Ärkasime suhteliselt vara, sest tänane päevakava tõotas tulla tihe. Kell 8 olime juba üleval ning üllatusega avastasime, et kardina akna eest tõmbamisel tuba eriti valgemaks ei läinudki. Ei, päike ei olnud tõusmisega hilinenud. Lihtsalt õhtusest 30-kraadisest kuumusest polnud enam midagi järel, väljas oli sooja 17 kraadi ja taevas olid mustad rünkpilved. Kuradi kurat ma ütlen! Kuigi reisudel tuleb sellega arvestada, et kõik päevad ei ole nii ilusad kui klantspildid mõnes reklaambukletis, siis ikkagi teeb see meele mõruks kui vihmapäeva hommik käes on.
Kõigele vaatamata pakkisime ennast kokku ja võtsime suuna Loire’i oru poole. Arve tuli hotelli eest päris kopsakas kuid seda peamiselt seetõttu, et ka õhtusöök sai tasutud koos toaarvega. Kokkuvõttes on Ibises ööbimine ikkagi suhteliselt soodne.
Niisiis Loire’i org e Vallée de la Loire. Olime tagasi siis põlisel Prantsusmaal, Britannia jäi meile selleks korraks selja taha. Loire’i orul on mitmeid hellitusnimesid – Prantsusmaa aed, prantsuse keele häll jne. Ilmselt on tegemist kõige prantslaslikuma Prantsusmaa osaga üldse. Seal asub tohutul hulgal imekauneid losse, üks uhkem kui teine. Meeletud aiakompleksid, kunagised kuningate jahimetsad, mõnusad väikekülad, keskaegsed kindluslinnad jne. Renessanss ja valgustusaeg on veel mõned märksõnad. Koha erilisust näitab veel seegi, et UNESCO pärandinimekirja võeti korraga 4 Loire’i jõe äärset departemangu. Tavaliselt piirdutakse ju mõne linna või lossiga, seal aga peeti vääriliseks terveid järjestikulisi omavalitsusüksusi.
Loire’i oru areng sai alguse 10.-l sajandil, mil prantsuse kuningad hakkasid sinnakanti kindluseid ehitama. Pool sajandit hiljem leidis sealt juba tohutult võimsaid paleesid, mis andsid silmad ette kõigile teistele lossidele kogu maailmas. Loire’i orus on täna losse kokku pealt kolmesaja. Kui 16.-l sajandil viidi Prantsusmaa juhtimine uuesti Pariisi tagasi, siis Loire’i orust sai prantsuse aadlike üks lemmikumaid puhkamispaiku – kunagistest lossidest said suveresidentsid ja kuninga lemmikute paleed.
Prantsuse revolutsiooni järel mitmed lossid hävitati, palju aadlikke vaesus ning suur hulk lossiomanikke leidis oma lõpu giljotiini all. Sellest hoolimata on tänasel päeval sealkandis veel vaadata väga palju. Suurimad ja uhkeimad paleed on riigi käes ja kasutusel muuseumitena, kuid rõhuv enamus kuulub siiski erakätesse ja kunagiste omanike järeltulijatele. Väga paljusid on võimalik külastada, osades on võimalik isegi ööbida.
Kuna losse, mida vaadata, oli palju, pidime tegema oma valiku. Valisime välja kõige kuulsamad ja ekstravagantsemad.
Esimene château (loss prantsuse keeles), kuhu me üpris kiirelt jõudsime, oli Château de Villandry. Teel sinna nägime tõelist padukat, välgud sähvisid vasakul paremal. Aga kohale jõudes – nagu jumalik sekkumine – oli just Villandry kohal heledam taevas ja kohati piilus pilve vahelt isegi päikest. Selle peale tõusis kohe nii välistemperatuur kui ka meie tuju.
Villandry valmis aastal 1536 ning oli üks viimastest renessanssiaja lossidest, mis ehitati. Ehitajaks oli üks prantsuse r
ahandusminister, nimega Jean le Breton (eestik. Bretooni Jaan). Breton oli kunagi olnud Itaalias suursaadik ning seal tärkas temas väga suur huvi itaalia keele kui aianduse vastu. Ning just aiad on need, mis teevad Villandry kuulsaks. Loss ise on muidugi ka uhke, kuid aiad pälvivad siin kõige rohkem tähelepanu. Lossist veel niipalju, et see ehitati vana kindluse (nimega Colombier) asukohta. Täna on sellest kindlusest alles ainult üks torn. Tolles kindluses kohtusid muide kunagi prantsuse kuningas Philippe II ja inglise kuningas Richard I Lõvisüda, et arutada rahu tingimusi.
Villandry aedasid ei tee kuulsaks mitte nende suurus ega ka pompoossus vaid hoopis tehnika ja detailid. Aiatüüpe ja aedasid on seal erinevaid, kuid olulise osa moodustab prantsuse arhetüüpne potager e köögiaed. Kaugelt vaadates on tegemist väga kaunilt planeeritud ja hooldatud iluaiaga, kust leiab nii värvi kui huvitavaid kujundeid. Lähemale jõudes aga märkad, et need ilutaimed on tegelikult tavalised kapsad, kaalikad, peedid, küüslaugud, kartulid jne. Isegi õunapuud olid suudetud panna roomama maapinna lähedal nagu kurgid. Täiesti geniaalne ju tegelikult! Miks ei võikski olla üks köögiviljapõld osa suurepärasest aiakujundusest. Villandry näitel võib öelda, 
et tulemus oli võimas. Kui vaeva näha, siis võib kunsti teha igal pool. Ka peenramaal porgandeid ja kartuleid kasvatades.
Sinna köögiviljapeenarde vahele oli pikitud ka hulgaliselt lehtlaid ja varjualuseid, mis tegid jalutamise kapsaste vahel romantilisemaks. Tegelikult oli muidugi ka veidi harjumatu näha tomateid ja kartuleid peenardes, mis voolitud erinevateks kujunditeks. Kõik kujundid olid piiratud madala hekiga, mis andis nendele niiviisi korraliku vormi. Potager kui aiastiil sai alguse keskajal, mil mungad ja nunnad kasvatasid toiduaineid kloostrielanikele ja lilli altaritele asetamiseks. Aiast leiab üsna palju sümboolikat ning see on peamiselt seotud kristlike traditsioonidega.
Selles köögiaias istutatakse muide taimi igal aastal 2 korda - kevadel (saab näha märtsist juunini) ja suvel (saab näha juulist novembrini). Kasutatakse ligikaudu neljakümmet erinevat taimeliiki. Köögiviljade paigutus muutub iga istutamisega, arvestades ühest küljest värvide ja kujundite harmooniat ning teisest küljest ka seda, et ei istutataks ainult üheülbalisi taimi, mis pinnase toitainetest tühjaks tõmbaksid.
Madalat hekki, mis siis peenraid ümbritseb, on kokku 52 km jagu ja seda peab hooldama pidevalt. Samamoodi tuleb 4 korda aastas kärpida 1200 laimipuud, mis aedades kasvavad. Loomulikult ei saa ära unustada ca 250 000 taime mida igal aastal istutatakse ja vaid 50% nendest on eelkasvatatud kasvuhoonetes. Seega tööd on ikka roppu moodi.
