, kus käivad inimesed, kellel on võib-olla teistsugused toitumisharjumused. Aga noh, asi võib olla ka ju meis. Eestis ju eeldatakse, et see on normaalne, et kell 10 õhtul on supermarket veel avatud ja ka keset ööd võid kusagil omale toidukraami osta ning et pubis võid toitu osta hommikul 10-st õhtul 10-ni. Ja niiviisi 7 päeva nädalas. Päris 24h avatud kaubakeskusi meil veel pole (USAs on) ja tegelikult vist ikka parem ongi.
Kui selle kiirtoidu kioski juures järg meieni jõudis, tellisime sealt friikad (muide prantsuse rahvustoit) paari vorstikesega ning see ajas nälja pealt ära küll. Pärast seda kui nälg silmapiiri taha oli kadunud, hakkas meile huvi pakkuma kohalik kaubandusvõrk. Rannapromenaadi ääres oli mitmeid poode, mis müüsid Bretagne’le omaseid kaupu. Käsitööst toiduaineteni. Sai soetatud erinevaid gourmet kalakonserve, adrust tehtud õlut, maitsesegusid, niniche’i (Britannia kompvekid) jms. Osa kraamist sai ära tarbitud kodus ning oi kui hästi need kalatooted maitsesid. Isegi nii hästi, et pärast nende maitsmist tekkis meil lausa kalatoodete maania – toidupoes käies sai alati pingsalt kalatoodete letid läbi käidud, et midagi analoogset ja head leida. Aga see selleks. Prantsusmaale tagasi.
Viskasime ostud autosse ära ning kell oli selleks ajaks sealmaal, et suundusime vaikselt kai poole, kust meie laevasõit pidi alguse saama. Rahvast oli juba päris palju ootamas, tundus, et kõik kohad olid välja müüdud. Vahetasime fotokal objektiivi ära ja jäime ootama. Nagu Prantusmaal ikka, ei käi kõik täpselt kella järgi. Laev hilines ning väljus alles peale poolt viite (kuigi oleks pidanud otsad lahti siduma 16.15). No polnud hullu, valgust oli veel mitmeks tunniks.Laeval saime suhteliselt napilt viimased võimalikud istekohad ning see oli päris suur võit. Ringreis oli pikk ning kogu selle aja püsti seista oleks olnud paras piin. Nüüd veidi sellest, et
kuhu meid viidi. L'archipel des Sept Iles e Seitsme Saare Arhipelaag koosneb üllatuslikult vaid viiest saarest (no juba saime petta) ning laidudest, mis asuvad mõne miili kaugusel rannikust Perros-Guireci ja Trégasteli vahel. Prantsusekeelne nimi tuleb saarte bretooni keelse nime – Sentiles – mugandusest (hääldused on sarnased).40 hektari suurune arhipelaag on tõeline merelindude kuningriik. Suulad, lunnid, algid, kajakad, kormoranid ja veel mitmed (kokku 27 erinevat) liigid ning enamuste liikide esindatus on tuhandetes ja osadel kümnetes tuhandetes. Kõige rohkem oligi sealkandis suulasid, kokku üle 17 000 paari. Lisaks lindudele elutseb arhipelaagi vetes ka kolm tosinat hallhüljest. Peale Mungasaare (Ile aux Moines, bretooni keeles Enez ar Breur) on teistele saartele minek keelatud, tegemist on vanima ja olulisima erakaitsealaga Prantsusmaal.
Esimesena jõudsimegi suulade saare juurde (ametliku nimega Rouzic) ning seda võis tõepoolest täiesti rahulikult nimetada suulade saareks. Iga viimanegi ruutmeeter sellest mägisest saarekesest oli nende albatrossilaadsete, kalamaiaste lindude poolt täidetud. Laev sõitis suhteliselt lähedale ja niiviisi saime palju häid pilte nii lähedalt kui kaugelt. Klõps, klõps tegi fotoka katik ikka päris mitu minutit järjest. Laev ju kõikus, inimesed nügisid, mistõttu pidi pingutama, et saada selget kaadrit. 420mm (koos konverteriga) teletoru iga väiksem nõksatus jätab ju pildi uduseks. Õnneks olid pilved taevast kadunud ja valgustingimused head (valgus oli küll terav, kuid mis teha), seega säriajad olid piisavalt lühikesed. Hoolimata suurusest, olid linnud üsna kiired ja eriti suure hooga sööstsid nad vette kala järgi. Tegid ennast võimalikult voolujooneliseks ja siis sööstsid otse alla vette. Sel hetkel, mil nad vett puudutavad, võib kiirus olla isegi kuni 100 km/h. Päris lahe oli neid Euroopa suurimaid merelindusid nii lähedalt jälgida.
