Äratus oli kell 8.00. Kui dušši all ära käidud, sai välja vahetatud ka garderoob. Juba eilse poole päeva pealt oli imelik T-särgi ja lühikeste pükstega ringi käia. Eriti kummaline võis see tunduda hotellipidajatele kui me õhtul sellises riietuses nende vastuvõtulaua juurde laekusime. Väljas sadas sellel hetkel juba vihma ning temperatuuri oli kasinad 15 kraadi. Aga me ju tulime lõunast!
Hommikul selles mõttes nalja ei olnud – pilk aknast välja kinnitas, et on sügis mis sügis, seega pikad püksid ja jope tuli kohvrist välja urgitseda. Pärast kiiret hotellipoolset hommikusööki, tegime kohe minekut. Navi oli suunatud Plženi peale Tšehhis, kuna meil oli vaja sealt paar sisseostu teha, aga sellest veidi hiljem.
Kiirteel võtsime jälle suuna Müncheni poole, kuigi linna sisse me ei läinud, tegime hoopis ümbersõidu ja kihutasime Regensburgi poole. Kihutamine oli ka õige sõna, sest siin (kus siis mujal kui Saksa kiirteel) sai proovitud ka seda, et mis puust see Citroën C5 siis tehtud on. Ühel vabamal lõigul surusin gaasi põhja ning ennem kui liiklus uuesti tihedaks hakkas muutuma, sai ikka korraliku hoo üles. Navi järgi vuhises auto kõige kiiremal hetkel 211 kilomeetrise tunnikiirusega. Pole paha, kusjuures auto juhitavus ei muutunud ning kannatas sõita küll. Kahjuks sellise kiiruse juures tundub ka hõreda liiklusega kiirtee ummikuna, seega võtsime ikka mõned kümned kilomeetrid aeglasemaks. 150-160 km/h oli just selline paras tempo, kus kütusekulu püsis ka normaalsena (10 l/100 piires).
Edasised päevikukanded on abikaasa poolt tehtud lives, seega sellest siis kohati väga täpsed kellaajad ja asukohad.
Saksa kiirteede kõrval jäid silma ohtrad humalaistandused. Kõvad õllejoodikud, kohe näha. :)
Niimoodi gaasi litsudes olime peagi Tšehhi piiril. Saksa-Tšehhi piir oli jäänud sellise kahtlase kandina meelde juba meie Eurotripi päevilt. Juba kaugelt hakkasid pihta erinevad putkad (sõna otseses mõttes putkad), mis müüsid Tšehhi kiirtekleepse, kindlustusi jne. No ok, kleepsu meil vaja oli, sest plaan oli riik võimalikult väikese ajakuluga läbida. Valisin välja sellise kõige usaldusväärsema putka ning läksin ostma. Selgus, et kaardiga maksta ei saa. Kaarti ei aktsepteeritud ka 3-4 järgnevas kioskis – ainult sularaha. No ei olnud sularaha, miks peaks inimesel tänapäeva Euroopas üldse sularaha olema? Siis leidsime ametliku müügikoha, kus avastasime, et õige hind nädalasele kleepsule (miinimumaeg) oli 220 Tšehhi krooni. Putkades hind varieerus. Suur oli meie üllatus, kui ka seal ei saanud magnetkaardiga maksta. Öeldi, et võib-olla kiirteeäärsetes tanklates saab kaardiga maksta. Mis mõttes võib-olla?
Kuna piiripunktis rahaautomaate ka polnud, siis tuligi edasi sõita. Ilma kiirteekleepsuta ja mööda kiirteed. Meil oli täiesti kindel plaan see kleeps enesele esimesel võimalusel hankida, kuigi ega maanteepolitseid ilmselt see poleks veennud. Ning niipea kui selle peale mõtlesime, jõudis meile järele üks politseisõiduk. Jõudis järele ja mööda ei läinud. Pärast mõnekilomeetrist koossõitmist nägime aga Shelli silti ning keerasime kiirelt sinna sisse. Politseinikud tulid meile järgi. No selge, tuleb trahv ära. Ei tulnud, politseinikud tulid lihtsalt tankima. Ning meie õnneks siin ka vajalikke kleepsusid müüdi ja Shelli tanklasse oli jõudnud ka moodne plastikkaartide vastuvõtmise süsteem. Huuh, selle jamaga nüüd ühel pool.