Aga nagu sai mainitud, ei olnud need köögiviljaaiad ainsad, mis Villandrys tähelepanu tõmbavad. Lossist veidi eemale jalutades, leidsime ennast peagi ornamentaalses lilleaias. Tihedad ja üsna kõrged hekid olid vürtsitatud lillade õitega taimedega. Sinna oli sisse toodud ka juba lisaelemente purskkaevu ja väikese tiigi näol. Kuna ilm oli läinud juba üsna ilusaks, siis oli sealne jalutuskäik nauditav. Mitte et me mingid aiandushullud oleks, selliseid kunstiteoseid oli lihtsalt ilus vaadata.
Kahetise mulje jättis nn prantsuse aed. Vastupidiselt eelmiste aedade tohutule korrapärasusele ja piinlikult hooldatud raamidele (perfektsionistist abikaasa muidugi leidis palju kohti, mida saaks paremini teha), oli prantsuse aed nagu üks suur tihnik. Kõik taimed ja lilled kasvasid täiesti segamini ja üksteise otsas. Kõrged taimed ja madalad lilled kõrvuti, tundus nagu oleks siia lihtsalt järjest istutatud seda, mis kätte sattus. Päevalillede kõrval kasvas söögitill ja kohe selle kõrval pungitasid maa seest välja pokud. Eks selles korrapäratuses oli muidugi oma võlu, kuid asjatundmatule silmale meeldisid hooldatud vormid oluliselt rohkem. Kui kellegi tagaaiast sellise võpsiku leiaks, siis esimene mõte oleks kindlasti see, et omanik on niitmisega veidi hiljaks jäänud.
Kõige parema pildi aedadest andis ronimine lossi kõrval asuva väikese künka otsa. Sealt paistis kogu kompleks nagu peo peal (vt ka all olevat panoraami). Esiplaanil olev aed kannab muide nime „Armastuse aed“, millesse on kätketud erinevat sümboolikat. Südamekujulised moodustised käivad nimetaja „Õrn armastus“ alla. Teise kvadrandi nurkades olevad lehvikud sümboliseerivad heitlikku armastust ja selle keskel olevad nurgelised kolmnurgad viitava kirjadele, mida naised renessanssi ajastul oma armukestele saatsid. Heki sisse poogitud kollane viitab aga kadunud armastusele. Aia teises otsas on aga palju natsionalistlikumad toonid – Malta rist, baskide rist, Languedoci rist ja üks prantsuse kuningakoja sümbolitest – fleur de lys (liilia). Need ristid sümboliseerivad erinevate maakondade kuulumist prantsuse kuninga trooni alla.
Sellega tõmbasime Villandryga ka joone alla. Lossi sisse ei hakanud minema, sest meid ootas ees veel paar-kolm paleed ja niiviisi püüdsime vältida üleküllastumist. Pealegi oli Villandry puhul peamine vaatamisväärsus ikkagi aiakompleks, mitte loss ise.
Juba 15-20 minutit hiljem olime järgmise lossi - Château Azay-le-Rideau – juures. Sellega oli meil säärane plaan, et me lihtsalt vaatame ta väljast üle, sisse ei hakka minema. Huvitavaks tegi lossi asjaolu, et see on ehitatud jõe keskele, mistõttu oli tegemist vägagi maalilise paigaga. Kahjuks meie plaan läks vett vedama, sest loss oli peitunud tohutu suure aia sisse ja seda oleks näha saanud alles pärast piletiraha maksmist. Teades, et palju põnevamad ja võimsamad châteaud ootavad meid ees, sõitsime suhteliselt rahuliku südamega edasi.
Amboise (loe: Ambuaaz) oli järgmine. See oli juba hoopis teist masti palee, sest Château d'Amboise puhul on tegemist kuningas François I lossiga, mis asus Amboise’i vanalinna ääres, kõrgel Loire’i jõe kaldal. Juba kaugelt oli see võimas loss teelisele näha. Kunagi asus Amboise’s prantsuse õukond ning see on jätnud jälje kogu vanalinnale. Linn on kuulus ka selle poolest, et eelmainitud kuningas 
kutsus sinna elama Leonardo da Vinci ning Amboise’s see kuulus kunstnik ka hinge heitis ja maetud on. Kohalikud peavad seetõttu da Vincit pooleldi enda omaks.
Aga kõigest järgemööda. Amboise’s sooritasime esimest korda ka hulljulge ja surmapõlgurliku triki ning parkisime auto tänavale, teiste autode vahele. Kitsas oli, kuid midagi teha polnud. Alternatiivseid parkimiskohti lähedal polnud. Tuli lihtsalt loota, et ees ja tagaparkijad pole just eriti aktiivsed pamperikolkijad.
Juba neoliitikumi ajastul oli Amboise’i linna all olev kalju ideaalne vaatluspunkt, kust sai jälgida nii Loire’i jõel kui ümbruskonnas toimuvat. Rauaajal sai sellest kohast paik, kus tegeleti käsitööga ja kus toimusid ka ümbruskonna kaubandustehingud.
Esimest korda rajati linn – nimega Turones – sinna asupaika keltide hõimu poolt ning alates sellest ajast on see olnud ka kindlustatud. Võimsaks piirkonna keskuseks sai Amboise 11.-l sajandil, mil Anjou krahv Fulk Nerra arendas oluliselt kindluse kivist kaitseehitisi.
Sajandeid hiljem, mil Amboise oli kasvanud juba päris suureks linnaks, võttis prantsuse kuningas kindluse endale (1434), pärast seda kui endine omanik – Louis d’Amboise – mõisteti süüdi kuningavastases vandenõus ning mõisteti surma. Kuningas lõpuks halastas ja kinkis talle elu, kuid tasuks sai ta Amboise’i lossi. Pärast kindluse langemist rojaliteedi kätte, sai sellest kuningate lemmik. Amboise’i hakati kõvasti arendama ja laiendama – algselt gooti stiilis, hiljem lisandus renessansilikku aktsenti.
Amboise’ga on seotud ka paar päris põnevat lugu. Nimelt kasutati Amboise’i kohati eriliste vangide kinnihoidmiseks.
Nii hoiti Château d'Amboise’s mõnda aega kunagist ülirikast prantsuse rahandusminister Nicolas Fouquet’d, kelle suurim patt oli tema jõukus. Nimelt ehitas ta tänu oma suurele rikkusele tohutult võimsa palee - Château Vaux-le-Vicomte’i – ning korraldas avamise auks peadpööritava peo, kuhu oli kutsutud ka prantsuse kuningas. Kui kuningas sellist luksust ja hiilgust nägi (mis varjutas isegi kuningapalee – ja peod), lasi ta Fouquet arreteerida ning vangistuses see õnnetu mees lõpuks surigi. Arreteerijaks oli muide kuulsa musketäride kapteni d’Artagnani prototüüp (pärisnimega Charles de Batz-Castelmore, Artagnani krahv).
Teine lugu seostub Alžeeria emiiri Abd el-Kaderiga. Prantslased koloniseerisid 19.-l sajandil Alžeeria ning selle käigus õnnestus neil riigi üks tähtsamaid poliitilisi figuure ja usujuhte vangistada. Ja vangis hoiti teda just Amboise’i lossis. Tegu oleks väga igava looga, kui siin punkt panna, kuid äramärkimist väärib see, et kuidas ta seal vangis oli. Kui arvate, et konutas kusagil pimedas vangikongis need 4 aastat, siis eksite sügavalt. Temaga koos tulid „vangipõlve“ veetma tema ema, naised, vennad, lapsed, laste õpetajad, kaliifid ja nende teenrid, kokku 88 inimest. Emiirile eraldati lossi üks tiib, kus ta siis neli rasket aastat pidi vastu pidama kõigi oma teenijate ja muude hüvedega. Sellises vangistuses võiks isegi viibida.
