Uni oli see hommik magus, alles kusagil kella 9 paiku hakkas üks silm vaikselt lahti minema. Teine magas õndsalt edasi. Ilmselt oleks veel pikalt põõnanud, kuid elu-olu hakkas vaikselt kuumaks minema. See on palaval suvel telkimise üks miinuseid – ereda päikese korral läheb sees kiirelt saunaks ja no eredat päikest sealkandis on piisavalt. Hommikusöögiks hävitasime ära paar singicroissanti ja quiche’i ning siis kohe sinna, kuhu eelmisel õhtul pooleli jäi. Ehk siis mõned sammud mere poole - randa. Ujumine, päevitamine, snorgeldamine, päevitamine, merekarpide korjamine, päevitamine, ujumine…. – graafik oli väga tihe, kuid saime hakkama. Arvestades seda hommikut ja ka eelnenud päevadel tehtut, siis nüüd võiks kohalik turismiamet meile rahulikult tunnistuse välja anda, et oleme kõik puhkuse kohustuslikud elemendid edukalt sooritanud, jäänud on vaid vabakava. Ei, need hommikutunnid olid mõnusad – täiesti pilvitu taevas, suhteliselt tühi rand ning väga soe vesi. Kämpingu rannariba iseloomustas veel see, et igal hommikul tõmbab traktor pinna siledaks ja prügi korjatakse kokku, nii et rand oli täiesti puhas ja mõnusa liivaga.
Ennelõunal vahetasime rannariided linnariiete vastu ning alustasime esimest väljasõitu oma Vahemere-äärsest baasist. Esmalt tegime väikese kontrollretke rahvuspargi väikestel teedel. Kuna tegemist on mere käest tagasivõidetud aladega, siis on seal piirkonnas palju selliseid kitsaid tupikteid, mille ääres on võimalus silmata kohalikku floorat ja faunat. Näiteks jäi meie objektiivi ette veisehaigur ning sellega seoses ka veiseid ja härgasid. Hiljem tuli välja, et här
javõitlus on selle piirkonna üks traditsioonilisi meelelahutusi ning üleüldse oli Languedoci regioonil väga palju hispaanialikke mõjusid. Või tegelikult täpsemalt öeldes katalaanlikke mõjusid, sest hästi palju oli majadel näha punakollatriibulisi lippe, mis teatavasti on just Kataloonia rahvusvärvid. Eks põhjused olid ajaloolised - kunagi kuulus Languedoc-Roussilloni lõunaosa Aragoni krooni alla, mis teatavasti oli katalaani sugemetega võimukogum. Aga ega selles rahvuskildude ja kultuuride paljususes nüüd midagi üllatavat ka pole, eks kõik vana maailma riigid on sellised, kus riigi ühe serva inimesed ei saa aru, et mis elu need teise serva inimesed elavad. Kunagistest ajalootundidestki on meelde jäänud see, kuidas õpetaja tõstis esile erinevate riikide kuningad/keisrid (nt Saksa, Prantsusmaa, Itaalia jne), kelle suurimaks saavutuseks olid väikeste vasallriikide ühendamine üheks suureks riigiks. Samas ei räägitud seal kunagi, et selliste tihti meelevaldsete joonte tõmbamisega kaotasid osad rahvad iseseisvuse ning paljud rahvad (nagu katalaanid) jäid hoopiski mitme erineva riigi territooriumile. Oleks võinud rääkida. Ka täna on Languedocis olemas liikumine, mis tahab maakonna ümber nimetada Põhja-Katalooniaks, kuid väga suurt toetust sellel rahva seas pole. Katalaanid on siiski vähemuses. Niipalju siis sellest, päevane väljasõit viis meid tegelikult hoopis naabrite juurde.
Nimelt oli tänase päeva üks plaane teha tiir Provence’i (loe: provaansi) maakonna veinipiirkonnas. Provence on maailmakuulus nii veinide, kui ka ürtide, kaunite maastike, pehme kliima, roomaaegsete vaatamisväärsuste ja paljude muude asjade poolest. Kõik see jäi meie telkimiskohast 1-1,5 tunnise autosõidu kaugusele, kuna kasutasime kohalejõudmiseks kiirteid. Reisikavasse oli eelnevalt sisse pandud mitu erinevat ringi kohalike veinimõisatega tutvumiseks, valisime välja selle, mis algas Lançon de Provence’i linnakesest ja jõudis välja Aix-en-Provence’i.
