15/08 - Plaanimine ja minek

Seekord oli meil juba ammu selge mis 2009 saama hakkab. Prantsusmaa oli mõlkunud meeltes aastaid, kuid senini polnud peale mõnekordse Pariisi külastuse ja ühepäevase Champagne regiooni visiidi veel pikemalt õnnestunud selle maaga tutvust teha. Nüüd oli aeg käes. Üleilmaline MaSu ning sellest tulenev lootus, et üks Euroopa turistiderohkemaid riike on 2009 natuke vähem ränduritest üleküllastunud pani meie mõtted tööle.

Kes on meie? Eks ikka need samad kaks, kes on ka kõikide eelmiste reiside peategelased. Blogiautor ja tema abikaasa (ja samas ka kaasautor). Kuna me selliste privaatreiside harrastajad oleme, siis nii plaanimine, reisipäeviku kirjutamine, pildistamine jne on mõlema koostöö. Otseselt ei pea arvet, et kes millisel päeval pildistas ning kes millisel päeval päevikut pidas. Siiani on kõik toiminud ideaalilähedaselt ning seetõttu polnud põhjust strateegiat muuta ka seekord.

Prantsuse tuuri ette valmistamine oli kordades lihtsam kui Argentiina või Mehhiko reisi oma. Ei mingeid lennupiletite broneerimisi, ei mingeid hotellide broneerimisi, kõikvõimalikest huvipakkuvatest kohtadest oli infot rohkem kui jõudis vastu võtta. Ja kõik oli enamasti arusaadavas keeles. Kokkuvõttes sai ostetud lihtsalt laevapilet Tallinn-Stockholm ja ära bronnitud vabade kuupäevade ja kellaaegadega praamiületused suunal Rootsi-Taani ja Taani-Saksamaa. Rootsi kaudu Saksamaale minek on ainuõige tee sellele, kelle eesmärk on võimalikult kiirelt Lääne-Euroopasse jõuda. Sisuliselt sõidad alates Stockholmist mööda kiirteed ühe jutiga Saksamaale välja ning teekond Rootsi pealinnast Lübecki lähedale võtab ilma erilise pingutuseta aega kõigest 10-11 tundi (koos söögipauside ja praamisõitudega). Balti riike ja Poolat vältides võidad terve päeva ja lugematu hulga närve.

Autoga reis muide oli ainus valik kohe alguses, sest tänu toredatele terroristionudele oli ju vedelike kojuvedamine lennukis praktiliselt välistatud, aga kuidas sa tuled Prantsusmaalt koju ja ei too kaasa veini, konjakeid, calvadost, oliiviõli ja kõike muud likviidset ja vähem likviidset, mis teevad Prantsusmaast Prantsusmaa ning mis kõigele lisaks veel sealkandis oluliselt odavam on.

Peab muidugi mainima, et reisikuupäevade osas võtsime teatava riski. August on kuu, kus kogu Prantsusmaa puhkab ning nagu kõikvõimalikud prantsuse ajakirjanduses presenteeritud küsitlused on näidanud, siis rõhuv enamus puhkab kodumaal. Kas Vahemere ääres, kusagil Britannias-Normandias või siis mägedes. Ehk siis kõikides nendes piirkondades, kuhu meie plaanisime minna. Aga hilisemaks ei tahtnud ka oma retke jätta, sest ilmakaardi uuring näitas, et äikesetormide hooaeg on igal aastal liikunud varasemaks ja algab kusagil septembri esimesel kolmandikul. Nii oli muide ka seekord. Pärast Britannia selja taha jätmist kukkusid seal temperatuurid 20C alla ja päikeselist ilma praktiliselt ilmateade sinna kanti enam ei pakkunud. Seega oli valik siiski õige.

Mis siis veel? Eeltöö osas sai läbi töötatud trip.ee vastav foorum, sealne rahvas on väga laia silmaringiga, väga palju reisinud ning mina olen sealt alati leidnud ääretult kasulikku infot. Lisaks on muidugi abiks ka päises toodud turismiinfo (olemas ka inglise keelne versioon), üle võib vaadata ka kohalike reisibüroode reisikavad (saab vahest häid vihjeid) ning loomulikult on igal rändajal juba peas olemas rodu kohti, kuhu soovib kindasti minna. Noid saab mõnusalt guugeldada. Teadlikult jätsime kõrvale Pariisi ja Champagne regiooni, neis paigus on juba viibitud ning sellest saab lugeda ühest meie teisest reisikirjast.

Igatahes 15. augusti pealelõunal keerasime koduukse lukku ja sõitsime Tallinna sadamasse. Reisiärevust seekord väga polnudki. Laevaks oli jällegi Victoria, sama alusega sai alustatud ka Argentiina reisi. Mõnus äratundmine. Vahe oli ainult selles, et seekord oli väljas soe suveilm ning seetõttu sai pikemalt laevatekil aega veeta ja vaateid kodulinnale nautida. Õhtu arenedes aga see meelelahutus ammendas ennast ning kahjuks on Tallinki meelelahutusprogrammid mõeldud peamiselt juua täis keskealistele, mistõttu taandusime aegsasti oma kajutisse. Jah, kauaoodatud puhkus oli alanud...