Lossi külastus algas turnimisega, sest sisse saamiseks tuli kõigepealt läbida pikk tee ülesmäkke. Läbi väravate ja kindlustuste, kus kunagi elasid kaardiväelased. Tuleb muidugi ära mainida, et kunagisest lossikompleksist on tänaseks säilinud vaid viiendik, sest ajaloos oli hetki, kus lossis väga vilgast elu ei olnud ning niiviisi läksid ehitised käest ära. Esimene suurem lammutamine toimus juba 17.-l sajandil ning viimane 19.sajandi alguses. Pärast seda hakati tegelema juba lossi restaureerimisega. Erinevate ruumide ja hoonete renoveerimine käib tegelikult siiamaani. Ülal asuvalt pildilt näeb ära, et palju on algupärasest lossist alles - must osa on alles olev osa ja punane osa hävinenud osa.
Lossi õuel asuvast kabelist leidsime üles ka Leonardo da Vinci haua. Prantsuse kuningas moosis Leonardo ära sellega, et palus tal teha ühe huvitava vidina - mehhaaniline lõvi, mis suutis ise edasi liikuda ning mis avas automaatselt oma rinnaosa, kust tuli välja bukett liiliatega. Päris äge transformer oma aja kohta, pole midagi öelda. Leonardole eraldati ka maja, kohe lossi kõrvale ning François sai kuulsa leiduri ja kunstnikuga heaks sõbraks. Kõik da Vinci varad (mida ei olnud üldse vähe) läksid tema õpipoisile ja sõbrale krahv Francesco Melzile, kellega ta viimased aastad oma elust koos veetis.
Seest oli Amboise’i loss samuti muljet avaldav. Lisaks huvitavale väljapanekule, oli seal jälle tunda sellist musketäride aja hõngu. Suured saalid, uhke sisustus, salakäigud- ja kambrid jne. Lossil oli ka väga vinge nn lisavarustus. Kui kuningas soovis minna lossi katusele või torni, siis loomulikult ei hakanud ta sinna jala ronima nagu lihtsurelikud. Kuningas teatavasti käib ainult ühes kohas jala. Torni ja lossi katusele saamiseks oli ehitatud lossitorn selliselt, et sealt saaks ikka lahedalt kaarikuga üles sõita.
Nüüd kui mitmed paleed vaadatud ja mõned veel ees, hakkas kõht juba oma nõudma. Kuigi isuäratavaid vaateid oli nähtud väga palju, siis materialiseerida neid kahjuks ei õnnestunud. Tuli ikkagi jälle hankida midagi reaalset hamba alla. Selleks oli meie elu tehtud üsna lihtsaks
– kohe lossi kõrvalt oli hulgaliselt söögikohti, kust võis nii kaasa osta kui koha peal süüa. Enamasti kandsid nad nime Leonardo või da Vinci või midagi laadset. Tegelikult selliste nimedega tundusid olevat enamus kohalikes äridest – matusemajast juuksurisalongideni. Seekord otsustasime jälle toitu kaasa osta, et see siis kusagil veidi rahulikumas kohas ära süüa. No ja ega meil tegelikult valikut väga jälle polnudki – olime jälle lõunaaja „maha maganud“. Seekord läksid loosi 2 sooja tartine’i (pirukakest) juustu ja singiga. Need said ka üsna kiirelt Loire’i oru põldude vahel ära hävitatud. Ahjaa, autoga ei olnudki vahepeal midagi hirmsat juhtunud – pamperile kriipse juurde tekkinud polnud. Huuh, vedas…
Pärastlõuna plaanisime veeta ühes Loire’i oru pärliks peetavas Château de Chenonceau’s. Oi pagan, kus seal oli rahvast. Parkla oli suur, aga vabu kohti vähe. Lisaks veel lugematu hulk turistibusse. Sellegipoolest otsustasime selle massi ära kannatada, sest eelinfo järgi olid paleel suured pargid ning vajadusel võis seal ennast mõnusalt ära kaotada. 
Piletihind oli üle keskmise – 10€ + 2€ vahakujude muuseumi eest – kuid olime kindlad, et küsitav hind oli seda väärt. Väravast sisse saades rahunesime veidi maha, sest oli näha, et pargid olid tõepoolest väga suured ja rahvas hajus seetõttu üsna kiirelt ära. Lossi oli algul ainult kaugelt näha.
Nüüd siis traditsiooniliselt ka veidi ajaloost. Lossi teeb eriliseks see, et sisuliselt on tegu sillaga üle Cheri jõe, mille otsa on siis korrused ehitatud. Kunagi oligi selle koha peal ainult sild ja veskikoht. Renessanssi ajal aga leiti, et palju vägevam oleks sinna üks korralik palee ehitada ja mõeldud-tehtud.
Esimesed omanikud ei olnud just õnnesärgis sündinud. Algne lossiehitaja pruukis liiga palju suud võimule mittesobivatel teemadel ning selle eest pisteti tema kodule aastal 1411 tuli räästasse. Tema pärijal ei läinud sugugi paremini – ta suutis küll lossi taastada, kuid kuna jäi ülepeakaela võlgadesse, siis oli ta sunnitud Chenonceau maha müüma. Ostjaks oli kuningas Charles VIII kammerhärra, kes vana ehitise koheselt maatasa tegi ja uue ning ilmselt parema asemele ehitas. Aga ei läinud ka kammerhärral paremini – tema 
poeg sattus samuti võlgadesse (hasartmängud? SMS-laenud?) ning võla katteks võttis prantsuse tollane kuningas François I selle talt ära. Pärast François surma, kinkis järgmine kuningas Henry II palee oma armukesele, Diane de Poitiers’le, kes siis võttis ette ulatusliku laienduse. Tema järelvaatamise ajal ehitati lõpuni kivisild üle jõe ning rajati võimsad pargid. Preili Poitiers oli küll lossi valitseja, kuid juriidiliselt kuulus kõik endiselt kuningatroonile. Aga nii see ei jäänud, sest mingi ime läbi suutis ta kogu krempli l
õpuks endale korraldada. Pärast Henry II surma läks aga löömaks. Henry lesk – võimukas Catherine de Medici – lasi lehtsaba kiirelt Chenonceaust välja kihutada, kuid maid ta niisama endale ei saanud, sest ametlikult kuulus kõik ju Poitiersile. Kasutades ära oma suurt mõjuvõimu, sundis ta peale vahetustehingu – preili de Poitiers sai Chaumont’i lossi ja de Medici sai endale Chenonceau lossi. Pärast valduse tagasisaamist muutis Medici selle oma lemmikresidentsiks ja jätkas aedade laiendamist. Olles Prantsusmaa 
regent, kulutas Catherine de Medici terve varanduse lossi arendamiseks (ehitati välja galeriid, mis ulatuvad üle silla - vt pilti ülal) ning lisaks veel ka ohtratele ööpidudele, mis seal toimusid. Chenonceau juures sai näha ka Prantsusmaa esimest ilutulestiku show’d, mis pühendati Medici poja saamisele prantsuse kuningaks (François II). Peamiselt Medici perioodi kohta oli ka see välja reklaamitud vahakujude väljapanek – eksponeeriti tolle aja rõivaid ja prominente. Eks ta natuke lahjaks jäi võib-olla, kuid õnneks ei olnud lisatasu selle külastamise eest ka rahakotile käiv.