Peale selle näidati meile veel rohelise silmaga kormorani ja terane kaptenisilm leidis veest ka päikest nautiva hallhülge pea (keha oli ka ikka küljes, kuid vee all). Kui hüljes nautis pilve tagant välja tulnud kollakera, siis meile hakkas see õhtu kohta väga ere päike juba vaikselt liiga tegema. Mere peal ju teatavasti päike võtab kordades paremini. Kui Rouzici juures üks mälukaart sai pilte täis lastud, siis hakkaski laev vaikselt edasi liikuma. Tiirutasime seal arhipelaagi saarte vahelt läbi, kuni jõudsimegi Mungasaareni. Seal anti meile vaba aeg ja suunised, et kus miskit on. Enamus grupist pani otseteed ajama saarel asunud kindluse varemete ning majaka suunas. Meie võtsime veidi teistsuguse suuna, sest varemete asemel huvitas meid pigem saarel elutsev elus loodus. Ja me ei pidanud pettuma. Selle üsna mägise saare mereäärsetel jalutusradadel turnides nägime nii mõndagi, pildistada suutsime veidi vähem. Mäekülgedel asunud tihedate põõsaste vahel jooksis ringi päris suur hulk jäneseid. Nägime veel meriskeid, iibiseid ja kajakaid. Kui me lõpuks nende varemeteni jõudsime, siis nentisime, et huvitavam osa saarest oli selleks ajaks ära nähtud. Lonkisime randa tagasi (muide jalutusrajad ei olnud midagi sellised „eurorajad“ – üks vale samm võis osades kohtades tähendada mitmekümnemeetrist kukkumist alla vette) ning peagi jäid saared meile selja taha.
Aga kruiis (kui seda võib nii nimetada) polnud veel läbi. Näidati ikka ette ka Roosa Graniidi Ranniku parimad palad. Millised pinnavormid! Millised värvid! Kui ei oleks neid seal näinud, siis hiljem pilte vaadates tekkis küll küsimus, et kas need ikka olid seal kivist. Tundusid pigem sellised vahtplastist dekoratsioonid. Aga kui ikka Atlandilt tulevad lained pidevalt vastu kallast peksavad, siis pole ka imekspandav selliste pinnavormide teke. Kui nüüd õigesti meeles on, siis on rannik kujunenud selliseks 300 miljoni aasta jooksul.
Rannik on olnud ja on siiamaani väga inspireeriv kirjanike ja maalikunstnike jaoks, mitmed kuulsad meistrid on kunagi siin elanud. Tänasel päeval pead olema ikka väga edukas omal alal, et siinkandis maja omada. Majad ja villad maksavad väääga palju. Me tegime ka väikese sissepõike ühte lahte, kus asus mõnus väikelinn Ploumanach (loe: pluumanahh). Sadam oli kalalaevu ja purjekaid täis, kaldal paistsid vahvad väikesed majad ning rahvas tundis ilusast ilmast täiega mõnu – ujudes, aerutades, piknikku pidades jne. Seal lahes asuval väikesaarel asub muide ka Gustave Eiffeli (tema torni ju teate, NYC-s asuvat Vabadusesammast ilmselt kah) maja (ülal pildil). Väga idülliline paik. Ploumanachist sõitsime piki rannikut Perros-Guireci poole tagasi, mööda kõigist peamistest graniidiranniku kivikujudest. Kilpkonn, inimnägu (Jüri Arraku ainetel), Napoleoni kübar ja kõiksugused muud kujud, 
millele tuurikorraldajad ei ole suutnud veel mingeid loogilisi seletusi anda. Igatahes väga vinge.Kui Perrosi-Guireci tagasi jõudsime oli tõus vähendanud oluliselt meie jalavaeva. Laevale minnes pidi jalutama praktiliselt kai lõppu, randusime aga juba praktiliselt kai alguses. Jah, meri oli ka enamuse rannast tagasi võitnud – liivariba promenaadi külje all oli jäänud ikka väga ahtakeseks. Aga kuna me olime seda juba eelmistel päevadel korduvalt näinud, siis enam nii rabatud polnud. Kuigi ka siinne üle 10-meetri kõrgune vertikaalne tõusu ja mõõna vahe on tegelikult muljet avaldav.