Meie salaplaan oli selline, et alguses teeme väikese lõunasöögi ja siis läheme sõidame ringi.
No loomulikult ei tulnud sellest midagi välja, sest jõudsime Lançoni (ülal pildil linnavalitsus) veidi ennem kahte ja sellel kellaajal oli see justkui kummituste linn. Hea õnne korral märkasid tänaval inimest või kahte, enamus äridest olid suletud ja majadel olid aknaluugid kinni. Ehk siis siesta kõige räigemal kujul. Vaatasime veidi ringi, lootuses leida mingigi koha, kus saaks keha kinnitada või söögipoolistki kaasa osta, kuid ei midagi. Eks sellel väljasuremisel oli oma põhjus kah, välistemperatuuri numbrid jäid napilt alla 40-le soojakraadile ning taevas oli täiesti pilvitu. Õhk seisis. See tegi ringliikumise ikka väga piinarikkaks, eriti siis kui varjust välja astusid.
Kuna meil seal midagi teha polnud, siis hakkasime vaikselt mööda „Route du Vini“ (Veiniteed) edasi sõitma. Andes endale aru, et ka teistes linnakestes pole seis parem ja ilmselt on suletud ka veinimõisad. Õnneks on Provencega see lugu (nagu sai ennem mainitud), et ükskõik kuskohas juhtud ringi sõitma, maastik on alati väga kaunis. Nii nautisimegi vaikselt veeredes pakutavaid vaateid. Lõputud viinamarjaistandused, taamal kõrguvad mäed, maalilised talukohad, vaiksed külavaheteed. 
Näpistav nälg viis meid lõpuks ka kuritegelikule teele ja niiviisi näppasime ühest viinamarjaistandusest kobara punaseid viinamarju. Me oleks nõus olnud ka neid ostma, kuid ei olnud ju ühtegi kohta kust osta (ja ega veiniviinamarju niisama müüdagi). Loodetavasti ei saanud see veinimõis meie alatust teost pöördumatuid majanduslikke kahjusid. Lisaks viinamarjadele leidsime tee äärest ka metsiku pirnipuu, kuigi pärast hammaste sisse löömist ühte nn pirni tekkisid meil sügavad kahtlused, et kas tegu on ikka pirniga. Maitse oli midagi vahtkummi ja makroflexi vahepealset. Viinamarjad olid aga selle eest head – väga täidlase ja jõulise maitsega, kuid maitsvad. Loomulikult sai meie kuritöö ka üsna kiirelt ära karistatud. Isiku, kes pani toime kobara ebaseadusliku eemaldamise selle õigusjärgse omaniku valdusest, seelik sai korralikult punase viinamarjamahlaga ära määritud. Olgu see siis teistele õpetuseks!
Rognese linnakese lähedal olime lisaks viinamarjamahlale ka õnnega koos. Üks kohaliku piirkonna veinide esindusäri oli avatud kellaaja kiuste.
Ning lisaks veinidel müüdi seal ka kõike muud, mida Provences kasvatatakse/toodetakse. Üheks Provence’i sümbolitest on lavendel ja lillad lavendliväljad domineerivad enamustel selle maakonna reklaamfotodel. Lavendli õitseaeg oli küll möödas, kuid sellest valmistatud tooteid oli võimalus nüüd soetada. Ning lavendliga lõhnastatakse/maitsestatakse sealkandis kõike, mis pähe tuleb – loomulikult seepi, kuid ka õlisid, kreeme, napsusid, saiakesi jne. Sama teema oli ka roosilõhnaga. Roosi aroomiga likööri kellelegi? Meie soetasime sealt posu erinevaid veine (nii punaseid kui valgeid) ning samuti käsitsi valmistatud seepe. Auto pagasiruum hakkas juba vaikselt täituma, ei olnud enam nii, et viskad ostud kuhu juhtub. Tuli juba hakata paigutama. Aga eks üks autoga pika sõidu ettevõtmise tagamõte ju oligi hea kraami kaasatoomine.
Edasi seda veiniteed pidi sõites veendusime, et veinimõisatesse meil sellel päeval asja pole. Nii kellaaeg kui nädalapäev olid valed. Ega me sellest ei heitunud, sest veiniekspertideks (et tingimata peaks kusagilt veinimõisast high-end veine hankima) me ennast ei pea ja sellised kohalike tootjate väljamüügikohad sobisid meile samahästi.