Pärast Catherine’i surma liikus loss jätkuvalt edasi naisliini pidi – omanikuks sai tema minia. Sellest tulenevalt on kogu kompleksi juures tunda sellist naiselikku puudutust. On ju lossi ehitanud peamiselt naisterahvad, sellel ajal kui mehed on sõjakäikudel käinud või siis millegi muu asjalikuga tegelenud. Minia kahjuks väga suurt rõõmu sellest paigast tunda ei saanud, sest peagi teatati talle tema mehe surmast, mille peale naine keeras veidi metsa poole ning kolas elu lõpuni lossis ringi leinariietes ja ühe toa sisustas samuti täiesti mustaks (seintel ka pealuud ja kondid). Seal võis tõesti öelda, et „Must lagi on meie toal…“ Suhteliselt masendav ruum oli.
Siis käis loss mõnda aega käest kätte (mitmed omanikud olid jälle naised – kellegi armukesed, sugulased) ja vahepeal jäeti isegi maha, sest kogu lossi sisustus müüdi ära (palju kujusid jõudis nt Versailles’ lossi) ja lõpuks leiti uus omanik ka lossile. Uue omaniku naine (jälle naine!) tõi Chenonceau elule tagasi – ta hakkas läbi käima Valgustajatega ning tihti oli seal üritusi, kus viibisid nii Voltaire, Rousseau, Montesqieu jpt. See säästis lossi ka hävimisest Prantsuse Revolutsiooni ajal. Teine põhjus oli veel - palee oli väga oluline jõeületuskoht piirkonnas. Tänasel päeval on loss endiselt eraomandis ning omanikeks endised kuulsad prantsuse šokolaadivabrikandid – Menier’ perekond.
Huvitav fakt puudutab II Maailmasõja aegset aega. Teatavasti oli Prantsusmaa jagatud kaheks – põhjaosa oli okupeeritud natside poolt, lõunaosa oli nn vabatsoon e Vichy vabariik. Piir aga jooksis muuhulgas piki Cheri jõge, mistõttu lossi peasissekäik asus II MS ajal okupeeritud alal ning tagauks, teiselpool jõge, juba vabatsoonis.
Tänasel päeval on Chenonceau kõige külastatavam loss Loire’i orus ja see paistis väga selgelt
välja üle lossi ukseläve astudes. Justkui oleks Stockmanni hulludel päevadel vetsupaberi virna lähedale sattunud. Kohati käis sõna otseses mõttes tõuklemine. Erinevatest riikidest pärit grupid uhasid ringi oma tuntud kiiruses ja üritasid vist võistelda, et kes kiiremini tiiru paleele peale teeb. Oli näha, et giidi juttu kuulis vaid 4-5 inimest, tagumised pidid kahjuks ainult silmade abil tervikpildi ette saama. Meie võtsime suhteliselt rahulikult, üritasime leida ruumides selliseid momente, kus tuurigruppe sees ei olnud. Siis sai keskenduda ka detailidele ja lugeda kaasa antud infobukletti. Väljapanekuid oli kõigist olulistest perioodidest lossi ajaloos. Näiteks Henry II armukese Diane de Poitiersi magamistuba, kus sellise vahva vimkana võis laest leida Henry ja tema naise Catherine’i initsiaale, mis moodustavad kokku D-tähe (sümboliseerimaks siis Diane’i). Päris julged naljad oma aja kohta.
Ääretult palju oli ruumides suuri seinavaipu, mis kujutasid erinevaid tähtsaid sündmusi lossiomanike või siis lihtsalt rojaliteedi eluloost. Loomulikult presenteeriti veel hulgaliselt maale ja tolle aja mööblit. Sisustuses oli elegantsi ja pillavust, väga huvitav ringkäik oli.
Viimasena vaatasime üle ka keldris oleva köögiosa. Huuh, pole vist elu sees niipalju vaske ühes kohas näinud. Pliidiümbrus lausa kiiskas erinevatest vaskpottidest, -pannidest, -kopsikutest jne. Köögi erinevates ruumides olid veel suur leivaahi, teenijate söögituba ning lihuniku ruum (kus ilmselt oli maailma suurim tavaliste ja lihakirveste kollektsioon – pildile mahtus vaid osa neist). Niipalju oli köögis muutunud, et II MS ajal toodi sinna moodsamad pliidid ja muu laadne köögitehnika ning seda puht praktilistel 
kaalutlustel. Loss oli mõnda aega sõjaväehaigla, mistõttu oli vaja korralikku sisseseadet. Muide köögis oli ka luuk, mis avanes otse jõe kohale. Ning ikka selleks, et kõik vajalikud toidu- ja muud ained jõuaksid kokkadeni nii, et põllumehed aadlike silma alla ei satuks.
Kui sellest inimmassist välja murdsime, viskasime veel pilgu peale ühes pargi otsas asuvale keskaegsele külale, kuid see erilist muljet ei avaldanud. Versailles’ lossi juures asuv küla oli teatavad standardid ette seadnud ning sellega Chenonceau võistelda ei suuda. Häirisid ka erinevad ustel olevad koodlukud (ilmselt mitte keskaegsed) ja muud kaasaegsed vidinad, mis üldpilti veelgi lõhkusid.
Ennem lahkumist sai veel tehtud üks tiir hekilabürindis. Kuna see oli suhteliselt madal, siis kahjuks sellist eksimise tunnet ei tekkinud. Isegi kui mõnikord tupikusse jõudsid. Samas nalja sai seal päris palju.
Chenonceau nähtud, oli kell liikunud juba suhteliselt õhtusse. Oli selge, et rohkem me täna vaadata ei jõuaks ega tegelikult ka jaksaks. Oli nähtud just paras hulk erinevaid losse – aedadega Villandry, kuninglik Amboise ja uhkeldav Chenonceau. Tee peale jäi meile veel Cheverny, kuid sellest sai tehtud lihtsalt pilt aia tagant, sisse enam ei saanud. Oli olnud väga lahe päev ja on selge, et Loire’i orgu võiks teinekordki tagasi tulla ja veel mõned uhked majad üle vaadata. Samas julgen öelda, et ilmselt mitu päeva järjest sellist lossirallit teha pole mõtet. Sa lihtsalt ei jõua kõike seda näidatavat registreerida ning niiviisi jäävad kindlasti paljud huvitavad detailid nägemata ning täieline nauding saamata.
Enne hotelli otsimist hüppasime veel läbi SuperU kaubakeskusest, kust muuhulgas soetasime ka uue taskulambi ning rahaautomaadist sai välja meelitatud mõned eurod. Vahest ikka sularaha kulub, kuigi enamasti saab maksmised tehtud kaardiga. Siiani on võrdselt toimunud nii VISA kui Eurocardi krediitkaardid ja VISA deebetkaardid. Argentiina laadset probleemi (kus Eurocard ei toiminud) õnneks Euroopas ilmselt ei teki.