Plžen. Kui nüüd kõige otsem jutt Saksamaalt Eestisse joonistada, siis tegelikult siia linna poleks me pidanud sattuma. Aga me ei sattunudki vaid tulime meelega. Ning väga suur ring see ka ei olnud. Tulime me siia Plženi selleks, et teha väikesed sisseostud. 3 aastat tagasi siinsamas ringi liikudes ostsime kuulsast Plženi õlletehasest endale vägevad õllekannud. Kahjuks juhtus nendega mõni aeg hiljem üks kole õnnetus, mistõttu jäime oma kannudest ilma. Lubasime, et kui kunagi Plženi kanti satume, ostame endale uued ja samasugused. Nüüd oli see päev siis käes. Kuigi oli käimas õllefestival ja parkimiskohti nappis, siis lõpuks auto ära parkisime ja rõõmustasime, et õlletehase pood oli samas paigas ning avatud. Veel suurem rõõm oli aga selle üle, et meile armsaks saanud kannud olid seal endiselt müügil. Kannud käes, tulime kiirelt tulema. Vat selline väike kiiksuga kõrvalepõige siis.
Ennem linnast lahkumist, käisime veel läbi linna ääres asuvast Tesco kaubakeskusest ning ladusime ostukärusse mõned kastid hääd ja odavat Tšehhi õlut. Jah, jah see asi läheb juba imelikuks, kuid saunaõlu kulub ikka ära ning veine on meil ka veel reisikirja trükkimise ajal (2010 juuni) alles. Õlu oli endiselt hea hinnaga, kuid siiski oluliselt kallim kui 3 aastat varem. Päris 3-4 EEK/pudel enam hea õlu ei maksnud. Lisaks sai täiendatud oma toiduvarusid. Tegelikult tahtsime teha kiire õhtusöögi, kuid ka siin suurlinna kaubakeskuses ei aktsepteerinud ükski kiirsöögikoht (sh McDonalds) kaardimakseid. See oli ikka väga kummaline, vähemalt poes sai kaardiga makstud.
Plženist edasi Praha suunas ja sealt edasi juba Libereci ja Poola piiri suunas. Poola – sittade teede maa. Nii oli päevikus kirjas. Tõepoolest, algus oli tõesti kole – kitsad, kurvilised ja auklikud teed. Õnneks asendus see peagi täiesti tühja kiirteega, mida mööda panime Wroclawi suunas. Kusagil kiirtee ääres söögipeatust tehes avastasime muide ühest kotist sinna ununenud Poola õunad. Olime need kodust kaasa võtnud ja nad oldi terve reisi olnud meil kuumas autos, kilekoti sees. Ja kujutage pilti – mitte ühtki plekikest ei olnud ühegi õuna peal. See tegi veidi kõhedaks. 3,5 nädalat kuuma käes ja kilekotis ja õunaga ei juhtu midagi? Millest need õunad tehtud on?
Kiirtee kahjuks lõppes Wroclawisse jõudes ning sealt edasi tuli selline tavaline Poola õudus. Peatrass riigi suuruselt neljanda linna Wroclawi ja pealinna vahel oli üks katkematu asula. Pidevalt 70 km/h, korraks jälle 90 km/h ning kilomeeter hiljem uuesti 70km/h. Lisa siia veel lõppematud rekkate rivid, kellest mööda ei saa ning kokku tulebki selline kole-kole tee, mida kellelegi ei soovita. Tee enda kvaliteet oli muide hea. Läbisime seda kadalippu kuni kella 21.00-ni ning siis keerasime esimesse teeäärsesse motelli ära. Tube oli, hind sobis (170 zlotti) ning kaardiga maksta sai. Pärast kiiret käepärastest vahenditest kokkuklopsitud õhtusööki, läksime magama ära. Plaan oli väga vara tõusta, sest järgmine kord tahtsime magama heita juba oma koduvoodisse.