Peagi jõudsime Eksi e siis Aix-en-Provence’i (loe: Eks-an-Provaans, oksitaani: Ais de Provença). Aix (mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest Aqua Sextiae e Sextiuse allikad) loodi juba 123 a.e.Kr roomlaste poolt. Linn käis aegade jooksul käest kätte kuni keskajani, mil tast sai Provence’i piirkonna pealinn. Keskaeg tõi siia ka tormilise arengu nii linna laienemise kui ka kunsti- ja hariduselu osas. Nii Rooma kui ka keskaega on ka tänasel päeval võimalik Aixi tänavatel jalutades näha.
Meie tutvumine Aixiga hakkas väikese liikluskaosega. Olles tulnud just maakonnatiirult, kus hingelisi ja autosid kohtas suhteliselt harva, siis Aixi kesklinn oli üks suur ummik. Navi abil kulgesime kesklinna parklate suunas, kuid sinna jõudes avastasime, et need tupiktänavates asunud parkimiskohad olid kõik täis. Ja mis veelgi hullem, liikuda oli ikka kohutavalt kitsas. Ühest sellisest tupiktänavast pidin lausa välja tagurdama (suurele peatänavale) ja seda piki kitsast rada mis, autode vahele oli jäetud. Võttis ikka käed higiseks, vea tegemiseks ruumi ei olnud. Seal vingerdades ja sidurit kärsatades sai vahepeal mõeldud, et oleks ikka tore kui Citroen C5 asemel oleks Citroen C1, mis mahub ära suurema mehe rinnataskusse. Kohalikud kusjuures sõitsidki enamasti selliste väikeautodega, suured masinad (st 4-ukselised sedaanid) olid selgelt vähemuses.
Olles sellest keskuse liiklusmelust väsinud, sõitsime veidi kesklinnast eemale ja leidsime ühe parkimismaja, kuhu saime auto jätta. Jumal tänatud! Vahepeal tekkis juba selline lootusetuse tunne – tänavatel oli iga parkimiseks mõeldud ruutsentimeeter ära kasutatud
ning ees ja taga seisvate autode müksamine reegel, millel oli vähe erandeid. Tänu sellele, et navil on juures ka jalakäija funktsioon, olime peagi kesklinnas tagasi. Ning jalakäija vaatenurgast andis selline pärastlõunane sagimine hoopis teise fiilingu. Jah, inimesi oli vanalinnas palju, kuid kõik kulgesid suhteliselt aeglases tempos. Ning linn ise oli väga kena – ma loodan, et ma ei korda ennast, aga seal oli sellist mõnusat vahemerelikku hõngu. Heledates, pastelsetes toonides majad erksates värvides aknaluukidega (domineeris sinine värv), palju kohvikuid ja butiike. Just selline nagu üks provaansi linn ettekujutustes oli.
Et aga me oma söömisega olime igatepidi üle aja läinud, siis pidime oma imetlemise veidi edasi lükkama ja esimene boulangerie mis meie teele jäi, sai kohe veidike meie rahakotist osa. Paar paninit ja värskendav jook ning oligi kõik. Välistemperatuur ilmselt tingis selle, et ei tekkinud kordagi isu kartulipudru ja suure seaprae järgi. Väike amps täitis kõhu ära ja andis piisava energiakoguse.
Mis meile Aixis kõige rohkem huvi pakkus, oli linna peakirik Cathédrale Saint-Sauveur d'Aix. Selle pühakoja tegi eriliseks asjaolu, et omal ajal ehitati see mõnuga Vana-Rooma foorumi peale (no et see paganate kogunemiskoht meelest kaoks), kuid tänasel päeval on katoliku kirikul seetõttu veidi süümekad ja sellest tulenevalt oli ühes kabelis tehtud väljakaevamisi ja seal saab nüüd näha ka roomaaegseid freskosid ja muid foorumi elemente. Ehk siis selline põnev kooslus – katolik katedraal/rooma foorum.