Üllatuslikult läks seekord hotelli leidmisega väga lihtsalt. GPS juhatas meid sellise hotellini nagu „Moulin de la Renne“ Thésee linnakeses ning vabu tube oli. Hotell oli selline mõnusalt suur maja, suure aiaga. Hinnatase oli normaalne (61€) ning selle raha eest anti meile väga suur tuba ja sama suur vannituba. Tegime mõnusa õhtusöögi, libistasime siidrit, kirjutasime reisukava ja tundsime end hästi. Väga mõnus päev oli olnud ning hommikustele kartustele vaatamata, suutsime vihma saada ainult autosõidu ajal.
Kõigele vaatamata pakkisime ennast kokku ja võtsime suuna Loire’i oru poole. Arve tuli hotelli eest päris kopsakas kuid seda peamiselt seetõttu, et ka õhtusöök sai tasutud koos toaarvega. Kokkuvõttes on Ibises ööbimine ikkagi suhteliselt soodne.
Niisiis Loire’i org e Vallée de la Loire. Olime tagasi siis põlisel Prantsusmaal, Britannia jäi meile selleks korraks selja taha. Loire’i orul on mitmeid hellitusnimesid – Prantsusmaa aed, prantsuse keele häll jne. Ilmselt on tegemist kõige prantslaslikuma Prantsusmaa osaga üldse. Seal asub tohutul hulgal imekauneid losse, üks uhkem kui teine. Meeletud aiakompleksid, kunagised kuningate jahimetsad, mõnusad väikekülad, keskaegsed kindluslinnad jne. Renessanss ja valgustusaeg on veel mõned märksõnad. Koha erilisust näitab veel seegi, et UNESCO pärandinimekirja võeti korraga 4 Loire’i jõe äärset departemangu. Tavaliselt piirdutakse ju mõne linna või lossiga, seal aga peeti vääriliseks terveid järjestikulisi omavalitsusüksusi.
Loire’i oru areng sai alguse 10.-l sajandil, mil prantsuse kuningad hakkasid sinnakanti kindluseid ehitama. Pool sajandit hiljem leidis sealt juba tohutult võimsaid paleesid, mis andsid silmad ette kõigile teistele lossidele kogu maailmas. Loire’i orus on täna losse kokku pealt kolmesaja. Kui 16.-l sajandil viidi Prantsusmaa juhtimine uuesti Pariisi tagasi, siis Loire’i orust sai prantsuse aadlike üks lemmikumaid puhkamispaiku – kunagistest lossidest said suveresidentsid ja kuninga lemmikute paleed.
Prantsuse revolutsiooni järel mitmed lossid hävitati, palju aadlikke vaesus ning suur hulk lossiomanikke leidis oma lõpu giljotiini all. Sellest hoolimata on tänasel päeval sealkandis veel vaadata väga palju. Suurimad ja uhkeimad paleed on riigi käes ja kasutusel muuseumitena, kuid rõhuv enamus kuulub siiski erakätesse ja kunagiste omanike järeltulijatele. Väga paljusid on võimalik külastada, osades on võimalik isegi ööbida.
Kuna losse, mida vaadata, oli palju, pidime tegema oma valiku. Valisime välja kõige kuulsamad ja ekstravagantsemad.
Esimene château (loss prantsuse keeles), kuhu me üpris kiirelt jõudsime, oli Château de Villandry. Teel sinna nägime tõelist padukat, välgud sähvisid vasakul paremal. Aga kohale jõudes – nagu jumalik sekkumine – oli just Villandry kohal heledam taevas ja kohati piilus pilve vahelt isegi päikest. Selle peale tõusis kohe nii välistemperatuur kui ka meie tuju.Villandry valmis aastal 1536 ning oli üks viimastest renessanssiaja lossidest, mis ehitati. Ehitajaks oli üks prantsuse r
ahandusminister, nimega Jean le Breton (eestik. Bretooni Jaan). Breton oli kunagi olnud Itaalias suursaadik ning seal tärkas temas väga suur huvi itaalia keele kui aianduse vastu. Ning just aiad on need, mis teevad Villandry kuulsaks. Loss ise on muidugi ka uhke, kuid aiad pälvivad siin kõige rohkem tähelepanu. Lossist veel niipalju, et see ehitati vana kindluse (nimega Colombier) asukohta. Täna on sellest kindlusest alles ainult üks torn. Tolles kindluses kohtusid muide kunagi prantsuse kuningas Philippe II ja inglise kuningas Richard I Lõvisüda, et arutada rahu tingimusi.
Villandry aedasid ei tee kuulsaks mitte nende suurus ega ka pompoossus vaid hoopis tehnika ja detailid. Aiatüüpe ja aedasid on seal erinevaid, kuid olulise osa moodustab prantsuse arhetüüpne potager e köögiaed. Kaugelt vaadates on tegemist väga kaunilt planeeritud ja hooldatud iluaiaga, kust leiab nii värvi kui huvitavaid kujundeid. Lähemale jõudes aga märkad, et need ilutaimed on tegelikult tavalised kapsad, kaalikad, peedid, küüslaugud, kartulid jne. Isegi õunapuud olid suudetud panna roomama maapinna lähedal nagu kurgid. Täiesti geniaalne ju tegelikult! Miks ei võikski olla üks köögiviljapõld osa suurepärasest aiakujundusest. Villandry näitel võib öelda, 
et tulemus oli võimas. Kui vaeva näha, siis võib kunsti teha igal pool. Ka peenramaal porgandeid ja kartuleid kasvatades.Sinna köögiviljapeenarde vahele oli pikitud ka hulgaliselt lehtlaid ja varjualuseid, mis tegid jalutamise kapsaste vahel romantilisemaks. Tegelikult oli muidugi ka veidi harjumatu näha tomateid ja kartuleid peenardes, mis voolitud erinevateks kujunditeks. Kõik kujundid olid piiratud madala hekiga, mis andis nendele niiviisi korraliku vormi. Potager kui aiastiil sai alguse keskajal, mil mungad ja nunnad kasvatasid toiduaineid kloostrielanikele ja lilli altaritele asetamiseks. Aiast leiab üsna palju sümboolikat ning see on peamiselt seotud kristlike traditsioonidega.
Selles köögiaias istutatakse muide taimi igal aastal 2 korda - kevadel (saab näha märtsist juunini) ja suvel (saab näha juulist novembrini). Kasutatakse ligikaudu neljakümmet erinevat taimeliiki. Köögiviljade paigutus muutub iga istutamisega, arvestades ühest küljest värvide ja kujundite harmooniat ning teisest küljest ka seda, et ei istutataks ainult üheülbalisi taimi, mis pinnase toitainetest tühjaks tõmbaksid.Madalat hekki, mis siis peenraid ümbritseb, on kokku 52 km jagu ja seda peab hooldama pidevalt. Samamoodi tuleb 4 korda aastas kärpida 1200 laimipuud, mis aedades kasvavad. Loomulikult ei saa ära unustada ca 250 000 taime mida igal aastal istutatakse ja vaid 50% nendest on eelkasvatatud kasvuhoonetes. Seega tööd on ikka roppu moodi.
Aga nagu sai mainitud, ei olnud need köögiviljaaiad ainsad, mis Villandrys tähelepanu tõmbavad. Lossist veidi eemale jalutades, leidsime ennast peagi ornamentaalses lilleaias. Tihedad ja üsna kõrged hekid olid vürtsitatud lillade õitega taimedega. Sinna oli sisse toodud ka juba lisaelemente purskkaevu ja väikese tiigi näol. Kuna ilm oli läinud juba üsna ilusaks, siis oli sealne jalutuskäik nauditav. Mitte et me mingid aiandushullud oleks, selliseid kunstiteoseid oli lihtsalt ilus vaadata.