05/09 - Poola, Leedu, Läti, Eesti

Äratus 6.30, kuid läks pool tundi ennem kui maast lahti saime. Motell pakkus hommikusööki alates kella 7.00-st ning ilma söömata ei kavatsenud me kuhugi minna. Eine oli üllatavalt rikkalik, kõht sai ikka väga korralikult head ja paremat täis. Poola on muidu lahe ja sõbralik maa, kuid teedevõrgustik nullib suure osa sellest positiivsusest ära.
7.35 keerasime uuesti maanteele ning kuna oli laupäeva varahommik, siis oli asfalt praktiliselt ainult meie päralt. See oli tõeliselt meeldiv uudis. Ligikaudu 150 km tuli kannatada veel seda „asula-kilomeeter maanteed-jälle asula“ olukorda, kuid siis muutus tee lõpuks neljarealiseks. Sai jälle sõita normaalse kiirusega.
Varssavi läbisime kiireimalt kui kunagi varem, sest hommikune linn oli võrdlemisi tühi. Oli märgata ainult tihedamat liiklust suunaga linnast välja. Ilmselt mindi kusagile aiamaale või siis neid maagilisi Poola õunu kasvatama. :) Õuna- ja pirniaedu oli muide tee ääres tohutult.
Ennem Białystoki tegime esimese peatuse – kohvi ja mõned croissantid kulusid marjaks ära. Sealkandis toimus üks kummaline sündmus, mis vähendas meie Tallinnasse jõudmise aega ca 1,5 tunni võrra. Nimelt oli sinna ehitatud üks uus teelõik. Navi järgi sõitsime me mingil hetkel keset soid ja metsi ning aparaat üritas meid tungivalt suunata lähima metsateeni, et me sellest võpsikust välja saaksime. Tegelikkus oli aga selline, et me sõitsime uhiuuel neljarealisel maanteel. Seega mingi areng on Poolas teede osas siiski toimunud. Uus saabumisaeg Tallinnasse oli nüüd 23:00. Siin tuleb muidugi arvestada seda, et navi arvestab kohalejõudmise aega nii, et kõik lõigud läbitakse maksimaalse lubatud kiirusega. Linnad 50 km/h ja maanteed 70 km/h või 90 km/h (vastavalt sellele kuidas kiirusepiirangud kaartidel sees on). Seega asulas valgusfoori taga seisma jäämine või rekka taga aeglaselt sõitmine pikendab automaatselt sõiduaega. Arvestades juurde ka tankimise ja söömispeatused, lootsime koju jõuda kesköö paiku. Eks paistab kuidas läheb.
Edasi viis meid tee läbi Łomża Leedu piiri suunas. Navi osutatud otsetee oli küll kitsam kui see mis Białystokist läbi läks, kuid see oli selle eest täiesti tühi. Suurel teel olid jälle rekkad rekkas kinni ning lisaks oli palju aeglasi pühapäevasõitjaid (laupäevasõitjaid). Łomża teel sai aga sõita hea hooga (vastavalt kiirusepiirangutele loomulikult, sest Poola pollaritega polnud plaanis tuttavaks saada ning teeääred olid ummistatud ka kiiruskaameratest). Ilmast niipalju, et sadas lakkamatult. Juba teist päeva järjest, vahepeal langes vesi nagu valge müür, mis tegi sõidu veidi keerulisemaks. Ilmast hoolimata seisis tee ääres palju seenemüüjaid, kes pakkusid nii kukeseeni kui puravikke. Lisaks oli näha ka nappides rõivastes näitsikud, kes müüsid midagi muud.
Łomża Statoilis täitsime nii auto kui ka enda kõhtu. Kell 14:53 oli Kaunaseni jäänud 150km, niiviisi on päevikus kirjas. Kell 16:40 ületasime Poola-Leedu piiri. Schengen on ikka tore asi, sai peatumata kunagisest kurikuulsate järjekordadega piiripunktist läbi sõita. Leedus tegime ka ühe kohvipeatuse, varsti on 12 sõidutundi täis. Kaunase kandis jäime jälle tohutu rajuilma kätte, nähtavus kadus praktiliselt täielikult. Lõpuks kui sellest pääsesime näitas navi, et koju jõuame 00:38. Kurat.25 km ennem Läti piiri tegime jälle söögipeatuse, enesetunne oli üllatavalt hea. Haigus oli järele andnud ning uni peale ei tikkunud. Pidevad kohvi- ja söögipausid on sellise pikka sõidu puhul vältimatud. Täpselt kell 20:00 sõitsime mööda sildist, kus oli kirjas Latvijas Republika. Hakkas juba kodune tunne tulema, sest siin olime varem korduvalt ringi sõitnud. Riia kandist edasi oli tee juba päris tuttav. Probleeme hakkas aga tekitama väsimus ning kui lõpuks Pärnusse jõudsime olime juba üsna läbi. Mõtlesime, et äkki jääks Pärnusse, kuid nii vähe oli ju jäänud ja tahtsime ikka koju. Tankisime, ostsime kaasa kohvi ja veidi sööki ning läksidki lahti viimased 120 km sõitu. Koju jõudsime veidi peale südaööd, Lätis ja Eestis sai Leedus kaotatud aega veidi tasa tehtud. Oh, olime väsinud kuid õnnelikud. Leidsime endas veel jõudu, et masin kraamist tühjaks tassida ning siis oli kõik. Reis oligi läbi.