Kuna katedraali ehitati pidevalt ümber, on hoones aimatavad väga mitmed stiilid – romaani,
gooti ja uus-gooti stiilid. Eestvaates on selgelt domineerivad gooti stiilis fassaad ja kellatorn, kuid üldmulje jääb palju tagasihoidlikumaks kui võimsatel Amiensi või Roueni peakirikutel. Ilmselt põhjuseks ka see, et katedraal on surutud üsna kvartali sisse – isegi selle pildi tegemiseks tuli kõvasti vaeva näha (pilt on tegelikult panoraam 4-st kaadrist). Aga seest oli see ehitis võimas, nagu ikka. Selle kiriku kohta võis täiesti rahulikult öelda, et seest on see ikka oluliselt suurem kui väljast. Ikka ja jälle – võimsad mosaiikaknad, l
aemaalingud, mitmed altarid ja kabelid. Lisaks siis see väike roomaaegne aktsent hoone paremas tiivas. Kirikupõrand muutus seal ruumis selliseks tüüpiliseks roomastiilis põrandaks (nagu näiteks Pompeii villades näha saab), seintel paistsid õrnalt maalide jäljed ning keset ruumi oli põranda sees auk, kust paistsid vana foorumi müürid. Enamus katoliiklikest sümbolitest oli sellest ruumist eemaldatud ning see on tegelikult üsna tähelepanuväärne. Ei tea (või siis lihtsalt ei mäleta), et kusagil veel oleks sellist asja näinud, et üks kiriku ruumidest taastatakse algsel kujul, kuigi kiriku sellesse paika ehitamise põhjus oli just selle eelmise hoone füüsiline kui vaimne (inimeste mäludest) hävitamine. Ei, päris lahe oli.
Kiriku jahedatest ruumidest välja astudes rabas meid lisaks kuumalainele veel ka osade kohalike riietumisstiil. Hakkasime vaikselt tähele panema, et mõned käivad veidi
kummaliselt riides, arvestades kehtivaid (+35 ja lauspäike) ilmastikuolusid. Naistel olid jalas kõrged saapad ning seljas kas jakid või lausa pikad mantlid. Kui kumbki meist oleks sellise ilmaga mantli selga pannud, siis teine oleks võinud rahulikult juba kiirabi numbrit valima hakata. Ilmselt ei läheks paari minutitki kui mantlis põhjamaalane kuumarabandusest tingituna siruli asfaldil oleks. Päev otsa pikkades saabastes olemist aga ei taha isegi ette kujutada (st õhtut ei taha ette kujutada kui need saapad jalast võetakse). Aga seal naised käisid nigu oleks temperatuur seal 15-20 kraadi vahel. Ainus loogiline seletus, mille suutsime välja mõelda oli see, et moekad daamid hakkavad sügismoodi kandma siis kui see müügile tuleb, mitte siis kui ilmaolud seda nõuavad. Kui ikka 20.augustil tuleb välja uus sügiskollektsioon, siis läheb see ka kohe selga, mis siis et see ei pruugi olla tervislik.
Tagasi läbi linna parkla poole jalutades sai Vietnami restost süüa kaasa ostetud ning tegime ka kohustusliku martsipaniostu – Calissons d’Aix e martsipan on kohalik spetsialiteet ja see tähendas muideks seda, et 7 pisikest martsipanijunni (kokku 100gr) maksid 7€ ja see oli veel soodushind! No olgu peale, proovime siis vähemalt ära. Ja nagu arvata oligi, ei olnud need seda raha väärt. Olles Eesti martsipaniga harjunud, tundus Aixi martsipan kuidagi puine ja liiga pähkline. Ega paljust ilma ei jää kui Aixis ära käies martsipani ei osta.
Kui masina uuesti maa-alusest parklast päikese kätte tõime, lendas välistemperatuuri näidik esmakordselt üle 40 soojakraadi. Jah, päris karm pärastlõuna oli. Tegelikult ei olnud see karm ainult meie jaoks vaid ka kohalike jaoks. Ega kraadid polnudki midagi meeletut, probleem oli aga selles, et selline kuumalaine oli kestnud nädalaid. Ning see viis vanematel ja nõrgema tervisega inimeste terviseriskid üles. Kuumarabandused ja dehüdratsioon olid juba kustutanud mitme inimese eluküünlad. Seega nalja polnud. Müts tuli peas hoida ja veepudel kotis.
Ennem oma kämpingusse tagasi veeremist, külastasime jällegi Intermarché kaubakeskust, seekord eesmärgiga varuda väikese grillipeo materjali. Kuna õhtune grillimine oli seal kämpingus tavapärane, siis soovisime meiegi sellel õhtul midagi küpsetada. No et ei peaks teiste grillilõhnade peale pidevalt vesistama. Korvi läksid veinid, grillvorstid, salatikraam, saiakraam, magustoit jne. Kuna päeva peale olid meie söögikorrad jäänud suhteliselt õhukeseks, siis eeldasime, et õhtu poole, kui ilm veidi jahedamaks keerab, lõpetab äkki kõht ka siesta ära ja nõuab oma.