Hommikul selles mõttes nalja ei olnud – pilk aknast välja kinnitas, et on sügis mis sügis, seega pikad püksid ja jope tuli kohvrist välja urgitseda. Pärast kiiret hotellipoolset hommikusööki, tegime kohe minekut. Navi oli suunatud Plženi peale Tšehhis, kuna meil oli vaja sealt paar sisseostu teha, aga sellest veidi hiljem.
Kiirteel võtsime jälle suuna Müncheni poole, kuigi linna sisse me ei läinud, tegime hoopis ümbersõidu ja kihutasime Regensburgi poole. Kihutamine oli ka õige sõna, sest siin (kus siis mujal kui Saksa kiirteel) sai proovitud ka seda, et mis puust see Citroën C5 siis tehtud on. Ühel vabamal lõigul surusin gaasi põhja ning ennem kui liiklus uuesti tihedaks hakkas muutuma, sai ikka korraliku hoo üles. Navi järgi vuhises auto kõige kiiremal hetkel 211 kilomeetrise tunnikiirusega. Pole paha, kusjuures auto juhitavus ei muutunud ning kannatas sõita küll. Kahjuks sellise kiiruse juures tundub ka hõreda liiklusega kiirtee ummikuna, seega võtsime ikka mõned kümned kilomeetrid aeglasemaks. 150-160 km/h oli just selline paras tempo, kus kütusekulu püsis ka normaalsena (10 l/100 piires).
Edasised päevikukanded on abikaasa poolt tehtud lives, seega sellest siis kohati väga täpsed kellaajad ja asukohad.
Saksa kiirteede kõrval jäid silma ohtrad humalaistandused. Kõvad õllejoodikud, kohe näha. :)
Niimoodi gaasi litsudes olime peagi Tšehhi piiril. Saksa-Tšehhi piir oli jäänud sellise kahtlase kandina meelde juba meie Eurotripi päevilt. Juba kaugelt hakkasid pihta erinevad putkad (sõna otseses mõttes putkad), mis müüsid Tšehhi kiirtekleepse, kindlustusi jne. No ok, kleepsu meil vaja oli, sest plaan oli riik võimalikult väikese ajakuluga läbida. Valisin välja sellise kõige usaldusväärsema putka ning läksin ostma. Selgus, et kaardiga maksta ei saa. Kaarti ei aktsepteeritud ka 3-4 järgnevas kioskis – ainult sularaha. No ei olnud sularaha, miks peaks inimesel tänapäeva Euroopas üldse sularaha olema? Siis leidsime ametliku müügikoha, kus avastasime, et õige hind nädalasele kleepsule (miinimumaeg) oli 220 Tšehhi krooni. Putkades hind varieerus. Suur oli meie üllatus, kui ka seal ei saanud magnetkaardiga maksta. Öeldi, et võib-olla kiirteeäärsetes tanklates saab kaardiga maksta. Mis mõttes võib-olla?Kuna piiripunktis rahaautomaate ka polnud, siis tuligi edasi sõita. Ilma kiirteekleepsuta ja mööda kiirteed. Meil oli täiesti kindel plaan see kleeps enesele esimesel võimalusel hankida, kuigi ega maanteepolitseid ilmselt see poleks veennud. Ning niipea kui selle peale mõtlesime, jõudis meile järele üks politseisõiduk. Jõudis järele ja mööda ei läinud. Pärast mõnekilomeetrist koossõitmist nägime aga Shelli silti ning keerasime kiirelt sinna sisse. Politseinikud tulid meile järgi. No selge, tuleb trahv ära. Ei tulnud, politseinikud tulid lihtsalt tankima. Ning meie õnneks siin ka vajalikke kleepsusid müüdi ja Shelli tanklasse oli jõudnud ka moodne plastikkaartide vastuvõtmise süsteem. Huuh, selle jamaga nüüd ühel pool.