Kahetise mulje jättis nn prantsuse aed. Vastupidiselt eelmiste aedade tohutule korrapärasusele ja piinlikult hooldatud raamidele (perfektsionistist abikaasa muidugi leidis palju kohti, mida saaks paremini teha), oli prantsuse aed nagu üks suur tihnik. Kõik taimed ja lilled kasvasid täiesti segamini ja üksteise otsas. Kõrged taimed ja madalad lilled kõrvuti, tundus nagu oleks siia lihtsalt järjest istutatud seda, mis kätte sattus. Päevalillede kõrval kasvas söögitill ja kohe selle kõrval pungitasid maa seest välja pokud. Eks selles korrapäratuses oli muidugi oma võlu, kuid asjatundmatule silmale meeldisid hooldatud vormid oluliselt rohkem. Kui kellegi tagaaiast sellise võpsiku leiaks, siis esimene mõte oleks kindlasti see, et omanik on niitmisega veidi hiljaks jäänud.
Kõige parema pildi aedadest andis ronimine lossi kõrval asuva väikese künka otsa. Sealt paistis kogu kompleks nagu peo peal (vt ka all olevat panoraami). Esiplaanil olev aed kannab muide nime „Armastuse aed“, millesse on kätketud erinevat sümboolikat. Südamekujulised moodustised käivad nimetaja „Õrn armastus“ alla. Teise kvadrandi nurkades olevad lehvikud sümboliseerivad heitlikku armastust ja selle keskel olevad nurgelised kolmnurgad viitava kirjadele, mida naised renessanssi ajastul oma armukestele saatsid. Heki sisse poogitud kollane viitab aga kadunud armastusele. Aia teises otsas on aga palju natsionalistlikumad toonid – Malta rist, baskide rist, Languedoci rist ja üks prantsuse kuningakoja sümbolitest – fleur de lys (liilia). Need ristid sümboliseerivad erinevate maakondade kuulumist prantsuse kuninga trooni alla.
Sellega tõmbasime Villandryga ka joone alla. Lossi sisse ei hakanud minema, sest meid ootas ees veel paar-kolm paleed ja niiviisi püüdsime vältida üleküllastumist. Pealegi oli Villandry puhul peamine vaatamisväärsus ikkagi aiakompleks, mitte loss ise.Juba 15-20 minutit hiljem olime järgmise lossi - Château Azay-le-Rideau – juures. Sellega oli meil säärane plaan, et me lihtsalt vaatame ta väljast üle, sisse ei hakka minema. Huvitavaks tegi lossi asjaolu, et see on ehitatud jõe keskele, mistõttu oli tegemist vägagi maalilise paigaga. Kahjuks meie plaan läks vett vedama, sest loss oli peitunud tohutu suure aia sisse ja seda oleks näha saanud alles pärast piletiraha maksmist. Teades, et palju põnevamad ja võimsamad châteaud ootavad meid ees, sõitsime suhteliselt rahuliku südamega edasi.
Amboise (loe: Ambuaaz) oli järgmine. See oli juba hoopis teist masti palee, sest Château d'Amboise puhul on tegemist kuningas François I lossiga, mis asus Amboise’i vanalinna ääres, kõrgel Loire’i jõe kaldal. Juba kaugelt oli see võimas loss teelisele näha. Kunagi asus Amboise’s prantsuse õukond ning see on jätnud jälje kogu vanalinnale. Linn on kuulus ka selle poolest, et eelmainitud kuningas kutsus sinna elama Leonardo da Vinci ning Amboise’s see kuulus kunstnik ka hinge heitis ja maetud on. Kohalikud peavad seetõttu da Vincit pooleldi enda omaks.Aga kõigest järgemööda. Amboise’s sooritasime esimest korda ka hulljulge ja surmapõlgurliku triki ning parkisime auto tänavale, teiste autode vahele. Kitsas oli, kuid midagi teha polnud. Alternatiivseid parkimiskohti lähedal polnud. Tuli lihtsalt loota, et ees ja tagaparkijad pole just eriti aktiivsed pamperikolkijad.
Juba neoliitikumi ajastul oli Amboise’i linna all olev kalju ideaalne vaatluspunkt, kust sai jälgida nii Loire’i jõel kui ümbruskonnas toimuvat. Rauaajal sai sellest kohast paik, kus tegeleti käsitööga ja kus toimusid ka ümbruskonna kaubandustehingud.
Esimest korda rajati linn – nimega Turones – sinna asupaika keltide hõimu poolt ning alates sellest ajast on see olnud ka kindlustatud. Võimsaks piirkonna keskuseks sai Amboise 11.-l sajandil, mil Anjou krahv Fulk Nerra arendas oluliselt kindluse kivist kaitseehitisi.Sajandeid hiljem, mil Amboise oli kasvanud juba päris suureks linnaks, võttis prantsuse kuningas kindluse endale (1434), pärast seda kui endine omanik – Louis d’Amboise – mõisteti süüdi kuningavastases vandenõus ning mõisteti surma. Kuningas lõpuks halastas ja kinkis talle elu, kuid tasuks sai ta Amboise’i lossi. Pärast kindluse langemist rojaliteedi kätte, sai sellest kuningate lemmik. Amboise’i hakati kõvasti arendama ja laiendama – algselt gooti stiilis, hiljem lisandus renessansilikku aktsenti.
Amboise’ga on seotud ka paar päris põnevat lugu. Nimelt kasutati Amboise’i kohati eriliste vangide kinnihoidmiseks.
Nii hoiti Château d'Amboise’s mõnda aega kunagist ülirikast prantsuse rahandusminister Nicolas Fouquet’d, kelle suurim patt oli tema jõukus. Nimelt ehitas ta tänu oma suurele rikkusele tohutult võimsa palee - Château Vaux-le-Vicomte’i – ning korraldas avamise auks peadpööritava peo, kuhu oli kutsutud ka prantsuse kuningas. Kui kuningas sellist luksust ja hiilgust nägi (mis varjutas isegi kuningapalee – ja peod), lasi ta Fouquet arreteerida ning vangistuses see õnnetu mees lõpuks surigi. Arreteerijaks oli muide kuulsa musketäride kapteni d’Artagnani prototüüp (pärisnimega Charles de Batz-Castelmore, Artagnani krahv).
Teine lugu seostub Alžeeria emiiri Abd el-Kaderiga. Prantslased koloniseerisid 19.-l sajandil Alžeeria ning selle käigus õnnestus neil riigi üks tähtsamaid poliitilisi figuure ja usujuhte vangistada. Ja vangis hoiti teda just Amboise’i lossis. Tegu oleks väga igava looga, kui siin punkt panna, kuid äramärkimist väärib see, et kuidas ta seal vangis oli. Kui arvate, et konutas kusagil pimedas vangikongis need 4 aastat, siis eksite sügavalt. Temaga koos tulid „vangipõlve“ veetma tema ema, naised, vennad, lapsed, laste õpetajad, kaliifid ja nende teenrid, kokku 88 inimest. Emiirile eraldati lossi üks tiib, kus ta siis neli rasket aastat pidi vastu pidama kõigi oma teenijate ja muude hüvedega. Sellises vangistuses võiks isegi viibida.