Aga ennem võtsime veel päevast viimast. Randa tagasi jõudes nurises abikaasa selle üle, et merevesi oli liiga külm. Ja tõepoolest, 28 soojakraadi on palju lähemal vee külmumistemperatuurile kui keemistemperatuurile. Seega mingite teoreemidega on võimalik ära tõestada, et 28 kraadi on külm. Aga noh… Eks probleem oli ikka selles üle 40-kraadises õhus. Rannas saigi oldud kuni päike veel viimaseid kiiri pritsis, pärast seda panime juba oma grillipeo püsti. Päris mõnus oli – selge ja tähine taevas, merekohin, hea vein ja väga maitsev söök. Telkida on ikka mõnus!
Ennelõunal vahetasime rannariided linnariiete vastu ning alustasime esimest väljasõitu oma Vahemere-äärsest baasist. Esmalt tegime väikese kontrollretke rahvuspargi väikestel teedel. Kuna tegemist on mere käest tagasivõidetud aladega, siis on seal piirkonnas palju selliseid kitsaid tupikteid, mille ääres on võimalus silmata kohalikku floorat ja faunat. Näiteks jäi meie objektiivi ette veisehaigur ning sellega seoses ka veiseid ja härgasid. Hiljem tuli välja, et här
javõitlus on selle piirkonna üks traditsioonilisi meelelahutusi ning üleüldse oli Languedoci regioonil väga palju hispaanialikke mõjusid. Või tegelikult täpsemalt öeldes katalaanlikke mõjusid, sest hästi palju oli majadel näha punakollatriibulisi lippe, mis teatavasti on just Kataloonia rahvusvärvid. Eks põhjused olid ajaloolised - kunagi kuulus Languedoc-Roussilloni lõunaosa Aragoni krooni alla, mis teatavasti oli katalaani sugemetega võimukogum. Aga ega selles rahvuskildude ja kultuuride paljususes nüüd midagi üllatavat ka pole, eks kõik vana maailma riigid on sellised, kus riigi ühe serva inimesed ei saa aru, et mis elu need teise serva inimesed elavad. Kunagistest ajalootundidestki on meelde jäänud see, kuidas õpetaja tõstis esile erinevate riikide kuningad/keisrid (nt Saksa, Prantsusmaa, Itaalia jne), kelle suurimaks saavutuseks olid väikeste vasallriikide ühendamine üheks suureks riigiks. Samas ei räägitud seal kunagi, et selliste tihti meelevaldsete joonte tõmbamisega kaotasid osad rahvad iseseisvuse ning paljud rahvad (nagu katalaanid) jäid hoopiski mitme erineva riigi territooriumile. Oleks võinud rääkida. Ka täna on Languedocis olemas liikumine, mis tahab maakonna ümber nimetada Põhja-Katalooniaks, kuid väga suurt toetust sellel rahva seas pole. Katalaanid on siiski vähemuses. Niipalju siis sellest, päevane väljasõit viis meid tegelikult hoopis naabrite juurde.
Nimelt oli tänase päeva üks plaane teha tiir Provence’i (loe: provaansi) maakonna veinipiirkonnas. Provence on maailmakuulus nii veinide, kui ka ürtide, kaunite maastike, pehme kliima, roomaaegsete vaatamisväärsuste ja paljude muude asjade poolest. Kõik see jäi meie telkimiskohast 1-1,5 tunnise autosõidu kaugusele, kuna kasutasime kohalejõudmiseks kiirteid. Reisikavasse oli eelnevalt sisse pandud mitu erinevat ringi kohalike veinimõisatega tutvumiseks, valisime välja selle, mis algas Lançon de Provence’i linnakesest ja jõudis välja Aix-en-Provence’i.Meie salaplaan oli selline, et alguses teeme väikese lõunasöögi ja siis läheme sõidame ringi.
No loomulikult ei tulnud sellest midagi välja, sest jõudsime Lançoni (ülal pildil linnavalitsus) veidi ennem kahte ja sellel kellaajal oli see justkui kummituste linn. Hea õnne korral märkasid tänaval inimest või kahte, enamus äridest olid suletud ja majadel olid aknaluugid kinni. Ehk siis siesta kõige räigemal kujul. Vaatasime veidi ringi, lootuses leida mingigi koha, kus saaks keha kinnitada või söögipoolistki kaasa osta, kuid ei midagi. Eks sellel väljasuremisel oli oma põhjus kah, välistemperatuuri numbrid jäid napilt alla 40-le soojakraadile ning taevas oli täiesti pilvitu. Õhk seisis. See tegi ringliikumise ikka väga piinarikkaks, eriti siis kui varjust välja astusid.
