03/09 - Menton, Milano (ITA), Šveits, Liechtenstein, Austria, Saksamaa

Hommikul oli asi endine. Ilmselgelt oli tekkinud mingi põletikulaadne asi kuhugi nina taha ja see oli veel valutama pannud ka ühe hamba. Magada sai väga juhuslikult, seega just väga väljapuhanud ma hommikul ei olnud. See tegi murelikuks, sest ees ootasid 2-3 sõidupäeva. Aga no tuli hakkama saada.
Abikaasa oli hommikul ääretult tubli – tegi kaasa hulga söögikraami ja kohvi. Üritasime kiirelt-kiirelt ära toimetada ja võimalikult vara sõitma hakata. Enam-vähem see ka õnnestus ja peagi jätsime Mentoniga hüvasti. Kuigi mitte lõplikult, sest läksime uuesti tagasi sinna supermarketisse, kus eile shoppamine pooleli jäi. Olime poes suhteliselt avamise hetkel ja vaata imet – tuli välja, et neljapäev oli „Carte de Fidélité“ (kliendikaardi) boonuspunktide päev. See aga tähendas, et rahvast oli murdu ja 15 minutit peale avamist olid kassades juba pikad sabad. Nagu needus – lootsime, et saame kiirelt minema. Tavaliselt olid inimestel kärud kuhjaga täis, harvem oli 2-3 käru kuhjaga täis. Ehk siis ostukogused olid meeletud – arved olid 200-300-400 EUR. Toidupoes! Kuigi ka meie kärus oli hulgaliselt veini, veiniäädikat, oliiviõli, veel veini ning muud head-paremat, mis halvaks ei lähe, siis olime ikkagi kõige lahjema käruga kliendid. :)

Kassasabas seistes tabas kõrv ka seda, et kohalikud olid juba kakskeelsed. Mõni suhtles kassiiriga itaalia keeles ja mõni prantsuse keeles. Kassiir valdas samuti mõlemat keelt. Ega seal midagi imestada polnud, sest 10 minutit peale supermarketi parklast väljakeeramist ületasime juba Prantsusmaa-Itaalia piiri. Au revoir France!
Auto oli meil nüüd täislastis, pakiruum pilgeni kraami täis. Nagu ikka kaubareisijatele kohane :P Kui need eelmainitud vedelikud ei maksa siin praktiliselt mitte midagi, siis tuleb ju kaasa osta. Ega Itaalias polnud muud kui mööda kiirteed keskmiselt 130-140 km/h. Rannikuäärset kiirteed iseloomustab seal see, et tunnel on tunnelis kinni, sest tegemist on väga mägise regiooniga. Ning kui olid tunnelist väljas, siis sõitsid suure tõenäosusega mõne kõrge teesilla peal, paremal käel Vahemeri, vasakul käel kõrged kaljud või kuristik.
Väike elevus tekkis siis kui Genova kandis keerasime Milano poole. Me olime seda teed ju varem sõitnud! Pulmareisi ajal, 4 aastat tagasi. Nostalgiahetk :P
Milanos ei suutnud vastu panna võimalusele ka Itaaliast midagi koju osta ning täiesti sobivalt jäi meile just teepeale tohutu Milanofiore hüper-mega-gigakeskus. Sealt sai varutud erinevaid pastasid (ilmselt jagub lähemaks paariks sajandiks), veel veini (ei, me ei ole joodikud vaid lihtsalt varume) ning muud head paremat. Nüüd oli auto tõepoolest täis – pakiruumi väga avada ei tasunud ning ka tagaiste oli osati kasutuses. Rohkem kaubakeskustesse ei plaaninud minna (v.a. Tšehhi, aga sellest hiljem).
Kui Milano läbi sai, olimegi peagi Šveitsi piiri ääres. Seal oli väike ummik, sest lahkusime ju Euroopa Liidust. Sellel hetkel kui see meelde tuli, muutusime ka veidi murelikuks. Arvestades seda tohutut alkoholilaadungit, mis meil kaasas oli. Ning tõesti – juba eemalt oli näha, et piirivalvurid suunavad osasid autosid kõrvale ja kõigi autode pagasiruumid vaadatakse üle. Šveitsi trahve küll maksta ei taha, pigem keerame siis juba tagasi. Õnneks selgus, et piirivalve ainsaks ülesandeks oli nende autode rajalt mahavõtmine, kellel polnud esiklaasil kehtivat kiirtee kleepsu. Kuna meil ka polnud ja kiirteid plaanisime kasutada, siis tuli see soetada. Muide pagasiruum vaadati üle, aga ei tehtud kauba peale teist nägugi. 40CHF vaesemana jätkasime juba teed Šveitsis.