Lossi külastus algas turnimisega, sest sisse saamiseks tuli kõigepealt läbida pikk tee ülesmäkke. Läbi väravate ja kindlustuste, kus kunagi elasid kaardiväelased. Tuleb muidugi ära mainida, et kunagisest lossikompleksist on tänaseks säilinud vaid viiendik, sest ajaloos oli hetki, kus lossis väga vilgast elu ei olnud ning niiviisi läksid ehitised käest ära. Esimene suurem lammutamine toimus juba 17.-l sajandil ning viimane 19.sajandi alguses. Pärast seda hakati tegelema juba lossi restaureerimisega. Erinevate ruumide ja hoonete renoveerimine käib tegelikult siiamaani. Ülal asuvalt pildilt näeb ära, et palju on algupärasest lossist alles - must osa on alles olev osa ja punane osa hävinenud osa.
Lossi õuel asuvast kabelist leidsime üles ka Leonardo da Vinci haua. Prantsuse kuningas moosis Leonardo ära sellega, et palus tal teha ühe huvitava vidina - mehhaaniline lõvi, mis suutis ise edasi liikuda ning mis avas automaatselt oma rinnaosa, kust tuli välja bukett liiliatega. Päris äge transformer oma aja kohta, pole midagi öelda. Leonardole eraldati ka maja, kohe lossi kõrvale ning François sai kuulsa leiduri ja kunstnikuga heaks sõbraks. Kõik da Vinci varad (mida ei olnud üldse vähe) läksid tema õpipoisile ja sõbrale krahv Francesco Melzile, kellega ta viimased aastad oma elust koos veetis.
Seest oli Amboise’i loss samuti muljet avaldav. Lisaks huvitavale väljapanekule, oli seal jälle tunda sellist musketäride aja hõngu. Suured saalid, uhke sisustus, salakäigud- ja kambrid jne. Lossil oli ka väga vinge nn lisavarustus. Kui kuningas soovis minna lossi katusele või torni, siis loomulikult ei hakanud ta sinna jala ronima nagu lihtsurelikud. Kuningas teatavasti käib ainult ühes kohas jala. Torni ja lossi katusele saamiseks oli ehitatud lossitorn selliselt, et sealt saaks ikka lahedalt kaarikuga üles sõita.Nüüd kui mitmed paleed vaadatud ja mõned veel ees, hakkas kõht juba oma nõudma. Kuigi isuäratavaid vaateid oli nähtud väga palju, siis materialiseerida neid kahjuks ei õnnestunud. Tuli ikkagi jälle hankida midagi reaalset hamba alla. Selleks oli meie elu tehtud üsna lihtsaks
– kohe lossi kõrvalt oli hulgaliselt söögikohti, kust võis nii kaasa osta kui koha peal süüa. Enamasti kandsid nad nime Leonardo või da Vinci või midagi laadset. Tegelikult selliste nimedega tundusid olevat enamus kohalikes äridest – matusemajast juuksurisalongideni. Seekord otsustasime jälle toitu kaasa osta, et see siis kusagil veidi rahulikumas kohas ära süüa. No ja ega meil tegelikult valikut väga jälle polnudki – olime jälle lõunaaja „maha maganud“. Seekord läksid loosi 2 sooja tartine’i (pirukakest) juustu ja singiga. Need said ka üsna kiirelt Loire’i oru põldude vahel ära hävitatud. Ahjaa, autoga ei olnudki vahepeal midagi hirmsat juhtunud – pamperile kriipse juurde tekkinud polnud. Huuh, vedas…Pärastlõuna plaanisime veeta ühes Loire’i oru pärliks peetavas Château de Chenonceau’s. Oi pagan, kus seal oli rahvast. Parkla oli suur, aga vabu kohti vähe. Lisaks veel lugematu hulk turistibusse. Sellegipoolest otsustasime selle massi ära kannatada, sest eelinfo järgi olid paleel suured pargid ning vajadusel võis seal ennast mõnusalt ära kaotada. 
Piletihind oli üle keskmise – 10€ + 2€ vahakujude muuseumi eest – kuid olime kindlad, et küsitav hind oli seda väärt. Väravast sisse saades rahunesime veidi maha, sest oli näha, et pargid olid tõepoolest väga suured ja rahvas hajus seetõttu üsna kiirelt ära. Lossi oli algul ainult kaugelt näha.Nüüd siis traditsiooniliselt ka veidi ajaloost. Lossi teeb eriliseks see, et sisuliselt on tegu sillaga üle Cheri jõe, mille otsa on siis korrused ehitatud. Kunagi oligi selle koha peal ainult sild ja veskikoht. Renessanssi ajal aga leiti, et palju vägevam oleks sinna üks korralik palee ehitada ja mõeldud-tehtud.
Esimesed omanikud ei olnud just õnnesärgis sündinud. Algne lossiehitaja pruukis liiga palju suud võimule mittesobivatel teemadel ning selle eest pisteti tema kodule aastal 1411 tuli räästasse. Tema pärijal ei läinud sugugi paremini – ta suutis küll lossi taastada, kuid kuna jäi ülepeakaela võlgadesse, siis oli ta sunnitud Chenonceau maha müüma. Ostjaks oli kuningas Charles VIII kammerhärra, kes vana ehitise koheselt maatasa tegi ja uue ning ilmselt parema asemele ehitas. Aga ei läinud ka kammerhärral paremini – tema 
poeg sattus samuti võlgadesse (hasartmängud? SMS-laenud?) ning võla katteks võttis prantsuse tollane kuningas François I selle talt ära. Pärast François surma, kinkis järgmine kuningas Henry II palee oma armukesele, Diane de Poitiers’le, kes siis võttis ette ulatusliku laienduse. Tema järelvaatamise ajal ehitati lõpuni kivisild üle jõe ning rajati võimsad pargid. Preili Poitiers oli küll lossi valitseja, kuid juriidiliselt kuulus kõik endiselt kuningatroonile. Aga nii see ei jäänud, sest mingi ime läbi suutis ta kogu krempli l
õpuks endale korraldada. Pärast Henry II surma läks aga löömaks. Henry lesk – võimukas Catherine de Medici – lasi lehtsaba kiirelt Chenonceaust välja kihutada, kuid maid ta niisama endale ei saanud, sest ametlikult kuulus kõik ju Poitiersile. Kasutades ära oma suurt mõjuvõimu, sundis ta peale vahetustehingu – preili de Poitiers sai Chaumont’i lossi ja de Medici sai endale Chenonceau lossi. Pärast valduse tagasisaamist muutis Medici selle oma lemmikresidentsiks ja jätkas aedade laiendamist. Olles Prantsusmaa 
regent, kulutas Catherine de Medici terve varanduse lossi arendamiseks (ehitati välja galeriid, mis ulatuvad üle silla - vt pilti ülal) ning lisaks veel ka ohtratele ööpidudele, mis seal toimusid. Chenonceau juures sai näha ka Prantsusmaa esimest ilutulestiku show’d, mis pühendati Medici poja saamisele prantsuse kuningaks (François II). Peamiselt Medici perioodi kohta oli ka see välja reklaamitud vahakujude väljapanek – eksponeeriti tolle aja rõivaid ja prominente. Eks ta natuke lahjaks jäi võib-olla, kuid õnneks ei olnud lisatasu selle külastamise eest ka rahakotile käiv.