Kuna meil seal midagi teha polnud, siis hakkasime vaikselt mööda „Route du Vini“ (Veiniteed) edasi sõitma. Andes endale aru, et ka teistes linnakestes pole seis parem ja ilmselt on suletud ka veinimõisad. Õnneks on Provencega see lugu (nagu sai ennem mainitud), et ükskõik kuskohas juhtud ringi sõitma, maastik on alati väga kaunis. Nii nautisimegi vaikselt veeredes pakutavaid vaateid. Lõputud viinamarjaistandused, taamal kõrguvad mäed, maalilised talukohad, vaiksed külavaheteed. 
Näpistav nälg viis meid lõpuks ka kuritegelikule teele ja niiviisi näppasime ühest viinamarjaistandusest kobara punaseid viinamarju. Me oleks nõus olnud ka neid ostma, kuid ei olnud ju ühtegi kohta kust osta (ja ega veiniviinamarju niisama müüdagi). Loodetavasti ei saanud see veinimõis meie alatust teost pöördumatuid majanduslikke kahjusid. Lisaks viinamarjadele leidsime tee äärest ka metsiku pirnipuu, kuigi pärast hammaste sisse löömist ühte nn pirni tekkisid meil sügavad kahtlused, et kas tegu on ikka pirniga. Maitse oli midagi vahtkummi ja makroflexi vahepealset. Viinamarjad olid aga selle eest head – väga täidlase ja jõulise maitsega, kuid maitsvad. Loomulikult sai meie kuritöö ka üsna kiirelt ära karistatud. Isiku, kes pani toime kobara ebaseadusliku eemaldamise selle õigusjärgse omaniku valdusest, seelik sai korralikult punase viinamarjamahlaga ära määritud. Olgu see siis teistele õpetuseks!Rognese linnakese lähedal olime lisaks viinamarjamahlale ka õnnega koos. Üks kohaliku piirkonna veinide esindusäri oli avatud kellaaja kiuste.
Ning lisaks veinidel müüdi seal ka kõike muud, mida Provences kasvatatakse/toodetakse. Üheks Provence’i sümbolitest on lavendel ja lillad lavendliväljad domineerivad enamustel selle maakonna reklaamfotodel. Lavendli õitseaeg oli küll möödas, kuid sellest valmistatud tooteid oli võimalus nüüd soetada. Ning lavendliga lõhnastatakse/maitsestatakse sealkandis kõike, mis pähe tuleb – loomulikult seepi, kuid ka õlisid, kreeme, napsusid, saiakesi jne. Sama teema oli ka roosilõhnaga. Roosi aroomiga likööri kellelegi? Meie soetasime sealt posu erinevaid veine (nii punaseid kui valgeid) ning samuti käsitsi valmistatud seepe. Auto pagasiruum hakkas juba vaikselt täituma, ei olnud enam nii, et viskad ostud kuhu juhtub. Tuli juba hakata paigutama. Aga eks üks autoga pika sõidu ettevõtmise tagamõte ju oligi hea kraami kaasatoomine.Edasi seda veiniteed pidi sõites veendusime, et veinimõisatesse meil sellel päeval asja pole. Nii kellaaeg kui nädalapäev olid valed. Ega me sellest ei heitunud, sest veiniekspertideks (et tingimata peaks kusagilt veinimõisast high-end veine hankima) me ennast ei pea ja sellised kohalike tootjate väljamüügikohad sobisid meile samahästi.
Peagi jõudsime Eksi e siis Aix-en-Provence’i (loe: Eks-an-Provaans, oksitaani: Ais de Provença). Aix (mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest Aqua Sextiae e Sextiuse allikad) loodi juba 123 a.e.Kr roomlaste poolt. Linn käis aegade jooksul käest kätte kuni keskajani, mil tast sai Provence’i piirkonna pealinn. Keskaeg tõi siia ka tormilise arengu nii linna laienemise kui ka kunsti- ja hariduselu osas. Nii Rooma kui ka keskaega on ka tänasel päeval võimalik Aixi tänavatel jalutades näha.