Aga Šveits oli ilus, oi pagan kui ilus. Ükskõik kuhu vaatasid, ükskõik millisel hetkel – kõik vaated olid nagu piltpostkaardid. Isegi sellise halli ilmaga. Mäed (järsud ja kõrged), heinamaad, kõrgelt langevad kosed, mägijõed, raudteesillad, väikesed nukumajadega mägikülad. Ja niiviisi sadade kilomeetrite viisi. Sõitmine võib muutuda ohtlikuks, kui kogu aja ringi jõllitad. Sealsamas sai tehtud ka kindel otsus, et siia riiki tuleme ilmtingimata tagasi. See on hoopis midagi teistsugust kui kusagil mujal näinud oleme. Terve riik oli kui üks suur postkaart.
Eks me vahepeal muidugi pidasime kinni kah, et natukenegi seda ilu endasse ammutada. Muide minu enesetunne oli selleks ajaks stabiliseerunud, seega sai ka sellest vaadetemöllust osa. Ühel hetkel kiirtee piki orgu lõppes ja hakkas lõputu ronimine pilvedesse. Häda sulle kui mõne veoauto taha sattusid, möödasõidu kohta pidi kaua ootama ja veoki kiirus oli keskmiselt 30 km/h – meiega õnneks seda ei juhtunud. Sellel pilvedesse ronimise kohal oli ka nimi – San Bernardino kuru ning oli see vast tee. Saade Top Gear valis San Bernardino kuru üheks parimaks teeks maailmas ning ausalt öeldes tuleb nendega nõustuda. Muide kõrvalinfoks niipalju, et siitkandist on pärit bernhardiinid.
Kui mäe tippu jõudsime oli temperatuur kukkunud 17° C peale ning ümbruse oli katnud tihe udu ja taevast kallas lõputut vihma. Kõik see oli teinud eluolu nii pimedaks, et tundus, et kohe algab öö. Aga õnneks teisel pool kuru siras jälle päike ning meie sõit sai täie hooga jätkuda. Kraadid olid jälle 25°C kandis ning muutus veel see, et sildid muutusid itaaliakeelsetest saksakeelseteks. Šveits ju nelikeelne riik ja nüüd olime jõudnud saksakeelsesse ossa.
Täiesti plaanimatult ja ootamatult jõudsime ühel hetkel Liechtensteini nimelise pisiriigi piirile. Nimel läks Saksamaa poole suunduv kiirtee piki üht jõekallast ja sildid näitasid, et teisel poole jõge asus eelpool mainitud pisiriik. Otsustasime, et paneme siis maakaardile veel ühe lipukese püsti kui me juba siin oleme ning kui selleks piisab vaid üle silla sõitmisest. Teisel pool jõge tervitas meid praktiliselt välja surnud riik. Tööpäev oli läbi, ärid olid enamasti kinni, rahvast ei liikunud. Avatud oli vaid üks bensiinijaam ja viimaseid minuteid oli lahti üks pisike toidupood. Suured supermarketid paistsid olevat kõik Šveitsi poolel, kiirtee ääres. Vaatasime selle toidupoekese üle, kuid see oli selline Eesti külapoe mõõtu asutus, kus midagi põnevat ja lihtensteinlikku ei müüdud. Tegelikult vaevalt et siin riigis üldse midagi toodetakse – tegemist ju pangandusparadiisiga saksa rikkurite jaoks. Hinnad aga olid räigelt üle keskmise, isegi Šveitsis oli toit odavam. Sõitsime mõned jõeäärsed külad/linnakesed läbi, pealinna ei viitsinud minna. Igal pool oli sama teema - enamus kohtasid oli suletud (kell oli ca 6-7 õhtul). Söögikohti ei paistnud, muud huvitavat samuti mitte. Nii et tegelikult me tulime sealt sama targalt tagasi. Võib-olla mägedes (peaaegu kohe selle piirijõe kaldalt algasid kõrged mäed) oleks midagi vaadata, kuid meie kiirvisiidil küll midagi põnevat silma ei jäänud.