Plžen. Kui nüüd kõige otsem jutt Saksamaalt Eestisse joonistada, siis tegelikult siia linna poleks me pidanud sattuma. Aga me ei sattunudki vaid tulime meelega. Ning väga suur ring see ka ei olnud. Tulime me siia Plženi selleks, et teha väikesed sisseostud. 3 aastat tagasi siinsamas ringi liikudes ostsime kuulsast Plženi õlletehasest endale vägevad õllekannud. Kahjuks juhtus nendega mõni aeg hiljem üks kole õnnetus, mistõttu jäime oma kannudest ilma. Lubasime, et kui kunagi Plženi kanti satume, ostame endale uued ja samasugused. Nüüd oli see päev siis käes. Kuigi oli käimas õllefestival ja parkimiskohti nappis, siis lõpuks auto ära parkisime ja rõõmustasime, et õlletehase pood oli samas paigas ning avatud. Veel suurem rõõm oli aga selle üle, et meile armsaks saanud kannud olid seal endiselt müügil. Kannud käes, tulime kiirelt tulema. Vat selline väike kiiksuga kõrvalepõige siis.
Ennem linnast lahkumist, käisime veel läbi linna ääres asuvast Tesco kaubakeskusest ning ladusime ostukärusse mõned kastid hääd ja odavat Tšehhi õlut. Jah, jah see asi läheb juba imelikuks, kuid saunaõlu kulub ikka ära ning veine on meil ka veel reisikirja trükkimise ajal (2010 juuni) alles. Õlu oli endiselt hea hinnaga, kuid siiski oluliselt kallim kui 3 aastat varem. Päris 3-4 EEK/pudel enam hea õlu ei maksnud. Lisaks sai täiendatud oma toiduvarusid. Tegelikult tahtsime teha kiire õhtusöögi, kuid ka siin suurlinna kaubakeskuses ei aktsepteerinud ükski kiirsöögikoht (sh McDonalds) kaardimakseid. See oli ikka väga kummaline, vähemalt poes sai kaardiga makstud.
Plženist edasi Praha suunas ja sealt edasi juba Libereci ja Poola piiri suunas. Poola – sittade teede maa. Nii oli päevikus kirjas. Tõepoolest, algus oli tõesti kole – kitsad, kurvilised ja auklikud teed. Õnneks asendus see peagi täiesti tühja kiirteega, mida mööda panime Wroclawi suunas. Kusagil kiirtee ääres söögipeatust tehes avastasime muide ühest kotist sinna ununenud Poola õunad. Olime need kodust kaasa võtnud ja nad oldi terve reisi olnud meil kuumas autos, kilekoti sees. Ja kujutage pilti – mitte ühtki plekikest ei olnud ühegi õuna peal. See tegi veidi kõhedaks. 3,5 nädalat kuuma käes ja kilekotis ja õunaga ei juhtu midagi? Millest need õunad tehtud on?Kiirtee kahjuks lõppes Wroclawisse jõudes ning sealt edasi tuli selline tavaline Poola õudus. Peatrass riigi suuruselt neljanda linna Wroclawi ja pealinna vahel oli üks katkematu asula. Pidevalt 70 km/h, korraks jälle 90 km/h ning kilomeeter hiljem uuesti 70km/h. Lisa siia veel lõppematud rekkate rivid, kellest mööda ei saa ning kokku tulebki selline kole-kole tee, mida kellelegi ei soovita. Tee enda kvaliteet oli muide hea. Läbisime seda kadalippu kuni kella 21.00-ni ning siis keerasime esimesse teeäärsesse motelli ära. Tube oli, hind sobis (170 zlotti) ning kaardiga maksta sai. Pärast kiiret käepärastest vahenditest kokkuklopsitud õhtusööki, läksime magama ära. Plaan oli väga vara tõusta, sest järgmine kord tahtsime magama heita juba oma koduvoodisse.