Meie tutvumine Aixiga hakkas väikese liikluskaosega. Olles tulnud just maakonnatiirult, kus hingelisi ja autosid kohtas suhteliselt harva, siis Aixi kesklinn oli üks suur ummik. Navi abil kulgesime kesklinna parklate suunas, kuid sinna jõudes avastasime, et need tupiktänavates asunud parkimiskohad olid kõik täis. Ja mis veelgi hullem, liikuda oli ikka kohutavalt kitsas. Ühest sellisest tupiktänavast pidin lausa välja tagurdama (suurele peatänavale) ja seda piki kitsast rada mis, autode vahele oli jäetud. Võttis ikka käed higiseks, vea tegemiseks ruumi ei olnud. Seal vingerdades ja sidurit kärsatades sai vahepeal mõeldud, et oleks ikka tore kui Citroen C5 asemel oleks Citroen C1, mis mahub ära suurema mehe rinnataskusse. Kohalikud kusjuures sõitsidki enamasti selliste väikeautodega, suured masinad (st 4-ukselised sedaanid) olid selgelt vähemuses.
Olles sellest keskuse liiklusmelust väsinud, sõitsime veidi kesklinnast eemale ja leidsime ühe parkimismaja, kuhu saime auto jätta. Jumal tänatud! Vahepeal tekkis juba selline lootusetuse tunne – tänavatel oli iga parkimiseks mõeldud ruutsentimeeter ära kasutatud
ning ees ja taga seisvate autode müksamine reegel, millel oli vähe erandeid. Tänu sellele, et navil on juures ka jalakäija funktsioon, olime peagi kesklinnas tagasi. Ning jalakäija vaatenurgast andis selline pärastlõunane sagimine hoopis teise fiilingu. Jah, inimesi oli vanalinnas palju, kuid kõik kulgesid suhteliselt aeglases tempos. Ning linn ise oli väga kena – ma loodan, et ma ei korda ennast, aga seal oli sellist mõnusat vahemerelikku hõngu. Heledates, pastelsetes toonides majad erksates värvides aknaluukidega (domineeris sinine värv), palju kohvikuid ja butiike. Just selline nagu üks provaansi linn ettekujutustes oli.
Et aga me oma söömisega olime igatepidi üle aja läinud, siis pidime oma imetlemise veidi edasi lükkama ja esimene boulangerie mis meie teele jäi, sai kohe veidike meie rahakotist osa. Paar paninit ja värskendav jook ning oligi kõik. Välistemperatuur ilmselt tingis selle, et ei tekkinud kordagi isu kartulipudru ja suure seaprae järgi. Väike amps täitis kõhu ära ja andis piisava energiakoguse.Mis meile Aixis kõige rohkem huvi pakkus, oli linna peakirik Cathédrale Saint-Sauveur d'Aix. Selle pühakoja tegi eriliseks asjaolu, et omal ajal ehitati see mõnuga Vana-Rooma foorumi peale (no et see paganate kogunemiskoht meelest kaoks), kuid tänasel päeval on katoliku kirikul seetõttu veidi süümekad ja sellest tulenevalt oli ühes kabelis tehtud väljakaevamisi ja seal saab nüüd näha ka roomaaegseid freskosid ja muid foorumi elemente. Ehk siis selline põnev kooslus – katolik katedraal/rooma foorum.
Kuna katedraali ehitati pidevalt ümber, on hoones aimatavad väga mitmed stiilid – romaani,
gooti ja uus-gooti stiilid. Eestvaates on selgelt domineerivad gooti stiilis fassaad ja kellatorn, kuid üldmulje jääb palju tagasihoidlikumaks kui võimsatel Amiensi või Roueni peakirikutel. Ilmselt põhjuseks ka see, et katedraal on surutud üsna kvartali sisse – isegi selle pildi tegemiseks tuli kõvasti vaeva näha (pilt on tegelikult panoraam 4-st kaadrist). Aga seest oli see ehitis võimas, nagu ikka. Selle kiriku kohta võis täiesti rahulikult öelda, et seest on see ikka oluliselt suurem kui väljast. Ikka ja jälle – võimsad mosaiikaknad, l