Pärast Catherine’i surma liikus loss jätkuvalt edasi naisliini pidi – omanikuks sai tema minia. Sellest tulenevalt on kogu kompleksi juures tunda sellist naiselikku puudutust. On ju lossi ehitanud peamiselt naisterahvad, sellel ajal kui mehed on sõjakäikudel käinud või siis millegi muu asjalikuga tegelenud. Minia kahjuks väga suurt rõõmu sellest paigast tunda ei saanud, sest peagi teatati talle tema mehe surmast, mille peale naine keeras veidi metsa poole ning kolas elu lõpuni lossis ringi leinariietes ja ühe toa sisustas samuti täiesti mustaks (seintel ka pealuud ja kondid). Seal võis tõesti öelda, et „Must lagi on meie toal…“ Suhteliselt masendav ruum oli.
Siis käis loss mõnda aega käest kätte (mitmed omanikud olid jälle naised – kellegi armukesed, sugulased) ja vahepeal jäeti isegi maha, sest kogu lossi sisustus müüdi ära (palju kujusid jõudis nt Versailles’ lossi) ja lõpuks leiti uus omanik ka lossile. Uue omaniku naine (jälle naine!) tõi Chenonceau elule tagasi – ta hakkas läbi käima Valgustajatega ning tihti oli seal üritusi, kus viibisid nii Voltaire, Rousseau, Montesqieu jpt. See säästis lossi ka hävimisest Prantsuse Revolutsiooni ajal. Teine põhjus oli veel - palee oli väga oluline jõeületuskoht piirkonnas. Tänasel päeval on loss endiselt eraomandis ning omanikeks endised kuulsad prantsuse šokolaadivabrikandid – Menier’ perekond.Huvitav fakt puudutab II Maailmasõja aegset aega. Teatavasti oli Prantsusmaa jagatud kaheks – põhjaosa oli okupeeritud natside poolt, lõunaosa oli nn vabatsoon e Vichy vabariik. Piir aga jooksis muuhulgas piki Cheri jõge, mistõttu lossi peasissekäik asus II MS ajal okupeeritud alal ning tagauks, teiselpool jõge, juba vabatsoonis.
Tänasel päeval on Chenonceau kõige külastatavam loss Loire’i orus ja see paistis väga selgelt
välja üle lossi ukseläve astudes. Justkui oleks Stockmanni hulludel päevadel vetsupaberi virna lähedale sattunud. Kohati käis sõna otseses mõttes tõuklemine. Erinevatest riikidest pärit grupid uhasid ringi oma tuntud kiiruses ja üritasid vist võistelda, et kes kiiremini tiiru paleele peale teeb. Oli näha, et giidi juttu kuulis vaid 4-5 inimest, tagumised pidid kahjuks ainult silmade abil tervikpildi ette saama. Meie võtsime suhteliselt rahulikult, üritasime leida ruumides selliseid momente, kus tuurigruppe sees ei olnud. Siis sai keskenduda ka detailidele ja lugeda kaasa antud infobukletti. Väljapanekuid oli kõigist olulistest perioodidest lossi ajaloos. Näiteks Henry II armukese Diane de Poitiersi magamistuba, kus sellise vahva vimkana võis laest leida Henry ja tema naise Catherine’i initsiaale, mis moodustavad kokku D-tähe (sümboliseerimaks siis Diane’i). Päris julged naljad oma aja kohta.Ääretult palju oli ruumides suuri seinavaipu, mis kujutasid erinevaid tähtsaid sündmusi lossiomanike või siis lihtsalt rojaliteedi eluloost. Loomulikult presenteeriti veel hulgaliselt maale ja tolle aja mööblit. Sisustuses oli elegantsi ja pillavust, väga huvitav ringkäik oli.
Viimasena vaatasime üle ka keldris oleva köögiosa. Huuh, pole vist elu sees niipalju vaske ühes kohas näinud. Pliidiümbrus lausa kiiskas erinevatest vaskpottidest, -pannidest, -kopsikutest jne. Köögi erinevates ruumides olid veel suur leivaahi, teenijate söögituba ning lihuniku ruum (kus ilmselt oli maailma suurim tavaliste ja lihakirveste kollektsioon – pildile mahtus vaid osa neist). Niipalju oli köögis muutunud, et II MS ajal toodi sinna moodsamad pliidid ja muu laadne köögitehnika ning seda puht praktilistel 
kaalutlustel. Loss oli mõnda aega sõjaväehaigla, mistõttu oli vaja korralikku sisseseadet. Muide köögis oli ka luuk, mis avanes otse jõe kohale. Ning ikka selleks, et kõik vajalikud toidu- ja muud ained jõuaksid kokkadeni nii, et põllumehed aadlike silma alla ei satuks.Kui sellest inimmassist välja murdsime, viskasime veel pilgu peale ühes pargi otsas asuvale keskaegsele külale, kuid see erilist muljet ei avaldanud. Versailles’ lossi juures asuv küla oli teatavad standardid ette seadnud ning sellega Chenonceau võistelda ei suuda. Häirisid ka erinevad ustel olevad koodlukud (ilmselt mitte keskaegsed) ja muud kaasaegsed vidinad, mis üldpilti veelgi lõhkusid.
Ennem lahkumist sai veel tehtud üks tiir hekilabürindis. Kuna see oli suhteliselt madal, siis kahjuks sellist eksimise tunnet ei tekkinud. Isegi kui mõnikord tupikusse jõudsid. Samas nalja sai seal päris palju.
Chenonceau nähtud, oli kell liikunud juba suhteliselt õhtusse. Oli selge, et rohkem me täna vaadata ei jõuaks ega tegelikult ka jaksaks. Oli nähtud just paras hulk erinevaid losse – aedadega Villandry, kuninglik Amboise ja uhkeldav Chenonceau. Tee peale jäi meile veel Cheverny, kuid sellest sai tehtud lihtsalt pilt aia tagant, sisse enam ei saanud. Oli olnud väga lahe päev ja on selge, et Loire’i orgu võiks teinekordki tagasi tulla ja veel mõned uhked majad üle vaadata. Samas julgen öelda, et ilmselt mitu päeva järjest sellist lossirallit teha pole mõtet. Sa lihtsalt ei jõua kõike seda näidatavat registreerida ning niiviisi jäävad kindlasti paljud huvitavad detailid nägemata ning täieline nauding saamata.Enne hotelli otsimist hüppasime veel läbi SuperU kaubakeskusest, kust muuhulgas soetasime ka uue taskulambi ning rahaautomaadist sai välja meelitatud mõned eurod. Vahest ikka sularaha kulub, kuigi enamasti saab maksmised tehtud kaardiga. Siiani on võrdselt toimunud nii VISA kui Eurocardi krediitkaardid ja VISA deebetkaardid. Argentiina laadset probleemi (kus Eurocard ei toiminud) õnneks Euroopas ilmselt ei teki.
Üllatuslikult läks seekord hotelli leidmisega väga lihtsalt. GPS juhatas meid sellise hotellini nagu „Moulin de la Renne“ Thésee linnakeses ning vabu tube oli. Hotell oli selline mõnusalt suur maja, suure aiaga. Hinnatase oli normaalne (61€) ning selle raha eest anti meile väga suur tuba ja sama suur vannituba. Tegime mõnusa õhtusöögi, libistasime siidrit, kirjutasime reisukava ja tundsime end hästi. Väga mõnus päev oli olnud ning hommikustele kartustele vaatamata, suutsime vihma saada ainult autosõidu ajal. 
0 kommentaari:
Post a Comment