Auto oli ilusti alles ning ennem kui linnast vehkat tegime, hüppasime läbi juba tuttavaks saanud Intermarché toidupoest. Mõtlesime jälle proovida kohalikke spetsialiteete – foie pork (seamaksapasteedi laadne asi), siis mingi pika poisi laadne toode, veidi kohalikku õlut, baguette, salat jne. Kuna me polnud väga kindlad, et me täna öösel kuhugi hotelli läheme, siis valmistusime selleks, et ei söö õhtust väljas. Igaks juhuks tasub valmis olla. Tegelikult oli meil ajusoppides üks plaan ka valmis – soovisime ära proovida kodumajutuse. Perrosist Bretagne kultuuripealinna Quimperi poole sõites jäigi varsti silma roheline silt „Gites de France“, mis viitabki kodumajutusele. Reisikirja päises on ka link lehele, kus kõik kodumajutused kirjas on – neid on palju, kuid need on ka üsna popid. Seega me ei olnud kindlad, et kas saame. Leidsime maja üles ning üks lahke härrasmees jooksis kohe meile vastu. Kahjuks teatas ta meile, et tal on juba öömajalised olemas. Kuid sellega asi ei lõppenud – ta palus auto ära parkida ja tuppa tulla. Ütles, et helistab veidi ja leiab meile öömaja. Et ärgu me muretsegu. Einoh, sellist lahkust poleks me oodanud. Aga eks see kodumajutuste kommuun on selline omaette klubi. Kõik teavad kõiki lähedal asuvaid teenusepakkujaid ning tundus, et see ongi tavapärane – kui endal on klient olemas, siis pakutakse tulijat järgmisele.
Maja oli neil superkaunis ja veel ilusama aiaga. Tõeline piltpostkaart. Tuppa jõudes tutvustati meid ka prouale ja siis jäime kiirelt küsimuste rahe alla. Kodumajutuste puhul on see lugu, et kuna tegemist on tavaliste inimestega, siis inglise keelt reeglina ei räägita. Kuigi nende prantsuse keel oli vahva bretooni aktsendiga, siis enamusest saime ikka aru (küll mitte kõigest) ja püüdsime neile ka adekvaatselt vastata. Küsimusi oli nii tavalisi kui ka ebatavalisi. Kui saadi teada, et oleme Eestist, siis järgmine küsimus oli see, et kas meil seal Internet on. Oi kuidas ma oleks tahtnud rääkida ID-kaardist, e-valimistest, e-riigist jne, kuid keeleoskus ei võimaldanud. Selle asemel sai öeldud, et LOOMULIKULT on. See oli piisav vastus selleks, et saada mehe visiitkaart ja seletus, et see on siin siis nn e-posti aadress ja see nn kodulehe aadress (ilmselt ta ikka väga ei uskunud seda Interneti värki Eestis – aga noh juhuks kui see kunagi jõuab aborigeenideni siin on aadressid olema).
Saime veel teada sellise huvitava fakti, et meie prantsuse keel pidi olema itaalia aktsendiga. Igaks juhuks uuriti veel üle, et oleme me kindlad, et me itaallased pole. No tõesti – 2 meetrine mehemürakas ja blond sinisilmne naisterahvas – tüüpilised itaallased. Kinnitasime üle, et ei ole. Vahepeal oli härra saanud toru otsa ka naaberküla kodumajutaja ning andis meile hea uudise, et nad ootavad meid. Joonistas veel paberile kaardi kah, et millisest ringteest ära keerata ja kuidas sinna täpselt jõuda. Kolm korda seletas aeglaselt üle, kuigi juba esimese korra peale sai öeldud, et selge ja navis oli koht juba ammu üles leitud. Lõpuks tänasime südamest abi eest ning asusime teele. Väga vahva kogemus, maarahvas on ikka lahke igal pool.
Kuna meile tehti tee sisuliselt puust ja punasest ette, siis jõudsime sinna kohale mõne minutiga -härra Jean-Marc ja proua Annic Payen olid meie pererahvas. Esimene asi, mis üle huulte lipsas maja nähes, oli „Vau“. Samamoodi - tõeliselt lahe maja, mõnus aiaga. Tuba oli samuti selline ülimalt kodune, kus igale detailile oli rõhku pandud ning iga ruutsentimeetri nimel vaeva nähtud. Abikaasal oli kogu aeg nunnumeeter punases. Öö maksis 50€ ja selle eest lubati ka hommikusööki. Ennem tuli aga ära lahendada õhtusöök. Kui peremees nägi, et meil on toidukraam omal kaasas, siis juhatas ta meid lahkesti taha aeda, kus oli selline mõnus paviljon l
aua ja toolidega. Väga tore õhtupoolik oli. Tunne oli küll veidi imelik – oled ju ikka kellegi kodus, mitte hotellis. Aga lõpuks harjusime ära. Õhtusöök söödud, kobisime oma tuppa, kirjutasime reisipäevikut ja tohterdasime end veidi. Nimelt selgus, et täna olime merel ikka natuke liiga palju päikest saanud ja see andis tunda. Kui lõpuks tule kustu lasime, võttis maad kõrvulukustav vaikus. Olime ju ühes väikeses Ploulec’h (loe: pluulegh) nimelises külas keset Bretagnet, kus ei olnud lärmavaid turiste ega lähedalasuvat kiirteed. Olime ikka öömaja valikuga väga-väga rahul.
0 kommentaari:
Post a Comment