Peagi pärast Šveitsi tagasi jõudmist olime Austria piiril. Läbi Austria minek oli ainus mõistlik viis Saksamaale saamiseks ning sinna me saada tahtsime. Ega need 21 km Austria kiirteed polekski mainimist väärt kui mitte arvestada fakti, et Austria kiirteel liikumiseks tuleb soetad vastav kiirteekleeps. Igal pool olid sildid üleval, mis palusid tungivalt see kleeps endale osta või muidu… Šveitsi kleepsu me endale soetasime, sest me sõitsime pool päeva läbi selle riigi, 21 km pärast aga vat ei täinud neid sadu kroone välja käia. Ehk siis läksime riski peale välja. Austria piiripunktis molutavad piirivalvurid küll korraks vaatasid meie autot, kuid midagi rohkemat ette ei võtnud. Oi need 21 km olid pikad. Hoolimata 130 km/h tunnikiirusest, venisid need üksikud minutid kui päevad. Kogu aeg passisime ringi ja ootasime, et millal kiirteepolitsei meid maha võtab. See on ju ideaalne koht sääraste pättide tabamiseks – 21 km teed Austrias selleks, et Šveitsist Saksamaale saada. Ma arvan, et mõnes ahnemas riigis oleks liikluspolitsei siia oma maja lausa ehitanud, sest selline mõttetu lõik lausa kutsub maksmisest hoiduma. Sellest paarikümnest kilomeetrist viimased 7 moodustas tunnel ja siis me olime juba 100% kindlad, et teisel pool tunnelit ootab meid Austria mehitatud piiripunkt, kus kleepsu kontrollitakse. Aga näed seekord ei olnud kontrollijaid. Seega jõudsime õnnelikult Saksamaale ilma Austria riiki maksu- ja trahvirahadega koormamata. Ma olen täiesti kindel, et meil vedas. Teistele sellist õnnemängu ei soovita.
Peale saksa piiri sai jälle gaasi põhja vajutada. Keskmine kiirus tõusis kohe sinna 150-160 km/h vahele ja tee lausa lendas. Suund oli meil Müncheni peale. Kui pimedaks hakkas minema, keerasime kiirteelt maha ja seadistasime navi lähima hotelli peale. Hotelli leidsime, aga kohti polnud. Hakkab pihta, mõtlesime. Ja hakkaski. Käisime läbi paar väikelinna ning kohad olid kas täis või oli hotell juba suletud (hiline õhtu ju, saksa kapitalist peab välja puhkama). Lõpuks jõudsime linnakesse nimega Bad Wörishofen, mille kohta navi väitis, et see on võõrastemajadest pungil. Ning oli kah – enamus nendest olid aga 4-tärni spad vanuritele ja loomulikult olid ka need kõik suletud. Ühe spa ukse taga oli kellanupp ja seda pressides ilmus välja perenaine, kes kuulas meie mure ära, tegi paar kõnet ja meil oli ööbimispaik olemas. Saksa lahkus? Igatahes suured tänud, sest me olime suhteliselt väsinud ja näljased – tahtsime kiirelt magama saada.
Meie seekordseks magamiskohaks sai Löwen Brauerei nimeline kõrts-külalistemaja-õlle pruulikoda. Alumisel korrusel oli õllekas, ülemised korrused oli hotellitoad ning õue peal asus väike õlle pruulikoda. No tüüpiline Saksamaa. Hind (72€) oli sobiv ning meie õnneks pakuti ka süüa. Jah, loomulikult me tahame. Viskasime kodinad kiirelt numbrituppa ära ja kohe alla õllesaali.
Pidu käis täie hooga. Nüüd palun kujutlusvõime rakendamist – võimas kivivõlvidega õlletuba baieri stiilis, massiivne puitmööbel, õllesaal rahvast täis – enamus nendest 60+ ja rahvariietes (sulega kübaraid nägin mitu), kõik (nii mehed kui naised) joovad eranditult õlut, enamus mängisid kaarte, taustaks saksa Schlager Musik , ettekandjad rahvariietes. Ning kõige olulisem – kohalikul õllel oli kraade 16-21%. Kutsuti seda bierliköriks e õllelikööriks. Ehk siis kohalikud penskarid (või on need spakliendid?) lõbustasid ennast neljapäeva õhtul ülikange õlle ja kaardimänguga. Nagu filmis :)
Ega meie ei saanud siis ka teisiti kui pidime tellima midagi kohalikku. Mina võtsin Weißwurstid pretzelitega, abikaasa majaspetsialiteedi e guljaššisupi. Mõlemad olid lausa vaimustavalt head. Kõrvale võtsime samuti ühed õlled, kuid jäime oma valikuga ikka reaalsesse maailma. 4% õllekangust pärast väsitavat sõidupäeva oli täpselt paras. Las vanurid prassivad kui tahavad. Pärast õhtusööki aga kohe tuppa ära ja uni tuli ennem kui pea patja puudutas.