aemaalingud, mitmed altarid ja kabelid. Lisaks siis see väike roomaaegne aktsent hoone paremas tiivas. Kirikupõrand muutus seal ruumis selliseks tüüpiliseks roomastiilis põrandaks (nagu näiteks Pompeii villades näha saab), seintel paistsid õrnalt maalide jäljed ning keset ruumi oli põranda sees auk, kust paistsid vana foorumi müürid. Enamus katoliiklikest sümbolitest oli sellest ruumist eemaldatud ning see on tegelikult üsna tähelepanuväärne. Ei tea (või siis lihtsalt ei mäleta), et kusagil veel oleks sellist asja näinud, et üks kiriku ruumidest taastatakse algsel kujul, kuigi kiriku sellesse paika ehitamise põhjus oli just selle eelmise hoone füüsiline kui vaimne (inimeste mäludest) hävitamine. Ei, päris lahe oli.Kiriku jahedatest ruumidest välja astudes rabas meid lisaks kuumalainele veel ka osade kohalike riietumisstiil. Hakkasime vaikselt tähele panema, et mõned käivad veidi
kummaliselt riides, arvestades kehtivaid (+35 ja lauspäike) ilmastikuolusid. Naistel olid jalas kõrged saapad ning seljas kas jakid või lausa pikad mantlid. Kui kumbki meist oleks sellise ilmaga mantli selga pannud, siis teine oleks võinud rahulikult juba kiirabi numbrit valima hakata. Ilmselt ei läheks paari minutitki kui mantlis põhjamaalane kuumarabandusest tingituna siruli asfaldil oleks. Päev otsa pikkades saabastes olemist aga ei taha isegi ette kujutada (st õhtut ei taha ette kujutada kui need saapad jalast võetakse). Aga seal naised käisid nigu oleks temperatuur seal 15-20 kraadi vahel. Ainus loogiline seletus, mille suutsime välja mõelda oli see, et moekad daamid hakkavad sügismoodi kandma siis kui see müügile tuleb, mitte siis kui ilmaolud seda nõuavad. Kui ikka 20.augustil tuleb välja uus sügiskollektsioon, siis läheb see ka kohe selga, mis siis et see ei pruugi olla tervislik.Tagasi läbi linna parkla poole jalutades sai Vietnami restost süüa kaasa ostetud ning tegime ka kohustusliku martsipaniostu – Calissons d’Aix e martsipan on kohalik spetsialiteet ja see tähendas muideks seda, et 7 pisikest martsipanijunni (kokku 100gr) maksid 7€ ja see oli veel soodushind! No olgu peale, proovime siis vähemalt ära. Ja nagu arvata oligi, ei olnud need seda raha väärt. Olles Eesti martsipaniga harjunud, tundus Aixi martsipan kuidagi puine ja liiga pähkline. Ega paljust ilma ei jää kui Aixis ära käies martsipani ei osta.
Kui masina uuesti maa-alusest parklast päikese kätte tõime, lendas välistemperatuuri näidik esmakordselt üle 40 soojakraadi. Jah, päris karm pärastlõuna oli. Tegelikult ei olnud see karm ainult meie jaoks vaid ka kohalike jaoks. Ega kraadid polnudki midagi meeletut, probleem oli aga selles, et selline kuumalaine oli kestnud nädalaid. Ning see viis vanematel ja nõrgema tervisega inimeste terviseriskid üles. Kuumarabandused ja dehüdratsioon olid juba kustutanud mitme inimese eluküünlad. Seega nalja polnud. Müts tuli peas hoida ja veepudel kotis.
Ennem oma kämpingusse tagasi veeremist, külastasime jällegi Intermarché kaubakeskust, seekord eesmärgiga varuda väikese grillipeo materjali. Kuna õhtune grillimine oli seal kämpingus tavapärane, siis soovisime meiegi sellel õhtul midagi küpsetada. No et ei peaks teiste grillilõhnade peale pidevalt vesistama. Korvi läksid veinid, grillvorstid, salatikraam, saiakraam, magustoit jne. Kuna päeva peale olid meie söögikorrad jäänud suhteliselt õhukeseks, siis eeldasime, et õhtu poole, kui ilm veidi jahedamaks keerab, lõpetab äkki kõht ka siesta ära ja nõuab oma.
Aga ennem võtsime veel päevast viimast. Randa tagasi jõudes nurises abikaasa selle üle, et merevesi oli liiga külm. Ja tõepoolest, 28 soojakraadi on palju lähemal vee külmumistemperatuurile kui keemistemperatuurile. Seega mingite teoreemidega on võimalik ära tõestada, et 28 kraadi on külm. Aga noh… Eks probleem oli ikka selles üle 40-kraadises õhus. Rannas saigi oldud kuni päike veel viimaseid kiiri pritsis, pärast seda panime juba oma grillipeo püsti. Päris mõnus oli – selge ja tähine taevas, merekohin, hea vein ja väga maitsev söök. Telkida on ikka mõnus!
0 kommentaari:
Post a Comment